Kuvatud on postitused sildiga Andra Teede. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Andra Teede. Kuva kõik postitused

11/06/2022

Kiri kodukandist

 10. juunil 2022 Verevi kuurilaval

Foto: Aire Pajur

Üks kord tekkis mul mõte, et tahaks ise ka teatrit teha. Mitte selles mõttes, et ma tahaks näitlema hakata, vaid ma tahaks enda valitud kohta kutsuda näitlejad ja lavastaja, kes siis seda teatrit teeksid. Et mul oleks üks vana hoone ja selle kohandaks käepäraste vahenditega teatrisaaliks. See mõte tuli mulle Verevi kuurilavale jõudes jälle meelde. Elvas asuv Verevi kuurilava on uus kultuurisündmuste jaoks mõeldud koht, mis on loodud Verevi motelli juurde asuvasse hoonesse kus asus vanasti pioneerilaagri söökla. Kuigi ruumi sisse astudes oli veidi värske värvi hõngu tunda, hakkas nina peatselt tajuma seda nostalgilist niiskuse ja kaua tühjalt seisnud maja lõhna. Kuurilava sisemus nägi välja selline nagu üks vana nõukogudeaegne pinoeerilaagri sööklahoone välja nägi. Värske värv ja lakke pandud prožektorid olid ilmselt ainsad kaasaegsed uuendused selles ruumis. Veidi tekitasid retrohõngu ka ajalehtedega kaetud seinad. Hämaras ruumis silm võib-olla väga täpselt ei seletanud, kuid ajalehed seintel tundusid samuti kaasaegse sisekujundusena. Samas on ajalehtede leidmine seinalt vanadele hoonetele iseloomulik, seega oli selline sisekujunduslik lahendus igati omal kohal. Ainus mis mind selle vana hoone puhul veidi häiris, olid tugipostid. Häirivaks osutusid nad ka ainult seetõttu, et üks post aeg-ajalt veidi mu vaadet varjas.

Lavastus räägib kahest noorpõlve sõbrannast, kellest üks leidis väljastpoolt kodukohta endale mehe, abiellus ja lõi endale elu pealinna samal ajal kui teine sõbranna kodukohta elama jäi. Kodukanti elama jäänud Helgi (Viire Valdma) pole oma majas veel euroremonti teinud ja nii on tema maja sisustus jäänud samuti nõukogude hiilgeaega. Nimelt siis teenisid Helgi ja tema ema raha sellega, et üürisid oma suures majas tube suvitajatele välja. Seetõttu loob kultuurilava enese atmosfäär koos vana hoone lõhnadega lavastusele täiesti uue mõõtme. Kohati oli koht ja tegevus ning süžee nii omavahel läbi põimunud, et mul tekkis jälle see tunne, et ma olen kärbes (kuigi sel korral võiks vist pigem öelda, et sääsk) seinal, kes kahe sõbranna jutustamist pealt vaatab. Nimelt avab Helgi korduvalt toas aknaid ja viitab akna taga olevale vaikusele, puudele ning puude taga asuvale järvele ja kõik see, millest ta mängitud maailmas räägib, asub ka tegelikkuses selle akna taga. Kuigi seda ei öelda kusagil otsesõnu välja, et tegevuspaigaks on Elva, siis kõik just sellele viitab.

Kavalehel oli kirjas, et teksti autor Andra Teede uuris kolmekümnelt Elva elanikult meeldejäävate lugude, inimeste ja kohtade kohta ning sellest sündiski lavastuse tekst. Selleks, et mõned äratuntavad sündmused või isikud poleks nii äratuntavad, lisas ta juurde ka teiste väikelinnade lugusid ja kirjanduslikku liialdust. Seetõttu oli kohalike kindlasti veelgi huvitavam etendust vaadata ja kuulata neile tuttavaid lugusid ja elada kaasa sellele ajarännakule, kuidas Marta (Eva Püssa) maja maha põles ja selle asemele bensiinijaam ehitati. Kuna mul puudub Elvaga igasugune seos, siis ma ei oska nende lugude tõetruudust hinnata, ma nimelt pole kuulnud ühestki Elva hämara taustaga juhtumist ega turistide poolt järve jäetud sitajunnidest. Kindlasti kohalikel oli seetõttu huvitavam, et eks tulid ka neil endal Marta ja Helgi meenutusi kuulates mingid enda lood või mõtted pähe ja hakkas nö „pilt silme ees jooksma“, aga huvitav oli vaadata ja kuulata ka mittekohalikul.

