Unusta/Unista

09. veebruaril 2020 Tartu Uue Teatri lavastus TÜ Psühholoogia Instituudis

Mina: "Neuroloogia osakond, tere."

Helistaja teisel pool: "Tere, helistan Teile Tartu Uuest Teatrist."

Mina: (vaikiv ja segaduses, sest miks peaks teater neuroloogia osakonda helistama)

Helistaja: "Me tuleme seisulauale järgi. Oleme kohe varsti haigla juures."

Umbes selline vestlus leidis aset eelmisel neljapäeval, kui ma tööl olin. Ütleme nii, et segadus minus oli ikka korralik. Sest mida ühist peaks olema Tartu Uuel Teatril ja neuroloogia osakonnal? Vähemalt mõistsin ma seda, miks inimesed on alati segaduses, kui nad teada saavad, et ma õe töö kõrvalt teatriteadust õppima läksin. Tundub, et need asjad ei oma mitte mingit seost. Peale seda, kui ma olin esimesest segadusest üle saanud, hakkasid minu ajurakud jälle normaalselt tööle ja suutsin mõtlema hakata, et huvitav mis lavastuse jaoks teatril seda seisulauda vaja on. Ega ma kaua juurdlema ei pidanud ja koheselt küpses ka plaan minna teatrisse vaatama meie seisulaua teatridebüüti.

Tegelikult olin ma varem juba tahtnud „Unusta/Unista“ lavastust vaatama minna, aga juhuse tahtel polnud see kuidagi õnnestunud. Sest psühholoogia ja psühholoogiline teater on mulle alati meeldinud. Tegelikult on just psühholoogiline teater mulle alati meeldinud. Psühholoogia on viimasel ajal alles meeldima hakanud. Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis õppides psühholoogia mu lemmikainete hulka küll ei kuulnud. Aga kui „Unusta/Unista“ lavastus 2018. aastal esietendus, olin ma juba vähesel määral psühholoogiõpinguid nuusutama hakanud ja seega oli huvi olemas.

Teatris etendust vaadates, olin aga rohkem kui õnnelik, et ma oman teadmisi neuroloogiast ja praegu psühholoogiat olen otsustanud kõrvalerialana õppida. Praeguste kursusekaaslastega rääkides sain aru, et taustateadmised lubasid mul lavastust veidi teisiti kogeda ja mul oli toimuvast veidi huvitavam aru saada. Kuigi ma ei taha sellega nüüd kohe kuidagi öelda, et need kes psühholoogiast mitte midagi ei tea, ei saaks lavastusest aru ja peavad seda igavaks. „Unusta/Unista“ on vaieldamatult üle pika aja parim lavastus, mida ma näinud olen. Ja ma saan täiesti aru, miks teater seda nii pikalt mänginud on. Siiski peab tõdema, et lavastusel on oma publik ja päris kõigile see ilmselgelt ei meeldi. Ma usun, et igale meditsiini- ja psühholoogia taustaga inimesele on see lavastus justkui rusikas silmaauku.

Minu meelest on Jim Ashilevi väga hea loo kirjutanud, mille Ingmar Jõela on väga edukalt ka lavale toonud. Lavastus räägib psühhopaat Kristian Emminghausist, kellele soovitakse eksperimentaalpsühholoogia laboris teha operatsioon, et muuta ta taas normaalseks. Operatsioonile on eelnenud pikk vaatlusprotsess, mida on läbi viinud Emili Kraepelin, kes kirjutab Kristian Emminghausist oma doktoritööd. Psühholoogia seisukohast on lavastus märgilise tähendusega, kuna Emili esiisa on kuulus Emil Kraepelin, kes oli 19. sajandi lõpus Tartus psühhiaatriaprofessor ja rajas siia esimese eksperimentaalpsühholoogialabori. Just selles samas laboris kogu tegevus toimubki. Ainult, et aasta on 2056.

