Vannutatud neitsid

28. juunil 2016 Telliskivi Loomelinnaku Kollases saalis

Pildi autor Jaanus Laagriküll

Autor: Oleg Mihailov
Lavastaja: Madis Kalmet
Mängisid:
Ülle Kaljuste - Teuta
Lii Tedre - Eideke
Riina Maidre - Liri
Inga Salurand - Rozafa
Külli Reinumägi - Edona
Kaie Mihkelson - Onu Keki

Kui kunagi tegin postitust sellest, milliseid lavastusi tahan näha, siis "Vannutatud neitsid" oli üsna kindlalt seal kirjas. Etendusest kuulsin esimest korda aasta tagasi kui Ülle Kaljuste seda mainis oma intervjuus Postimehele (LINK). Kuna Ülle Kaljuste seda teksti kiitis, siis tekkis mul kohe tahtmine seda lavastust näha. Kusjuures selles kirjelduses oli midagi, mis mind kõnetas, sest ma pole üldiselt selline inimene kes kõiki asju vaatama läheb, mida teised soovitavad. Nii ma siis sügisel avastasingi, et MTÜ R.A.A.A.M toob selle lavastuse välja. Muidugi ei vaevunud ma endale varakult piletit ostma. Mõte oli küll esietendusele minna, aga kuna see oli täpselt 11.juuni ja siis olid blogiauhinnad ja järgmine hommik oli vara vaja Tartus tööl olla, siis jäid mõlemad üritused minu jaoks ära. Järgnevatel mängukordadel olin tööl ja juba mõtlesin korraks, et kas nüüd jääbki etendus nägemata. Siis vaatasin, et mul kuu lõpus mitu vaba päeva ja mängitakse ka nendel päevadel ja pileteid on ka. Pileti ostsin esmaspäeval, kui Piletimaailm näitas et teisipäevane etendus on välja müüdud ja Piletilevi andmetel oli saada üks pilet. Nii ma siis selle viimase pileti teisipäevasele etendusele ostsin. Üsna viimasel minutil, nagu mulle omane.

Lavastust tutvustatakse järgmiselt: "Oleg Mihailovi "Vannutatud neitsid " on valustraagiline, kuid samas puhastavalt helge perekonnadraama. Näidendi tegevus toimub meie päevil Tirana - Albaania pealinna- äärelinnas. See ei ole piltpostkaartide ja turistide Tirana vaid karm, halastamatu ning reaalne Tirana, kus üks perekond võitleb oma argipäevas õnne ja parema tuleviku nimel. Tragikoomiliselt isegi groteskselt põrkuvad tänapäeva maailma tavad ja harjumused aastasadu vanade traditsioonide ja tabudega. Näidendi teemad on üllatavalt aktuaalsed, maailmas, kus on praegu teravasse konflikti sattunud humanistlik ja demokraatlik ilmavaade ning vägivaldne fanaatilis - religioosne islamistlik radikalism."

Seda eelpool olevat teksti lugedes ei saa ilmselt keegi aru, miks ma seda lavastust näha tahtsin. Ma pean tunnistama, et see konkreetne tutvustus poleks ka mind teatrisse ajanud. Rohkem läksingi selle Ülle Kaljuste jutu peale. Eks oma osa mängisid ka head näitlejad. Ülle Kaljuste on mu ammune lemmik ja viimasel ajal on Inga Salurand ka järjest rohkem meeldima hakanud. Rääkimata siis suurepärastest Kaie Mihkelsonist ja Lii Tedrest. Lisaks mängis seal ka Külli Reinumägi, keda ma polegi vist kunagi varem teatrilaval näinud, ometigi on tema nimi ja nägu mulle vägagi tuttavad (eelkõige TV-st). Ainus, kelle nime ma varem kuulnud ei olnud, oli Riina Maidre. Samas oli Riina Maidre kehastatud Liri mu lemmiktegelane. Siiski on mul hea meel, et mingi vägi sundis mind seda lavastust vaatama minema, sest see oli seda väärt. Korraks hakkasin ka ise kahtlema, et kas oli selle pileti ostmine õige tegu. Hommikul ütles üks kolleeg ka mulle, et ma ei ole normaalne, et lähen Tallinnasse teatrisse ja ei jäägi Tallinnasse ööseks, vaid tulen viimase bussiga tagasi koju (viimane buss Tartusse väljub 23.00 ja jõuab Tartusse 1.45). Seda enam, et ma lähen täiesti üksinda teatrisse. Selliseid asju ongi vist teistel raske mõista, kuid mulle siiski meeldib mõelda, et selliseid "hulle" on veel. Minu silmis oli see käik aga igati õigustatud.

