Vahepeal nähtud lavastused, millest pole blogis kirjutanud

Kuidagi juhtus nii, et märtsi keskpaigast alates läks mu igapäevaelu tempo nii kiireks, et teatrisse küll jõudsin, kuid vahepealseid mõtteid kirja panna ei jõudnud. Tegelikult polnud asi väga selles, et ma ei jõudnud mõtteid kirja panna, vaid ma ei tahtnud mõtteid kirja panna. Esiteks seetõttu, et igasugused iseseisvate tööde ja muude kirjatükkide tähtajad ajasid teineteist taga ning ma ei tahtnud lihtsalt enam midagi kirjutada. Sel hetkel oli ainus soov, et tahaks ainult puhata ja mängida ning arvutist võimalikult kaugel olla. Teiseks ei tekitanud need lavastused väga selliseid emotsioone, et ma oleksin tahtnud neid emotsioone ja mõtteid kirja panna. Aga nüüd ma otsustasin hästi lühidalt siiski mõned mõtted kirja panna, et ma tulevikus kasvõi midagi mäletaksin nendest nähtud lavastustest. Kuigi esimesed kaks lavastust on praeguseks vist juba mängukavast maas või kohe-kohe mängukavast maha minemas. Seega teil ilmselt pole võimalust neid lavastusi enam näha. Viimased kaks on Kanuti Gildi SAAL-i lavastused ja seega ilmselt ei kuulu selle blogi põhilugejate teatrieelistuste hulka. Samas on selle blogi pidamine mulle õpetanud, et vahel tuleb ka teistsuguseid lavastusi vaatamas käia ja me võime väga positiivselt üllatuda.

 

Puud olid, puud olid hellad velled (Eesti Draamateater)

Foto: Heikki Leis

Selle lavastuse osas olin ma tõsiselt pettunud. Peamiselt seetõttu, et lavastajaks oli Priit Pedajas, kelle lavastused mulle valdavalt meeldivad. Kuigi viimasel ajal tundub küll, et Pedajase lavastused pakuvad mulle ainult pettumusi (tuletame meelde “Igatsuse rapsoodiat”). Teine põhjus, miks ma tahtsin lavastust näha, oli lavastuse sisu. Peamiselt just 19. sajandi talupoegade eluolu ja kohaliku Tartu keele tõttu, sest midagi sellistes tammsaarelikes tõe ja õiguse otsingutes mulle meeldib, eriti kui seda tehakse veel kohalikus keeles. Saalis istudes tundus mulle justkui oleksin ma seda lavakujundust juba varem näinud. Kollakas valgus ja palju puitu, meenutas väga Pedajase võrukeelset lavastust "Põud ja vihm Põlva kihelkonnan nelätõistkümnendämä aasta suvõl". See küttis minu lootused veelgi enam üles, sest see lavastus mulle meeldis. Aga praeguse lavastusega ei tekkinud mul algusest peale lavastusega mingit sidet. Tundus justkui kogu tegevus veniks ja ega tegevust väga ei olnudki. Õnneks lõunaeestlasena sain kohalikust murdest aru ja vähemalt seda muret polnud. Kuigi ega tekst minu meelest polnud väga palju huvitavam igavast tegevusest. Kogu aeg käis ainult üks soigumine paremast elust ja kohtus käimisest. Lõpuks olin ma täitsa õnnelik, et lavastus läbi sai. Minu meelest oli lavastus lausa nii kehva, et isegi näitlejad ei suutnud seda päästa. Et oleks võinud kasvõi mõnda head näitlejatööd nautida, kui kõik muu igav on. Aga ilmselt ongi tegemist ebaõnnestunud lavastusega, sest lavastus esietendus alles 5. märtsil ja juba 6. juunil on lavastuse viimane etendus. Kui suure saali lavastus on ainult kolm kuud mängukavas, siis mulle tundub, et siia on juba suurte tähtedega ebaõnnestumine kirjutatud. Seega ma pigem ei soovitaks selle lavastuse peale piletiraha kulutada.

 

Emadepäev (Ugala Teater)

Foto: Gabriela Liivamägi

"Emadepäev" oli tegelikult lavastus, mida ma olin ammu tahtnud vaatama minna, sest olin selle kohta palju kiidusõnu kuulnud. Tegelikult olid mul isegi enne pandeemiat juba piletid ostetud, aga siis tuli väga ootamatult lumi maha ja ma ei julenud sellise tuisuga suverehvides autoga Tartust Viljandisse sõitma hakata ja lootsin, et küll ma kunagi tulevikus ikka jõuan “Emadepäeva” ära näha. Mingi aeg juhtusin telerist etenduse salvestust nägema ja kuna ma ju nägin põhiasjad ära, siis enam ei tundunud nii huvitav teatrisse minna. Käisin ja vaatasin ikka neid lavastusi, mille salvestusi ma näinud ei olnud. Aga siis jõudis Ugala Põlvasse ja ma sain etenduse ära näha. Ütleme nii, et tegelikult oli lavastus sama naljakas kui salvestus. Tegelikult oli ilmselt lavastus ikkagi naljakam kui salvestus, aga kuna ma olin salvestust näinud, ei olnud osad naljad enam nii üllatuslikud ja pakkusid mulle vähem nalja. Ometigi sain ma korralikult naerda. Ja mul pole lapsi, ehk siis tegelikult oleks etendus ilmselt veelgi naljakam olnud, kui mul oleksid teatud paralleelid enda lastega olemas olnud. Kuna situatsioonid on kõik elust enesest ja neli näitlejannat kõik ise emad, siis tuli nende mäng kohe eriti loomulikult välja ja tegi asja veelgi nauditavamaks. Minu meelest oli kõige toredam see, kuidas ühel hetkel ema kehastanud näitleja võis järgmisel hetkel olla väike virisev laps ja mõlemad rollid olid vägagi usutavad ja tõetruud ning see ühest rollist teise liikumine oli nauditav vaatamine. Kuna lavastus on mängukavas olnud üle viie aasta, siis hakkab lavastuse aeg otsa lõppema. Kõik, kes on emad ja pole seda lavastust näinud, siis viimased kaks võimalust on 26. mail Tartu Vanemuise väikeses majas ja 27. mail Viljandi Ugalas. Kellel teatrisse pole võimalik minna, kuid tahaks lavastust siiski näha, siis ERR-i Jupiteri portaalis on salvestus olemas (https://jupiter.err.ee/1608187669/teatrietendus-emadepaev). Vihmaste kevadpäevade sisustamiseks hea ajaviide. Mina igatahes julgen lavastust kõikidele emadele, vanaemadele ja ka tulevastele emadele soovitada. Muidugi võivad ka kõik isad ja vanaisad lavastust vaadata ja ehk leiavad ka nemad mõne koha, millega samastuda. Või siis saavad aru kui tublid kõik emad ikkagi on, et sellise koormaga hakkama saavad.