Kristian otsustab, et tema ei tah siiski operatsiooni ja sellest loobumiseks hakkab ta tegema seda, mida ta kõige paremini oskab – inimestega manipuleerima. See, kuidas tal operatsioonist pääseda õnnestub, ja mis kogu manipulatsiooni mõjul juhtuma hakkab, on hoopiski üllatav. Kui see, et Kristiani ja Emili vahel võiks mingi sügavam kiindumus tekkida, oli juba esimestest minutitest selge, siis see, kuidas nende rollid lõpuks vahetusid, olid üllatav.

Et kog lugu liiga verbaalne ja terminoloogiline ei oleks, olid mängu toodud kaks robotit, kes töötasid politseiuurijatena. Nende ülesandeks oli uurida professor Divingu, kes oli Emili juhendaja ja pidi Kristiani operatsiooni läbi viima, poja röövimise juhtumit. Teises vaatuses tegelesid samad uurijad Emili juhtumiga. Kuna tegemist oli robotitega, siis nagu ikka tehnikaga juhtub, ei olnud ka nende versiooniuuendused kõige edukamalt läinud. Nii ei suutnud üks neist grammatiliselt õigesti rääkida ja teine ei suutnud välja hääldada soome-ugri keelkonnale omaseid täpitähti. Lisaks oli nende välimus eht nukulik. Eriti meesuurija oma, kelle kostüümi alla olid ilmselt polsterdused pandud, et tema torsot ja taguotsa suuremaks muuta.

Ilmselgelt nende uurijate mängu toomine tasus ära, sest praktiliselt iga nende öeldud lause peale tekkis naerupahvak. See natukene tasakaalustas liiga tõsiseks muutuvat temaatikat huumoriga. Kuigi minul isiklikult poleks ka läbinisti tehnilise terminoloogiaga lavastuse vastu mitte midagi olnud. Aga sellisel juhul, oleks ilmselt tavakülastajatel elamusest väheks jäänud. Sest kaua sa ikka vaatad seisulaua külge kinni seotud inimest ja teda uurivat doktoranti. Ei tõota just väga huvitav vaatamine olema. Eriti kui räägitakse veel sünapsitest ja aju mandeltuumade aktiveerimisest.

Võib-olla oleks natukene huvitavam olnud ka see, kui Emili tehtud ülestähendused Kristiani seisundi kohta, oleksid ka publikule mõne ekraani vahendusel kuvatud. Nimelt filmis Kristianit erinevate nurkade alt kokku viis kaamerat, mille pilt kuvati kahele suurele ekraanile ja mitmele väiksemale ekraanile suurte ekraanide all. Ühel väiksemal ekraanil küll näidati justkui aju-uuringu pilti ja teisel südamelööke, kuid need siiski jäid minu jaoks liiga kunstlikuks. Seega oleks võinud ühele ekraanile näidata seda teksti, mida Emili enda käes olevalt paberilt Kristiani kohta luges, ja seda, mida ta ise hiljem üles märkis. Äkki oleks publik saanud sealt ise Kristiani kohta järeldusi teha. Hetkel söödeti kogu info publikule ette läbi Emili arvamuse.

Hiljem hakati ekraane siiski kasumlikumalt ära kasutama, näidates peaaegu igal ekraanil erinevat pilti. Teises vaatuses läks ekraanide kasutamine kohati nii kiireks, et mul oli veidi raskusi sündmustiku jägimisega. Nimelt toimus teises vaatuses paralleelselt uurimine ja kohtumõistmine Emili üle ning professor Diving valmistas oma poega Joonatani ette operatsiooniks. Sisuliselt nägi see välja nii, et professor Diving ütles ühe lause oma pojale, siis sellele järgnes näiteks politseiuurija lause Emilile ja alles siis vastas Joonatan Diving oma isale. Eks need küsimused ja laused olid veidi selliselt üles ehitatud, et kui uurija küsis Emililt miks-küsimuse, siis Joonatan vastas oma isa miks-küsimusele jne. Seega kõik oli omavahel justkui seotud. Samas pidid sa hooelga jälgima, et millest nüüd kumbki süžeeliin räägib. Ja et asi veelgi keerulisem oleks, esines vanem uurija ainult ekraani vahendusel. Ja ka Emili istus publiku ees, seljaga publiku poole, seega teda nägi ka publik ainult ekraani vahendusel.

