OSNAP

 6. Oktoobril 2022 Tallinna Linnateatri külalisetendus Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses ning 7. oktoobril 2022 Võru kultuurimajas "Kannel"

Foto: Tallinna Linnateater

Kui ma tahan kaks õhtut järjest täpselt sama lavastust vaadata, siis see on juba selle lavastuse jaoks minu silmis kvaliteedimärk. Just nii juhtus Tallinna Linnateatri lavastusega „OSNAP“. Pilet Põlvas toimuvale etendusele oli mul juba paar kuud varem ette ostetud. Peale etendust vaatasin juhuslikult, et järgmiseks päevaks on ka Võrru mõned vabad piletid saadaval, ja nii juhtuski, et läksin järgmisel õhtul Võrru uuesti sama lavastust vaatama. Ema võtsin ka kaasa, sest ma tundsin, et sellist teatrielamust võiks isegi tema nautida.

Tegelikult polnud tegemist klassikalise lavastusega, vaid pigem kontsertlavastusega erinevatest muusikapaladest, mis olid Voldemar Pansole olulised või mida seostas trupp Pansoga. Muidugi sai lisaks ilusatele laulu- ja tantsunumbritele ka mõned faktid Panso kohta teada. Tegelikult hakkab lavastus ikkagi sellega, et Panso sünnib 1920. aastal ja kulgeb edasi läbi tema elu ning aja kulgemist saadavad erinevad muusikapalad. Samas ei lõpe lavastus Panso surmaga, vaid tunduvalt varem, seega on alles jäetud võimalus, et järgmiseks Panso tähtsaks sünniaastapäevaks valmib uus lavastus. Nimelt valmis kõnealune lavastust Panso 100. sünniaastapäevaks, mida varjutas suuresti Covid-19. Õnneks saab lavastust käesoleval ajal edukalt nautida.

Mina isiklikult arvasin, et tegemist on natukene rohkem sõnalavastusega. Samas oli kontsertlavastus väga nauditavalt üles ehitatud ja energia oli kogu aeg põhjas ning sõnalavastusest kui sellisest ma puudust ei tundnud. Isegi natukene kahju oli, et lavastus nii lühikest aega kestis. Ma oleksin neid kohati humoorikaid laulu- ja tantsunumbreid veelgi rohkem näha ja kuulda tahtnud. Ilmselt suurematel teatriaustajatel, kes on siin ilmas veidi kauem elanud, oli veelgi rohkem põnevust, sest iga looga hakkasid neil seosed varasemate teatrisündmustega ja enda meenutused nendest sündmustest peas keerlema. Kui räägiti George Bernard Shaw „Pygmalionist“, siis lootsin ma kohe, et Hele Kõrve sealt mõnda laulu laulaks, sest mängis ju Kõrve Rahvusooper Estonias „Pygmalioni“ põhjal valminud muusikalis „Minu veetlev leedi“. Õnneks minu soove võeti kuulda ja Kõrve kehastuski Eliza Doolittle´ks ning laulis laulu "Oota vaid, Henry Higgins!" 

Olles omajagu Panso kirjutatud raamatuid lugenud, siis mõnusat äratundmist pakkus ka lavakujunduses kasutatud orel (mida Panso isa kodus mängis) ning Lepa-Anna ja teiste Kassarimaa inimeste lood raamatus „Naljakas inimene“. Panso päevaraamatutest (vähemalt ma arvan, et sealt) oli meelde jäänud ka laul „Lauliku lapsepõli“, mis minu mäletamist mööda oli Panso jaoks väga tähendusrikas laul ja oma päevaraamatus on ta seda korduvalt tsiteerinud. Ühesõnaga äratundmist ja seoseid jagus, kuid ilmselgelt ei saanud ma kõigest aru. Kui oleksin vahetult enne teatrisse minekut Panso raamatuid lugenud, oleksid kindlasti paljud asjad mõistetavamad olnud. 

Nagu ma juba ütlesin, siis tegemist oli kontsertlavastusega ning loo kui narratiivi jälgimine ja mõistmine polnudki sel korral kõige olulisem. Seega pole ma väga kurb, et ma kõiki alltekste ja kontekste ei taibanud. Lavastust tasub ka täiesti teatrikaugetel inimestel vaatama minna, sest muusikat kõlab lavastuses igasugust ja kõigile peaks midagi meelepärast leiduma. Juba mainitud orelimängu taustal kõlavad nii rahvalaulud, kiriklik muusika kui ka muusikalidest tuttavad laulud. Kõik Tallinna Linnateatri näitlejate veidi humoorikas kastmes, vürtsitatud natukese tänapäevase huumori ja suurepärase liikumisega. Lisaks orelimängule kõlavad ka trummid, klahvpillid ja mitmed teisedki pillid.

