teisipäev, 18. juuni 2019

Kuidas minust teatriteadlane sai

Täieõiguslik TÜ tudeng vande andmisel

Need, kes minu blogisse sagedamini satuvad on kindlasti märganud, et siin on viimasel ajal vaiksemaks jäänud. Ja samas olen ma siin-seal järjest rohkem kooli maininud. Nüüd oleks vist aeg südamelt ära rääkida, et mis koolist ma räägin. Praeguse seisuga olen edukalt lõpetanud esimese kursuse Tartu Ülikooli humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna kirjandus ja kultuuriteaduste õpingutes. Täpsemalt teatriteaduse erialal. Mõni inimene kohe ei oska ilma õppimata olla.
Aga miks just teatriteadus, kui see pole minu elukutsega kuidagi seotud? Haiglas töötades pole teatriteadusest eriti mingit kasu. Ja karjääri ma veel nii kardnaalselt ka muuta ei kavatse. Võõrastele ja ka veidi tuttavatele inimestele tuleb see uudis alati väikese šokina. Isegi nendele, kes teavad, et teater mulle meeldib. Küll aga ei tea paljud seda, et teater ja meditsiin on minu jaoks päris tihedalt seotud.
Suurema teatripisiku sain just Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis õeks õppides külge, kuna siis oli teater mulle piisavalt lähedal ja piletid soodsad, sest Vanemuine pakub tudengitele kella kuue piletit. Kella kuue pilet tähendab seda, et kui sa oled tudeng ja etendusele on vabu kohti, siis alates kella uuest saab etendusele osta soodushinnaga (krooni ajal ei ületanud pileti hind 100 krooni ja nüüd vist 8 eurot) pileti. Eks teater oli mind ka varem huvitanud, sest ega ma muidu poleks Lavakunstikateedrisse katsetele läinud ja Marika Korolevi töövarjuks olnud. Maal ilma autota elades polnud aga võimalust eriti tihti teatrisse sattuda. Tartusse kooli asudes oli teater lähedal, vaba aega ja rahanatukest ka oli. Kõige tähtsam on see, et mu ümber olid inimesed, kes olid minuga nõus teatris käima. Sest siis ma polnud veel nii julge, et üksinda teatris käia. Ja teistega koos käimine tekitas ka selle harjumuse, et pärast laval nähtut omavahel lahti mõtestada. Tervishoiukõrgkool on märgiline ka selle poolest, et seal õppides oli minu rühmas tüdruk, kes oli Tartu Ülikoolis õppinud kirjandus-ja teatriteadust ning selle õenduse vastu välja vahetanud. Mul polnud enne seda aimu ka, et selline eriala üldse eksisteerib. Samas ei saanud ma tol ajal aru, miks peaks keegi teatri õenduse vastu vahetama. Tänaseks on enda kogemus näidanud, et neid inimesi on väga palju, kes sellisest erialast kuulnud ei ole.
Teatriteaduse erialaga puutusin veidi lähemalt kokku 2016. aastal kui ma Tartu Ülikoolis õendusteaduse magistriõppes õppisin. Otsustasin siis vabaaineteks midagi teatriga seotut võtta ja nii sattusin teatriteaduse valikainesse "Eesti lavastajad". Kuna ma ei olnud ühtegi teatriajaloo tundi sel ajal saanud, oli aine minu jaoks veidi keeruline, kuid samas väga huvitav. Vaikselt hakkas huvi teatriteaduse vastu idanema, sest tahtsin ka teatri ajaloost rohkem teada saada. Ja kui te veel teaksite, palju ma sellest ajast endale teatri teemalisi raamatuid kokku olen ostnud. Päris TÜ raamatukogu teatriteaduse ainepaketti veel raamatutest kokku panna ei saa, aga põhiraamatuid ma raamatukogust veel laenutama pole pidanud.
Igatahes hakkasin ma 2018. aasta suvel veidi põhjalikumalt Tartu Ülikooli humanitaarteaduste valdkonda sisse astumise kohta uurima. Olin ma selleks ajaks tervelt aasta aega ilma koolis käimata olnud ja tundus õige aeg olevat midagi uut õppida. Selgus, et kirjandus- ja teatriteaduste erialale õppima asumiseks on vaja ainult gümnaasiumi eesti keele eksami tulemust. Nii see uuesti ülikooli õppima minemise mõte mulle aina meeldima hakkas. Samas olin ma kindel, et ma oma kümme aastat tagasi kirjutatud kirjandi tulemusega sisse ei saa. Aga nalja pärast kandideerida võis ikka. Miks ma alati ära unustan, et kui ma naljaga pooleks midagi ette võtan, siis see nali kipub täide minema?