Selline lahendus oli kahtlemata väga huvitav, aga nõudis veidi rohkem pingutust, et aru saada, mis samal ajal toimub. Kohati võttis pingutamine nii palju energiat ära, et tegevuste vaatamiseks aega ei jäänudki. Nii märkasin ma ühel hetkel, et laual olevast EKG-aparaadist oli põrandale jooksnud EKG-film. Kuid millal see sinna tekkis, ma ei näinud, sest olin ametis ekraanidel vahetuva sündmustiku jälgimisega. Samas, oleks võinud seda sama EKG-d siis nt kasutada ka Kristiani puhul ja seda ekraanile kuvada. Kuigi kuna kasutati ainult jäsemete lülitusi, siis tegemist korrektse EKG-ga polnud. Või, kui Joonatanile pandi saturatsiooni andur (aparaat, mis näitab palju inimese veres hapnikku on) sõrme külge, siis selle tulemust oleks võinud ka näidata või kommenteerida. Praegu jäi lihtsalt mulje, et professor mõõtis midagi, kuid mida ta tegi, seda ei öeldudki. Või milleks see kõik vajalik oli.

Kuigi süžee oli hea, siis mind jäi veidi painama see, et miks tehakse aju operatsioone eksperimentaalpsühholoogia laboris. Sest opereerima peaks ikkagi kirurg. Aga see mõte tuli mul hiljem kodus pähe. Teatris olles see mind tegelikult üldse ei häirinud. Ja ehk aastal 2056 on tehnoloogia juba nii palju arenenud, et aju stimuleerimiseks ei pea opereerima sellisel meetodil, nagu me seda täna teame.

Kui Emili Kraepelini nimi oli otsene vihje eksperimentaalpsühholoogialabori rajajale Emil Kraepelinile, ja seda polnud varjatud, leidsin ma ka teiste nimede hulgast vihjeid. Näiteks doktor Diving´i nimi viitaks justkui sukeldumisele ajju. Nii jätkas Diving sisuliselt Kraepelini tööd, kelle üheks eesmärgiks oli muuhulgas inimeste unistuste tõlgendamine ja soov panna neid valesid unistusi unustama. See idee on ilmselt mõjutanud ka lavastuse pealkirja.

Vaadates enda hinnangukriteeriumite järgi, siis etendus oli nii kaasahaarav, et isegi kordagi ei tulnud mul pähe ideed, et palju kell on, või millal lavastus juba läbi saab. Ka uue anatoomikumi puust pingid ei muutunud ebamugavaks, kuigi seal samas ruumis loengus istudes, on need pingid teinekord ikka väga kiiresti äärmiselt ebamugavaks muutunud. Kogu ruum oli väga hästi ära kasutatud ja kohati tundsin ma end täpselt nagu üliõpilane, kes on sattunud praktikumi, milles meile psühhopaati tutvustatakse. Mul on siiralt hea meel, et Tartu Uus Teater just selle ruumi leidis lavastuse mängupaigaks. Eks see 19. sajandi lõpust pärit ruum tekitas muidugi paraja kontrasti sellega, et tegevus toimub 21. sajandi keskpaigas.

Näitlejaid oli ka nauditav vaadata. Kohati oleksin tahtnud, et Kristian Emminghausi kehastanud Nils Mattias Steinberg oleks veidi rohkem negatiivseid emotsioone välja näidanud ja süsteemi peale vihasem olnud. Samas siis tuli mulle meelde, et tegemist on ikkagi psühhopaadiga. Ja olenemata sellest, et tavaliselt on ühiskonnas levinud arvamus, et psühhopaadid on vaieldamatult südametud ja kõige õelamad retsid, oskavad nad olla ka kõige meeldivamad inimesed, keda me teame. Kes psühhopaatidest rohkem teada tahab, siis soovitan lugeda Jon Ronsoni raamatut „Psühhopaadi test“.

