Loetud raamatud 2022: September ja Oktoober

Väike valik oktoobris loetud raamatutest

1. Nicola May "Väike nurgapood" - Jälle üks raamat, mille kohta ma olin internetis väga palju kiidusõnu kuulnud ja nii tuligi raamat ka endal läbi lugeda. Minu meelest ideaalne ajaviite lugemine. Sisu oli piisavalt huvitav ja lugemine läks kiirelt edasi. Kohati tekkis endalgi tunne, et tahaks sellist pärandust saada ja kusagil väikeses kohas oma äriga alustada ja tunda seda kogukonna ühtehoidmise tunnet. Siiski pean tunnistama, et mõned süžeekäigud olid minu jaoks liiga läbinähtavad ja seetõttu oli üllatusi vähem.

2. Claudia Hammond "Puhkamise kunst. Kuidas leida tänapäeva maailmas hingetõmbeaega" - Mingi hetk nägin seda raamatut Rahva Raamatu lugemissoovitustes, aga siis ei osanud ma raamatust veel midagi arvata. Mulle jäi raamat aga suvel täiesti juhuslikult poes näppu ja siis tuli meelde, et mingi aeg oli see raamat internetis väga paljude suunamudijate lugemissoovitustes. Sügisene puhkus on kõige õigem aeg, millal õppida puhkamise kunsti. Selles mõttes on enamus eneseabiõpikuid üsna sarnase sisuga ja ega ma midagi väga uut teada ei saanud, sest teoorias tean ma väga hästi kuidas puhata. Kuigi olen tähele pannud, et pärast raamatu läbi lugemist oskan ka lühikestel hetkedel (nt 30 minutiline paus kahe loengu vahel) leida mooduse, kuidas end hetkeks olmest välja lülitada ja veidi puhata. Järelikult midagi ma ikka õppisin sellest raamatust ja tasus lugeda. Kindlasti soovitan kõigile, kes tahaksid õppida elus aega maha võtma.

3. B. A. Paris "Terapeut" - Mulle tundub, et ma olen krimiraamatute näol oma uue lemmikžanri leidnud. Ma lugesin raamatu ainult mõne tunniga läbi. Minu jaoks oli raamat põnev ja kuigi ma suutsin enda meelest jube tark olla ning mõrvari kindlaks teha, siis selgus, et autor oli siiski minust osavam ja mõrvarit ma ära ei arvanudki. Seega jätkus põnevust kuni viimaste lehekülgedeni. Vahel oli nii põnev, et ma hakkasin isegi mõtlema, et miks raamatu pealkiri "Terapeut" on. Tundus, et pealkiri ei lähe absoluutselt süžeega kokku, kuigi tegelikkuses oleks võinud pealkiri päris hea vihje anda. Kui keegi soovib lugeda, siis krimikirjanduse austajatele on see ilmselt päris lihtne ja mõnus ajaviitelugemine.

4. Nicola May "Väike nurgapood. Taaskohtumine" - Kui ma juba esimese osa läbi lugesin, siis oli selge, et tuleb kõik teised osad ka läbi lugeda. Võiks kõigi nelja osa kohta öelda, et väga mõnus ajaviitekirjandus. Ma isegi saan aru, miks neid raamatuid nii palju kiidetakse. Lugedes tekkis päris mitmel korral endalgi tunne, et tahaks mõnda väikesesse kogukonda kolida ja seal mingisugust enda asja ajama hakata.

5. Nicola May "Väike nurgapood. Kingitus" - Sarnaselt eelmisele kahele osale mõnus ajaviitelugemine. Alguses ei saanud raamat hoogu sisse, aga poole peal tekkis juba see tunne, et ei taha raamatut käest ära panna. Mingi mõnusalt soe tunne tekkis kogu seeriat lugedes peale.

6. Nicola May "Väike nurgapood. Talv" - Seda raamatut oleks vist pidanud veidi hiljem lugema. Kuna raamatus oli palju juttu jõuludest ja selle ettevalmistustest, siis tekkis mul ka kohe tahtmine mõnusat jõuluootust kogeda. Samas septembris on vist natukene liiga vara jõuluettevalmistusi tegema hakata. Vähemalt oli mõnus lugemine. Kui raamat läbi sai, siis oli isegi natukene kahju, et kõik osad läbi said.

7. J. P. Connell "Hotell Portofino" - Raamat räägib ühest inglise perekonnast, kes pärast I Maailmasõda on otsustanud Itaaliasse kolida ja seal hotelli avavad. Raamatu tegevus toimub 1926. aasta suvel ja peamiselt toimubki tegevus hotelli ja selle värvikate külaliste tegevuse ümber. Ehk on keegi ETV pealt ka samanimelist seriaali näinud. Mina ei olnud. Kuigi ma pole eriti suur ajalooliste raamatute austaja (mulle ikkagi meeldib kui tegevus enam-vähem minu kaasajal toimub), siis oli lugemine täitsa nauditav. Siiski mingit erilist lugemiselamust ma ei saanud. Ajaviitekirjanduseks sobis hästi, kuigi mõte kippus vahel uitama minema. Üritasin peale raamatu lugemist internetist ka seriaali vaadata, peab tõdema, et raamat meeldis mulle seriaalist siiski rohkem ja jätsin seriaali vaatamise juba esimese osa keskelt pooleli.

