suvelavastus "Täiesti salajane"

16.juunil 2016 Lutsu külaplatsil, Lutsu külas Põlvamaal

Pilt pärit Lutsu Teatri facebooki lehelt.

Autor: Heiki Vilep

Lavastaja: Jaan Willem Sibul

Mängisid:

Veikko Täär - James Bond

Uno Nagelmaa - Uno

Peeter Sibul - Vassili Ivanovitš Stirliz

Liili Saar - Eva

Merly Teder - Brigita

Aveli Asber - Pille

Manivald Paulson - Manivald

Eduard Paulson - Fedja, Nutipoiss

Kaido Arulepp - Kaido

German Javier Gholami Torres-Pardo - Jose Maria Gonzales Torres

Helle Leis - Nutitüdruk

Kuldar Leis - Külavanem Kuldar

Tiit Mähar - Autojuht Tiit

Joonas Priit Sibul - Turvamees Seinas Kapis

Virge Mastik - Anne Veski

Valdis Kurg - Kalevipoeg

Neidude ansambel: Evely Ostrov, Evelin Arulepp, Kristin Semm, Karily Klaus

Kaitseväelased: Lauri Puusepp, Janek Männiste, Reigo koosapoeg, Andry Aust

Suvelavastuste hooaeg sai avatud Rahvusooper Estonia "Viiuldaja katusel" lavastusega. Täna sai algus tehtud ka vabaõhulavastustega. Ära sai nähtud Lutsu Teatri suvelavastus "Täiesti salajane". Kuna mulle nende eelmise suve (tegelikult oli see üle-eelmise suve lavastus, aga mina nägin seda eelmisel suvel esimest korda) lavastus "Rummu Jüri ehk tamasseri rauad" meeldis, siis ootasin põnevusega ka kõnealust lavastust. Hoolimata sellest, et tegemist on mitte kutseliste näitlejatega, on siiani lavastused head olnud. No ja mis seal salata, ka see, et Veikko Täär peaosas oli, mängis minu jaoks suurt rolli. Ilmselt on Eestis neid naisi üsna palju, kes Veikko peale õhkavad. Ma siiski päris õhkama ei hakka, aga ilusaid mehi on alati tore vaadata. Lisaks on mulle kriminaalsed lood alati meeldinud. Kui tegemist on juba James Bondiga, siis peab lugu kriminaalne olema. Seega saigi otsus tehtud, et seda lavastust peab nägema.

Kahjuks või õnneks mängib Lutsu Teater kõnealust lavastust mõned üksikud korrad. Esietendusel (11.juuni) sadas nii kõvasti vihma, et ma ei olnud valmis selle külma kätte istuma minema. Siis vahepealsed etendused olid sellistel aegadel, kus ma pidin tööl olema (ja ega tegelikult ka siis ilm kiita ei olnud). Tänane ilm oli tõesti jackpot. Lõuna paiku sadas viimati ja mida lähemale jõudis etenduse algusaeg, seda ilusamaks ilm läks. Lõpuks oli ilm lausa nii ilus, et inimesed hakkasid silma paistva päikese üle kurtma. Tüüpilised eestlased, pole kunagi rahul.

Lutsu Teater tutvustab lavastust "Täiesti salajane" nii: "E-riigina kuulsust koguval Eestimaal sarnaneb elu üha enam seebiseriaaliga. Ammustest aegadest tunnustatud püsiväärtused on keeratud pea peale, noorsugu elab virtuaalmaailmas ja lihtsat külameest kisub jooma. Nii võibki juhtuda, et ühel heal päeval ei tee mõni inimene enam vahet, kas ta elab päris maailmas või filmis. Kuna kino tehakse kuni valitsuse tasemeni välja, siis ei ole mingi eriline üllatus, kui sinu ellu ilmub korraga luust ja lihast James Bond või vene luuraja Stirlitz, kes e-ajastule kohaselt ajavad taga kohvrit, millesse keegi lätlasest geenius on klahvide alla kokku viinud võimalused valitseda maailma. Jant ümber kohvri käib Nuti-Lutsu külas, kus agent 007 täidab oma järjekordset missiooni. Loomulikult vahele jätmata ilusaid naisi ja Vodka-Martinit (raputatult, mitte segatult)."