Tahaksin Steinbergi kiita ka selle eest, et ta suutis nii vapralt terve esimese vaatuse (veidi üle tunni aja) seisulaual rihmadega kinni olla. Lisaks leidus tema mängus väga palju ära tundmist tõelise hullu inimese käitumisest. Näiteks veidrad häälitsused, mis meenutasid ahvi häälitsusi, raamiga lõgistamine või endaga tegeleva inimese perse saatmine peaaegu karjudes. Ütleme nii, et see on käitumine reaalsest elust, mida neuroloogia osakonnas näeb peaaegu iga päev. Seega on kokkupuutepunkte neuroloogia ja teatri vahel rohkem, kui esmapilgul arvata võib.

Steinberg meeldis mulle väga suurepärase reaalsuse tabamise eest, mis on ühtlasi ka hea viide suurepärasele näitlejameisterlikkusele. Lisaks meeldisid näitlejameisterlikkuse tõttu mulle ka Jaanus Nuutre ja Jane Napp, kes kehastasid nukuliku välimusega robotuurijaid. Ega nukulik liikumine ja nii valesti rääkimine ilmselt lihtne ei ole. Eriti, kui koolis on õpetatud neid korrektselt rääkima. Suure töö nende efektseks muutmiseks tegid ka grimm ja kostüümid.

Ka Steffi Pähna, Markus Truupi ja Johan Elmi puhul oli tunda, et nad on värske veri teatrimaastikul ja seega polnud mul neid vaadates kordagi igav. Ehk kõige ühekülgsemaks jäidki isa-poeg Diving, keda kehastasid vastavalt Johan Elm ja Markus Truup, kes tundusid üheplaanilistena, jäädes pigem taustategelasteks. Siiski peab märkima, et kogu trupi puhul oli näha, et tegemist on koos õppinud inimestega (kõik on lõpetanud lavakunstikooli 28. lennu), sest laval valitses ühtlane sünergia, mida sageli pole erinevast põlvkonnast näitlejate kokku panemisel tunda.

Nagu eelnevast pikast jutust on aru saada, siis mulle lavastus väga meeldis, ja mul on tõsiselt kahju, et ma seda varem vaatama ei juhtunud. Täpselt minu masti lavastus. Kõik terminid olid õiged ja polnud midagi liiga utoopilist. Sündumsed olid kaasahaaravad ja kõik ei olnud etteaimatav. Minu ainus küsimus on, et miks teine vaatus oli selline nagu ta oli? Teine vaatus kestis vist vaevalt pool tundi ja lõpp tuli liiga järsku ning jäi minu jaoks segaseks. Siiski sain teatrist rahulolutundega ära tulla, õnnis naeratus näol ja soe tunne hinges. 

Autor: Jim Ashilevi

Lavastaja: Ingmar Jõela

Kunstnik: Nele Sooväli

Videokujundus: Ingmar Jõela, Gabriela Liivamägi, Oskar Aitaja

Mängisid:

Steffi Pähn - Emili Kraepelin

Nils Mattias Steinberg - Kristian Emminghaus

Johan Elm - Dr. Diving

Markus Truup - Joonatan Diving

Jane Napp - uuem uurija

Jaanus Nuutre - vanem uurija

Ingmar Jõela - kohtuniku hääl

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Tartu Uue Teatri koduleheküljelt SIIN

* - Päisefoto autor on Nele Sooväli

Loe edasi

Kuidas minust teatriteadlane sai

Täieõiguslik TÜ tudeng vande andmisel

Need, kes minu blogisse sagedamini satuvad on kindlasti märganud, et siin on viimasel ajal vaiksemaks jäänud. Ja samas olen ma siin-seal järjest rohkem kooli maininud. Nüüd oleks vist aeg südamelt ära rääkida, et mis koolist ma räägin. Praeguse seisuga olen edukalt lõpetanud esimese kursuse Tartu Ülikooli humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna kirjandus ja kultuuriteaduste õpingutes. Täpsemalt teatriteaduse erialal. Mõni inimene kohe ei oska ilma õppimata olla.

Aga miks just teatriteadus, kui see pole minu elukutsega kuidagi seotud? Haiglas töötades pole teatriteadusest eriti mingit kasu. Ja karjääri ma veel nii kardnaalselt ka muuta ei kavatse. Võõrastele ja ka veidi tuttavatele inimestele tuleb see uudis alati väikese šokina. Isegi nendele, kes teavad, et teater mulle meeldib. Küll aga ei tea paljud seda, et teater ja meditsiin on minu jaoks päris tihedalt seotud.