8. Georgie Hall "Parajalt raevukas naine oma parimais aastais" - Raamat räägib menopausis olevast naisest ja sellest kuidas ta tuleb toime oma puberteediealise tütre ja autistist poja kasvatamisega, perekonna üleval pidamise, õdede-vendadega rivaalitsemise ning koera surmaga. Lisaks veel tüdimus abikaasast. Seda kõike saadavad muidugi menopausiga kaasnevad kuumahood ja emotsioonide kiire vaheldumine. Kuigi raamat on ilukirjanduslik teos ja kirjutatud huumorivõtmes, siis mina midagi väga humoorikat raamatust ei leidnud. Ilmselt menopausis olevatel naistel on rohkem äratundmishetki ja neile võib kindlasti raamatut soovitada. Minu jaoks jäi raamat veidi igavaks ja pidin natukene end sundima, et raamat ikka lõpuni lugeda. Ilmselgelt polnud ma raamatu sihtgrupp, aga enda raamatud olid läbi loetud ja nii asusingi ema raamatute kallale.

9. Sarah Pearse "Sanatoorium" - Järjekordne põnevusromaan. Minu jaoks tundus raamat kohe algusest peale põnev. Mis seal salata, eks ma valisin pealkirja järgi ka natukene. Kui raamatu pealkiri on „Sanatoorium“ ja see on põnevusromaan, siis võib juba aimata, et kuidagi on tegevus seotud ka meditsiinimaailmaga. Põnevust oli ikka nii palju, et õhtul hilja raamatut lugedes väga pimedas toas olla ei tahtnud. Enda meelest sain üsna varsti pihta, kes mõrvar on, kuid lõpuks selgus, et ma panin ikka väga mööda. Kohati tundus lugedes, et teatud süžeeliinid on väga etteaimatavad, aga nagu selgus, oli see vale järeldus. Põnevike austajatele julgen soovitada.

10. Rosie Walsh "Päev, mil me kadusime" - Peale eelmist põnevikku tundus see raamat alguses ikka üsna igavavõitu. Kohati mõtlesin, et jätan raamatu lausa pooleli. Aga viimased mõnikümmend lehekülge olid psühholoogiliselt väga pingestatud ja põnevad. Kogu raamat oleks võinud nii pingestatud olla. Algus tundus lausa nii igavana, et lõpus tekkinud sündmuste pööret poleks ma osanud ette aimata. Esimene mõte oli, et tegemist on klassikalise armastusromaaniga, mitte psühholoogilise romaaniga. Minu meelest võiksid raamatud ikka alata juba huvitavalt, et inimesed nende lugemisest peale paari lehekülge ei loobuks.

11. Hans Rosenfeldt "Hundisuvi" - Mingil hetkel nägin, et kõik kiitsid sotsiaalmeedias seda raamatut ja panin raamatu ka kohe enda lugemisnimekirja. Aga raamatukogust sain raamatu alles nüüd kätte. Sisuliselt lugesin raamatu mõne tunniga läbi. Mul jooksis kogu lugemise aja pilt raamatus toimuvast silme ees. Päris verine süžee oli. Samas oli kogu aeg huvitav ja sündmused polnud väga kergesti etteaimatavad. Paljud tegelased, kes minu meelest oleksid pidanud kiirelt surma saama, jäid ellu ja need kes minu loogika järgi oleksid pidanud ellu jääma, tapeti ära. Krimkafännidele kindel lugemissoovitus. Sellest raamatust saaks üsna minu maitsele sobiva krimifilmi.

12. B. A. Paris "Murdumine" - Raamat jäi täiesti juhuslikult raamatukogus käies näppu. Alguses olin ma üsna kindel, et tean, kes mõrvar on ja kes raamatu peategelase närvide kallal mängib ning teda hulluks üritab ajada. Lõpplahendus oli päris üllatav ja raamatu viiskümmend viimast lehekülge olid nii põnevad, et ma ei suutnud isegi enne õhtust süüa, kui raamat läbi oli. Ühesõnaga oli tegemist järjekordse psühholoogilise põnevikuga, mis oli väga huvitava sisuga ja mis sobib põnevike ja krimiraamatute austajatele ideaalselt pimedasse sügisesse ajaviitelugemiseks. Tundub, et ma tahan nüüd ka B. A. Parise teisi raamatuid lugeda.

13. Joakim Zander "Ujuja" - Mingi hetk jäi raamatupoes silma, et tegemist on põnevusromaaniga ja kui nüüd raamatukogus seda raamatut märkasin, siis otsustasin lugeda. Kuna raamatu tegevus on üsna palju seotud Lähis-Idaga, siis natukene meenutas tegevus mulle algselt "Minu turbani saladust". Selle vahega, et üks raamat põhines tõsielul ja teine on väljamõeldis. Aga sõjakoledused on mõlemas sarnased. Raamatu tegevus toimus paralleelselt nii Brüsselist, Rootsis, Ameerikas kui ka Lähis-Idas, mis tegi kohati tegevuste jälgimise mulle raskemaks. Üldse tundus minu jaoks, et kuigi põnevust justkui jagus, ei haaranud raamat mind endasse ja kohati pidin end lausa lugema sundima. Lõpp läks veidi põnevamaks, aga siiski nii põnev polnud kordagi, et ma poleks tahtnud raamatut käest panna. Selle raamatu puhul on tegemist veidi rohkem süvenemist nõudva ja keerulisema süžeega looga, kui eelmised põnevusromaanid, mis pigem liigituvad ajaviiteromaanideks.