Kuvatud on postitused sildiga Jaanus Nuutre. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Jaanus Nuutre. Kuva kõik postitused

11/06/2022

Kiri kodukandist

 10. juunil 2022 Verevi kuurilaval

Foto: Aire Pajur

Üks kord tekkis mul mõte, et tahaks ise ka teatrit teha. Mitte selles mõttes, et ma tahaks näitlema hakata, vaid ma tahaks enda valitud kohta kutsuda näitlejad ja lavastaja, kes siis seda teatrit teeksid. Et mul oleks üks vana hoone ja selle kohandaks käepäraste vahenditega teatrisaaliks. See mõte tuli mulle Verevi kuurilavale jõudes jälle meelde. Elvas asuv Verevi kuurilava on uus kultuurisündmuste jaoks mõeldud koht, mis on loodud Verevi motelli juurde asuvasse hoonesse kus asus vanasti pioneerilaagri söökla. Kuigi ruumi sisse astudes oli veidi värske värvi hõngu tunda, hakkas nina peatselt tajuma seda nostalgilist niiskuse ja kaua tühjalt seisnud maja lõhna. Kuurilava sisemus nägi välja selline nagu üks vana nõukogudeaegne pinoeerilaagri sööklahoone välja nägi. Värske värv ja lakke pandud prožektorid olid ilmselt ainsad kaasaegsed uuendused selles ruumis. Veidi tekitasid retrohõngu ka ajalehtedega kaetud seinad. Hämaras ruumis silm võib-olla väga täpselt ei seletanud, kuid ajalehed seintel tundusid samuti kaasaegse sisekujundusena. Samas on ajalehtede leidmine seinalt vanadele hoonetele iseloomulik, seega oli selline sisekujunduslik lahendus igati omal kohal. Ainus mis mind selle vana hoone puhul veidi häiris, olid tugipostid. Häirivaks osutusid nad ka ainult seetõttu, et üks post aeg-ajalt veidi mu vaadet varjas.

Lavastus räägib kahest noorpõlve sõbrannast, kellest üks leidis väljastpoolt kodukohta endale mehe, abiellus ja lõi endale elu pealinna samal ajal kui teine sõbranna kodukohta elama jäi. Kodukanti elama jäänud Helgi (Viire Valdma) pole oma majas veel euroremonti teinud ja nii on tema maja sisustus jäänud samuti nõukogude hiilgeaega. Nimelt siis teenisid Helgi ja tema ema raha sellega, et üürisid oma suures majas tube suvitajatele välja. Seetõttu loob kultuurilava enese atmosfäär koos vana hoone lõhnadega lavastusele täiesti uue mõõtme. Kohati oli koht ja tegevus ning süžee nii omavahel läbi põimunud, et mul tekkis jälle see tunne, et ma olen kärbes (kuigi sel korral võiks vist pigem öelda, et sääsk) seinal, kes kahe sõbranna jutustamist pealt vaatab. Nimelt avab Helgi korduvalt toas aknaid ja viitab akna taga olevale vaikusele, puudele ning puude taga asuvale järvele ja kõik see, millest ta mängitud maailmas räägib, asub ka tegelikkuses selle akna taga. Kuigi seda ei öelda kusagil otsesõnu välja, et tegevuspaigaks on Elva, siis kõik just sellele viitab.

Kavalehel oli kirjas, et teksti autor Andra Teede uuris kolmekümnelt Elva elanikult meeldejäävate lugude, inimeste ja kohtade kohta ning sellest sündiski lavastuse tekst. Selleks, et mõned äratuntavad sündmused või isikud poleks nii äratuntavad, lisas ta juurde ka teiste väikelinnade lugusid ja kirjanduslikku liialdust. Seetõttu oli kohalike kindlasti veelgi huvitavam etendust vaadata ja kuulata neile tuttavaid lugusid ja elada kaasa sellele ajarännakule, kuidas Marta (Eva Püssa) maja maha põles ja selle asemele bensiinijaam ehitati. Kuna mul puudub Elvaga igasugune seos, siis ma ei oska nende lugude tõetruudust hinnata, ma nimelt pole kuulnud ühestki Elva hämara taustaga juhtumist ega turistide poolt järve jäetud sitajunnidest. Kindlasti kohalikel oli seetõttu huvitavam, et eks tulid ka neil endal Marta ja Helgi meenutusi kuulates mingid enda lood või mõtted pähe ja hakkas nö „pilt silme ees jooksma“, aga huvitav oli vaadata ja kuulata ka mittekohalikul.