Suurema teatripisiku sain just Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis õeks õppides külge, kuna siis oli teater mulle piisavalt lähedal ja piletid soodsad, sest Vanemuine pakub tudengitele kella kuue piletit. Kella kuue pilet tähendab seda, et kui sa oled tudeng ja etendusele on vabu kohti, siis alates kella uuest saab etendusele osta soodushinnaga (krooni ajal ei ületanud pileti hind 100 krooni ja nüüd vist 8 eurot) pileti. Eks teater oli mind ka varem huvitanud, sest ega ma muidu poleks Lavakunstikateedrisse katsetele läinud ja Marika Korolevi töövarjuks olnud. Maal ilma autota elades polnud aga võimalust eriti tihti teatrisse sattuda. Tartusse kooli asudes oli teater lähedal, vaba aega ja rahanatukest ka oli. Kõige tähtsam on see, et mu ümber olid inimesed, kes olid minuga nõus teatris käima. Sest siis ma polnud veel nii julge, et üksinda teatris käia. Ja teistega koos käimine tekitas ka selle harjumuse, et pärast laval nähtut omavahel lahti mõtestada. Tervishoiukõrgkool on märgiline ka selle poolest, et seal õppides oli minu rühmas tüdruk, kes oli Tartu Ülikoolis õppinud kirjandus-ja teatriteadust ning selle õenduse vastu välja vahetanud. Mul polnud enne seda aimu ka, et selline eriala üldse eksisteerib. Samas ei saanud ma tol ajal aru, miks peaks keegi teatri õenduse vastu vahetama. Tänaseks on enda kogemus näidanud, et neid inimesi on väga palju, kes sellisest erialast kuulnud ei ole.

Teatriteaduse erialaga puutusin veidi lähemalt kokku 2016. aastal kui ma Tartu Ülikoolis õendusteaduse magistriõppes õppisin. Otsustasin siis vabaaineteks midagi teatriga seotut võtta ja nii sattusin teatriteaduse valikainesse "Eesti lavastajad". Kuna ma ei olnud ühtegi teatriajaloo tundi sel ajal saanud, oli aine minu jaoks veidi keeruline, kuid samas väga huvitav. Vaikselt hakkas huvi teatriteaduse vastu idanema, sest tahtsin ka teatri ajaloost rohkem teada saada. Ja kui te veel teaksite, palju ma sellest ajast endale teatri teemalisi raamatuid kokku olen ostnud. Päris TÜ raamatukogu teatriteaduse ainepaketti veel raamatutest kokku panna ei saa, aga põhiraamatuid ma raamatukogust veel laenutama pole pidanud.

Igatahes hakkasin ma 2018. aasta suvel veidi põhjalikumalt Tartu Ülikooli humanitaarteaduste valdkonda sisse astumise kohta uurima. Olin ma selleks ajaks tervelt aasta aega ilma koolis käimata olnud ja tundus õige aeg olevat midagi uut õppida. Selgus, et kirjandus- ja teatriteaduste erialale õppima asumiseks on vaja ainult gümnaasiumi eesti keele eksami tulemust. Nii see uuesti ülikooli õppima minemise mõte mulle aina meeldima hakkas. Samas olin ma kindel, et ma oma kümme aastat tagasi kirjutatud kirjandi tulemusega sisse ei saa. Aga nalja pärast kandideerida võis ikka. Miks ma alati ära unustan, et kui ma naljaga pooleks midagi ette võtan, siis see nali kipub täide minema?