Lugu räägib ühest perekonnast ja nende omavahelistest suhetest. Tegemist on Albaania perega, kes elab Kanuni järgi. Siinkohal oleks sobilik veidi lahti kirjutada mis see Kanun õigupoolest on. Wikipedia andmetel on Kanun Albaania traditsiooniliste seaduste kogum, mida on aegade algusest peale suuliselt edasi antud. Esimene Kanun pandi kirja alles 20.sajandil. Kanun koosneb 12-st erinevast raamatust:

1. Kirik
2. Pere
3. Abielu
4. Majapidamine, loomad ja varandus
5. Töö
6. Varanduse jagamine (laenamine ja kinkimine)
7. Sõnade kasutamine
8. Au
9. Kahjud
10. Seadused kuritegude jaoks
11. Eakate Kanun
12. Erandid

Nagu näha, siis Kanun määrab kogu elu ära. Kanuni järgi polnud naistel mitte mingisugust õigust varandusele, naised ei tohtinud teha kõiki töid, naistel ei tohtinud olla kella, telefoni ega muid tehnikavidinaid, naised ei tohtinud juhtida majapidamist, hääletada, teatud hoonetesse siseneda jne. Kanun sätestas 15. sajandil ka vannutatud neitsite traditsiooni. Kuna naistel puudusid igasugused õigused, siis juhtus ka neid olukordasid, kus perekonnapea surma sai (sageli juhtus seda näiteks veritasu tõttu) ja oli vaja uut perekonnapead. Kui aga majas ühtegi meest ei olnud, siis pidi keegi naistest andma hõimuvanemate juuresolekul tsölibaadivande ning hakkama meheks. Selliselt vannutatud naised pidid kandma edaspidi ainult meeste riideid ning nad said endale kõik meestega võrdsed õigused. Tõotust tagasi võtta pole võimalik. Kusjuures vande andja vanus pole oluline, seda võib teha igas eas. 

Nagu lavastuse pealkirigi ütleb, siis tegemist on vannutatud neitsi(te) looga. Kui ma sain teada, et Kaie Mihkelson mängib meest, siis minu esimene mõte oli, et tüüpiline naiste lugu ja seepärast ongi naine pandud ka mehe rolli mängima. Et tegemist on sellise naistelt naistele looga. Siiski sain etenduse käigus aru, et Kaie Mihkelsoni mängitud onu Keki oli vannutatud neitsi. Tal ei jäänud omal ajal muud üle, kui anda vanne, et päästa oma perekond ja perekonna vara ning nii saigi naisest mees.
Kaie Mihkelson mängis meest väga hästi. Ma soovitaks Draamateatril teda mõnikord mehe rollides kasutada. Kui aeg-ajalt leiame teatris mehi naisi mägimas, siis miks ei võiks ka naised mehi mängida. Meil on ju ikkagi võrdõiguslikkus. Ma korraks kujutasin ka Peeter Volkonskit onu Keki rollis. See oli siiski etenduse selles etapis, kus ma ei teadnud et onu Keki on vannutatud neitsi. Aga lihtsalt Volkonski oma habeme ja olekuga oleks sellist meest väga hästi mängima sobinud. Siiski vannutatud neitsite kontekstis oleks ta täiesti sobimatu olnud. Praegune lavastaja nägemus näitlejatest oli suurepärane ning näitlejannade koosmäng oli harmoneeruv ning pakkus naudingut. 

Pildi autor: Jaanus Laagriküll. / Äkki saate aru, miks minu arvates Peeter Volkonski siia rolli sobinud oleks?

