Ma ei tea, palju on neid inimesi, kes pole kuulnud midagi Eesti Blogiauhindadest. Igatahes eile (s.o. 11.juuni 2016) jagati need auhinnad kätte Tallinnas kohvikus Wabadus. Mingi hetkeemotsiooni ajel otsustasin ka mina sel aastal esmakordselt kandideerida blogiauhindadele. Esimene hirm oli see, et mu kandidatuur lükatakse tagasi, sest ainult minu pärast ei hakka keegi eraldi kategooriat tegema. Sest teatrist või kultuurist küll blogitakse, kuid need blogijad on mu meelest sellised teistmoodi. Nad kirjutavad küll nähtud lavastustest ja filmidest ja loetud raamatutest jne kuid see ongi kogu nende (ja ka minu) blogi sisu. Sellised blogijad pole väga populaarsed. Samuti tundub mulle, et need blogijad ei kuulu erinevatesse blogipostituste reklaamimise gruppi ja üleüldse nad ei otsi endale eraldi tähelepanu. Seda suurem oli minu üllatus, kui ma avastasin blogiauhindade teises voorus, et Eesti Blogiauhindadele kandideerib kultuuriblogide kategoorias lausa 8 blogi (uskuge mind, neid on tegelikult rohkem). Kandidaatide hulgas ei olnud minule aga ühtegi tuttavat blogi, kuigi ma enda meelest jälgin päris mitmeid kultuuriblogisid. Kuigi kaheksa blogi pole teab kui suur arv, aga ikkagi olin ma kindel, et teistel on suuremad šansid võitmiseks, kui minul. Ma nimelt kirjutan seda blogi valdavalt iseendale. Jah, blogi statistika näitab, et päevas eksib ikka nii mõnigi inimene siia lehele ära, kuid valdavalt on need minu enda tuttavad (ma vähemalt arvan nii). Seega arvasingi ma, et oleks tore niisama kandideerida ja ehk minna vaadata, mismoodi see blogiauhindade jagamine välja näeb. Isegi 11. juuni võtsin töölt vabaks. Keegi oleks siis võinud mulle öelda, et võta järgmine päev ka vabaks (see on see graafikuga tööl käimine). Nii oligi tore näha, et ma olen 12. juuni tööl. Eriti tore, kui sa töötad Tartu Ülikooli Kliinikumis ja sa pead kell 7.30 hommikul adekvaatsena tööl olema (me tõesti ei maga tööl, vastupidiselt mõningate inimeste arvamusele). Nii ma siis üritasin oma valvet ära vahetada, aga kuna kõigil on puhkus, siis ei õnnestunud see kuidagi. Mingil hetkel juba vaatasin erinevaid busse, millega Tartusse tagasi sõita. Viimane buss tuleb Tallinnast 23.00. See tundus kuidagi liiga varajane, sest mina oma naiivsuses arvasin, et selle aja peale pole auhinnad veel jagatud. Ma ikka tahtsin näha, kes auhinnad saavad. Samas pühapäeval esimene buss väljub küll 5.40, kuid Tartusse jõuab siis, kui ma peaks tööl olema. Lisaks rääkisid kõik teised, kuidas neil on juba ammu juuksurite ja kosmeetikute juurde ajad kinni pandud. Mul oleks lihtsalt olnud plaanis natukene ripsmeid ja huuli värvida ja ehk kõik. Seega rääkis kõik selle kasuks, et mina Tallinnasse kohvikusse Wabadus ei lähe. Seda enam, et samal ajal oli mitu suvelavastuse esietendust (kuhu ma ka halva ilma tõttu ei jõudnud).
