Kiri kodukandist

 10. juunil 2022 Verevi kuurilaval

Foto: Aire Pajur

Üks kord tekkis mul mõte, et tahaks ise ka teatrit teha. Mitte selles mõttes, et ma tahaks näitlema hakata, vaid ma tahaks enda valitud kohta kutsuda näitlejad ja lavastaja, kes siis seda teatrit teeksid. Et mul oleks üks vana hoone ja selle kohandaks käepäraste vahenditega teatrisaaliks. See mõte tuli mulle Verevi kuurilavale jõudes jälle meelde. Elvas asuv Verevi kuurilava on uus kultuurisündmuste jaoks mõeldud koht, mis on loodud Verevi motelli juurde asuvasse hoonesse kus asus vanasti pioneerilaagri söökla. Kuigi ruumi sisse astudes oli veidi värske värvi hõngu tunda, hakkas nina peatselt tajuma seda nostalgilist niiskuse ja kaua tühjalt seisnud maja lõhna. Kuurilava sisemus nägi välja selline nagu üks vana nõukogudeaegne pinoeerilaagri sööklahoone välja nägi. Värske värv ja lakke pandud prožektorid olid ilmselt ainsad kaasaegsed uuendused selles ruumis. Veidi tekitasid retrohõngu ka ajalehtedega kaetud seinad. Hämaras ruumis silm võib-olla väga täpselt ei seletanud, kuid ajalehed seintel tundusid samuti kaasaegse sisekujundusena. Samas on ajalehtede leidmine seinalt vanadele hoonetele iseloomulik, seega oli selline sisekujunduslik lahendus igati omal kohal. Ainus mis mind selle vana hoone puhul veidi häiris, olid tugipostid. Häirivaks osutusid nad ka ainult seetõttu, et üks post aeg-ajalt veidi mu vaadet varjas.

Lavastus räägib kahest noorpõlve sõbrannast, kellest üks leidis väljastpoolt kodukohta endale mehe, abiellus ja lõi endale elu pealinna samal ajal kui teine sõbranna kodukohta elama jäi. Kodukanti elama jäänud Helgi (Viire Valdma) pole oma majas veel euroremonti teinud ja nii on tema maja sisustus jäänud samuti nõukogude hiilgeaega. Nimelt siis teenisid Helgi ja tema ema raha sellega, et üürisid oma suures majas tube suvitajatele välja. Seetõttu loob kultuurilava enese atmosfäär koos vana hoone lõhnadega lavastusele täiesti uue mõõtme. Kohati oli koht ja tegevus ning süžee nii omavahel läbi põimunud, et mul tekkis jälle see tunne, et ma olen kärbes (kuigi sel korral võiks vist pigem öelda, et sääsk) seinal, kes kahe sõbranna jutustamist pealt vaatab. Nimelt avab Helgi korduvalt toas aknaid ja viitab akna taga olevale vaikusele, puudele ning puude taga asuvale järvele ja kõik see, millest ta mängitud maailmas räägib, asub ka tegelikkuses selle akna taga. Kuigi seda ei öelda kusagil otsesõnu välja, et tegevuspaigaks on Elva, siis kõik just sellele viitab.

Kavalehel oli kirjas, et teksti autor Andra Teede uuris kolmekümnelt Elva elanikult meeldejäävate lugude, inimeste ja kohtade kohta ning sellest sündiski lavastuse tekst. Selleks, et mõned äratuntavad sündmused või isikud poleks nii äratuntavad, lisas ta juurde ka teiste väikelinnade lugusid ja kirjanduslikku liialdust. Seetõttu oli kohalike kindlasti veelgi huvitavam etendust vaadata ja kuulata neile tuttavaid lugusid ja elada kaasa sellele ajarännakule, kuidas Marta (Eva Püssa) maja maha põles ja selle asemele bensiinijaam ehitati. Kuna mul puudub Elvaga igasugune seos, siis ma ei oska nende lugude tõetruudust hinnata, ma nimelt pole kuulnud ühestki Elva hämara taustaga juhtumist ega turistide poolt järve jäetud sitajunnidest. Kindlasti kohalikel oli seetõttu huvitavam, et eks tulid ka neil endal Marta ja Helgi meenutusi kuulates mingid enda lood või mõtted pähe ja hakkas nö „pilt silme ees jooksma“, aga huvitav oli vaadata ja kuulata ka mittekohalikul.