 

Yokoonomatopoeemid (Riina Maidre ja Andri Luup/Kanuti Gildi SAAL)

Foto: Kanuti Gildi SAAL

Üldiselt olen ma see inimene, kes ise Kanuti Gildi SAAL-i lavastusi vaatama ei läheks ja kõik, mida ma seni näinud olen, on tänu koolile. Nimelt on teatriteaduse üliõpilased juba mitu aastat korraldanud Kanuti Gildi SAAL-i lavastuste järel vestlusringe ja seetõttu oleme saanud võimaluse ka mitmeid lavastusi ise vaatamas käia. Siiski ei oska ma end seda tüüpi teatri või etenduskunstide arvustajaks kuidagi nimetada ja pean end rohkem klassikalise teatri austajaks. Ja ma ei oskagi öelda, kas “Yokoonomatopoeemid” oli siis kontsert, etendus või hoopis midagi muud. Salvestuse peal tundus isegi üsna huvitav, aga reaalses elus lavastus enam nii huvitav ei tundunud. Ühelt poolt meenutas see mulle veidi mingisugust eripedagoogikas kasutatavat teraapiat, kus kõik saavad end muusikat ja imelikke hääli tehes välja elada. Ainult selle vahega, et publik ei saanud muusikat ja erinevaid hääli teha. Seda kõik tegi Riina Maidre üksinda. Aga võib-olla ei tekitanud etendus minus vaimustust, kuna ma pole ka Yoko Onost ja tema tehtavast väga vaimustuses olnud. Nagu pealkirjastki näha võib, on lavastus seotud eelkõige Yoko Ono ja tema tehtud muusika tõlgendamisega. Ma kujutan ette, et Yoko Ono fännidele võiks see päris hea elamus olla. Kui päris aus olla, siis minu emotsioone mõjutas kindlasti ka äärmiselt kiire periood, mis mul sel hetkel käsil oli ja ma tundsin, et teatris olek on sel hetkel üleliigne, sest igasugused teised kohustused muudkui pressisid end peale. Seepärast ei osanud ma ehk täielikult nautida ja hinnata seda, mida etendus tegelikult pakkuda oleks võinud. Sest tegelikult oli seal väga erinevaid kihte, millest igaüks oleks midagi endale meelepärast leidnud. Kes tahtis kontserti nautida, sai kontserti nautida, kes tahtis näitust vaadata, sai näitust vaadata ja kes tahtis ümberkehastumist näha, siis ka see kõik oli olemas. Kuigi ma ikkagi põhjendan mittemeeldimist sellega, et ma olen rohkem klassikalise teatri austaja ja kõikidele teistele minusugustele ma pigem soovitan enda liistude juurde jääda. Kes aga midagi uut otsib ja tunneb, et klassikaline teater on ära tüüdanud, siis soovitan kindlasti Kanuti Gildi SAAL-I lavastusi vaadata.

 

The Well (Maria Metsalu/Kanuti Gildi SAAL)

Foto: Ink Agop, © Creamcake

Tegemist on järjgmise Kanuti Gildi SAAL-i lavastusega, mille salvestust olin ma eelnevalt näinud. Siinkohal läksingi lavastust ainult seetõttu vaatama, et näha, kas lavastus on tõesti nii jube nagu mulle salvestuse põhjal tundus. Jube on tegelikult vist vale sõna. Aga kui ma ütleksin, et laval on kaks poolpaljast naist, kes üksteise ümber keerlevad-väänlevad ja end laval täis urineerivad ning hiljem selle uriini sees edasi püherdavad, siis ükski täiemõistuslik inimene ilmselt ei läheks sellist asja vaatama. Eriti kui sa oled salvestuse pealt näinud, et need samad uriiniga koos olevad inimesed ronivad publikule sülle ja võtavad publikul jalanõusid jalast ja viskavad jalanõusid keset saali uriini ja läbimälutud puuviljade sekka. Kuna ma olen oma igapäevatöös igasuguste kehavedelikega kokku puutunud, siis need kehavedelikud ja see, et ma võin kehavedelikega kokku saada, mind ei häirinud. Selga panin igaks juhuks mitte kõige uhkemad teatririided ja polnud häda midagi. Kusjuures ma sain ka ühe enda tennise ära loovutada ning mõnda aega sain rasket metallist raamatut enda käes hoida. Eks see nn osalemine tegigi etenduse kaasahaaravamaks ja seetõttu meeldis mulle reaalajas toimunud etendus rohkem kui salvestus. Kuigi ruumi tõttu oli etendust päris palju kohandatud ja mõned huvitavamad kohad olid seetõttu veidi teisiti välja mängitud, kui salvestusel. Näiteks kadus Genialistide klubi saalis ära kaevu efekt, kuna publik oli etendajatega samal tasapinnal. Originaalis oli publik kõrgemal ja vaatas justkui alla kaevu. Mulle oleks just meeldinud vaadata, kuidas etendajad üles publiku juurde ronivad ja siis mööda publikut ringi liiguvad ning neil jalanõusid jalast kisuvad. Seega räägin ma nüüd endale veidi vastu ja ütlen, et vahel tasub ikka enda mugavustsoonist ka välja tulla ja hoopis midagi teistsugust käia vaatamas/kuulamas. Iial ei tea, mis meile elamuse võib pakkuda. Sel korral sain endalegi üllatuseks üsnagi positiivseid emotsioone lavastusest, mida kirjelduse põhjal poleks ilmselt enamus tervemõistuslikke inimesi vaatamagi läinud. Nagu postituse algusest oli näha, siis pettumust võivad valmistada ka need lavastused, mis toimuvad suurtes teatrisaalides ning mille vaatamiseks me end veidi uhkemalt riidesse paneme. Sellisel juhul tekib küll küsimus, et mille jaoks ma nii palju vaeva nägin, kui kogu lavastus oli minu jaoks üks suur null. Aga teatri puhul ongi tore see, et tegelikult pole kunagi võimalik enne saalist väljumist kindlalt teada milliseid emotsioone laval nähtu meis esile kutsub.