Ma ilmselt ei pea kellelegi kirjeldama, millised on tavaliselt detektiivilood. Põhimõtteliselt on ka siin lavastuses nö "head" ja "halvad" tegelased, kes siis omavahel mõõtu võtavad. Nagu ikka selliste lugude puhul, on ka siin maailma saatus mängus. Kuigi ma pean tunnistama, et hoolimata sellest et mulle spioonifilmid väga meeldivad, siis spioonilavastuste osas olen ma veidi skeptiline. Teadupärast on filmides jube palju eriefekte: küll lendab midagi õhku, keegi hüppab kusagilt kõrgustest alla või ripub niisama pilvelõhkuja või helikopteri küljes jne. Kuidas sa neid samu efekte aga teatrilaval teed? Sest kindel on see, et efektid peavad olema, sest muidu ei ole tegemist õige spioonikaga. Selles suhtes pean küll Lutsu Teatri ees mütsi maha võtma, et nad julgesid sellist lavastust teha ja lavastusest ei puudunud eriefektid. Palju te olete näinud selliseid lavastusi, kus lendab reaalne lennuk pea kohal ja järgmisel hetkel sa näed, kuidas sealt keegi alla lendab? Või palju te olete näinud lavastusi, kus käib pauk ja mürts ning järgmisel hetkel ongi ehitise asemel alles suits ja lauajupid? Eriefekte ikka etendusse jagus. Lisaks eelpoolmainitutele oli korduvalt näha/kuulda püssipaukumisi, sädemeid ja ei puudunud ka võitlusstseenid. Siiski, minule oleks meeldinud kui neid võitlusstseene oleks rohkem olnud, sest Bond tavaliselt niisama juttu ei räägi. Ma peaaegu oleksin unustanud, et spetsiaalsed spioonividinad olid ka täiesti olemas. Tundub, nagu et kõik oleks paigas?

Kui üdini aus olla, siis minu jaoks jäi midagi siiski puudu. Ma saan täitsa aru, et harrastajatega suvelavastust teha on täiesti teine tera, kui teha mitmemiljardilise eelarvega filmi ja ma ei mõtlegi, et midagi selles suhtes teisiti oleks võinud teha. Aga minu jaoks jäid paljud asjad segaseks ja see jäi veidi häirima. Näiteks jäi minu jaoks arusaamatuks, kuidas James Bond sinna Lutsu külla tuli. Teda ei kukutatud lennukist alla, ning samuti ei tulnud ta ujudes kohale nagu teised spioonid. Ühtegi uhket autot polnud ka näha, millega Bond tavaliselt sõidab. Siis Lutsu Teatri Facebookis postitusi lugedes sain aru, et hispaanlane Jose oli Hispaania spioon, samas etenduses ei tulnud see kuidagi välja. Kui teised mässasid kohvriga ja võitlesid üksteisega, siis hispaanlase ainus tegevus oli ooperiaariaid laulda ja Eesti naiste ilu ülistada. Kes ta siis lõpuks ikkagi oli? Ma saan aru, et see on täiesti loomulik, et kui külla tuleb tähtis isik (seekord siis Läti küberkaitse spetsialist), siis korraldatakse pidulik üritus koos esinejatega ja puha. Samas mind jäi see esinemise osa kohati häirima. Kuna eelmise aasta etenduses ("Rummu Jüri ehk tamasseri rauad") oli samuti kontserdi osa sees (laulsid samuti lapsed ja Jaan Willem Sibul ise), siis paratamatult tekkis tunne, et kui kahel järjestikusel etendusel kasutatakse laululapsi, siis nagu pannakse need lapsed lavale laulma lihtsalt selleks, et näidata kui suurepärased laululapsed meil on. Võib-olla võimendas seda tunnet ka üks laulutüdrukutest, kes silmnähtavalt teistest üle laulis. See paratamatult tekitas minus tunde nagu see tütarlaps tahaks öelda: "Vaadake nüüd kõik mind, mina olen siin laval ja olen kõikidest teistest parem." See ei pruukinud nii üldse olla ja ma vabandan, kui ma kedagi solvan, kuid minule jäi kuidagi halb mulje sellest laulmisest. Samas usun ma, et mitte igal külal pole selliseid laululapsi, kes mitmel õhtul järjest tahaksid/viitsiksid etenduses osaleda ja laulda. Lisaks veel tantsijad. Kui Aveli Asberi tantsimisoskused pole mulle võõrad, siis Merly Teder, kes Brigitat mängis, oli minule täiesti tundmatu. Seega selline sensuaalsem tants oli midagi uut. Mulle isiklikult tundus aga, et see lava jäi Merly jaoks väikeseks, sest kohati jäi mulje nagu ta tahaks oma hüppeid kõrgemalt teha, kuid lava seda ei võimaldanud. Üldse on minu meelest Lutsu Teatri puhul tore see, et nad leiavad oma lavastustesse andekad inimesed oma kodukohast. Keda siis veel kiita ja väärtustada, kui mitte oma kandi inimesi. Ma nüüd ei tea, kas see on pigem reegel või erand, et Lutsu Teater kasutab oma lavastustes lisaks sõnateatrile ka teisi teatrivorme (tants ja laul). "Rummu Jüri ehk tamasseri rauad", vähemalt oli samuti, et seal oli nii laulu kui ka tantsu. Seal kuulsime ooperilaulu Jaan Willem Sibula enda suust, kuid sel korral oli Sibul Vanemuisest kohale toonud hispaanlasest laulja German Javier Gholami Torres-Pardo. Päris tore oli kuulda vahelduseks ooperiaariaid või laulu "It´s time to say goodbay". Minu jaoks oli ohhooo element ka see, kui Veikko Täär laulma hakkas. Ma vist ei olegi teda varem laulmas kuulnud. 

