Solist

 26. oktoobril 2022 Eesti Draamateatri külalisetendus H. Elleri nimelises Muusikakoolis

Foto: Heikki Leis

Ilmselt on minu kaasmaalaste hulgas, eriti just nooremate inimese seas, palju neid kelle Käbi Laretei nimi on täiesti tundmatu. Ega minagi temast rohkem ei teadnud, kui seda, et tegemist on Eesti päritolu pianistiga, kes elas Rootsis ja oli mingil ajal abielus kuulsa Rootsi filmi- ja teatrilavastaja Ingmar Bergmanniga. Veidi hiljem avastasin, et nii Laretei kui ka Bergmann on sündinud mõlemad minuga täpselt samal päeval, 14. juulil. Seega tekkis soov Käbi Laretei elust rohkem teada saada ja kui Eesti Draamateater teatas, et nad tulevad Lareteist rääkiva lavastusega „Solist“ Tartusse külalisetendusi andma, siis ostsin kiiresti pileti ära.

Külalisetendused toimusid H. Elleri nimelises muusikakoolis, mille saal on mõeldud kontserdituks ja on hea akustikaga. Kahjuks on kõik pingiread samal tasandil ja seetõttu oli mul üheksandast reast lavale üsna keeruline näha. Sellest on iseenesest kahju, sest ma oleks tahtnud näitlejate näoilmeid ka näha. Praegu oli kohati selline tunne, nagu oleks kuuldemängu kuulama tulnud. Samas Kirke Karja klaverimängu oli väga hea akustikaga saalis jällegi suurepärane kuulata.

Laval oli ainult kaks näitlejat ja pianist. Kersti Kreismann, kes kehastas Käbi Lareteid ja vahel kehastus ka Käbi emaks Almaks, Märten Metsaviir, kes kehastas peamiselt Laretei ja Bergmanni poega Danieli, kuid kehastus vahel ka kõikideks teisteks meesteks, kes Käbi elus olulised olid olnud. Nagu mainitud, siis oli lisaks näitlejatele laval ka pianist Kirke Karja, kes valdavalt kehastus nooreks Käbi Lareteiks.

Kuna mulle elulugusid meeldib lugeda, siis oli lavastus minu jaoks sisulises mõttes ka huvitav, kuna andis põgusa ülevaate ühest kuulsast naisest Eesti ajaloos. Näiteks ei teadnud ma seda, et Käbi Laretei ristinimi oli hoopis Alma Laretei ja Käbi oli tema hüüdnimi, mis jäi teda igal pool saatma nii tugevalt, et kogu maailm tunneb Käbi Lareteid. Lugu algabki Käbi nime saamise looga, kuid Käbi eluteed vaadeldakse peamiselt kuulsaks pianistiks saamiseni. Mulle oleks meeldinud, kui lavastus oleks kogu Käbi Laretei elu kajastanud ja rääkinud ära ka tema surmaloo (kuna ta suri ja kuhu maetud on).

Isegi mulle, kes ma naudin elulugusid, oleks lavastus puhtalt eluloolise lavastusena igavana tundunud. Seetõttu oli mul hea meel, et läbi Käbi Laretei elu kujutamise käsitleb autor Mehis Pihla ka selliseid feministlikke teemasid nagu naiste karjäär ja eneseteostus versus kodu ja pere. Millised emotsioonid valdavad ühte naist, kes on enda lapsed ohverdanud karjääri nimel. Kersti Kreismanni esitatud ema monoloog oli minu jaoks vaieldamatult selle etenduse kõige südamlikum ja hingeminevam stseen. Mulle omaselt pidin päris tõsiselt pisaratega võitlema. Lisaks avab lavastus veidi ka tagamaid, miks naised endast vanemate meestega abielluvad ning elu jooksul korduvalt mehi vahetavad. Lisaks nendele teemadele kajastati põgusalt ka Eestist välismaale põgenemise ja kodumaa igatsuse temaatikat. Seega kaasamõtlemist ja mõtlema panevaid teemasid peaks kõikidele jätkuma.

Nagu eelnevalt mainitud, siis näitlejate mängu ma väga suuresti ei näinud, seega on selle kohta mul ka raske arvamust avaldada. Küll aga jäi mind häirima see, kuidas Märten Metsaviir sageli liiga ülepaisutatult teatraalselt rääkis. Minu jaoks kriipis see lihtsalt kõrva. Kuigi ma saan aru, et eesmärk oligi kujutada erinevaid inimesi, kes räägivad erinevalt. Samas, kuna mina maneere ei näinud ja suuresti kuulasin kuuldemängu, olid erinevad kõnemaneerid heaks abimeheks, et ära tabada, millal tegelane vahetus. Tegelikkuses vist mängiti erinevate tegelaste puhul ka väikeste kostüüminüanssidega (nt kes kandis nahkjakki, kes mantlit jne), et edasi anda erinevate tegelaste karaktereid.

Pean häbiga tunnistama, et ma pole väga suur klassikalise muusika austaja. Ma tean küll kuulsaid Beethoveni, Mozarti, Vivaldi ja teiste teoseid ja õige hingeseisundi korral võin tundide viisi Beethoveni klaveripalasid kuulata, kuid siiski pean end pigem selles vallas täielikuks võhikuks. Seega ei oska ma nimetada ühtegi pala, mida pianist Kirke Karja mängis, kuid siiski oli tema klaverimängus minu jaoks midagi nauditavat. Kuna ma olen võhik, siis ei oska ma öelda, kas need esitusele tulnud klaveripalad olid keerulised või mitte ja mida nad sümboliseerisid. Siiski tean ma seda, et klaverimäng sobis hästi selleks, et vahepeal teksti endast läbi lasta ja äsja räägitud mõtteid endast läbi lasta.

Kokkuvõttes jäin teatriõhtuga igati rahule, kuigi minu jaoks ei kuulunud lavastus kindlasti selle kalendriaasta tippelamuste hulka. Ma olen täiesti kindel, et kui mul oleks õnnestunud istuda eespool ja näha kogu laval toimuvat tegevust, oleksin ma siiski natukene rohkem „etendusega kaasas olnud“. Praegu kippus ikka vahel mõte veidi rändama minema. Mulle tundub, et lavastus võiks sobida nendele, kes armastavad klassikalist muusikat ja on ehk veidi rohkem huvitatud kunstist ja kultuurist üldiselt. Nendele, kes tahavad lihtsalt minna vaba õhtu puhul teatrisse meelt lahutama, võib lavastus igavaks jääda.

Autor: Mehis Pihla
Lavastaja ja kunstnik: Kersti Heinloo
Kostüümikunstnik: Anu Lensment
Muusikaline kujundaja: Kirke Karja
Valguskujundaja: Triin Suvi
Laval: Kersti Kreismann, Märten Metsaviir ja pianist Kirke Karja

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Eesti Draamateatri koduleheküljelt.