Tegelikult see vist ei sõltugi konkreetsest kohast, eks igal linnal, asulal ja külal on mingid sarnased jutud, kus vanemad keelasid lastel midagi teha või kusagile minna ja koha ohtlikkuse ilmestamiseks räägiti igasuguseid lugusid. Kui lavastuses olid järves sitajunnid, mistõttu Marta ema ei lubanud tal seal ujuda, siis Tartu Anne kanali kohta olen kuulnud, et paljud ei käi seal ujumas, sest seal on palju laipu. Ja enda lapsepõlvest mäletan koolis räägitavat, kuidas järves tohib ainult ühes kindlas kohas ujuda, sest teistes kohtades on II Maailmasõja ajast uppunud tankid ja lennukid, mis ujudes võivad sind vigastada. Nagu näha, siis räägiti sitajunnidest järves, aga mina jõudsin samal ajal lennukite ja tankideni. Mine tea, mis kellegil teisel sel ajal pähe tuli, sest mälu on kummaline asi ja vähe sellest, et kellegi teise juttu kuulates enda sarnased jutud meelde tulevad, võivad kaks inimest ka täpselt sama sündmust või asja täiesti erinevalt mäletada. Seda juhtus päris palju ka Martal ja Helgil, et mõnda asja mäletati erinevalt ja siis vaieldi selle üle, kummal õigus on.

Ometigi pole lavastus ainult meenutustest ja kohtadest. Peamiselt on see siiski inimestest ja nendevahelistest suhetest. Me näeme kahte täiesti vastandlikku naist (aga vastandid pididki tõmbuma), kellest Eva Püssa kehastatud Marta on kontsakingi ja õhulist kleiti kandev pealinnadaam, kelle jaoks on oluline välimus ja edu, mille saavutamiseks Marta ehk isegi mõned mõtlematu otsuse on teinud. Oma olemuselt paistab Marta samuti elavam ja rõõmsam, selline naine kelle järgi kõik mehed jookseksid ja kes on iga seltskonna hing. Viire Valdma kehastatud Helgi on kohati ehk lihtsameelse inimese muljet jättev vaikne ja tõsine maanaine, kelle jaoks ei paista välimus eriti tähtis olevat. Kuid loo arenedes on näha, et hoolimata oma ilusast välimusest ja pealtnäha heast elust, on Martal tunduvalt rohkem muresid ja probleeme kui Helgil. Ka Helgil on mõned sügavad saladused, mis ilmsiks tulevad, kuid see on jällegi üllatav, et sellisel üksikul ja vaiksel vanatüdrukul sellised saladused on. Just Helgi on see, kes asju kaalutleb ja kes suudab ka keevalist Martat tegema elus õigeid valikuid. Seda muidugi siis, kui naised koos on ja omavahel läbi saavad. Eks neid tülitsemisi ja nägelemisi tuli neil ka palju ette. Teinekord lausa nii, et tabati tahtmatult sõbranna kõige valusamat punkti. Mulle jäi peamiselt meelde siiski sõbrannade dünaamilisus ja see kui oluline on selle ühe inimese olemasolu, kes sind tõeliselt mõistab ja kes sulle rasketel aegadel toeks on.