Näitlejatest sel korral kedagi eraldi välja tuua ei tahakski, sest ansamblina olid kõik suurepärased. See, kuidas kõik laulsid ja tantsisid ja väikese huumorikillu igasse laulunumbrisse lisasid, oligi täielik tervik. Oli tunda, et lavastust on ühistööna ette valmistatud ja näitlejad nautisid seda, mida nad laval tegid. Muidugi peab tunnistama, et kõik olid üliandekad ja laulsid igasuguseid erinevas stiilis laule, mängisid pille, tantsisid, tegid etüüde jne. Eks näitlejad saidki näidata kõike seda, mida nad tegelikult lavakunstikoolis õppinud on ja tehes niimoodi kummarduse Voldemar Pansole, kes lavakunstikoolile praegusel kujul aluse pani. Erakordselt tore oli nii palju andekaid inimesi korraga laval näha.

Kuigi ma eelmise lõigu alguses ütlesin, et kedagi eraldi välja tuua ei taha, siis kõige eredamalt jäid ikkagi meelde Maiken Piusi poolt tantsitud tšarlston ja Hele Kõrve lauldud Tambergi muusikalile kirjutatud „Aina kordan“. Vot nende kahe numbri ajal istusin vist saalis suu ammuli ja mõtlesin, et küll need näitlejad peavad ikka andekad olema, et selliseid asju teha. Võib öelda, et tänu nendele etteastetele süvenes minu aukartus näitlejatesse veelgi. Siiski pean veelkord rõhutama, et kogu trupp oli suurepärane ja ma nautisin iga viimset kui sekundit. Piusi ja Kõrve numbrid läksid mulle lihtsalt hästi natukene rohkem südamesse ja jäid seetõttu veidi eredamalt meelde.

Ainus asi, mis mind lavastuse juures natukene häiris (lisaks sellele, et lavastus nii lühikene oli) oli lavasuits, mis kattis ühtlaselt saali. Eks ühelt poolt oli selle mõte ilmselt tekitada natukene udusse mattunud unustuse hõngu, justkui vaataksime Panso elule tagasi läbi mälestusteloori. Teisalt ajas see pidevalt saalis hõljuv suitsuvine inimesed kogu aeg köhima ja üsna keeruline on laval toimuvasse süveneda, kui igast ilmakaarest keegi pidevalt köhib. 

Hea uudis on see, et lisaks tavapärasele mängupaigale Salme kultuurikeskuses on võimalik jaanuari lõpus lavastust näha ka Tartus ja Rakveres. Mina igatahes soovitan piletid valmis varuda. Näiteks pole ma üldse üllatunud, kui ma kolmandat korda seda lavastust vaatama läheksin. Ma saan aru, et see praegune postitus on üks üsna suur mull, kuid ma ei suuda oma mõtteid ja emotsioone väga paremini edasi anda. Peale mõlemat etendust kordasin põhiliselt seda, et kõik näitlejad on nii nunnud (kusjuures see polnud selline ninnu-nännu nunnu, vaid nad on nii andekad-nunnu). Seda, et ma ei oska midagi konkreetset öelda, väga tihti ei juhtugi ja enamasti juhtub seda tõesti siis, kui ma nähtuga väga rahule jään. Mõlema etenduse järgselt oli mul väga tugevalt sees see tunne, et tahaks näitlejaid lihtsalt kallistama minna ja neile öelda, kui kuramuse andekad nad on. Ja seda tunnet ma väga sageli teatris käies ei tunne.

„OSNAP-it“ soovitan küll kõigile, kes mõnusat õhtut tahavad veeta. Isegi natukene teatrikaugemad inimesed kiidavad.

Autor: Trupi ühistöö

Lavastaja ja muusikajuht: Riina Roose

Lavastaja abi: Anu Lamp

Kunstnik: Kristjan Suits

Kostüümikunstnik: Anu Konze

Tantsuseaded: Sirli Kriis-Kalm

Arranžeerija: Jaak Jürisson

Valgujundaja: Teet Orupõld

Helikujundaja: Haar Tammik

Mängivad: Hele Kõrve, Sandra Uusberg, Maiken Pius, Andero Ermel, Argo Aadli, Mart Toome, Kaspar Velberg, Indrek Ojari, Simo Andre Kadastu

Klahvpillidel Jaak Jürisson ja Riina Roose

Rohkem infot lavastuse kohta saab Tallinna Linnateatri kodulehelt SIIN