Nii ka sel korral. Ühel hetkel avastasin eelmisel aastal keset juulit, et ma olen Tartu Ülikooli kirjandus- ja teatriteaduste erialale sisse saanud. Ma ei hakka salgama, et õnn oli päris suur. Sest nüüd saab teatrit lähemalt õppida ja ma olen kohustatud palju teatris käima. Eks tõuke õppima minekuks andis ka see blogi. Sageli olen tundnud, et tahaks kasutada korrektseid termineid lavastuse kirjeldamiseks, kuid teadmistest jääks nagu puudu. Seega tundus õppima minek väga perspektiivika ettevõtmisena. Samas oli palju hirme ka. Mis saab minu täiskohaga tööst, kui tegemist on täiskoormusega päevase õppega? Kui ma töölt ära tulen, kuidas ma rahaliselt hakkama saan, sest olen ma ju harjunud päris head palka saama (jah, tervishoiutöötajate palgad on nende vastutuse ja koormusega võrreldes nigelad, kuid õe palgaga on võimalik päris edukalt hakkama saada, kui oskuslikult rahaga ümber käia). Kui ma tööle edasi jään, siis mis koormusega ja kuidas ma kogu selle rööprähklemise korraldan? Kuidas mu uued kursusekaaslased mu vastu võtavad, sest olen ma neist täpselt kümme aastat vanem (ehk siis värskelt gümnaasiumi lõpetanute jaoks ilmselgelt täielik eelajalooline elukas)? Kas mul on seda teatriteaduse eriala üldse vaja? Eks neid küsimusi, kahklusi ja kõhklusi oli hulgim. Siiski otsustasin ma härjal sarvist haarata ja proovida.

Nüüd, kus esimene kursus on edukalt lõpetatud, võib öelda et vähemalt rööprähklemise olen ma suurepäraselt selgeks saanud. Otsustasin kliinikumis jätkata 0,75 koormusega, mis sisuliselt tähendab seda et enamuse oma nädalavahetustest veedan ma haiglas ja mõned ööd ka nädala sees. Humanitaarvaldkonnas on vähemalt see hea, et asjad on vabamad kui näiteks meditsiini õppides. Seega pole hullu, kui ma peale öövalvet mõnes loengus ainult füüsiliselt kohal olen ja sisimas magan. Kuigi peab ütlema, et enamasti ma ikkagi suudan end loengu ajaks kokku võtta ja kuulata. Aga, et asi veel lõbusam oleks, andsin ma nõusoleku Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis ise tulevasi õdesid õpetada. Nii lisandus minu rööprähklemise marsruudile uus sihtpunkt. Üsna tavaline nähtus oli see, et hommikul ärgates alustasin näiteks Nooruse tänaval tervishoiukõrgkoolis, seal lõpetades oli pool tundi aega, et kesklinna ülikooli jõuda (kusjuures ühistranspordiga) ja parimatel päevadel tuli peale ülikooli uuesti 15 minutiga Nooruse tänavale tagasi jõuda ja siis ööseks veel kliinikumi.

Nagu näha, siis ma suutsin selle esimese aastakese sellise rööprähklemise all üle elada. Eks sellele aitas natukene kaasa ka see, et ülikoolis pole tunniplaan kooli poolt valmis koostatud, vaid igaüks saab endale sobivad ained ise valida. Nii näiteks on mul reeded ka vaba, mis tähendab seda, et ma sain terve ühe nädalapäeva juurde millal saab kas kliinikumis tööl olla või tervishoiukõrgkoolis tunde anda. See tähendas aga seda, et ma ikka sain mõni nädal ühe vaba päeva ka. Kirja otsustasin selle loo panna, et natukene selgitada miks ma enam nii sageli ei blogi. Esiteks pole väga aega teatris käia, või kui selle aja leiangi, siis kirjutamiseks aega ei jätku. Teiseks, peab koolis päris palju kirjutama ja ka etendusi analüüsima, seega väga vabal ajal seda teha ei taha. Ja natukene on teatrist ka küllastus tulnud, kuigi see on imelik, sest tegelikult pole mul teatrispetsiifilisi aineid väga palju olnud. Siit ka minu soovitus, kui te tahate teatrist küllastust saada, siis minge teatriteadust õppima.