Tegelikult pole siin midagi imestada, et Marta ja Helgi nii hästi klappisid ja nende tegutsemist huvitav jälgida oli. Minu teada on Viire Valdma ja Eva Püssa sõbrannad ka väljaspool teatrimaailma ja eks hea sõbraga on see lavapartnerlus ka parem, kui lihtsalt kolleegiga. Mingid tülid Helgi ja Marta vahel olid mängitud nii filigraanselt, et sellise mängu jaoks peavadki inimesed omavahel väga hästi klappima, et tüli ja solvumine nii ehedalt välja kukuks. Kuigi minu kokkupuuted Valdma ja Püssaga väljaspool teatrilava on väga minimaalsed, siis tundus mulle, et ma nägin laval ikka üsna palju ka neid ennast oma tavapärases olekus (või siis selles olekus, mis mulje nad mulle väljaspool teatrilava jätnud on). Mitte, et ma arvaksin, et nad päris elus ongi täpselt sellised nagu olid Marta ja Helgi, mitte seda, aga nad olid kaks lihtsat sõbrannat, kes koos naersid, nutsid ja aeg-ajalt ka vihastusid. Kui mõnes rolli puhul on kohe aru saada, et näitleja pole absoluutselt tema ise ja mängib väga pingutatult kedagi teist, siis siin oli õhkkond nii vaba ja mingit pingutust ma ei näinud. Ma julgen öelda, et ma nägin üle pika aja laval sellist vaba ja positiivset energiat.

Ainus asi, mida ma ette tahaksin heita lavastuse tegijatele, on etenduse pikkus. Nimelt olin ma sunnitud vaheajal kõik oma kellad üle kontrollima. Minu kella järgi kestis esimene vaatus ainult 37 minutit! Selle veidi rohkem kui poolteist tundi oleks võinud ka ühes vaatuses teha. Muidugi oleks mulle meeldinud, kui etendus oleks veelgi pikem olnud. Nagu ma juba ütlesin, siis laval oli nii palju positiivset energiat, et see kandus ka saali ja ma oleks seda õhkkonda ning Marta ja Helgi seltskonda tahtnud veel kauem nautida. Tundus, et ma polnud ka ainus. Nimelt juhtus mu kõrval istuma üks veidi vanem meesterahvas, kes pidevalt omaette naeris. Võiks ju arvata, et naiste jutud meestele korda ei lähe, aga näed läksid küll. Naistest ma üldse ei hakka rääkimagi.

Mulle tundus esmasel vaatlusel, et ma olin kõige noorem teatrikülastaja ja ilmselt ongi minu noorus üheks põhjuseks, miks ma ehk nii palju naerda ei saanud kui teised. Jah, mõnes kohas sain lisaks muigamisele ka täitsa naerda, kuid mõnes kohas tundsin, et naljast said rohkem aru need, kellel endal lapsed suured, enda kätega kodu ehitatud ning hulganisti abieluaastaid selja taga. Mis seal salata, eks ilmselt mõni asi ajas kohalikke ka seetõttu naerma, et nad tundsid räägitava koha, inimese või jutu ära. Aga ma siiski ei kurda, sest naerda sain ma rohkem, kui tavaliselt teatris. Kohustuslik pisar tuli ka silmanurka ühel hetkel. Seega minu pisaramääraja on oma kvaliteedimärgi andnud. Lihtsalt selgituseks neile, kes esimest korda lugema satuvad, et kui mul etenduse ajal suurest meeleliigutusest pisar silmanurka tuleb, siis on tegemist väärt lavastusega).

Mina julgen küll lavastust kõikidele teatrihuvilistele soovitada. Seal on lihtsalt nii palju erinevaid kihte, et igaüks peaks endale midagi meelepärast leidma. Lisaks muidugi suurepärased näitlejatööd Eva Püssalt ja Viire Valdmalt. Boonuseks tõetruu mängupaik koos uksest ja aknast sisse tungivate rekvisiitide (sääsed) näol. Sääski tegelikult palju ei olnud, kuna tegemist on siseruumiga, aga mõned üksikud isendid ikkagi suutsid end sisse smuugeldada. Aga kuna sääskedest oli ka etenduses juttu, siis sobisid sääsed ruumi nagu valatult ja nad ei olnud üldse häirivad. Ühesõnaga, tegemist on kindlasti ühe suvelavastusega, mida võiks sel suvel vaatama minna.

NB! Seda unustasin mainida, et lavastuses kõlab Tõnu Tepandi muusika, mis annab veel omamoodi erilise nüansi lavastusele.

 
Autor: Andra Teede
Lavastaja: Jaanus Nuutre
Kunstnik: Jana Wolke
Heli/valgus: Margus Möll
Etenduse juht: Aire Pajur
Laval:
Viire Valdma – Helgi
Eva Püssa – Marta
 
Pileteid saab Piletilevist.