Nii ka sel korral. Ühel hetkel avastasin eelmisel aastal keset juulit, et ma olen Tartu Ülikooli kirjandus- ja teatriteaduste erialale sisse saanud. Ma ei hakka salgama, et õnn oli päris suur. Sest nüüd saab teatrit lähemalt õppida ja ma olen kohustatud palju teatris käima. Eks tõuke õppima minekuks andis ka see blogi. Sageli olen tundnud, et tahaks kasutada korrektseid termineid lavastuse kirjeldamiseks, kuid teadmistest jääks nagu puudu. Seega tundus õppima minek väga perspektiivika ettevõtmisena. Samas oli palju hirme ka. Mis saab minu täiskohaga tööst, kui tegemist on täiskoormusega päevase õppega? Kui ma töölt ära tulen, kuidas ma rahaliselt hakkama saan, sest olen ma ju harjunud päris head palka saama (jah, tervishoiutöötajate palgad on nende vastutuse ja koormusega võrreldes nigelad, kuid õe palgaga on võimalik päris edukalt hakkama saada, kui oskuslikult rahaga ümber käia). Kui ma tööle edasi jään, siis mis koormusega ja kuidas ma kogu selle rööprähklemise korraldan? Kuidas mu uued kursusekaaslased mu vastu võtavad, sest olen ma neist täpselt kümme aastat vanem (ehk siis värskelt gümnaasiumi lõpetanute jaoks ilmselgelt täielik eelajalooline elukas)? Kas mul on seda teatriteaduse eriala üldse vaja? Eks neid küsimusi, kahklusi ja kõhklusi oli hulgim. Siiski otsustasin ma härjal sarvist haarata ja proovida.
Nüüd, kus esimene kursus on edukalt lõpetatud, võib öelda et vähemalt rööprähklemise olen ma suurepäraselt selgeks saanud. Otsustasin kliinikumis jätkata 0,75 koormusega, mis sisuliselt tähendab seda et enamuse oma nädalavahetustest veedan ma haiglas ja mõned ööd ka nädala sees. Humanitaarvaldkonnas on vähemalt see hea, et asjad on vabamad kui näiteks meditsiini õppides. Seega pole hullu, kui ma peale öövalvet mõnes loengus ainult füüsiliselt kohal olen ja sisimas magan. Kuigi peab ütlema, et enamasti ma ikkagi suudan end loengu ajaks kokku võtta ja kuulata. Aga, et asi veel lõbusam oleks, andsin ma nõusoleku Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis ise tulevasi õdesid õpetada. Nii lisandus minu rööprähklemise marsruudile uus sihtpunkt. Üsna tavaline nähtus oli see, et hommikul ärgates alustasin näiteks Nooruse tänaval tervishoiukõrgkoolis, seal lõpetades oli pool tundi aega, et kesklinna ülikooli jõuda (kusjuures ühistranspordiga) ja parimatel päevadel tuli peale ülikooli uuesti 15 minutiga Nooruse tänavale tagasi jõuda ja siis ööseks veel kliinikumi.
Nagu näha, siis ma suutsin selle esimese aastakese sellise rööprähklemise all üle elada. Eks sellele aitas natukene kaasa ka see, et ülikoolis pole tunniplaan kooli poolt valmis koostatud, vaid igaüks saab endale sobivad ained ise valida. Nii näiteks on mul reeded ka vaba, mis tähendab seda, et ma sain terve ühe nädalapäeva juurde millal saab kas kliinikumis tööl olla või tervishoiukõrgkoolis tunde anda. See tähendas aga seda, et ma ikka sain mõni nädal ühe vaba päeva ka. Kirja otsustasin selle loo panna, et natukene selgitada miks ma enam nii sageli ei blogi. Esiteks pole väga aega teatris käia, või kui selle aja leiangi, siis kirjutamiseks aega ei jätku. Teiseks, peab koolis päris palju kirjutama ja ka etendusi analüüsima, seega väga vabal ajal seda teha ei taha. Ja natukene on teatrist ka küllastus tulnud, kuigi see on imelik, sest tegelikult pole mul teatrispetsiifilisi aineid väga palju olnud. Siit ka minu soovitus, kui te tahate teatrist küllastust saada, siis minge teatriteadust õppima.