Kõikidele neile, kes ei tea, mida teatriteadus endast kujutab annan nüüd väikese ülevaate. Enamasti arvatakse, et teatriteadus tähendabki näitlejaks õppimist ja inimesed on väga üllatunud kui kuulevad, et ma Tartus õpin. Sest kõik teavad, et näitlejaks saab Tallinnas ja (häda pärast) ka Viljandis õppida. Teatriteadlased on hoopis teatri taustajõud. Näiteks saab teatriteadlane minna tööle teatrite kirjandustuppa, ehk siis inimeseks, kes lavastustele kavalehti koostab ja repertuaari aitab välja valida. Veel võivad teatriteadlased näiteks ajalehtede kultuuritoimetustes töötada või hoopis vabakutselistena ajalehtedele teatriarvustusi kirjutada. Kusjuures teatriteadlane ei ole teatrikriitik (sellist ametit pole võimalik üldse õppida). Ei ole ka võimatu, et teatriteadlastest saavad teatrijuhid, dramaturgid, teatri projekti- või turundusinimesed jne. Kuna õppekava on kirjandus- ja kultuuriteadused, siis võib teatriteadlane endale näiteks kõrvalerialaks võtta kirjanduse ja minna hoopis kooli õpetajaks. Seega tööpõld on tulevikus lai.

Kuna paljudel erialadel on võimalik Tartu Ülikoolis valida nii pea- kui kõrvaleriala, siis mina valisin kõrvalerialaks psühholoogia. Tundus hea idee olevat, kuna ma arvasin, et bakalaureusetöö tahaksin psühholoogilisest teatrist teha. Samas kulub psühholoogia minu igapäevases töös mulle ka väga ära. Ometigi ma siiamaani olen psühholoogia-alaseid koolitusi vältinud, sest mulle ei meeldi kui keegi mu psüühikat avab. Aga nüüd tuleb nalja koht – nimelt valisin ma selle paketi, millega saab edasi minna psühholoogia magistriõppesse. Ühest magistrikraadist on ilmselgelt veel vähe.

Kogu esimene kursus on mulle väga keeruline olnud. Kui sa oled sisuliselt kümme aastat meditsiini õppinud, kus kõik asjad on väga täpselt ja kindlalt paigas, siis on suhtumine, et igaühel on oma tõde veidi harjumatu. Ehk ma nüüd mõistan veidi paremini miks mu kursuseõde omal ajal teatriteaduse pooleli jättis ja tuli õeks õppima ning oli selle otsusega väga rahul. Minu jaoks oli harjumatu ka see, et ained võib läbida endale sobival kursusel, mitte ei ole kindlaks määratud millised ained tuleks esimesel, millised teisel ning millised kolmandal kursusel läbida. See tähendab ka seda, et kogu kursus on väga laiali paisatud ja ühtset kursusevaimu minu meelest meil tekkinud ei ole. Kokku võeti meid vastu vist 38. Aga kirjandus- ja kultuuriteadused hõlmavad endas nelja eriala – teatriteadus, eesti kirjandus, folkloristika ja etnoloogia. Eks mingid alusained on kõigil ühised, kuid enamasti igaüks nokitseb omaette. Ma siiani olengi üritanud seda rida hoida, et teen kohustuslikud alusained (näiteks keeleteadus, folkloristika, etnoloogia, poeetika, akadeemiline eesti keel jne) esmajärjekorras ära, et siis hiljem saaksin rahus tegeleda teatriteaduse ainetega.

Kahjuks neid teatriteaduse aineid nii palju pole, kui ma lootsin. Minu ettekujutuses sisaldab teatriteadus kolm aastat ainult teatrialaseid õppeaineid. Või valdavalt teatrit käsitlevaid aineid ja sekka mõned üldisi teadmisi andvad ained. Hetkesisuga on mul ka sügise tunniplaan ära koostatud ja seal pole ka teatrialaseid aineid väga palju (ja ometigi ma enda meelest valisin kõik teatrialased ained, mida sügiseks pakuti). Õnneks on teatrialast haridust pakkuvad kõrgkoolid võtnud nõuks oma jõud ühendada ja nii on lootust, et Tartu Ülikooli teatriteaduse tudengid saavad ühel päeval ka näitlejaks ning lavastajaks õppivate tudengitega koos tundides käia. Ma ainult ei tea, kas mina selle aja ülikoolis ära jõuan oodata. Samas oleks huvitav näha, mida näitlejaõpe endast kujutab ja kindlasti aitaks see ka tulevikus paremini lavastusi ja näitlejate pingutusi mõista.