Loe edasi

Pärast proovi

21. veebruaril 2018 MTÜ Pikk Mari külalisetendus Tartu Uues Teatris

See oli eelmise aasta (2017) suvel, kui ma kuulsin, et Anne Veesaar tähistab oma 60. aasta juubelit Ingmar Bergmani lavastusega „Pärast proovi“ peagi avatavas Filmimuuseumis. Juba siis kõnetas mind see salapärane miski, mis tekitas soovi kõnealust lavastust vaatama minna. Mis see miski oli, ma tegelikult ei teagi täpselt.

Ehk oli see kuulus Ingmar Bergmani nimi? Kuigi ma ei tea, et ma oleksin ühtegi tema filmi või näidendit varem näinud. Tema temaatika on mulle alati mingil põhjusel veidi sünge ja raskesti mõistetav tundunud. Siiski hakkas miski Ingmar Bergmanis mulle huvi pakkuma. Võib-olla oli see tõsiasi, et üks tema paljudest abikaasadest oli Eesti juurtega Käbi Laretei (tüüpilised eestlased otsivad ju alati igal pool seoseid Eestiga). Või hoopis tõsiasi, et minul ja Ingmar Bergmanil on samal päeval sünnipäev, lihtsalt 71 aastase vahega. Või oli see lihtsalt tõsiasi, et ma pole ühtegi Ingmar Bergmani teost näinud ja oleks viimane aeg see viga parandada.

Või meelitasid mind tol korral teatri poole hoopis näitlejad? Ei Anne Veesaar, Guido Kangur ega Riina Maidre kuulu küll minu absoluutsete lemmiknäitlejate hulka, mis võiks mind teatrisse meelitada. Siiski pean tunnistama, et Anne Veesaart ja Riina Maidret olen teatrilaval ainult korra näinud ja mõlemad näitlejad on mulle huvi hakanud pakkuma. Guido Kangurit olen vist natuke rohkem teatrilaval näinud, kuid siiski piisavalt vähe, et temast midagi arvata. Seega on täiesti võimalik, et mind huvitasid rohkem näitlejad kui Ingmar Bergman.

Aga kas mind huvitasid rohkem näitlejad või konkreetne Ingmar Bergmani tekst, mis tutvustuse järgi räägib teatrist, teatriproovist ja inimestest, kes on pühendunud teatri tegemisele? Kui üdini aus olla, siis ilmselt lavastuse sisututvustus oli see, mis pani i-le punkti ja otsuse küpseks muutis. Otsuse sünnile aitasid lihtsalt kaasa teksti autori maailmakuulus nimi ja minu jaoks huvitavad näitlejad.

Siiski jäi mul suvel lavastus nägemata, kuigi väga mitmel korral olin valmis Tallinnasse sõitma, kuid alati tuli midagi vahele. Nüüd peaaegu pool aastat hiljem avastasin täiesti juhuslikult Facebookis, et „Pärast proovi“ lavastusega tullakse kaheks päevaks Tartusse. Piletit ma muidugi kohe ära ei ostnud. Esimesel õhtul ei olnud mingit teatriisu, kuid ma olin täiesti kindel, et homme lähen teatrisse. Kui järgmine õhtu kätte jõudis, oli samuti igasugune teatriisu kadunud. Kuni umbes  kell 17.40 tuli see isu nagu välk selgest taevast tagasi. Nii ma siis lõpuks teatris lõpetasingi.

Lugu ise räägib noorest näitlejannast Annast (Riina Maidre), kes satub pärast proovi tühjale lavale, kus naudib üksindust vana lavastaja Henrik (Guido Kangur). Kahekesi hakkavad nad arutama noore näitleja tulevikust, vana lavastaja minevikust, näitlejast kui nähtusest ning teatrist üldiselt. Teemaks tulevad ka Anna vanemad, näitlejast ema Rahel (Anne Veesaar) ja lavastajast isa Miikael, kellest üks oli Henriku armuke ja teine parim sõber. Muidugi ei pääse tegelased mööda ka armastusest.

Esialgu on laval Anna ja Henrik, kes räägivad rohkem teatrist ja Anna tulevikust ning Henriku minevikust. Samuti tuleb jutuks Anna suhe oma emaga, keda ta vihkab. Seejärel Anna lahkub ja Henrik jääb tukastama. Samal ajal ilmub lavale Rahel, kes tahab kõigest hoolimata teatris mängida või kui seda ei saa, siis seksida. Raheliga tuleb Henrikul armastus rohkem jutuks kui Annaga. Kui aga Henrik unenäost ärkab ja Rahel kaob, ilmub uuesti välja Anna, kellega sel korral räägitakse armastusest. Võib isegi öelda, et viimastes stseenides on õhk armastusest paks.