14/11/2018

Südames sündinud

7.novembril 2018 Võru Kultuurimajas Kannel



Sel korral tahan natukene tõsisemal teemal kirjutada. Nimelt lapsendamisest. Aga ikka teatri võtmes. Nimelt käisin ma vaatamas Tervise Arengu Instituudi perepõhise asendushoolduse teavituskampaania raames tehtud dokumentaallavastust „Südames sündinud“. Kui keegi nüüd kardab, et tegemist on propagandaga (sest tegemist on kampaaniaga), siis seda ei pea kartma. Ainus, mis natukene propagandat meenutas, olid mõned üksikud lapsendamise ja perepõhise hoolduse teemalised infovoldikud, mida sai enne saali sisenemist kavaga koos tasuta lugemiseks võtta. Muus osas oli tegemist ikka täiesti klassikalise dokumentaallavastusega.
Mina tundsin lavastuse vastu huvi eelkõige seetõttu, et psühholoogiline teater on mulle alati meeldinud. Natukene küll tegi sõna „dokumentaallavastus“ mind ettevaatlikuks, sest ma olen see inimene, kes kipub arvama, et ilma kunstilise liialduseta puhas dokumentaal on natukene liiga igav. Samas pole ma ise varem mitte ühtegi dokumentaallavastust näinud. Küll aga olen kahetsenud, et sel ajal kui Merle Karusoo oma ajaloolisi dokumentaallavastusi tegi, polnud mind veel olemaski. Sest need tundusid küll põnevad lavastused olema. Sel korral sai lavastuse aluseks olnud lugu minust võitu ja huvi oli suur. Eelkõige seetõttu, et inimeste mõtted ja tunded on mind alati huvitanud. Eriti teatris. Väga põnev on vaadata, kuidas näitlejad nende tunnete ja mõtete usutava edastamisega hakkama saavad.
Võib nii öelda, et ma olen selle lapsendamise/lastekodude teemaga päris lähedalt seotud olnud. Ilmselt oli ka see üks põhjustest, miks ma ikkagi just seda lavastust näha tahtsin.  Kunagi töötas mu ema lastekodus ja nii ma olen seda lastekodu elu päris palju kõrvalt näinud. Sealt kaudu tean ka nii mõndagi last, kes on lapsendatud. Samas nende laste ega neid lapsendanud vanemate isiklikest lugudest ei tea ma midagi. Seega oli kõnealune lavastus väga hea sisevaade sellesse, mida mõlemad osapooled – nii vanemad, kes lapsendavad, kui lapsed, keda lapsendatud on, tunnevad ja mõtlevad. Seega motivatsiooni teatrisse minna oli kuhjaga. Ja kui päris aus olla, siis lavastuse reklaamklipp puges mulle ka südamesse. Etteruttavalt võin öelda, et mul oli isegi kahju, et seda reklaamklipis olnud stseeni lavastuses sees ei olnud.
Näidendi autoriks on Andra Teede, kes minule seostub praktiliselt ikkagi Õnne 13-ga. Kui ma ei eks, olen vist varasemalt mingeid tema poolt kirjutatud näidendite põhjal valminud lavastusi vaatamas käinud, kuid erilist muljet need mulle jätnud pole. Seega olin ka sel korral natukene autori osas skeptiline. Aga nagu juba mainitud, siis loo isiklik seos sai sel korral määravaks. Ja mis seal salata, ma ikka lootsin, et lavastus heidab natukene valgust kogu lapsendamise maailmale. Mine sa tea, millal endal neid teadmisi vaja võib minna.