Tegelikult see vist ei sõltugi konkreetsest kohast, eks igal linnal, asulal ja külal on mingid sarnased jutud, kus vanemad keelasid lastel midagi teha või kusagile minna ja koha ohtlikkuse ilmestamiseks räägiti igasuguseid lugusid. Kui lavastuses olid järves sitajunnid, mistõttu Marta ema ei lubanud tal seal ujuda, siis Tartu Anne kanali kohta olen kuulnud, et paljud ei käi seal ujumas, sest seal on palju laipu. Ja enda lapsepõlvest mäletan koolis räägitavat, kuidas järves tohib ainult ühes kindlas kohas ujuda, sest teistes kohtades on II Maailmasõja ajast uppunud tankid ja lennukid, mis ujudes võivad sind vigastada. Nagu näha, siis räägiti sitajunnidest järves, aga mina jõudsin samal ajal lennukite ja tankideni. Mine tea, mis kellegil teisel sel ajal pähe tuli, sest mälu on kummaline asi ja vähe sellest, et kellegi teise juttu kuulates enda sarnased jutud meelde tulevad, võivad kaks inimest ka täpselt sama sündmust või asja täiesti erinevalt mäletada. Seda juhtus päris palju ka Martal ja Helgil, et mõnda asja mäletati erinevalt ja siis vaieldi selle üle, kummal õigus on.

Ometigi pole lavastus ainult meenutustest ja kohtadest. Peamiselt on see siiski inimestest ja nendevahelistest suhetest. Me näeme kahte täiesti vastandlikku naist (aga vastandid pididki tõmbuma), kellest Eva Püssa kehastatud Marta on kontsakingi ja õhulist kleiti kandev pealinnadaam, kelle jaoks on oluline välimus ja edu, mille saavutamiseks Marta ehk isegi mõned mõtlematu otsuse on teinud. Oma olemuselt paistab Marta samuti elavam ja rõõmsam, selline naine kelle järgi kõik mehed jookseksid ja kes on iga seltskonna hing. Viire Valdma kehastatud Helgi on kohati ehk lihtsameelse inimese muljet jättev vaikne ja tõsine maanaine, kelle jaoks ei paista välimus eriti tähtis olevat. Kuid loo arenedes on näha, et hoolimata oma ilusast välimusest ja pealtnäha heast elust, on Martal tunduvalt rohkem muresid ja probleeme kui Helgil. Ka Helgil on mõned sügavad saladused, mis ilmsiks tulevad, kuid see on jällegi üllatav, et sellisel üksikul ja vaiksel vanatüdrukul sellised saladused on. Just Helgi on see, kes asju kaalutleb ja kes suudab ka keevalist Martat tegema elus õigeid valikuid. Seda muidugi siis, kui naised koos on ja omavahel läbi saavad. Eks neid tülitsemisi ja nägelemisi tuli neil ka palju ette. Teinekord lausa nii, et tabati tahtmatult sõbranna kõige valusamat punkti. Mulle jäi peamiselt meelde siiski sõbrannade dünaamilisus ja see kui oluline on selle ühe inimese olemasolu, kes sind tõeliselt mõistab ja kes sulle rasketel aegadel toeks on.

Tegelikult pole siin midagi imestada, et Marta ja Helgi nii hästi klappisid ja nende tegutsemist huvitav jälgida oli. Minu teada on Viire Valdma ja Eva Püssa sõbrannad ka väljaspool teatrimaailma ja eks hea sõbraga on see lavapartnerlus ka parem, kui lihtsalt kolleegiga. Mingid tülid Helgi ja Marta vahel olid mängitud nii filigraanselt, et sellise mängu jaoks peavadki inimesed omavahel väga hästi klappima, et tüli ja solvumine nii ehedalt välja kukuks. Kuigi minu kokkupuuted Valdma ja Püssaga väljaspool teatrilava on väga minimaalsed, siis tundus mulle, et ma nägin laval ikka üsna palju ka neid ennast oma tavapärases olekus (või siis selles olekus, mis mulje nad mulle väljaspool teatrilava jätnud on). Mitte, et ma arvaksin, et nad päris elus ongi täpselt sellised nagu olid Marta ja Helgi, mitte seda, aga nad olid kaks lihtsat sõbrannat, kes koos naersid, nutsid ja aeg-ajalt ka vihastusid. Kui mõnes rolli puhul on kohe aru saada, et näitleja pole absoluutselt tema ise ja mängib väga pingutatult kedagi teist, siis siin oli õhkkond nii vaba ja mingit pingutust ma ei näinud. Ma julgen öelda, et ma nägin üle pika aja laval sellist vaba ja positiivset energiat.

Ainus asi, mida ma ette tahaksin heita lavastuse tegijatele, on etenduse pikkus. Nimelt olin ma sunnitud vaheajal kõik oma kellad üle kontrollima. Minu kella järgi kestis esimene vaatus ainult 37 minutit! Selle veidi rohkem kui poolteist tundi oleks võinud ka ühes vaatuses teha. Muidugi oleks mulle meeldinud, kui etendus oleks veelgi pikem olnud. Nagu ma juba ütlesin, siis laval oli nii palju positiivset energiat, et see kandus ka saali ja ma oleks seda õhkkonda ning Marta ja Helgi seltskonda tahtnud veel kauem nautida. Tundus, et ma polnud ka ainus. Nimelt juhtus mu kõrval istuma üks veidi vanem meesterahvas, kes pidevalt omaette naeris. Võiks ju arvata, et naiste jutud meestele korda ei lähe, aga näed läksid küll. Naistest ma üldse ei hakka rääkimagi.