Ma pean tunnistama, et ma ootasin veidi rohkem teatrit ja vähem inimsuhteid. Jah, mulle meeldivad inimsuhted ka ja tegelikult eelistan ma laval igasuguseid inimsuhteid vaadata, kuid sel korral olin ma midagi teistsugust oodanud. Ma nimelt kujutasingi ette, et lavastuses lihtsalt räägitakse teatrist ja näidatakse mingit lavastuse proovi ja seda, mis proovis toimub. Samas on see veidi naiivne lootus, sest isegi pealkiri ju ütleb, et räägitakse sellest, mis toimub pärast proovi. Aga eks nii mõnigi teatriaustaja on mõelnud sellest, et mis toimub enne lavastuse välja tulekut proovides ja kui huvitav oleks seda protsessi näha. Mina küll olen nii mõelnud ja seetõttu mul ka need lootused olid.

Ilmselt osalt nende lootuste tõttu ja osalt ka väikese väsimuse tõttu tundus mulle etenduse algus üsna mittemidagiütlevana. Vägisi tulid teised mõtted pähe ja ei suutnud ma end kuidagi teatrilainele lülitada. Ma arvan, et sellises seisus olin ma peaaegu pool etendust. Tuleb välja, et ma vist pole ikka nii sügavamõttelise ja tunnetele keskenduva teatri austaja kui ma ise arvan. Ma ei saa öelda, et kogu etendus oli üks täielik jama ja ma kahetsen, et ma üldse teatrisse läksin. Sest teise poole etendusest vaatasin ma nii ära, et alguses peale tulnud väsimus oli nagu peoga pühitud ja ma mõtlesin, et meil on ikka nii ägedaid näitlejaid Eestis. Samas ei saa ma öelda, et mul oleks peale etendust mingi suur vaimustus peal olnud. Astusin teatrimaja uksest välja ja oligi etendus peast pühitud. Siiski ei taha ma öelda, et tegemist oli maha visatud aja ja rahaga.

Sest tegelikult oli etendusel väga sügavamõtteline sisu, ma ainult kardan, et mina pole nii sügavaks sisuks valmis. Lisaks oli väga nauditav näitlejaid vaadata. Ma olen üsna kindel, et näitlejad ei olnud ainuüksi seetõttu huvitavad, et ma neid vähe laval näinud olen, vaid nad ongi nendesse rollidesse nagu rusikas silmaauku sobivad. Kõige rohkem meeldis mulle Anne Veesaar Raheli rollis ja seda sellest hetkest alates, kui ta lavale tuli. Spordijalatsid ja hõbedane kleit ainult täiendasid pooleldi või täielikult hullu Rahelit. Mu esimene mõte oli, et Anne Veesaar on enne etendust väikese klaasikese midagi kangemat võtnud. Mõne hetke pärast selgus, et see on lihtsalt roll, mida Veesaar nii oivaliselt mängis. Ma ei ole küll ühtegi närvivapustust saanud esinäitlejat kohanud, kuid see, mida Anne Veesaar laval tegi oli uskumatu täpsusega kehastatud hullumeelne naine. Ja neid olen ma ikka näinud. Anne Veesaare Raheli roll oli lausa nii hästi mängitud, et stseenis kus Rahel üritab Henrikut endaga seksima meelitada, näidates talle esialgu oma reit ja hiljem rindu, tekkis mul eriline tülgastus ja vastikustunne selle hullumeelse naise vastu.  Kas tõesti on naised valmis nii madalale langema? Mul on siiralt kahju sellest, et Rahelit nii lühikeseks ajaks lavale lasti. Ma oleks tahtnud veel näha, mis selles naises peidus on. Hullumeelsus, ehe armastus, ehe vihkamine, kuid kurbust oleks ma ka näha tahtnud. Võib-olla see oli seal olemas sellel ajal, kui ma oma mõtetega tegelesin.

Riina Maidre Annana mulle esialgu väga pinget ei pakkunud. Aga mida edasi etendus läks ja mida rohkem infokilde publikule jagati, seda rohkem hakkas mulle ka Riina Maidre Anna meeldima. Eriti meeldis mulle see, kuidas ta oma armastust Henriku vastu väljendas, enne kui nende kahe omavaheline armastus nö kõval häälel välja oli öeldud. Igast Anna liigutusest ja olemusest oli näha, et Henrik ei ole talle mitte ainult tema vanemate kuangine sõber, ega praegune lavastaja vaid midagi palju enamat. Üleüldse tundub mulle, et Riina Maidre Anna on väga orgaaniline ja loomulik. Mitte midagi üle pingutatud või kunstlikult dramaatiliseks tehtut ja ülemängitut. Siiski noor Anna jäi oma emale kõvasti alla ja seetõttu meeldis mulle ikkagi Anne Veesaar rohkem kui Riina Maidre. Lihtsalt Raheli tegelaskuju oli Bergmanil huvitavamalt kirjutatud. Küll aga leidsin ma end Anna ja Henriku stseene kõrvalt jälgides mitmel korral mõtlemast sellisele teemale nagu seda on ahistamine. Oli Henriku käitumine Anna suhtes kohati vägagi ahistav. Aga ehk tuli see ka ainult armastusest?