Kui nüüd konkreetsemalt lavastuse juurde minna, siis on lavastus just ringreisiks loodud. Mingit suurt lavakujundust lavastaja Maria Peterson koos kunstnik Laura Pählapuuga teinud ei olnud. Keset lava olid kolm tooli ja lava tagaseinas suur valge ekraan, millel jooksid videod. Seega ei saa sel korral väga suurest lavalisest tegevusest rääkida. Enamasti tulid näitlejad (Külli Teetamm, Hele Kõrve ja Tõnn Lamp) ükshaaval lavale, vaatasid natukene ekraanil olnud videopilti ja kas istusid toolile või seisid tooli ligiduses ja hakkasid rääkima lugu sellest miks ja kuidas nad lapsendasid. Selleks, et näitlejate poolt räägitud juttu ka teisest vaatevinklist ilmestada, sai iga loo keskel ja lõpus ka lastekodust pärit laste mõtteid oma bioloogiliste vanemate, lapsendamise ja lastekodu elu kohta kuulda. Kusjuures välja oli toodud see, et laste lood ei ole seotud näitlejate poolt räägitud lugudega. Kuigi teksti oli niimoodi sätitud ja lõigatud, et ilma seda klauslit teadmata oleks võinud küll arvata, et sellest samast loost pärit laps räägibki oma kogemusest.
Sel korral oligi lavastuse keskne tegur sõna. Just sõnad on need, mille abil luuakse meile pilt nendest lastest ning sellest keskkonnast kust nad tulid ja ka sellest, kuhu nad sattusid. Ma isiklikult arvan, et kui laval oleks samal ajal väga palju tegevust toimunud, oleks sõnade väärtus kahanenud ja kõikide sõnade mõte poleks inimestele kohale jõudnud. Aga, et kogu lavastus siiski väga steriilse ja igava monoloogina ei tunduks, näidati lava tagaseinas oleval ekraanil erinevaid klippe kodusest elust. Küll näidati seal oranži kassi või elutuba või kööki. Samas tekitas selline lahendus visuaalselt tunde nagu inimene, kes hetkel oma lugu räägib, viibiks omaenda köögis või elutoas. See andis kogu lavastusele intiimsust ja ühtekuuluvuse tunnet juurde, sest näiliselt olime me kõik selles samas elutoas või köögis koos.
Ja oi kuidas see intiimne pihtimus ja sõna jõud mõjus. Ma ei hakka salgama, et see oli selle kalendriaasta jooksul vaieldamatult number üks lavastus, kui pisarate arvu järgi vaadata. Ma olin siiski nii tubli, et päris nutma ei hakanud, aga pisarad vist voolasid suurema osa etenduse ajast. Kui tavaliselt tulevad mul pisarad üsna kergesti välja, siis sel korral polnud ma ainus. Uskuge või mitte, aga ma lugesin ära, et mu ees istuval naisel kulus kogu etenduse jooksul täpselt viis taskurätti. Ka mitut meest nägin salamisi taskurätiga silmanurka pühkimas. Seeg, kes planeerivad seda lavastust vaatama minna, siis pange ikka rohkem kui üks taskurätt enda ridiküli või pintsakutaskusse.
See võib küll kummalisena tunduda, kuid mul on hea meel, et rahvas nuttis. See näitab, et eestlane tegelikult ei ole nii õel ja kuri, nagu me arvame. Tegelikult on meil süda õige koha peal ja inimestele pakuvad sotsiaalsed teemad huvi. Ma loodan, et lavastuse sotsiaalne kampaania avaldas samuti mõju ja ehk leiab nii mõnigi laps, kes muidu oleks lastekodusse jäänud, endale armastava perekonna. Või vähemalt mõne tugiisiku, kelle poole ta saab pöörduda. Veelgi rohkem loodan ma aga seda, et käesolev lavastus avas lisaks meie südametele ka meie silmad ja me näeme neid abivajavaid lapsi, kes küll elavad oma bioloogiliste vanemate juures, kuid neil ei ole seal kindlasti mitte kõige turvalisem elada. Ja et me julgeme sekkuda ja nendele lastele oma abikätt pakkuda.