Mulle tundus esmasel vaatlusel, et ma olin kõige noorem teatrikülastaja ja ilmselt ongi minu noorus üheks põhjuseks, miks ma ehk nii palju naerda ei saanud kui teised. Jah, mõnes kohas sain lisaks muigamisele ka täitsa naerda, kuid mõnes kohas tundsin, et naljast said rohkem aru need, kellel endal lapsed suured, enda kätega kodu ehitatud ning hulganisti abieluaastaid selja taga. Mis seal salata, eks ilmselt mõni asi ajas kohalikke ka seetõttu naerma, et nad tundsid räägitava koha, inimese või jutu ära. Aga ma siiski ei kurda, sest naerda sain ma rohkem, kui tavaliselt teatris. Kohustuslik pisar tuli ka silmanurka ühel hetkel. Seega minu pisaramääraja on oma kvaliteedimärgi andnud. Lihtsalt selgituseks neile, kes esimest korda lugema satuvad, et kui mul etenduse ajal suurest meeleliigutusest pisar silmanurka tuleb, siis on tegemist väärt lavastusega).

Mina julgen küll lavastust kõikidele teatrihuvilistele soovitada. Seal on lihtsalt nii palju erinevaid kihte, et igaüks peaks endale midagi meelepärast leidma. Lisaks muidugi suurepärased näitlejatööd Eva Püssalt ja Viire Valdmalt. Boonuseks tõetruu mängupaik koos uksest ja aknast sisse tungivate rekvisiitide (sääsed) näol. Sääski tegelikult palju ei olnud, kuna tegemist on siseruumiga, aga mõned üksikud isendid ikkagi suutsid end sisse smuugeldada. Aga kuna sääskedest oli ka etenduses juttu, siis sobisid sääsed ruumi nagu valatult ja nad ei olnud üldse häirivad. Ühesõnaga, tegemist on kindlasti ühe suvelavastusega, mida võiks sel suvel vaatama minna.

NB! Seda unustasin mainida, et lavastuses kõlab Tõnu Tepandi muusika, mis annab veel omamoodi erilise nüansi lavastusele.

 
Autor: Andra Teede
Lavastaja: Jaanus Nuutre
Kunstnik: Jana Wolke
Heli/valgus: Margus Möll
Etenduse juht: Aire Pajur
Laval:
Viire Valdma – Helgi
Eva Püssa – Marta
 
Pileteid saab Piletilevist.

26/07/2021

Tson Lemberi uus elu

 25. juulil 2021 Eisma sadama paadikuuris

Foto: Jaanus Nuutre

Minu selle suve vaieldamatult kõige lemmikum mängupaik on olnud Eisma sadama mõrrakuur. Mis teha, et ma olen merefänn ja mulle tundub igasugune meri ilus. Aga ilma naljata, esiteks on Eisma sadam väga kenasti rekonstrueeritud ja teiseks tundus sealne meri kohe eriti sinine olevat ja ümberkaudne loodus eriti roheline. Meil siin sisemaal on selle kuumaga kogu rohelus suuresti juba kollaseks kuivanud. Eisma sadamasse kohale jõudes mõtlesin, et eriti ideaalne oleks kui mängupaik oleks vabas õhus olnud. Olgem ausad, siis oleksin ma julgelt üle poole ajast lihtsalt merd vaadanud, selle asemel, et etendust vaadata, sest vaatepilt oli lihtsalt lummav.  

Arvestades seda, et etenduste ajaks oleks tulnud sadam kinni panna, kui etendused oleksid väljas toimunud, siis oli mõrrakuur mängupaigana kohalike jaoks parem valik. Tegelikult oli mõrrakuur ka lavastuslikust seisukohast parem valik kui vaba loodus. Minu jaoks lõi mõrrakuur kogu lavastusele hoopis teise dimensiooni, äratades mängupaiga ellu ning tuues tegelased fantaasiamaailmast sellesse päris maailma Eisma sadamas, kus asus publik. Lavastuse tegevus toimub ühes mereäärses majapidamises ja mõrrakuur sobis nagu valatult saja aasta taguse talumaja atmosfääri tekitamiseks. See teadmine, et meri ongi reaalselt siinsamas lähedal, nagu tegelased räägivad, oli nagu kirss tordil. Ehk on mõne tuulisema ilmaga isegi mere kohinat mõrrakuuri kuulda. Muidugi peab kiitma ka kunstnik Jana Wolket, sest mõrrakuurist oli saanud ehtne talumaja sisemus koos ajastutruu mööbli, põrandal olevate kaltsuvaipade ning ühes nurgas rippuva kalavõrguga. Kui ma ei oleks teadnud, et ma olen teatrisse sattunud, siis oleksin ma arvanud, et tegemist on rannarahva muuseumi eksponaadiga, mis tutvustab kunagiste kalurite elamist.