Tegelikult see vist ei sõltugi konkreetsest kohast, eks igal linnal, asulal ja külal on mingid sarnased jutud, kus vanemad keelasid lastel midagi teha või kusagile minna ja koha ohtlikkuse ilmestamiseks räägiti igasuguseid lugusid. Kui lavastuses olid järves sitajunnid, mistõttu Marta ema ei lubanud tal seal ujuda, siis Tartu Anne kanali kohta olen kuulnud, et paljud ei käi seal ujumas, sest seal on palju laipu. Ja enda lapsepõlvest mäletan koolis räägitavat, kuidas järves tohib ainult ühes kindlas kohas ujuda, sest teistes kohtades on II Maailmasõja ajast uppunud tankid ja lennukid, mis ujudes võivad sind vigastada. Nagu näha, siis räägiti sitajunnidest järves, aga mina jõudsin samal ajal lennukite ja tankideni. Mine tea, mis kellegil teisel sel ajal pähe tuli, sest mälu on kummaline asi ja vähe sellest, et kellegi teise juttu kuulates enda sarnased jutud meelde tulevad, võivad kaks inimest ka täpselt sama sündmust või asja täiesti erinevalt mäletada. Seda juhtus päris palju ka Martal ja Helgil, et mõnda asja mäletati erinevalt ja siis vaieldi selle üle, kummal õigus on.

Ometigi pole lavastus ainult meenutustest ja kohtadest. Peamiselt on see siiski inimestest ja nendevahelistest suhetest. Me näeme kahte täiesti vastandlikku naist (aga vastandid pididki tõmbuma), kellest Eva Püssa kehastatud Marta on kontsakingi ja õhulist kleiti kandev pealinnadaam, kelle jaoks on oluline välimus ja edu, mille saavutamiseks Marta ehk isegi mõned mõtlematu otsuse on teinud. Oma olemuselt paistab Marta samuti elavam ja rõõmsam, selline naine kelle järgi kõik mehed jookseksid ja kes on iga seltskonna hing. Viire Valdma kehastatud Helgi on kohati ehk lihtsameelse inimese muljet jättev vaikne ja tõsine maanaine, kelle jaoks ei paista välimus eriti tähtis olevat. Kuid loo arenedes on näha, et hoolimata oma ilusast välimusest ja pealtnäha heast elust, on Martal tunduvalt rohkem muresid ja probleeme kui Helgil. Ka Helgil on mõned sügavad saladused, mis ilmsiks tulevad, kuid see on jällegi üllatav, et sellisel üksikul ja vaiksel vanatüdrukul sellised saladused on. Just Helgi on see, kes asju kaalutleb ja kes suudab ka keevalist Martat tegema elus õigeid valikuid. Seda muidugi siis, kui naised koos on ja omavahel läbi saavad. Eks neid tülitsemisi ja nägelemisi tuli neil ka palju ette. Teinekord lausa nii, et tabati tahtmatult sõbranna kõige valusamat punkti. Mulle jäi peamiselt meelde siiski sõbrannade dünaamilisus ja see kui oluline on selle ühe inimese olemasolu, kes sind tõeliselt mõistab ja kes sulle rasketel aegadel toeks on.