Mulle pakkus muidugi naudingut ka loo psühholoogilisus. Ma julgen öelda, et kohati oli temaatika veidi morbiidne ja väga valus, just eelkõige mulle kui naisele. Lihtsalt see mõte, et kusagil suhtutakse naistesse nii jõhkralt, et sa ei saa enda armastuga koos olla, vaid sind lihtsalt antakse mingile mehele naiseks ja siis sunnitakse sind temaga iga öö magama, kus põhimõtteliselt su enda abikaasa sind igal öösel vägistab. Ja nagu sellest veel vähe oleks, siis võetakse sult ära kogu su varandus, sest naisel ei tohi varandust olla ning ka dokumendid võtab sinu uue perekonnapea endale. Sinu ainus ülesanne on laps sünnitada ning laps peab olema poiss, sest perekonnale on ju uut järeltulijat vaja, kes varanduse päriks ja majapidamise juhtimise oma õlule võtaks. Kusjuures ma rõhutan, et tegemist ei ole looga kusagilt 17.sajandist, vaid kogu lavastuse tegevus toimub tänapäeval. Tänapäevasuse hõngu andis etenduses Rozafa (Inga Salurand), kes oli perekonda pruudiks võetud. Tema näitas, et maailmas on ka muud moodi võimalik elada. Et see on täiesti normaalne, et naised kasutavad telefone ja armuvad meestesse kelle nad ise on endale välja valinud ja kannavad pükse jne. Siiski tuli välja see, et üksi mitme vastu ei saa ning sageli on traditsioonid püsivamad, eelkõige just vanemate inimeste seas. Ma siiski detailselt ei hakka kogu lavastuse sisu ära rääkima, jääb midagi saladuseks ka. Niigi see info, et onu Keki on vanntatud neitsi paneb kogu tegevustikku teise nurga alt nägema. 

Kui mulle sellised psühholoogilised lavastused meeldivad, siis ilmselt suuremale osale inimestest need ei meeldi. Lihtsalt seepärast, et sa ei saa koguaeg naerda ning pead hoolega vaatama/kuulama ning kaasa mõtlema, et sisu taibata. Ilmselt on piletimüügikohtades kajastuv lavastuse sisututvustus oma töö teinud ja teatrisse jõuavadki ainult need, kes tunnevad selle temaatika vastu huvi, või oskavad hinnata psühholoogilisemat teatrit. Sest eile valitses saalis haudvaikus. Paaril korral siiski turtsatas publik naerma ning ühel korral helises kellelgi publiku hulgast telefon. Kusjuures see telefonihelin oli nii õigel hetkel. Just käis laval jutt sellest, kuidas naisel ei tohi telefoni olla. Ma korraks lootsin, et äkki keegi näitlejatest teeb sellest helinast välja ja poetab mõne repliigi, lihtsalt seetõttu, et see sobis konteksti. Aga seda ei juhtunud. Ilmselt ei pannud näitlejad laval seda helinat tähele, sest telefoniomanik jõudis üsna kärmelt reageerida ning näitlejate mäng oli kogu etenduse ajal väga intensiivne. Ma ei tea, kas asi on selles, et ma loen praegu Pille-Riin Purje raamatut "Lemmikute raamat" ja seal on ta välja toonud mitmeid seikasid, kus näitlejad üksteisele etenduse ajal veidi vimkasid viskavad ja see on minu fantaasia tööle pannud. Või olid need väikesed vimkad lavastaja poolt sisse lavastatud, aga mulle nad meeldisid. Näiteks stseen, kus Keki Edonalt kommid käest võtab ja need maha viskab. Hetk hiljem käseb Liri Rozafal need kommid üles korjata ja kui Rosaza ühte kommi ei näe, ütleb Liri talle: "Näe, siin on veel üks." Või kui Teuta võtab poeriiulilt just selle õllepurgi, mida Liri eelnevalt oli raputanud. Sellised pisiasjad, mis sobiksid väga hästi väikeseks vimkaks, et vaadata kuidas lavapartner ootamatuste korral reageerib. Samas võis see täitsa vabalt olla sisse lavastatud, eriti see õllepurgi osa. 