Esialgu tundus ka Guido Kanguri kehastatud Henrik täiesti tuima ja tavalise vanema mehena. Aga seda ta tegelikult oligi. Olgu, tuim ehk polnud, aga ta pidi oma armastust siiski varjama ja kõige parem meetod selleks oligi halli vanamehe kehastamine. Guido Kangur oli sõna otseses mõttes hall vanamees. Isegi tema riided olid erinevates halli toonides. Mõnes üksikus kohas ta vist tõstis veidi häält, aga muidu igati selline rahulik mees. Kellesse siis kõik naised ära armusid. Guido Kanguriga meeldis mulle kõige rohkem lõpus stseen, kus Henrik fantaseeris, et kui ta oleks kümme aastat noorem, milline oleks siis tema ja Anna armastus. Tegelikult meeldis mulle ka see, et Guido Kangur oli kogu aja laval. Ja isegi siis, kui ta laval ainult istus ja mitte midagi ei teinud, oli teda huvitav vaadata. Eks sellele aitasid valgus ja helikujundus ka omalt poolt väga  palju kaasa.

Kokkuvõttes on mul hea meel, et ma teatrisse läksin, sest sain jälle mõnda näitlejat uue nurga alt vaadata. Ma olen enam kui kindel, et enamus Eesti inimesi kujutavad Anne Veesaart ainult Mare Petersonina ette. Nüüd sain teda hoopis teisest küljest näha ja see oli väga huvitav. Riina Maidre on ka huvitav näitleja, kuid paljude jaoks on tema nimi ehk tundmatu ja seega ehk ei meelita inimesi ligi. Siiski julgen ma soovitada, et kui Riina Maidre nime kusagil osalejate nimekirjas näete, siis tasub piletid hankida ja vähemalt ühte näitlejat on teil siis laval huvitav jälgida.

Samuti on mul hea meel, et ma suvel Tallinnasse ei sõitnud seda lavastust vaatama. Kuigi võib-olla oleks lavastus Filmimuuseumis (kuhu ta ikkagi mõeldud on) paremini mõjunud, kui nüüd Tartu Uues Teatris ja ma oleksid hoopis teistsuguse elamuse saanud. Seda ma vist ei saagi teada. Aga selles olen ma küll kindel, et mina ei ole Ingmar Bergmani teoste sihtgrupp. Vähemalt sain sellest nüüd teada. Või peaks tema teoseid  minema puhanud peaga vaatama. Sest päris jamaks ma nähtud etendust ikkagi nimetada ei saa. Mingi hetk suutsin ma end täiesti ära kaotada ja unustada, et mul on teised inimesed saalis kõrval. Täiesti vaadatav etendus, aga mitte midagi sellist, mida tahaks veel ja veel vaadata või millest tahaks järgmised nädal aega järjest kõikidele kolleegidele ja tuttavatele jutustada. 

Autor: Ingmar Bergman

Lavastaja: Madis Kalmet

Kunstnik: Ivi Piho

Valguskunstnik: Priidu Adlas

Muusikaline kujundus: Peeter Konovalov

Mängisid:

Riina Maidre – Anna

Guido Kangur – Henrik

Anne Veesaar – Rahel

Päise pilt on võetud  Google pildiotsingust.

Loe edasi

Vannutatud neitsid

28. juunil 2016 Telliskivi Loomelinnaku Kollases saalis

Pildi autor Jaanus Laagriküll

Autor: Oleg Mihailov
Lavastaja: Madis Kalmet
Mängisid:
Ülle Kaljuste - Teuta
Lii Tedre - Eideke
Riina Maidre - Liri
Inga Salurand - Rozafa
Külli Reinumägi - Edona
Kaie Mihkelson - Onu Keki

Kui kunagi tegin postitust sellest, milliseid lavastusi tahan näha, siis "Vannutatud neitsid" oli üsna kindlalt seal kirjas. Etendusest kuulsin esimest korda aasta tagasi kui Ülle Kaljuste seda mainis oma intervjuus Postimehele (LINK). Kuna Ülle Kaljuste seda teksti kiitis, siis tekkis mul kohe tahtmine seda lavastust näha. Kusjuures selles kirjelduses oli midagi, mis mind kõnetas, sest ma pole üldiselt selline inimene kes kõiki asju vaatama läheb, mida teised soovitavad. Nii ma siis sügisel avastasingi, et MTÜ R.A.A.A.M toob selle lavastuse välja. Muidugi ei vaevunud ma endale varakult piletit ostma. Mõte oli küll esietendusele minna, aga kuna see oli täpselt 11.juuni ja siis olid blogiauhinnad ja järgmine hommik oli vara vaja Tartus tööl olla, siis jäid mõlemad üritused minu jaoks ära. Järgnevatel mängukordadel olin tööl ja juba mõtlesin korraks, et kas nüüd jääbki etendus nägemata. Siis vaatasin, et mul kuu lõpus mitu vaba päeva ja mängitakse ka nendel päevadel ja pileteid on ka. Pileti ostsin esmaspäeval, kui Piletimaailm näitas et teisipäevane etendus on välja müüdud ja Piletilevi andmetel oli saada üks pilet. Nii ma siis selle viimase pileti teisipäevasele etendusele ostsin. Üsna viimasel minutil, nagu mulle omane.

Lavastust tutvustatakse järgmiselt: "Oleg Mihailovi "Vannutatud neitsid " on valustraagiline, kuid samas puhastavalt helge perekonnadraama. Näidendi tegevus toimub meie päevil Tirana - Albaania pealinna- äärelinnas. See ei ole piltpostkaartide ja turistide Tirana vaid karm, halastamatu ning reaalne Tirana, kus üks perekond võitleb oma argipäevas õnne ja parema tuleviku nimel. Tragikoomiliselt isegi groteskselt põrkuvad tänapäeva maailma tavad ja harjumused aastasadu vanade traditsioonide ja tabudega. Näidendi teemad on üllatavalt aktuaalsed, maailmas, kus on praegu teravasse konflikti sattunud humanistlik ja demokraatlik ilmavaade ning vägivaldne fanaatilis - religioosne islamistlik radikalism."