Kui ma kuulsin, et elu24.ee teeb auhindade jagamisest otseülekande, siis ma olin seda meelt, et ma vaatan kodus diivanil peesitades auhindade jagamist. Sest, ega mina ikka auhinda ei saa. Okei, sisimas oli mingi väikene lootus, et kui väga hästi läheb, siis äkki selle kolmanda koha ikka võiks saada. Nii ma siis siin diivanil kössitasin ja toimetasin muid asju, samal ajal elu24 portaalist otseülekannet kuulates. Noorukiteblogid mind väga ei huvitanud. Kui teatati, et tulevad kultuuriblogid, siis hakkas süda sees ootusärevalt põksuma. Ja teatati, et kultuuriblogide kolmas koht läheb laiapea.eu-le, siis ma panin elu24 akna alla ja toimetasin edasi. Oligi liiga hea, et seda kolmandat kohta lootsin. Ja siis järsku kuulsin, et mainiti Triinut ja kultuuri. Klõpsasin kähku akna lahti. Keegi auhinda vastu võtma ei lähe. Esimene mõte oli ,et mis seal just toimus? Mis kohast jutt käis? Samal ajal kirjutas sõbranna Facebookis mu seinale järgneva postituse: "Suured õnnesoovid blogiauhinna võitmise puhul!". Siis sain aru, et ma vist võitsin. Aga ikkagi, kas teise või esimese koha? Esimest kohta ei hõigatud, järelikult olin mina siis tõesti esimene. Oi kus ma läksin näost punaseks ja süda hakkas meeletult taguma. Ilmselt kohal olles poleks ma suuteline olnud sinna lava ette kõndima suurest erutusest. Pole lihtsalt võimalik! Mina ja võitsin. Samas ilmus kohe jooksvalt blogiauhindade Facebooki lehele ka info võitjate kohta. Niisiis oli asi kindel. Triinu teatriblogi pani oma kategoorias Eesti Blogiauhinnad 2016 kinni. Ja kell oli 21.20. Ma oleks jumala vabalt 23.00 bussile jõudnud. Isegi siis, kui ma kõik teised auhindade jagamised oleksin ära vaadanud, sest see käis nii kiirelt. Sel hetkel oli küll kahju, et miks ma ei läinud. Järgmine mõte oli, et mida nüüd minust arvatakse. Ise kandideerib ja siis ei pea heaks kohalegi tulla. Ma vannun, et kui ma oleksin siiralt uskunud, et ma auhinna saan, siis oleks ma kohale läinud. Praegu on endal ka kuidagi selline halb tunne sees. Umbes, nagu oleksin kedagi alt vedanud. Samas ilmselt need, kes minu poolt hääletasid niikuinii auhindade jagamisel kohal ei olnud ja ei vaadanud seda ka internetist. Ning need, kes kohapeal olid, neile ilmselt mingi wannabe kultuuriblogija, kellest keegi midagi kuulnudki pole, tulemata jätmine mingit emotsiooni ei tekitanud.
Korraldajate ees tahaksin siiski vabandada. Lihtsalt seepärast, et Te olete nii suure asja organiseerinud ja vaeva näinud selle nimel ja siis keegi lihtsalt jätab kohale tulemata. VABANDUST! Korraldaja marimell.eu (Mari-Leen) avaldas oma blogis ka numbrid. Näitan siis teile ka mitu häält ma sain ja paljuga teist kohta edestasin. Numbrid pole küll teab mis suured, kuid ikkagi.
Nagu numbritest näha, siis tegelikult enamik inimesi jättis selles kategoorias hääletamata. Järelikult ei tunta kultuuriblogide vastu huvi. Samas jätavad ilmselt kogu blogiauhindadega seonduvad teemad inimesi ükskõikseks. Jah, ka mina ei arva, et see on võrdväärne näiteks meelelahutus- või muusikaauhindade jagamisega. Samas mine sa tea, võib-olla ühel päeval on ka Eesti Blogiauhinnad aasta tippsündmus. Mina igatahes olen väga uhke oma saavutuse üle ja jään nüüd huviga oma auhinda ootama. Ma enam-vähem tean, mis ma auhinnaks saan, kuid sellest räägin täpsemalt siis, kui auhind käes on. Kuigi mulle oleks isiklikult rohkem meeldinud näiteks Piletilevi 100 eurone kinkekaart. Ja ühel päeval oleks diplomite asemel tore kujukesi saada. Nüüd ma läksin vist oma unistamisega juba liiga puhevile.
Ühesõnaga, ma tänan Teid kõiki, kes Te minu poolt hääletasite. Ilma Teieta poleks seda juhtunud. Ma küll ei saa lubada, et see tiitel minust paremat blogijat teeb, sest ma siiski kirjutan eelkõige endale. Teiseks ei soovi ma, et minu konkreetne teatriblogi väga laialivalguvaks muutuks ja sellest siin midagi elublogi laadset saaks. See blogiauhindade postitus siin on lihtsalt väike erand. Lihtsalt selleks, et avalikkuse ees vabandada, et ma isiklikult auhinda vastuvõtmas ei olnud ja et ma tegelikult olen auhinna üle siiralt õnnelik (kui Te oleksite näinud, kuidas ma eile õhtul diivanil hüppasin).
SUUR AITÄH!
0 kommentaari:
Postita kommentaar