Kui lavastuse juurde tagasi tulla, siis näitlejatest meeldis mulle sel korral Hele Kõrve kõige rohkem. Ma ei teagi, kas tema räägitud lood olid kõige südamlikumalt kirja pandud, või esitas ta neid lihtsalt nii südantlõhestavalt, aga tema lugude ajal ma ainult nutsin. Viimase loo rääkimise ajal võttis Hele Kõrve ka ise laval endale taskuräti ligi. Kas see oli taotluslik või mitte, seda ma ei tea, aga väga kõnekas oli see küll. Ka näitleja on inimene ja näha oli, et see teema puudutas teda isiklikult. Tõnn Lampi ma vist ei olnud varem laval näinud ja seetõttu oli ta mulle üllatav. Eriti meeldis mulle tema entusiasm ja sära silmis, kui ta oma esimest lugu rääkis. Üleüldse oli väga tore näha, et ka mehed on oma lugusid julgenud rääkida, sest lapsendamine pole ainult naiste teema. Ja Tõnn Lamp sai meesenergia sisse toomisega väga hästi hakkama. Kui Hele Kõrve oli pigem nn „pisarakiskuja“, siis Tõnn Lamp oli see, kelle jutu peale sai jälle kõige rohkem naerda. Külli Teetamm meeldis mulle sel korral neist kolmest kõige vähem. Aga seda ainult seetõttu, et ta tuli algselt lavale üsna karmi hoiakuga õppealajuhatajana. Minu isiklik arvamus on see, et selline karm tüpaaž pole Külli Teetammele sobilik ja seega tekkis mul mingi blokk ka tema järgmiste tegelaskujude ees. Samas sai tema tegelaskujude laval viibimise ajal samuti päris palju naerda.
Kuna valdavalt on lavastus siiski nukra ja võib isegi öelda, kurva tooniga, kulus üllatav ja positiivne lõpp igati ära. Lavastuse lõpus näidatakse meile videoekraanilt ühte laulvat vanaprouat, kes peab oma 100-juubelit. Ühtlasi on see märgiline, sest peab ju ka Eesti riik praegu seda sama sünnipäeva. Samas oli selle naise rõõmus naer ja jutt kaasahaaravalt naljakas. Minule (ja äkki ka mõnele teisele teatriaustajale) tekitas eriti sooja tunde see laul, mida vanaproua laulis. Seda sama laulu on kõik teatrihuvilised kuulnud kunagises Ugala lavastuses „Armastus kolme apelsini vastu“ kus prints laulis hällist, mille ema kesa peale viis ja mida siis suvilind kiigutama hakkas. Tuleb tuttav ette? Kui ei tule, siis äkki sõnad alleaa ja alleaa kõlavad tuttavamalt? Minul igatahes tuli kohe silme ette segu kunagisest Andres Noormetsa kehastatud printsist ja sellest ekraanil olevast vanaprouast. Ja järsku olin ma mingi positiivse energiaga laetud ja ma tundsin, et mu süda on suurem. Tegelikult oleksin ma seda positiivsust tundnud ka ilma lauluseoseta, kuid see pani kõik naljakad seosed peas ringi liikuma, mis mul tekivad, kui miski mulle "Armastus kolme apelsini vastu" lavastust meenutab. Justkui oleksin ma ise sel hetkel südames sündinud.
Igatahes läks teatriõhtu sel korral täie rahaga asja ette. Sai nii naerda kui nutta (seda viimast küll proportsionaalselt kordades rohkem), kuid samas need erinevad emotsioonid aitasid vähemalt minul paremini enda sisse vaadata. Kui varasemalt olen ma valdavalt selle lastekodulaste negatiivsema poolega (vägivald, teistega mitte arvestamine, pahanduste tegemine jne) kokku puutunud, siis nüüd nägin ma ka medali teist poolt ja hakkasin neid lapsi ja nende negatiivset käitumist mõistma. Eelkõige avas lavastus mu silmad selles osas, kuidas headus võib maailma päästa. Ja ma ei mõtle mitte ainult lapsendades, vaid üleüldse. Kui me kõik vaataksime oma südamega ja laseksime headusel oma südames sündida, oleks see maailma kordades parem paik. Ma tean, et muutused on rasked tulema ja ka mina ei muutu peale ühte teatriõhtut paremaks inimeseks, aga juba mõte paremaks inimeseks muutumisest pani mind maailma palju natukene helgemates toonides nägema. 

Dramaturg: Andra Teede
Lavastaja: Maria Peterson
Kunstnik: Laura Pählapuu
Helilooja ja muusikaline kujundaja: Markus Robam
Mängisid:
Hele Kõrve
Külli Teetamm
Tõnn Lamp

Rohkem infot lavastuse kohta saab nende Facebooki leheküljelt SIIN

Postituse päisepilt on pärit ürituse Facebooki lehelt.