Kui keegi küsib, kuidas mul koolis läheb, siis enamasti ma ikka arvan, et hästi. Kui päris aus olla, siis kõige rohkem mind häiribki see, et sageli pole kindlaid nõudmisi ja igaüks teeb tööd nii nagu ise heaks arvab. Või siis see, et kuigi tähtajad on olemas, siis ei juhtu inimesega midagi, kui ta seda tähtaega üle kuu aja ületab. Õnneks psühholoogias ollakse tähtaegadega väga jäigad ja see paneb rohkem pingutama. Olen ma ju kümme aastat harjunud, et iga töö jaoks on vähemalt 3-4 lk pikkune juhend, kus on täpselt välja toodud vormistusnõuded ja muu oluline. Eks rööprähklemine on ka oma jälje jätnud, sest hinded nii head ei ole nagu siis, kui ma õeks õppisin. Samas ma lohutan end sellega, et mul ilmselt pole plaanis teatriteadlasena tööle minna ja käin ülikoolis lihtsalt enda hobiks.

Eks vahel tuleb ka neid mõtteid pähe, et mul on haridus ja töö olemas, milleks mul on seda õppimist vaja. Samas olen järgmisel hetkel väga elevil, kui me mõne teatriga seotud ülesande saame. Te võite arvata, kas ma olin õnnelik, kui nägin et ühe aine ainekavas oli kirjas, et aine läbimiseks peab üliõpilane palju teatris käima. Siiski selgus, et palju teatris käima tähendas vähemalt kolme erineva lavastuse vaatamist. Kuidas võtta, mõne jaoks kolm korda nelja kuu jooksul teatris käia ongi palju, samas minu jaoks on see umbes ühe kuu norm.

Üldiselt olen ma oma otsusega rahul ja uusi teadmisi olen teatrist palju saanud. Kindlasti vaatan nüüd ka teatrit ja kogu teatri tegemisega seonduvat (reklaamikampaania, kohavalik, inimesed jne) hoopis teise nurga alt. Teise nurga alt olen hakanud vaatama ka enda kirjutisi. Sest koolis räägitakse meile, kuidas ei tohiks kirjutada (ja see on peaaegu täpselt nii nagu ma siin blogis kirjutan). Samas ma kardan, et kui ma hakkan kirjutama nii nagu me koolis räägime, siis mõjuksin ma kuiva ja igava teatriarvustajana, kelle arvustusi ehk tavaline inimene „Sirbist“ lugeda ei tahaks. Mulle meeldiks ideaalis olla selline blogija, kelle arvamusest leiavad endale midagi nii tõsisemad teatriarmastajad kui ka need, kes ehk kord mõne aasta jooksul teatrisse satuvad ja ei ole teatriarvuststega väga kursis. Eks see blogimine teeb ka kooli jaoks kirjutamise raskemaks, sest mul on aastatega, mil ma bloginud olen juba oma käekiri tekkinud ja sellest on veidi raske vabaneda.

Siiski pean tunnistama, et kuigi Tartu Tervishoiu Kõrgkool on rakenduskõrgkool ja TÜ on eesti rahvusülikool, siis ma pean tervishoiukõrgkoolis õppimist palju raskemaks, kui praegu ülikoolis veedetud aastat. Seega ma ei taha kuidagi nõustuda sellega, et ülikoolis on kõige raskem ja need, kes ülikoolis pole käinud on kuidagi rumalamad. Eks ma olen praegu ka seda suhtumist enda tutvusringkonnas tajunud kui minult küsitakse, et mis tunne nüüd siis ülikoolis õppida on. Või tundub ülikool tõesti selle võrra lihtsam, et mul on nii palju õppimiskogemust.

Vähemalt sain nüüd südamelt ära kirjutada selle, miks blogis viimasel ajal vaikus on. Ja ühtlasi tahan ma julgustada kõiki oma unistusi täide viima. Mina nimelt olen kaks aastat rääkinud sellest, et äkki peaks teatriteadust õppma minema, aga ega keegi mind tõsiselt ei võtnud. Nüüd näete ise, mis sellest välja tuli.

Loe edasi