Kui nüüd laulu teemadel edasi minna, siis peab ka selle ära mainima, et isegi Anne Veski väisas eile õhtul Lutsu küla. Tegelikult väisab ta ka järgmistel etendustel. Öelge mulle nüüd palju on Eestis neid teatreid, kes saavad Anne Veski endale lavastusse kutsuda? Ma ei tea küll, et ta kusagil lavastuses kaasa oleks teinud. Seega on Lutsu Teater ikka kõva tegija. Au tuleb neile anda ka selle eest, et nad toovad talendid tagasi Eestisse. Nii juhtub lausa igal etendusel, et üks ehtne Eesti Kalevipoeg tuleb lauakoormaga Soomest tagasi koju endale maja ehitama. Nii on Eesti maapiirkonnad varsti jälle asustatud. Kahju ainult, et neid etendusi nii vähe on. Minu poolt lähevad plusspunktid kirja ka selle eest, et komöödia tegemiseks on valitud mehed ülikondades ja mustade päikeseprillidega ning mundris mehed. Komöödiat saab ka stiilseks jäädes teha.

Kui nüüd negatiivse poole pealt rääkida, siis minu jaoks jäi lugu veidi lahjaks (nagu ma ka eespool mainisin). Üks põhjus võib olla see, et ma lihtsalt pole komöödia inimene. Mind lihtsalt ei aja need suured jauhked komöödiad naerma, kus ülejäänud 200-300 inimest meeletult naeravad. Mina naeran sellistel etendustel, kus ma võingi üksi saalis istuda, sest keegi teine sellise raske ja dramaatilise sisuga lavastust vaatama ei tule. Siiski sain ka mina eile naerda, kuid ikkagi tundus mulle, et "Rummu Jüri ehk tamasseri rauad" oli naljakam. Või on põhjus siis selles, et eelmisel aastal mul puudusid eelarvamused, et tegemist on jube naljaka etendusega. Sel aastal oli mul eelmise aasta kogemuse põhjal juba eelaimdus, et tegemist on jälle millegi sellisega, kus koguaeg saab naerda. Seda enam, et teksti autor on Heiki Vilep, kelle lasteraamatud on sellise huumoriga kirjutatud, et neid saabki ainult naerdes lugeda. Teinekord võivad püksid ka märjad olla peale lugemist. Niisiis olid mul eriti kõrged lootused nalja osas. Selles mõttes ma ei kurda, et lugu oli naljakas ja naerda sai päris palju, kuid ma oleksin veel rohkem naerda tahtnud. Samas oli lavastuses ka selliseid nalju, mis arusaadavad ainult kohalikele. Näiteks kui raadio mängima pandi ja sealt kostis kohaliku raadiojaama "Marta" signatuur ning uudiseid hakkas lugema kohaliku raadio tegija Jaak Madismäe. See lihtsalt oli naljakas, kuid ilmselt mitte-kohalikele see naljakas ei ole. Ehk oli seal veel selliseid nalju sees, mida mina lihtsalt ära ei tabanud.
Enamasti käisid naljad aga poliitiliste teemade kohta, mis kõigile ilmselt tuttavad. Samas mind ajab see veidi vihale ka juba. Ma saan aru, et tehakse mingeid ümbernurga nalju, kuid siin oli väga otseselt räägitud Läti küberkaitse spetsialistist, kes tuleb Eestisse loengut pidama. Ja mis te arvate, mis selle tegelase nimi oli? Alguses oli Eva, aga kuna Eesti on e-riik, siis sai Läti küberkaitse spetsialist oma nimele eesliite "i-" ja kokku tuli I-Eva, kes oli veel mingil arusaamatul põhjusel ka õnnistatud seisuses. Mitte, et ma mingi suur Ieva Ilvese fänn või kaitsja oleksin, kuid lihtsalt mul on sellest villand, et igal pool tema kõigil hambus on. Nii keerles mu viimane Improteatri külastus (tõsi küll, see oli märtsis) ka suuresti Läti, Ieva Ilvese ja Vespa ümber. Ma leian, et nalja on võimalik ka teiste inimeste ümber ja teisiti teha. Midagi võiks vaatajate enda fantaasiaks ka jääda, kõike ei pea nii üksühele välja tooma. 