Kõikidele neile, kes ei tea, mida teatriteadus endast kujutab annan nüüd väikese ülevaate. Enamasti arvatakse, et teatriteadus tähendabki näitlejaks õppimist ja inimesed on väga üllatunud kui kuulevad, et ma Tartus õpin. Sest kõik teavad, et näitlejaks saab Tallinnas ja (häda pärast) ka Viljandis õppida. Teatriteadlased on hoopis teatri taustajõud. Näiteks saab teatriteadlane minna tööle teatrite kirjandustuppa, ehk siis inimeseks, kes lavastustele kavalehti koostab ja repertuaari aitab välja valida. Veel võivad teatriteadlased näiteks ajalehtede kultuuritoimetustes töötada või hoopis vabakutselistena ajalehtedele teatriarvustusi kirjutada. Kusjuures teatriteadlane ei ole teatrikriitik (sellist ametit pole võimalik üldse õppida). Ei ole ka võimatu, et teatriteadlastest saavad teatrijuhid, dramaturgid, teatri projekti- või turundusinimesed jne. Kuna õppekava on kirjandus- ja kultuuriteadused, siis võib teatriteadlane endale näiteks kõrvalerialaks võtta kirjanduse ja minna hoopis kooli õpetajaks. Seega tööpõld on tulevikus lai.
Kuna paljudel erialadel on võimalik Tartu Ülikoolis valida nii pea- kui kõrvaleriala, siis mina valisin kõrvalerialaks psühholoogia. Tundus hea idee olevat, kuna ma arvasin, et bakalaureusetöö tahaksin psühholoogilisest teatrist teha. Samas kulub psühholoogia minu igapäevases töös mulle ka väga ära. Ometigi ma siiamaani olen psühholoogia-alaseid koolitusi vältinud, sest mulle ei meeldi kui keegi mu psüühikat avab. Aga nüüd tuleb nalja koht – nimelt valisin ma selle paketi, millega saab edasi minna psühholoogia magistriõppesse. Ühest magistrikraadist on ilmselgelt veel vähe.
Kogu esimene kursus on mulle väga keeruline olnud. Kui sa oled sisuliselt kümme aastat meditsiini õppinud, kus kõik asjad on väga täpselt ja kindlalt paigas, siis on suhtumine, et igaühel on oma tõde veidi harjumatu. Ehk ma nüüd mõistan veidi paremini miks mu kursuseõde omal ajal teatriteaduse pooleli jättis ja tuli õeks õppima ning oli selle otsusega väga rahul. Minu jaoks oli harjumatu ka see, et ained võib läbida endale sobival kursusel, mitte ei ole kindlaks määratud millised ained tuleks esimesel, millised teisel ning millised kolmandal kursusel läbida. See tähendab ka seda, et kogu kursus on väga laiali paisatud ja ühtset kursusevaimu minu meelest meil tekkinud ei ole. Kokku võeti meid vastu vist 38. Aga kirjandus- ja kultuuriteadused hõlmavad endas nelja eriala – teatriteadus, eesti kirjandus, folkloristika ja etnoloogia. Eks mingid alusained on kõigil ühised, kuid enamasti igaüks nokitseb omaette. Ma siiani olengi üritanud seda rida hoida, et teen kohustuslikud alusained (näiteks keeleteadus, folkloristika, etnoloogia, poeetika, akadeemiline eesti keel jne) esmajärjekorras ära, et siis hiljem saaksin rahus tegeleda teatriteaduse ainetega.
Kahjuks neid teatriteaduse aineid nii palju pole, kui ma lootsin. Minu ettekujutuses sisaldab teatriteadus kolm aastat ainult teatrialaseid õppeaineid. Või valdavalt teatrit käsitlevaid aineid ja sekka mõned üldisi teadmisi andvad ained. Hetkesisuga on mul ka sügise tunniplaan ära koostatud ja seal pole ka teatrialaseid aineid väga palju (ja ometigi ma enda meelest valisin kõik teatrialased ained, mida sügiseks pakuti). Õnneks on teatrialast haridust pakkuvad kõrgkoolid võtnud nõuks oma jõud ühendada ja nii on lootust, et Tartu Ülikooli teatriteaduse tudengid saavad ühel päeval ka näitlejaks ning lavastajaks õppivate tudengitega koos tundides käia. Ma ainult ei tea, kas mina selle aja ülikoolis ära jõuan oodata. Samas oleks huvitav näha, mida näitlejaõpe endast kujutab ja kindlasti aitaks see ka tulevikus paremini lavastusi ja näitlejate pingutusi mõista.
Kui keegi küsib, kuidas mul koolis läheb, siis enamasti ma ikka arvan, et hästi. Kui päris aus olla, siis kõige rohkem mind häiribki see, et sageli pole kindlaid nõudmisi ja igaüks teeb tööd nii nagu ise heaks arvab. Või siis see, et kuigi tähtajad on olemas, siis ei juhtu inimesega midagi, kui ta seda tähtaega üle kuu aja ületab. Õnneks psühholoogias ollakse tähtaegadega väga jäigad ja see paneb rohkem pingutama. Olen ma ju kümme aastat harjunud, et iga töö jaoks on vähemalt 3-4 lk pikkune juhend, kus on täpselt välja toodud vormistusnõuded ja muu oluline. Eks rööprähklemine on ka oma jälje jätnud, sest hinded nii head ei ole nagu siis, kui ma õeks õppisin. Samas ma lohutan end sellega, et mul ilmselt pole plaanis teatriteadlasena tööle minna ja käin ülikoolis lihtsalt enda hobiks.