Seda eelpool olevat teksti lugedes ei saa ilmselt keegi aru, miks ma seda lavastust näha tahtsin. Ma pean tunnistama, et see konkreetne tutvustus poleks ka mind teatrisse ajanud. Rohkem läksingi selle Ülle Kaljuste jutu peale. Eks oma osa mängisid ka head näitlejad. Ülle Kaljuste on mu ammune lemmik ja viimasel ajal on Inga Salurand ka järjest rohkem meeldima hakanud. Rääkimata siis suurepärastest Kaie Mihkelsonist ja Lii Tedrest. Lisaks mängis seal ka Külli Reinumägi, keda ma polegi vist kunagi varem teatrilaval näinud, ometigi on tema nimi ja nägu mulle vägagi tuttavad (eelkõige TV-st). Ainus, kelle nime ma varem kuulnud ei olnud, oli Riina Maidre. Samas oli Riina Maidre kehastatud Liri mu lemmiktegelane. Siiski on mul hea meel, et mingi vägi sundis mind seda lavastust vaatama minema, sest see oli seda väärt. Korraks hakkasin ka ise kahtlema, et kas oli selle pileti ostmine õige tegu. Hommikul ütles üks kolleeg ka mulle, et ma ei ole normaalne, et lähen Tallinnasse teatrisse ja ei jäägi Tallinnasse ööseks, vaid tulen viimase bussiga tagasi koju (viimane buss Tartusse väljub 23.00 ja jõuab Tartusse 1.45). Seda enam, et ma lähen täiesti üksinda teatrisse. Selliseid asju ongi vist teistel raske mõista, kuid mulle siiski meeldib mõelda, et selliseid "hulle" on veel. Minu silmis oli see käik aga igati õigustatud.

Lugu räägib ühest perekonnast ja nende omavahelistest suhetest. Tegemist on Albaania perega, kes elab Kanuni järgi. Siinkohal oleks sobilik veidi lahti kirjutada mis see Kanun õigupoolest on. Wikipedia andmetel on Kanun Albaania traditsiooniliste seaduste kogum, mida on aegade algusest peale suuliselt edasi antud. Esimene Kanun pandi kirja alles 20.sajandil. Kanun koosneb 12-st erinevast raamatust:

1. Kirik
2. Pere
3. Abielu
4. Majapidamine, loomad ja varandus
5. Töö
6. Varanduse jagamine (laenamine ja kinkimine)
7. Sõnade kasutamine
8. Au
9. Kahjud
10. Seadused kuritegude jaoks
11. Eakate Kanun
12. Erandid

Nagu näha, siis Kanun määrab kogu elu ära. Kanuni järgi polnud naistel mitte mingisugust õigust varandusele, naised ei tohtinud teha kõiki töid, naistel ei tohtinud olla kella, telefoni ega muid tehnikavidinaid, naised ei tohtinud juhtida majapidamist, hääletada, teatud hoonetesse siseneda jne. Kanun sätestas 15. sajandil ka vannutatud neitsite traditsiooni. Kuna naistel puudusid igasugused õigused, siis juhtus ka neid olukordasid, kus perekonnapea surma sai (sageli juhtus seda näiteks veritasu tõttu) ja oli vaja uut perekonnapead. Kui aga majas ühtegi meest ei olnud, siis pidi keegi naistest andma hõimuvanemate juuresolekul tsölibaadivande ning hakkama meheks. Selliselt vannutatud naised pidid kandma edaspidi ainult meeste riideid ning nad said endale kõik meestega võrdsed õigused. Tõotust tagasi võtta pole võimalik. Kusjuures vande andja vanus pole oluline, seda võib teha igas eas. 

Nagu lavastuse pealkirigi ütleb, siis tegemist on vannutatud neitsi(te) looga. Kui ma sain teada, et Kaie Mihkelson mängib meest, siis minu esimene mõte oli, et tüüpiline naiste lugu ja seepärast ongi naine pandud ka mehe rolli mängima. Et tegemist on sellise naistelt naistele looga. Siiski sain etenduse käigus aru, et Kaie Mihkelsoni mängitud onu Keki oli vannutatud neitsi. Tal ei jäänud omal ajal muud üle, kui anda vanne, et päästa oma perekond ja perekonna vara ning nii saigi naisest mees.
Kaie Mihkelson mängis meest väga hästi. Ma soovitaks Draamateatril teda mõnikord mehe rollides kasutada. Kui aeg-ajalt leiame teatris mehi naisi mägimas, siis miks ei võiks ka naised mehi mängida. Meil on ju ikkagi võrdõiguslikkus. Ma korraks kujutasin ka Peeter Volkonskit onu Keki rollis. See oli siiski etenduse selles etapis, kus ma ei teadnud et onu Keki on vannutatud neitsi. Aga lihtsalt Volkonski oma habeme ja olekuga oleks sellist meest väga hästi mängima sobinud. Siiski vannutatud neitsite kontekstis oleks ta täiesti sobimatu olnud. Praegune lavastaja nägemus näitlejatest oli suurepärane ning näitlejannade koosmäng oli harmoneeruv ning pakkus naudingut. 

Pildi autor: Jaanus Laagriküll. / Äkki saate aru, miks minu arvates Peeter Volkonski siia rolli sobinud oleks?