Kusagilt on mulle meelde jäänud infokild, et Eisma sadama leidis teater Nuutrum endale mängupaigaks veel ennem, kui oli olemas lavastus, mida seal mängida. Ma saan sellest täiesti aru, sest sellist asukohta oleks patt kasutamata jätta. Sellise asukoha puhul on täiesti iseenesestmõistetav, et lavastuse alusmaterjaliks valiti August Mälgu novellid. On ju Mälk Eesti tuntuim merekirjanik. Kahjuks pole mina isiklikult ühtegi Mälgu teost lugenud, seega ei oska ma teda kirjanikuna ka hinnata. Oma teadmatuses ei oska ma ka seda öelda, kas dramatiseering oli alusmaterjalist parem või halvem. Siiski saan ma seda öelda, et minu jaoks isiklikult jäi praegune dramatiseering natukene liiga üheplaaniliseks. Ma oleksin tahtnud veelgi rohkem erinevaid tundeid ja ettearvamatuid sündmuste keerdkäike näha.

Esimeses vaatuses justkui ei toimunud midagi peale selle, et ühte rannakülla saabus üks tundmatu purupurjus mees, kelle üksik taluperenaine enda juurde ööbima võttis. Jah, oli näha, et tundmatul oli mingi tume saladus ja üsna ilmne oli ka see mis juhtub siis, kui üksik naine mehe ööseks enda juurde võtab. See, milles seisneb salapärase võõra saladus, oli minu jaoks liiga läbinähtav ja ei andnud loo seisukohast väga palju juurde.

Seevastu teises vaatuses oli sündmusi märksa rohkem, kui esimeses, kuid mingil hetkel oli mul ikkagi tunne, et lavastuse tempo on ikka samasugune nagu esimeses vaatuses, kus midagi väga ei toimunud. Kui esimene vaatuse sündmused leidsid aset vähem kui 24h jooksul, siis teise vaatuse jooksul anti ülevaade olulisematest sündmustest umbes aasta (ehk isegi veidi rohkema) jooksul. Siiski jäi mulle mulje, et ka teises vaatuses seisis aeg paigal ja midagi väga justkui ei toimunud. Ehk on selles tundes süüdi meie tänapäevane kiire elutempo, kus uut infot tuleb kogu aeg igalt poolt ja pidevalt kusagil midagi toimub. Kui kasutada paralleele merega, siis mina oleksin oodanud tormist vahutavat merd, kuid selle asemel nägin ainult tüünet.

Ometigi leidsin ma lavastusest midagi sellist, mis kõnetab inimesi ka sada aastat hiljem. Nimelt soov olla armastatud ja hoitud. Eks selle soovi ümber tegelikult kogu lavastuse tegevus käib. Üksikud naised soovivad leida enda ellu meest, kes neid armastaks ja aitaks neil eluraskustele vastu astuda. Ning pealtnäha kriminaalne tegu võib osutuda hoopis armastuseks oma ligimese vastu. Minu jaoks oli kõige huvitavam vaadata teist vaatust, kus Tson (Mihkel Tikerpalu) ja Maris (Siret Tuula) oma igapäevast elu elasid. Kuidas omavahel põrkusid kaks täiesti teistsugust maailma. Üheltpoolt Tson, kes tahtis lihtsalt elu nautida, mis tähendas võimalikult palju naiste taga ajamist ja alkoholi ning võimalikult vähe töö tegemist. Maris osutus Tsoni täielikuks vastandiks, kuna tema jaoks oli oluline oma vanemate talu toimivana hoida ning selleks oli vaja pidevalt tööd teha – lehma lüpsta, heina niita, põrsast toita, süüa teha jne. Ma usun, et selline meeste ja naiste maailmade (kui nii võib öelda) põrkumine tuleb tänapäeval paljudele tuttav ette. Eks praegugi ole palju selliseid olukordi, kus seks võõra naisega tähendab mehe jaoks lihtsalt seksi ja mitte kohustust naisega koos olla, kuid selle sama naise jaoks võib see sama seks tähendada, et mees armastab teda ja neid ootab ees ühine tulevik koos laste ning koduga.

Nagu lavastuse dramaturg Sven Karja on kavalehel välja toonud, siis Mälgu tegelased leiavad sageli teose lõpuks tee mere ligidusse, mis tähendab rahunemist, selginemist või kojujõudmist. Seda kujundit on väga selgesti näha ka “Tson Lemberi uus elu” lavastuses. Just see sama maailmade põrkumine on tegelikult selle sama mere kujundiga seotud. Maris on lapsepõlvest saadik elanud mere ääres ja ta teab, et meri on see, mis võib nii võtta kui ka anda. On meri temalt võtnud mõlemad vanemad, kuid meri andnud talle võimaluse käia merekaldal muresid kurtmas ja mõtlemas. Nüüd andis meri talle mehe, kellega lõpuks saab Maris oma elu jagama hakata. Ma usun, et eluaegne mere lähedus oligi see, mis oli Marisest teinud nii kindla ja tasakaaluka naise, kes oma rahulikkuse ja kannatlikkusega sai lõpuks selle, mida ta nii väga soovis – leida enda ellu keegi, kes teda armastab. Ka Tson, kes seni oli elanud rahutut elu sisemaal, leidis lõpuks mere äärest enda ellu rahu ja selgust ning õppis ära selle, kuidas Marist tõeliselt rõõmustada. Eks kõik need Tsoni jutud kaugetest maadest ja suurtest meredest, olid ainult märk tema rahutust hingest, soovist kusagile tõeliselt kuuluda. Minu meelest on “Tson Lemberi uus elu” hea näide sellest, kuidas üks tõeliselt kindlameelne naine suudab oma armastuse, headuse ja rahuliku meelega ka kõige rahutuma hinge rahulikuks muuta ja “ära kodustada”.