Kuna ma olen nüüd sujuvalt jõudnud näitlejate juurde, siis kirjutangi natukene sellest, kes kui hästi minu arvates oma rolliga hakkama sai. Nagu eespool juba mainisin, siis Kaie Mihkelson onu Keki rollis oli igati suurepärane. Mul tuli paratamatult meelde "Augustikuu" Draamateatris, kus ma teda viimati laval nägin (ma satun kahjuks väga harva Draamateatrisse). Seal tundus tema kehastatud Ivy Weston ka üsnagi meheliku naisena. Kui nüüd võrrelda Ivy´t ja onu Kekit, siis Ivy oli ikka üdini naiselik. Lausa uskumatu, et üks naine suudab nii hästi meest mängida. Kusjuures tegelikult polnud tal mehe mängimiseks ju mingeid aksessuaare (vuntsid ja habe) ja asi toimis. See ilmselt ei tule ka üllatusena, et Ülle Kaljuste mulle meeldis. Ma ei tea, kas asi on selles, et ta mulle meeldib või ta lihtsalt ongi nii andekas, aga mina pole tema rollides kunagi pettuma pidanud. Teutat oli huvitav vaadata. Alguses tundus, et tavaline majaperenaine, kes on lihtsalt mehe ori (Kusjuures Teuta on Keki õde). Siiski etenduse käigus sain nähe Ülle Kaljuste mängus erinevaid nüansse. Küll oli seal näha armastavat ema oma tütrele, järgmisel hetkel oma tütart vihkavat ema, siis uudishimulikku naist, surnud poega igatsevat naist, oma õde vihkamat naist, ühiskonna peale vihast naist ja järgmisel hetkel seda ühiskonda soosivat naist. Tegelikult oli neid nüansse seal nii palju, et kui ma kõik kirja paneksin, siis ilmselt see postitus muudkui veniks ja veniks. Siiski mingitel südamlikematel hetkedel meenutas Teuta mulle Grace´i (lavastusest "Grace ja Glorie") ning kui Teuta oma ravimeid jagas, siis tekkisid mul paratamatult seosed "Augustikuu" etendusega, kus Ülle Kaljuste mängitud Barbara üritas oma emale Violetilt (Ita Ever) ravimeid kätte saada. Märkimisväärne oli ka Kaie Mihkelsoni ja Ülle Kaljuste omavaheline duett. Minu meelest nad täiendasid teineteist ja nende mängu oli suurepärane vaadata. Kõige rohkem mulle meeldis aga Riina Maidre, kes kehastas ratastoolis olevat Lirit. Esiteks oli märkimisväärne juba see, kuidas ta ratastoolis istudes suutis nii erinevaid nüansse välja mängida. Ratastoolis istudes on ju keha kasutamine piiratud, ning seda rohkem tuleb panna mängu oma häält ja miimikat. Ilmselt meeldis mulle Riina Maidre ka seetõttu, et ta oli minu jaoks uus avastus ning ma polnud teda varem näinud. Sümpaatiat tekitas ka tegelaskuju Liri, kes üritas sellest vanast maailmast välja rebida ning traditsioone murda. Kuna ma ise olen noor, siis ilmselt tekkis selline samastumise hetk. Sest eks noortel ikka on neid perioode, kus vanemate arvamused ja põhimõtted tunduvad olevat iidne ajalugu ning noored julgevad rohkem uusi asju katsetada. Minu arvates oleks võinud lavastuse nende kolme näitlejaga ära teha ja oleks kõik ka väga hästi olnud. Lii Tedre mängis ka väga hästi, kuid tema eidekese roll oli kuidagi väike minu jaoks. See eideke ei andnud etendusele minu mõistes väga palju juurde, kui tõi ainult nii muuseas mõned saladused päevavalgele, aga need oleksid hiljem ka teiste tegelaste lugudest välja tulnud. Külli Reinumägi vaikiv Edona oli ka selline roll, mis oleks loo mõttes minu arvates võinud olemata olla. Tema põhiline ülesanne oli olla vaikiv kannataja ning perekonna traagika edasikandja. Samas seda traagikat jätkus ka teistesse tegelastesse piisavalt. Ja siis oli seal Inga Salurand, kes kehastas pruut Rozafat. Tema tegelikult oli oluline, sest tema oli see, kes näitas kuidas kaasaegses maailmas elatakse ning tegi Lirile selgeks, et ka naine on inimene. Et igal pool ei kohelda naist kui orja. Ma hakkasin etenduse ajal mingi hetk selle üle mõtlema, et kuigi Rozafa roll on tõsine, siis õhkus Inga Salurannast plikalikkust, siirust ja noore inimese nõtkust (mitte et ma nüüd ütleksin, et ta on vana), mis samas ei olnud nagu kuidagi kooskõlas selle kurja ja vihkamist täis maailmaga, kuhu ta sattunud oli. Ilmselt oli see ehe näide sellest, mida armastus inimesega teha võib.