Mulle pakkus muidugi naudingut ka loo psühholoogilisus. Ma julgen öelda, et kohati oli temaatika veidi morbiidne ja väga valus, just eelkõige mulle kui naisele. Lihtsalt see mõte, et kusagil suhtutakse naistesse nii jõhkralt, et sa ei saa enda armastuga koos olla, vaid sind lihtsalt antakse mingile mehele naiseks ja siis sunnitakse sind temaga iga öö magama, kus põhimõtteliselt su enda abikaasa sind igal öösel vägistab. Ja nagu sellest veel vähe oleks, siis võetakse sult ära kogu su varandus, sest naisel ei tohi varandust olla ning ka dokumendid võtab sinu uue perekonnapea endale. Sinu ainus ülesanne on laps sünnitada ning laps peab olema poiss, sest perekonnale on ju uut järeltulijat vaja, kes varanduse päriks ja majapidamise juhtimise oma õlule võtaks. Kusjuures ma rõhutan, et tegemist ei ole looga kusagilt 17.sajandist, vaid kogu lavastuse tegevus toimub tänapäeval. Tänapäevasuse hõngu andis etenduses Rozafa (Inga Salurand), kes oli perekonda pruudiks võetud. Tema näitas, et maailmas on ka muud moodi võimalik elada. Et see on täiesti normaalne, et naised kasutavad telefone ja armuvad meestesse kelle nad ise on endale välja valinud ja kannavad pükse jne. Siiski tuli välja see, et üksi mitme vastu ei saa ning sageli on traditsioonid püsivamad, eelkõige just vanemate inimeste seas. Ma siiski detailselt ei hakka kogu lavastuse sisu ära rääkima, jääb midagi saladuseks ka. Niigi see info, et onu Keki on vanntatud neitsi paneb kogu tegevustikku teise nurga alt nägema. 

Kui mulle sellised psühholoogilised lavastused meeldivad, siis ilmselt suuremale osale inimestest need ei meeldi. Lihtsalt seepärast, et sa ei saa koguaeg naerda ning pead hoolega vaatama/kuulama ning kaasa mõtlema, et sisu taibata. Ilmselt on piletimüügikohtades kajastuv lavastuse sisututvustus oma töö teinud ja teatrisse jõuavadki ainult need, kes tunnevad selle temaatika vastu huvi, või oskavad hinnata psühholoogilisemat teatrit. Sest eile valitses saalis haudvaikus. Paaril korral siiski turtsatas publik naerma ning ühel korral helises kellelgi publiku hulgast telefon. Kusjuures see telefonihelin oli nii õigel hetkel. Just käis laval jutt sellest, kuidas naisel ei tohi telefoni olla. Ma korraks lootsin, et äkki keegi näitlejatest teeb sellest helinast välja ja poetab mõne repliigi, lihtsalt seetõttu, et see sobis konteksti. Aga seda ei juhtunud. Ilmselt ei pannud näitlejad laval seda helinat tähele, sest telefoniomanik jõudis üsna kärmelt reageerida ning näitlejate mäng oli kogu etenduse ajal väga intensiivne. Ma ei tea, kas asi on selles, et ma loen praegu Pille-Riin Purje raamatut "Lemmikute raamat" ja seal on ta välja toonud mitmeid seikasid, kus näitlejad üksteisele etenduse ajal veidi vimkasid viskavad ja see on minu fantaasia tööle pannud. Või olid need väikesed vimkad lavastaja poolt sisse lavastatud, aga mulle nad meeldisid. Näiteks stseen, kus Keki Edonalt kommid käest võtab ja need maha viskab. Hetk hiljem käseb Liri Rozafal need kommid üles korjata ja kui Rosaza ühte kommi ei näe, ütleb Liri talle: "Näe, siin on veel üks." Või kui Teuta võtab poeriiulilt just selle õllepurgi, mida Liri eelnevalt oli raputanud. Sellised pisiasjad, mis sobiksid väga hästi väikeseks vimkaks, et vaadata kuidas lavapartner ootamatuste korral reageerib. Samas võis see täitsa vabalt olla sisse lavastatud, eriti see õllepurgi osa. 