“elumehest” Tson ning korralike kommetega tasane Maris on August Mälgu originaaltegelased, kellesarnaseid inimesi võime enda ümber ka tänapäeval tihti kohata. Kolmanda tegelase, naabrinaise Elsa, on lavastaja Jaanus Nuutre ja dramatiseerija Sven Karja ise Mälgu teiste naistegelaste põhjal “kokku pannud”. Ometigi on Elsa (Eva Püssa) kõige tüüpilisem külanaine, kes teab täpselt küla kõige  uuemaid uudiseid ning oskab kohale tulla täpselt sel hetkel, kus teda kõige vähem näha tahetakse. Ka selline “naabrivalve” pole tänapäeval kusagile kadunud. Seega võib juhtuda, et ühel hetkel tunnete te laval ära mõne enda tuttava ja saate vaikselt omaette naerda, et aastatega pole inimesed ikka üldse muutunud.

Kui nüüd täiesti aus olla, siis näitlejate mänguga võib päris rahule jääda, kuid ma oleksin näitlejatelt natukene rohkem hingestatust oodanud. Kõige enam meeldis mulle Mihkel Tikerpalu purupurjus Tsonina Marise tuppa saabus. Purjus inimest ei ole üldse kerge mängida ja minu jaoks mõjus naiste poolt tuppa kantud purjus Tson usutavalt. Edasine Tson hakkas Tikerpalul veidi käest libisema, kuid ilmselt saab selles süüdistada vähest mängukordade arvu ja loodetavasti on järgmistel etendustel Tikerpalu Tson juba lõpuni välja sama kuraasikas. Siret Tuulaga, kes kehastas Marist, minul varasem kokkupuudue puudub. Minu jaoks jäi Tuula kehastatud Maris liiga igavaks. Ma oleksin tahtnud veidi rohkem erinevaid tundeid näha. Praegu tundus, et Maris püüab teistele näidata, et ta on vihane, kurb või rõõmus, kuid oli tunda, et see on kõigest näitemäng, mitte päris emotsioon. Mulle oleks meeldinud, kui ma oleksin päris emotsiooni näinud Tuula osatäitmises. Kõige rohkem üllatas mind Eva Püssa, kes kehastas naabrinaist Elsat. Elsa oli oma olemuselt minu jaoks kõige ebameeldivam. Olles varasemalt Eva Püssaga kokku puutunud, siis julgen väita, et see ebameeldivus Elsa puhul oli märk Püssa heast rollisooritusest, sest tegelikkuses Püssa nii ebameeldiv pole. Siiski tundus mulle, et kõik kolm näitlejat olid veidi pinges ja seega ei tajunud ma nende ansamblimängu. Loodetavasti väheneb iga mängukorraga näitlejate pinges olek ja suureneb ühtsus.

Kui nüüd väga aus olla, siis suve suurimat teatrielamust ma sellel korral ei saanud, aga asukoht ning kunstnikutöö lavakujunduse eheduse eest korvavad selle puudujäägi. Ma usun, et kõik need, kes on August Mälki varem lugenud ja kellele tema teosed meeldivad, jäävad selle lavastusega vägagi rahule. Ühte võin ma teile aga küll kinnitada. Kohe kindlasti ei ole tegemist rahamaigulise suurprojektiga ja on tunda, et kogu meeskond pingutab selle nimel, et saada head tulemust ning pakkuda publikule mõnusat elamust. Näiteks kava on meretemaatikale sobivalt rulli keeratud, meenutades nii kirja, mis on üle mere saadetud pudelipostiga. Kes tunneb, et suured publikuhulgad pole päris neile, suvelavastus võiks olla midagi kergemat puhtast filosoofilisest mõtisklusest kuid päris lihtlabast komöödiat ei tahaks ka vaadata, siis Eisma sadama mõrrakuur on piisavalt hubane ja intiimne. Lisaks pakub lavastus palju äratundmist kõigi igapäevaelust, veidi naeru ja ei sunni publikut laskuma liigsetesse filosoofilistesse mõtisklustesse. Huvilistel soovitan veidi varem kohale minna, et enne etendust jõuaks ikka kopsud kohalikku mereõhku täis tõmmata ja vaadet nautida. Kindlasti on lavastus oma temaatikaga olulisem ja südamelähedasem rannarahvale, sest on see ju nende nimevik, millest räägitakse.

 

Autor: August Mälk

Dramatiseerija: Sven Karja

Lavastaja: Jaanus Nuutre

Kunstnik: Jana Wolke

Helikujundaja: Lauri Närep

Valguskujundaja: Robin Täpp

Laval:

Siret Tuula – Kaju Maris

Eva Püssa – Laratsi Elsa

Mihkel Tikerpalu – Tson Lember

 

Pileteid saab osta Piletilevist ja teater Nuutrumi koduleht on SIIN

11/02/2020

Unusta/Unista

09. veebruaril 2020 Tartu Uue Teatri lavastus TÜ Psühholoogia Instituudis


Mina: "Neuroloogia osakond, tere."
Helistaja teisel pool: "Tere, helistan Teile Tartu Uuest Teatrist."
Mina: (vaikiv ja segaduses, sest miks peaks teater neuroloogia osakonda helistama)
Helistaja: "Me tuleme seisulauale järgi. Oleme kohe varsti haigla juures."