Tegelikult pole siin midagi imestada, et Marta ja Helgi nii hästi klappisid ja nende tegutsemist huvitav jälgida oli. Minu teada on Viire Valdma ja Eva Püssa sõbrannad ka väljaspool teatrimaailma ja eks hea sõbraga on see lavapartnerlus ka parem, kui lihtsalt kolleegiga. Mingid tülid Helgi ja Marta vahel olid mängitud nii filigraanselt, et sellise mängu jaoks peavadki inimesed omavahel väga hästi klappima, et tüli ja solvumine nii ehedalt välja kukuks. Kuigi minu kokkupuuted Valdma ja Püssaga väljaspool teatrilava on väga minimaalsed, siis tundus mulle, et ma nägin laval ikka üsna palju ka neid ennast oma tavapärases olekus (või siis selles olekus, mis mulje nad mulle väljaspool teatrilava jätnud on). Mitte, et ma arvaksin, et nad päris elus ongi täpselt sellised nagu olid Marta ja Helgi, mitte seda, aga nad olid kaks lihtsat sõbrannat, kes koos naersid, nutsid ja aeg-ajalt ka vihastusid. Kui mõnes rolli puhul on kohe aru saada, et näitleja pole absoluutselt tema ise ja mängib väga pingutatult kedagi teist, siis siin oli õhkkond nii vaba ja mingit pingutust ma ei näinud. Ma julgen öelda, et ma nägin üle pika aja laval sellist vaba ja positiivset energiat.

Ainus asi, mida ma ette tahaksin heita lavastuse tegijatele, on etenduse pikkus. Nimelt olin ma sunnitud vaheajal kõik oma kellad üle kontrollima. Minu kella järgi kestis esimene vaatus ainult 37 minutit! Selle veidi rohkem kui poolteist tundi oleks võinud ka ühes vaatuses teha. Muidugi oleks mulle meeldinud, kui etendus oleks veelgi pikem olnud. Nagu ma juba ütlesin, siis laval oli nii palju positiivset energiat, et see kandus ka saali ja ma oleks seda õhkkonda ning Marta ja Helgi seltskonda tahtnud veel kauem nautida. Tundus, et ma polnud ka ainus. Nimelt juhtus mu kõrval istuma üks veidi vanem meesterahvas, kes pidevalt omaette naeris. Võiks ju arvata, et naiste jutud meestele korda ei lähe, aga näed läksid küll. Naistest ma üldse ei hakka rääkimagi.

Mulle tundus esmasel vaatlusel, et ma olin kõige noorem teatrikülastaja ja ilmselt ongi minu noorus üheks põhjuseks, miks ma ehk nii palju naerda ei saanud kui teised. Jah, mõnes kohas sain lisaks muigamisele ka täitsa naerda, kuid mõnes kohas tundsin, et naljast said rohkem aru need, kellel endal lapsed suured, enda kätega kodu ehitatud ning hulganisti abieluaastaid selja taga. Mis seal salata, eks ilmselt mõni asi ajas kohalikke ka seetõttu naerma, et nad tundsid räägitava koha, inimese või jutu ära. Aga ma siiski ei kurda, sest naerda sain ma rohkem, kui tavaliselt teatris. Kohustuslik pisar tuli ka silmanurka ühel hetkel. Seega minu pisaramääraja on oma kvaliteedimärgi andnud. Lihtsalt selgituseks neile, kes esimest korda lugema satuvad, et kui mul etenduse ajal suurest meeleliigutusest pisar silmanurka tuleb, siis on tegemist väärt lavastusega).

Mina julgen küll lavastust kõikidele teatrihuvilistele soovitada. Seal on lihtsalt nii palju erinevaid kihte, et igaüks peaks endale midagi meelepärast leidma. Lisaks muidugi suurepärased näitlejatööd Eva Püssalt ja Viire Valdmalt. Boonuseks tõetruu mängupaik koos uksest ja aknast sisse tungivate rekvisiitide (sääsed) näol. Sääski tegelikult palju ei olnud, kuna tegemist on siseruumiga, aga mõned üksikud isendid ikkagi suutsid end sisse smuugeldada. Aga kuna sääskedest oli ka etenduses juttu, siis sobisid sääsed ruumi nagu valatult ja nad ei olnud üldse häirivad. Ühesõnaga, tegemist on kindlasti ühe suvelavastusega, mida võiks sel suvel vaatama minna.

NB! Seda unustasin mainida, et lavastuses kõlab Tõnu Tepandi muusika, mis annab veel omamoodi erilise nüansi lavastusele.

 
Autor: Andra Teede
Lavastaja: Jaanus Nuutre
Kunstnik: Jana Wolke
Heli/valgus: Margus Möll
Etenduse juht: Aire Pajur
Laval:
Viire Valdma – Helgi
Eva Püssa – Marta
 
Pileteid saab Piletilevist.