Näitlejate kohta ma ei oska ma midagi halvasti öelda. Ei saagi ju öelda, kui nii mitu enda tuttavat mängivad. Olgu, päris nii see ka ei ole, kui ma tahaksin midagi öelda, siis ütleksin, isegi enda tuttavate kohta. Minu meelest on see üllatav, kuidas lavastuse kesksed tegelased on ikkagi harrastusnäitlejate mängida ja hoolimata sellest ei vaju etendus ära. Näiteks Manivald Paulson, kes mängis Manivaldi, tegi väga ilmekaid nägusid ja kohati tõin mina oma peas paralleele Aivar Tommingasega, kes mulle meeldib just samuti oma eriilmeliste ja äärmiselt väljendusrikaste grimmasside poolest. Üldse olid nad Uno Nagelmaaga päris ehtsad ja usutavad külajoodikud. Tõsi, Uno oleks võinud traksidega teksapükste asemel mingeid kottis väljaveninud põlvedega viigipükse kanda. Ning kaarte mängima ja õlut jooma oleksid nad pidanud kusagil poe ees või taga mitte Pille pubis. Samuti oli minu meelest väga nauditav vaadata Peeter Sibula spioon Stirlitzi hiilimisi. Mul tulid kohe hiilivad multikakangelased meelde. Kohati oligi Stirlitz minu meelest selline koomiline kuju, kes on spiooniks saanud kuidagi juhuse tahtel. Selline pooleldi lihtsameelne või nii. Palun nüüd mitte solvuda. Ajuti tundus mulle, nagu Peeter Sibula asemel oleks laval Elmo Nüganeni poolt kuulsaks mängitud Pantalone (lavastusest "Armastus kolme apelsini vastu"). Ma isegi ei oska öelda, miks mul selline tunne tekkis, kuid kogu see kehahoiak ja hääl ja olemus olid sellised koomilised. Veikko Tääri kohta ei oska ma midagi öelda. Ilus mees, kes tuli, nägi ja võttis. Minu meelest ei olnud tema rollis midagi keerulist. Ma isegi julgeksin väita, et ta sai olla praktiliselt tema ise. Vähemalt meedia on talle sellise naistemehe imago kujundanud. Ning just selline naistemees ta ka lavastuses oli. Nii kui naised teda nägid, siis kohe olid ka tema käte vahel. Seepärast olekski ma tahtnud, et ka Veikko millegagi üllataks. Selleks oleks ka sobinud näiteks langevarjuga maandumine või muud sarnast. 

Nüüd ma olen juba lavastuse kohta päris palju ära rääkinud. Aitab küll. Muidu pole teistel huvitav, kes alles planeerivad etendust vaatama minna. Kuigi minu jutust võib jääda mulje, et kõik oli väga nõme ja halvasti, siis tegelikult nii see ei olnud. Nagu ma ütlesin, siis palju on neid lavastusi, kes Anne Veskit suudavad kaasata või talente Soomest koju tuua? Üllatavaid momente on lavastuses veelgi. Näiteks soovitan ma pilku samaaegselt hoida laval, taevas kui ka põõsastes, sest igal pool toimub midagi. Olen kuulnud ka seda, et osad inimesed ei taha seda lavastust vaatama minna, sest seal on ainult üks paugutamine ja mis sa sellest ikka vaatad. Eriefekte ja pürotehnikat kasutatakse tõesti, kuid mind see ei häirinud. Minul läksid hoopis silmad sel ajal peas põlema, sest ma tundsin, et ma olen ka selle möllu keskel. Ühesõnaga ma sain ka ühes tõelises spionaažis kaasa lüüa. Kes tahaks samuti tõeliste sipoonidega missioonil osaleda, siis soovitan kiirustada, sest ainult kolm etendust on jäänud. Viimased etendused 17., 18. ja 19. juunil Lutsu külas Põlvamaal.

Kuna ma etenduse ajal väga palju pilte ei teinud (hoolimata sellest et oli luba pildistada ja filmida), siis jagan teile Põlva Fotoäri galeriid etendusest ja Toomas Nigola pilte. Ja ma ei tea, kui teil neid pilte vaadates ja minu juttu lugedes ei teki soovi seda vaatama minna. Mina läheksin küll iga kell uuesti. Aga seekord peab vist siis vihmakindlad riided selga panema.

Aitäh, Lutsu teatrile, kes tõestas järjekordselt, et ka teatrilaval on võimalik korralikku actionit teha.