Umbes selline vestlus leidis aset eelmisel neljapäeval, kui ma tööl olin. Ütleme nii, et segadus minus oli ikka korralik. Sest mida ühist peaks olema Tartu Uuel Teatril ja neuroloogia osakonnal? Vähemalt mõistsin ma seda, miks inimesed on alati segaduses, kui nad teada saavad, et ma õe töö kõrvalt teatriteadust õppima läksin. Tundub, et need asjad ei oma mitte mingit seost. Peale seda, kui ma olin esimesest segadusest üle saanud, hakkasid minu ajurakud jälle normaalselt tööle ja suutsin mõtlema hakata, et huvitav mis lavastuse jaoks teatril seda seisulauda vaja on. Ega ma kaua juurdlema ei pidanud ja koheselt küpses ka plaan minna teatrisse vaatama meie seisulaua teatridebüüti.
Tegelikult olin ma varem juba tahtnud „Unusta/Unista“ lavastust vaatama minna, aga juhuse tahtel polnud see kuidagi õnnestunud. Sest psühholoogia ja psühholoogiline teater on mulle alati meeldinud. Tegelikult on just psühholoogiline teater mulle alati meeldinud. Psühholoogia on viimasel ajal alles meeldima hakanud. Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis õppides psühholoogia mu lemmikainete hulka küll ei kuulnud. Aga kui „Unusta/Unista“ lavastus 2018. aastal esietendus, olin ma juba vähesel määral psühholoogiõpinguid nuusutama hakanud ja seega oli huvi olemas.
Teatris etendust vaadates, olin aga rohkem kui õnnelik, et ma oman teadmisi neuroloogiast ja praegu psühholoogiat olen otsustanud kõrvalerialana õppida. Praeguste kursusekaaslastega rääkides sain aru, et taustateadmised lubasid mul lavastust veidi teisiti kogeda ja mul oli toimuvast veidi huvitavam aru saada. Kuigi ma ei taha sellega nüüd kohe kuidagi öelda, et need kes psühholoogiast mitte midagi ei tea, ei saaks lavastusest aru ja peavad seda igavaks. „Unusta/Unista“ on vaieldamatult üle pika aja parim lavastus, mida ma näinud olen. Ja ma saan täiesti aru, miks teater seda nii pikalt mänginud on. Siiski peab tõdema, et lavastusel on oma publik ja päris kõigile see ilmselgelt ei meeldi. Ma usun, et igale meditsiini- ja psühholoogia taustaga inimesele on see lavastus justkui rusikas silmaauku.
Minu meelest on Jim Ashilevi väga hea loo kirjutanud, mille Ingmar Jõela on väga edukalt ka lavale toonud. Lavastus räägib psühhopaat Kristian Emminghausist, kellele soovitakse eksperimentaalpsühholoogia laboris teha operatsioon, et muuta ta taas normaalseks. Operatsioonile on eelnenud pikk vaatlusprotsess, mida on läbi viinud Emili Kraepelin, kes kirjutab Kristian Emminghausist oma doktoritööd. Psühholoogia seisukohast on lavastus märgilise tähendusega, kuna Emili esiisa on kuulus Emil Kraepelin, kes oli 19. sajandi lõpus Tartus psühhiaatriaprofessor ja rajas siia esimese eksperimentaalpsühholoogialabori. Just selles samas laboris kogu tegevus toimubki. Ainult, et aasta on 2056.
Kristian otsustab, et tema ei tah siiski operatsiooni ja sellest loobumiseks hakkab ta tegema seda, mida ta kõige paremini oskab – inimestega manipuleerima. See, kuidas tal operatsioonist pääseda õnnestub, ja mis kogu manipulatsiooni mõjul juhtuma hakkab, on hoopiski üllatav. Kui see, et Kristiani ja Emili vahel võiks mingi sügavam kiindumus tekkida, oli juba esimestest minutitest selge, siis see, kuidas nende rollid lõpuks vahetusid, olid üllatav.
Et kog lugu liiga verbaalne ja terminoloogiline ei oleks, olid mängu toodud kaks robotit, kes töötasid politseiuurijatena. Nende ülesandeks oli uurida professor Divingu, kes oli Emili juhendaja ja pidi Kristiani operatsiooni läbi viima, poja röövimise juhtumit. Teises vaatuses tegelesid samad uurijad Emili juhtumiga. Kuna tegemist oli robotitega, siis nagu ikka tehnikaga juhtub, ei olnud ka nende versiooniuuendused kõige edukamalt läinud. Nii ei suutnud üks neist grammatiliselt õigesti rääkida ja teine ei suutnud välja hääldada soome-ugri keelkonnale omaseid täpitähti. Lisaks oli nende välimus eht nukulik. Eriti meesuurija oma, kelle kostüümi alla olid ilmselt polsterdused pandud, et tema torsot ja taguotsa suuremaks muuta.