Eks vahel tuleb ka neid mõtteid pähe, et mul on haridus ja töö olemas, milleks mul on seda õppimist vaja. Samas olen järgmisel hetkel väga elevil, kui me mõne teatriga seotud ülesande saame. Te võite arvata, kas ma olin õnnelik, kui nägin et ühe aine ainekavas oli kirjas, et aine läbimiseks peab üliõpilane palju teatris käima. Siiski selgus, et palju teatris käima tähendas vähemalt kolme erineva lavastuse vaatamist. Kuidas võtta, mõne jaoks kolm korda nelja kuu jooksul teatris käia ongi palju, samas minu jaoks on see umbes ühe kuu norm.
Üldiselt olen ma oma otsusega rahul ja uusi teadmisi olen teatrist palju saanud. Kindlasti vaatan nüüd ka teatrit ja kogu teatri tegemisega seonduvat (reklaamikampaania, kohavalik, inimesed jne) hoopis teise nurga alt. Teise nurga alt olen hakanud vaatama ka enda kirjutisi. Sest koolis räägitakse meile, kuidas ei tohiks kirjutada (ja see on peaaegu täpselt nii nagu ma siin blogis kirjutan). Samas ma kardan, et kui ma hakkan kirjutama nii nagu me koolis räägime, siis mõjuksin ma kuiva ja igava teatriarvustajana, kelle arvustusi ehk tavaline inimene „Sirbist“ lugeda ei tahaks. Mulle meeldiks ideaalis olla selline blogija, kelle arvamusest leiavad endale midagi nii tõsisemad teatriarmastajad kui ka need, kes ehk kord mõne aasta jooksul teatrisse satuvad ja ei ole teatriarvuststega väga kursis. Eks see blogimine teeb ka kooli jaoks kirjutamise raskemaks, sest mul on aastatega, mil ma bloginud olen juba oma käekiri tekkinud ja sellest on veidi raske vabaneda.
Siiski pean tunnistama, et kuigi Tartu Tervishoiu Kõrgkool on rakenduskõrgkool ja TÜ on eesti rahvusülikool, siis ma pean tervishoiukõrgkoolis õppimist palju raskemaks, kui praegu ülikoolis veedetud aastat. Seega ma ei taha kuidagi nõustuda sellega, et ülikoolis on kõige raskem ja need, kes ülikoolis pole käinud on kuidagi rumalamad. Eks ma olen praegu ka seda suhtumist enda tutvusringkonnas tajunud kui minult küsitakse, et mis tunne nüüd siis ülikoolis õppida on. Või tundub ülikool tõesti selle võrra lihtsam, et mul on nii palju õppimiskogemust.
Vähemalt sain nüüd südamelt ära kirjutada selle, miks blogis viimasel ajal vaikus on. Ja ühtlasi tahan ma julgustada kõiki oma unistusi täide viima. Mina nimelt olen kaks aastat rääkinud sellest, et äkki peaks teatriteadust õppma minema, aga ega keegi mind tõsiselt ei võtnud. Nüüd näete ise, mis sellest välja tuli.

2 kommentaari:

  1. Appi kui äge! Me väga paljudes ainetes koos olnud. EBA pilte vaadates mõtlesin mitu korda, et nii tuttava näoga. :D Pean nõustuma põhimõtteliselt kõigega ja natukene olen närvi ka läinud, et ise pingutan, et kõik tööd tähtajaks tehtud saaksid ja mõni teine saadab oma töö kaks kuud hiljem ja saab sama hinde. :D Kuna ma natukene õigusteadust ka õppinud TÜs, siis võin öelda, et igal erialal siiski pole nii lihtne ja tähtaegadest pidi seal samuti päriselt ka kinni pidama.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma päris seda ei mõelnud jah, et kogu TÜ nüüd väga lihtne on. Eks see sõltub ikka jah erialast palju. Olen kuulnud, et psühholoogia pidi ka väga raske olema. Samas mulle meeldibki see, et seal konkreetsed juhised olemas ja sellel ongi tagajärjed kui sa kokkulepitud ajaks asju valmis ei saa. Mind nüüd täitsa huvitab, et kes sa oled ja kas ma sind ka näinud olen, kui meil mõni ühine loeng olnud on 😀

      Kustuta