Lavastuse plakatit ja kavalehe esikaant vaadates on kohe näha, et tegemist on tumedates toonides lavastusega. Näiteks Lii Tedre, Kaie Mihkelson ja Ülle Kaljuste on üleni tumedas, justkui sümboliseerimas seda vana ja õudsat traditsiooni. Samas olid nende tegelased ka minu meelest üksteise vastu kõige õelamad ja kurjemad. Riina Maidre kannab pildil tumedat seelikut ja heledamat pluusi, mis minu meelest viitab sellele, et ta on pärit õelast perekonnast, kuid samas see hele ülemine osa viitaks nagu sellele, et ta on valmis muutusteks. Minu mäletamist mööda oli tema see, kes lavastuses ütles oma ema ja onu kohta, et nad vihkavad kõiki. Külli Reinumägi ja Inga Salurand on aga heledates riietes, sest nemad ei ole siia perekonda sündinud, vaid neid on abielu sellesse perekonda toonud ja nemad ei kanna selle perekonna taaka nii raskelt enda õlul. Nemad on seda meelt, et ühiskond võib ka muutuda ja kõik ei pea nii kuri ja halb olema. Siiski käis mul etenduse ajal paaril korral peast läbi mõte, et tegemist on tõelise naiste lavastusega. Ütleb ju vanarahvaski, et kõik naised on ussid. Siin lavastuses oli lihtsalt seda naistevahelist kadedust ja vihkamist ja kurjust nii palju, et ma juba hakkasingi mõtlema, et kas kõik naised ongi oma loomupoolest nii õelad.

Et mitte nii negatiivsete nootidega lõpetada, siis kiidan R.A.A.A.M.-i mängukoha valikut. Endine tööstushoone? oli väga usutav Albaania kivimaja ning igatahes oli seal etendust huvitavam jälgida, kui mõnes igavas teatrisaalis. Etenduses oli ka neid kohti, kus sai naerda, aga seda ainult sellisel juhul, kui sa kaasa mõtlesid, sest siis said naljast aru. Kindlasti oli huvitav ka teiste kultuuridega tuttavaks saada, ning mõelda: "Jumal tänatud, et ma Eestis elan ja meil selliseid traditsioone pole."

Jumal tänatud, et ma eile selle teatri teekonna ette võtsin. Minu igatahes tuli üle väga pika aja see nii mõnus teatriärevus sisse. Mul on siiralt hea meel selle üle, et ka suvelavastusena tehakse psühholoogilist teatrit, mis mulle meeldib. Ma loodan, et äkki mängitakse seda lavastust ka hiljem edasi, sest see on selline lavastus, mida ma võiksin vist veel vaadata. Just seepärast, et kui tundub, et endal on kõik pahasti ja halvasti, ning näed nende naiste kannatusi ja katsumusi, ning tuled peale kahte tundi teatrist välja ja mõtled, et küll mu elu on alles ilus.

Kui keegi peaks veel huvi tundma lavastuse vastu, siis seda mängitakse veel täna ja homme (29. ja 30. juuni) õhtul Telliskivi Loomelinnaku kollases saalis.