Ilmselgelt nende uurijate mängu toomine tasus ära, sest praktiliselt iga nende öeldud lause peale tekkis naerupahvak. See natukene tasakaalustas liiga tõsiseks muutuvat temaatikat huumoriga. Kuigi minul isiklikult poleks ka läbinisti tehnilise terminoloogiaga lavastuse vastu mitte midagi olnud. Aga sellisel juhul, oleks ilmselt tavakülastajatel elamusest väheks jäänud. Sest kaua sa ikka vaatad seisulaua külge kinni seotud inimest ja teda uurivat doktoranti. Ei tõota just väga huvitav vaatamine olema. Eriti kui räägitakse veel sünapsitest ja aju mandeltuumade aktiveerimisest.
Võib-olla oleks natukene huvitavam olnud ka see, kui Emili tehtud ülestähendused Kristiani seisundi kohta, oleksid ka publikule mõne ekraani vahendusel kuvatud. Nimelt filmis Kristianit erinevate nurkade alt kokku viis kaamerat, mille pilt kuvati kahele suurele ekraanile ja mitmele väiksemale ekraanile suurte ekraanide all. Ühel väiksemal ekraanil küll näidati justkui aju-uuringu pilti ja teisel südamelööke, kuid need siiski jäid minu jaoks liiga kunstlikuks. Seega oleks võinud ühele ekraanile näidata seda teksti, mida Emili enda käes olevalt paberilt Kristiani kohta luges, ja seda, mida ta ise hiljem üles märkis. Äkki oleks publik saanud sealt ise Kristiani kohta järeldusi teha. Hetkel söödeti kogu info publikule ette läbi Emili arvamuse.
Hiljem hakati ekraane siiski kasumlikumalt ära kasutama, näidates peaaegu igal ekraanil erinevat pilti. Teises vaatuses läks ekraanide kasutamine kohati nii kiireks, et mul oli veidi raskusi sündmustiku jägimisega. Nimelt toimus teises vaatuses paralleelselt uurimine ja kohtumõistmine Emili üle ning professor Diving valmistas oma poega Joonatani ette operatsiooniks. Sisuliselt nägi see välja nii, et professor Diving ütles ühe lause oma pojale, siis sellele järgnes näiteks politseiuurija lause Emilile ja alles siis vastas Joonatan Diving oma isale. Eks need küsimused ja laused olid veidi selliselt üles ehitatud, et kui uurija küsis Emililt miks-küsimuse, siis Joonatan vastas oma isa miks-küsimusele jne. Seega kõik oli omavahel justkui seotud. Samas pidid sa hooelga jälgima, et millest nüüd kumbki süžeeliin räägib. Ja et asi veelgi keerulisem oleks, esines vanem uurija ainult ekraani vahendusel. Ja ka Emili istus publiku ees, seljaga publiku poole, seega teda nägi ka publik ainult ekraani vahendusel.
Selline lahendus oli kahtlemata väga huvitav, aga nõudis veidi rohkem pingutust, et aru saada, mis samal ajal toimub. Kohati võttis pingutamine nii palju energiat ära, et tegevuste vaatamiseks aega ei jäänudki. Nii märkasin ma ühel hetkel, et laual olevast EKG-aparaadist oli põrandale jooksnud EKG-film. Kuid millal see sinna tekkis, ma ei näinud, sest olin ametis ekraanidel vahetuva sündmustiku jälgimisega. Samas, oleks võinud seda sama EKG-d siis nt kasutada ka Kristiani puhul ja seda ekraanile kuvada. Kuigi kuna kasutati ainult jäsemete lülitusi, siis tegemist korrektse EKG-ga polnud. Või, kui Joonatanile pandi saturatsiooni andur (aparaat, mis näitab palju inimese veres hapnikku on) sõrme külge, siis selle tulemust oleks võinud ka näidata või kommenteerida. Praegu jäi lihtsalt mulje, et professor mõõtis midagi, kuid mida ta tegi, seda ei öeldudki. Või milleks see kõik vajalik oli.
Kuigi süžee oli hea, siis mind jäi veidi painama see, et miks tehakse aju operatsioone eksperimentaalpsühholoogia laboris. Sest opereerima peaks ikkagi kirurg. Aga see mõte tuli mul hiljem kodus pähe. Teatris olles see mind tegelikult üldse ei häirinud. Ja ehk aastal 2056 on tehnoloogia juba nii palju arenenud, et aju stimuleerimiseks ei pea opereerima sellisel meetodil, nagu me seda täna teame.
Kui Emili Kraepelini nimi oli otsene vihje eksperimentaalpsühholoogialabori rajajale Emil Kraepelinile, ja seda polnud varjatud, leidsin ma ka teiste nimede hulgast vihjeid. Näiteks doktor Diving´i nimi viitaks justkui sukeldumisele ajju. Nii jätkas Diving sisuliselt Kraepelini tööd, kelle üheks eesmärgiks oli muuhulgas inimeste unistuste tõlgendamine ja soov panna neid valesid unistusi unustama. See idee on ilmselt mõjutanud ka lavastuse pealkirja.