Kuna ma olen nüüd sujuvalt jõudnud näitlejate juurde, siis kirjutangi natukene sellest, kes kui hästi minu arvates oma rolliga hakkama sai. Nagu eespool juba mainisin, siis Kaie Mihkelson onu Keki rollis oli igati suurepärane. Mul tuli paratamatult meelde "Augustikuu" Draamateatris, kus ma teda viimati laval nägin (ma satun kahjuks väga harva Draamateatrisse). Seal tundus tema kehastatud Ivy Weston ka üsnagi meheliku naisena. Kui nüüd võrrelda Ivy´t ja onu Kekit, siis Ivy oli ikka üdini naiselik. Lausa uskumatu, et üks naine suudab nii hästi meest mängida. Kusjuures tegelikult polnud tal mehe mängimiseks ju mingeid aksessuaare (vuntsid ja habe) ja asi toimis. See ilmselt ei tule ka üllatusena, et Ülle Kaljuste mulle meeldis. Ma ei tea, kas asi on selles, et ta mulle meeldib või ta lihtsalt ongi nii andekas, aga mina pole tema rollides kunagi pettuma pidanud. Teutat oli huvitav vaadata. Alguses tundus, et tavaline majaperenaine, kes on lihtsalt mehe ori (Kusjuures Teuta on Keki õde). Siiski etenduse käigus sain nähe Ülle Kaljuste mängus erinevaid nüansse. Küll oli seal näha armastavat ema oma tütrele, järgmisel hetkel oma tütart vihkavat ema, siis uudishimulikku naist, surnud poega igatsevat naist, oma õde vihkamat naist, ühiskonna peale vihast naist ja järgmisel hetkel seda ühiskonda soosivat naist. Tegelikult oli neid nüansse seal nii palju, et kui ma kõik kirja paneksin, siis ilmselt see postitus muudkui veniks ja veniks. Siiski mingitel südamlikematel hetkedel meenutas Teuta mulle Grace´i (lavastusest "Grace ja Glorie") ning kui Teuta oma ravimeid jagas, siis tekkisid mul paratamatult seosed "Augustikuu" etendusega, kus Ülle Kaljuste mängitud Barbara üritas oma emale Violetilt (Ita Ever) ravimeid kätte saada. Märkimisväärne oli ka Kaie Mihkelsoni ja Ülle Kaljuste omavaheline duett. Minu meelest nad täiendasid teineteist ja nende mängu oli suurepärane vaadata. Kõige rohkem mulle meeldis aga Riina Maidre, kes kehastas ratastoolis olevat Lirit. Esiteks oli märkimisväärne juba see, kuidas ta ratastoolis istudes suutis nii erinevaid nüansse välja mängida. Ratastoolis istudes on ju keha kasutamine piiratud, ning seda rohkem tuleb panna mängu oma häält ja miimikat. Ilmselt meeldis mulle Riina Maidre ka seetõttu, et ta oli minu jaoks uus avastus ning ma polnud teda varem näinud. Sümpaatiat tekitas ka tegelaskuju Liri, kes üritas sellest vanast maailmast välja rebida ning traditsioone murda. Kuna ma ise olen noor, siis ilmselt tekkis selline samastumise hetk. Sest eks noortel ikka on neid perioode, kus vanemate arvamused ja põhimõtted tunduvad olevat iidne ajalugu ning noored julgevad rohkem uusi asju katsetada. Minu arvates oleks võinud lavastuse nende kolme näitlejaga ära teha ja oleks kõik ka väga hästi olnud. Lii Tedre mängis ka väga hästi, kuid tema eidekese roll oli kuidagi väike minu jaoks. See eideke ei andnud etendusele minu mõistes väga palju juurde, kui tõi ainult nii muuseas mõned saladused päevavalgele, aga need oleksid hiljem ka teiste tegelaste lugudest välja tulnud. Külli Reinumägi vaikiv Edona oli ka selline roll, mis oleks loo mõttes minu arvates võinud olemata olla. Tema põhiline ülesanne oli olla vaikiv kannataja ning perekonna traagika edasikandja. Samas seda traagikat jätkus ka teistesse tegelastesse piisavalt. Ja siis oli seal Inga Salurand, kes kehastas pruut Rozafat. Tema tegelikult oli oluline, sest tema oli see, kes näitas kuidas kaasaegses maailmas elatakse ning tegi Lirile selgeks, et ka naine on inimene. Et igal pool ei kohelda naist kui orja. Ma hakkasin etenduse ajal mingi hetk selle üle mõtlema, et kuigi Rozafa roll on tõsine, siis õhkus Inga Salurannast plikalikkust, siirust ja noore inimese nõtkust (mitte et ma nüüd ütleksin, et ta on vana), mis samas ei olnud nagu kuidagi kooskõlas selle kurja ja vihkamist täis maailmaga, kuhu ta sattunud oli. Ilmselt oli see ehe näide sellest, mida armastus inimesega teha võib.

Lavastuse plakatit ja kavalehe esikaant vaadates on kohe näha, et tegemist on tumedates toonides lavastusega. Näiteks Lii Tedre, Kaie Mihkelson ja Ülle Kaljuste on üleni tumedas, justkui sümboliseerimas seda vana ja õudsat traditsiooni. Samas olid nende tegelased ka minu meelest üksteise vastu kõige õelamad ja kurjemad. Riina Maidre kannab pildil tumedat seelikut ja heledamat pluusi, mis minu meelest viitab sellele, et ta on pärit õelast perekonnast, kuid samas see hele ülemine osa viitaks nagu sellele, et ta on valmis muutusteks. Minu mäletamist mööda oli tema see, kes lavastuses ütles oma ema ja onu kohta, et nad vihkavad kõiki. Külli Reinumägi ja Inga Salurand on aga heledates riietes, sest nemad ei ole siia perekonda sündinud, vaid neid on abielu sellesse perekonda toonud ja nemad ei kanna selle perekonna taaka nii raskelt enda õlul. Nemad on seda meelt, et ühiskond võib ka muutuda ja kõik ei pea nii kuri ja halb olema. Siiski käis mul etenduse ajal paaril korral peast läbi mõte, et tegemist on tõelise naiste lavastusega. Ütleb ju vanarahvaski, et kõik naised on ussid. Siin lavastuses oli lihtsalt seda naistevahelist kadedust ja vihkamist ja kurjust nii palju, et ma juba hakkasingi mõtlema, et kas kõik naised ongi oma loomupoolest nii õelad.

Et mitte nii negatiivsete nootidega lõpetada, siis kiidan R.A.A.A.M.-i mängukoha valikut. Endine tööstushoone? oli väga usutav Albaania kivimaja ning igatahes oli seal etendust huvitavam jälgida, kui mõnes igavas teatrisaalis. Etenduses oli ka neid kohti, kus sai naerda, aga seda ainult sellisel juhul, kui sa kaasa mõtlesid, sest siis said naljast aru. Kindlasti oli huvitav ka teiste kultuuridega tuttavaks saada, ning mõelda: "Jumal tänatud, et ma Eestis elan ja meil selliseid traditsioone pole."

Jumal tänatud, et ma eile selle teatri teekonna ette võtsin. Minu igatahes tuli üle väga pika aja see nii mõnus teatriärevus sisse. Mul on siiralt hea meel selle üle, et ka suvelavastusena tehakse psühholoogilist teatrit, mis mulle meeldib. Ma loodan, et äkki mängitakse seda lavastust ka hiljem edasi, sest see on selline lavastus, mida ma võiksin vist veel vaadata. Just seepärast, et kui tundub, et endal on kõik pahasti ja halvasti, ning näed nende naiste kannatusi ja katsumusi, ning tuled peale kahte tundi teatrist välja ja mõtled, et küll mu elu on alles ilus.

Kui keegi peaks veel huvi tundma lavastuse vastu, siis seda mängitakse veel täna ja homme (29. ja 30. juuni) õhtul Telliskivi Loomelinnaku kollases saalis.

Loe edasi