Vaadates enda hinnangukriteeriumite järgi, siis etendus oli nii kaasahaarav, et isegi kordagi ei tulnud mul pähe ideed, et palju kell on, või millal lavastus juba läbi saab. Ka uue anatoomikumi puust pingid ei muutunud ebamugavaks, kuigi seal samas ruumis loengus istudes, on need pingid teinekord ikka väga kiiresti äärmiselt ebamugavaks muutunud. Kogu ruum oli väga hästi ära kasutatud ja kohati tundsin ma end täpselt nagu üliõpilane, kes on sattunud praktikumi, milles meile psühhopaati tutvustatakse. Mul on siiralt hea meel, et Tartu Uus Teater just selle ruumi leidis lavastuse mängupaigaks. Eks see 19. sajandi lõpust pärit ruum tekitas muidugi paraja kontrasti sellega, et tegevus toimub 21. sajandi keskpaigas.
Näitlejaid oli ka nauditav vaadata. Kohati oleksin tahtnud, et Kristian Emminghausi kehastanud Nils Mattias Steinberg oleks veidi rohkem negatiivseid emotsioone välja näidanud ja süsteemi peale vihasem olnud. Samas siis tuli mulle meelde, et tegemist on ikkagi psühhopaadiga. Ja olenemata sellest, et tavaliselt on ühiskonnas levinud arvamus, et psühhopaadid on vaieldamatult südametud ja kõige õelamad retsid, oskavad nad olla ka kõige meeldivamad inimesed, keda me teame. Kes psühhopaatidest rohkem teada tahab, siis soovitan lugeda Jon Ronsoni raamatut „Psühhopaadi test“.
Tahaksin Steinbergi kiita ka selle eest, et ta suutis nii vapralt terve esimese vaatuse (veidi üle tunni aja) seisulaual rihmadega kinni olla. Lisaks leidus tema mängus väga palju ära tundmist tõelise hullu inimese käitumisest. Näiteks veidrad häälitsused, mis meenutasid ahvi häälitsusi, raamiga lõgistamine või endaga tegeleva inimese perse saatmine peaaegu karjudes. Ütleme nii, et see on käitumine reaalsest elust, mida neuroloogia osakonnas näeb peaaegu iga päev. Seega on kokkupuutepunkte neuroloogia ja teatri vahel rohkem, kui esmapilgul arvata võib.
Steinberg meeldis mulle väga suurepärase reaalsuse tabamise eest, mis on ühtlasi ka hea viide suurepärasele näitlejameisterlikkusele. Lisaks meeldisid näitlejameisterlikkuse tõttu mulle ka Jaanus Nuutre ja Jane Napp, kes kehastasid nukuliku välimusega robotuurijaid. Ega nukulik liikumine ja nii valesti rääkimine ilmselt lihtne ei ole. Eriti, kui koolis on õpetatud neid korrektselt rääkima. Suure töö nende efektseks muutmiseks tegid ka grimm ja kostüümid.
Ka Steffi Pähna, Markus Truupi ja Johan Elmi puhul oli tunda, et nad on värske veri teatrimaastikul ja seega polnud mul neid vaadates kordagi igav. Ehk kõige ühekülgsemaks jäidki isa-poeg Diving, keda kehastasid vastavalt Johan Elm ja Markus Truup, kes tundusid üheplaanilistena, jäädes pigem taustategelasteks. Siiski peab märkima, et kogu trupi puhul oli näha, et tegemist on koos õppinud inimestega (kõik on lõpetanud lavakunstikooli 28. lennu), sest laval valitses ühtlane sünergia, mida sageli pole erinevast põlvkonnast näitlejate kokku panemisel tunda.
Nagu eelnevast pikast jutust on aru saada, siis mulle lavastus väga meeldis, ja mul on tõsiselt kahju, et ma seda varem vaatama ei juhtunud. Täpselt minu masti lavastus. Kõik terminid olid õiged ja polnud midagi liiga utoopilist. Sündumsed olid kaasahaaravad ja kõik ei olnud etteaimatav. Minu ainus küsimus on, et miks teine vaatus oli selline nagu ta oli? Teine vaatus kestis vist vaevalt pool tundi ja lõpp tuli liiga järsku ning jäi minu jaoks segaseks. Siiski sain teatrist rahulolutundega ära tulla, õnnis naeratus näol ja soe tunne hinges. 

Autor: Jim Ashilevi
Lavastaja: Ingmar Jõela
Kunstnik: Nele Sooväli
Videokujundus: Ingmar Jõela, Gabriela Liivamägi, Oskar Aitaja
Mängisid:
Steffi Pähn - Emili Kraepelin
Nils Mattias Steinberg - Kristian Emminghaus
Johan Elm - Dr. Diving
Markus Truup - Joonatan Diving
Jane Napp - uuem uurija
Jaanus Nuutre - vanem uurija
Ingmar Jõela - kohtuniku hääl

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Tartu Uue Teatri koduleheküljelt SIIN

* - Päisefoto autor on Nele Sooväli