Ülestähendusi põranda alt

 8. septembril 2023 Tallinna Linnateatri etendus Tartu Uues Teatris festivali Draama raames

Foto: Tallinna Linnateater

Mul oli juulis väga kahju, et ma Draama festivaliks ei saanud piletit Tallinna Linnateatri lavastusele “Ülestähendusi põranda alt”. Õnneks tulid festivali ajal viimasel minutil müüki lisapiletid ja mul õnnestus ikkagi lavastus ära näha. Eks ma veidi olin skeptiline selles osas, et teksti autoriks on Fjodor Dostojevski ja minu jaoks on tema tekstid pigem liiga rusuvad ja seega ma pole nendega väga palju kokku puutunud. Samas näitlejad olid head ja minu jaoks on teatri puhul näitlejad üsna määrava tähtsusega. Ning mis seal salata Tallinna Linnateater on siiani ikkagi mingi müstiline teater, kuhu on keeruline pileteid saada ja siis tuleb kõik ära vaadata, mida vähegi vaadata õnnestub.

Natukene läkski nähtud etendusega nii, et tekst jäi minu jaoks veidi keeruliseks ja liiga eksistentsiaal-filosoofiliseks ning ma ei saanud päris lõpuni aru, kes need inimesed seal loos siis ikkagi olid. Sellest sain aru, et Rain Simmul kehastas põrandaalust, kuid kes see põrandaalune siis lõpuks ikkagi oli, jäi minu jaoks arusaamatuks. Korraks tekkis mõte, et ehk on põrandaalune Dostojevski ise oma mõtetega, mida ta saigi nö põranda all mõelda ja levitada, sest põrandaalune kirjutas pidevalt midagi. Natukene oli põrandaalusest kahju ka, sest tundus, et ta oli oma mõtetega üksinda ja tegelikult oleks ta tahtnud väga teistega suhelda ja mõtteid vahetada, aga teda justkui ei võetud seltskonda ja siis ta kapseldus veel rohkem oma põrandaalusesse koopasse.

Põrandaaluse vastandlikest mõtetest anti publikule aimu kolmainsust kasutades. Kui tavaliselt oleme harjunud, et vastandatakse kahte poolt, siis sel korral kehastasid kõik kolm näitlejad teatud situatsioonides kõik korraga põrandaalust ja väljendasid põrandaaluse erinevaid mõtteid sama asja kohta. Ehk siis meil olid põrandaaluse enda mõtted mingi asja kohta ja siis lisasid enda mõtteid sama asja kohta põrandaaluse Yin (Hele Kõrve) ja Yang (Indrek Sammul). Muidu kehastasid Indrek Sammul ja Hele Kõrve teisi tegelasi, kellega põrandaalune loo jooksul kokku puutus. Kuna kostüümid kogu lavastuse jooksul ei muutunud ja erinevaid tegelasi markeeriti ainult väikeste rekvisiitidega, oli kohati keeruline aru saada, keda Kõrve ja Sammul parajasti kehastavad. Tekst muidugi aitas aru saada, et tegelased on muutunud, aga kohati oli teksti keeruline järgida, sest tekst nõudis täielikku süvenemist, et täpselt aru saada mis nüüd toimub ja kes on kes.

Mina aga keskendusin aeg-ajalt teksti asemel hoopis lavakujundusse või näitlejate plastilisse liikumisse. Lavakujundus meenutas veidi koolilava, ent tegevus toimub saali põrandal lava ees ja siis aeg-ajalt käidi laval liikumas. Kui alguses lavalt kardinad eest ära tõmmati ja Hele Kõrve helesinise tausta ees õrnas lumesajus liikus, siis see erk sinine taust oli minu jaoks nii tugevas kontrastis ülejäänud tumeda lavakujundusega, et ma arvasin päris mitukümmend sekundit, et lava asemel on ekraan ja me näeme videosalvestust. Kuidagi kogu Hele Kõrve liikumine ja see värvide kontsentreeritus lõid täiesti teistsuguse maailma, mis ei sobitunud sellesse õhkkonda, mis saalis valitses ja seega olin kindel, et tegemist on videoga. Üleüldse tundus mulle, et kõik see, mis laval toimus oli kuidagi erakordselt palju rõhutatud. Seal liikusid näitlejad justkui aegluubis ja oma iga liigutust rõhutades, samal ajal kui nn lava ees liikusid nad igapäevasemalt. Huvitav kontrast tekkis ka laval kasutatud joonistatud dekoratsioonidega. Näiteks oli etenduses stseen, kus lavale veeretati suur valge plakat, millele oli joonistatud toidunõudega laud ja tegelased hakkasid siis end selle plakati vastu toetama just kui nad oleksid füüsilise laua taga istumas ja jutustamas. Ning selliseid stseene oli etendused veelgi, kus lavamehed tõmbasid nööridega näiteks papile joonistatud rekvisiite üle lava.

Ma saan aru, et Putini sõda ei saa kogu vene kultuurile üle kanda, aga mind siiski veidi häiris, et lavastuses kasutatud laulud olid kõik venekeelsed. Seda enam, et kavalehes olid kõikidele lauludele siiski eestikeelsed sõnad välja toodud. Muidu laulud ja muusika olid iseenesest ilusad ja näitlejate poolt hästi esitatud, aga mulle jäi kõige paremini meelde just Indrek Sammuli esitatud „Urra-urra polka“, kuna see oli ainus laul, mida esitati eestikeelsete sõnadega. Muusika, mis laule (ja ka näitlejate liikumist laval) saatis oli samuti veidi sürreaalne või kohati humoorika (vähemalt minu jaoks) varjundiga ja seega tekkis tunne justkui näidatakse paralleelselt kahte erinevat lugu. Üks lugu oli see, mis toimus põrandaaluse enda peidetud pimedas koopas ja see toimus hämaralt valgustatud saalis. Kusjuures laval oli kaks suurt kivirahnu, mida sai pooleks teha ja nende poolikute kivirahnude sees oli siis kolm istekohta, kus ühes istus põrandaaluse teener Apollon (Indrek Sammul) ja teises kirjutas põrandaalune ise kirjutusmasinal oma tekste ning kolmandat istekohta kasutasid jooksvalt kõik tegelased. Teine lugu toimus suures ja värvilises maailmas, mis oli loodud lavale ja kus kõik tegelased olid palju karikatuursemad ja värvilisemad. Pole vist vaja öelda, et mulle meeldis see värviline ja karikatuuride rohkem maailm rohkem. Kontraste oli veel teisigi. Näiteks see sama kirjutusmasin ja nutitelefonid koos erinevate teavituste helidega.

Tekstilise poole pealt etendus mulle üldse ei meeldinud, sest tekst oli minu jaoks igav ja raske. Samas kui mõelda, et tegemist on Dostojevski kirjutatud tekstiga ja Dostojevski on vaieldamatult kirjandusklassika, siis on „Ülestähendusi põranda alt“ täiesti tüüpiline Tallinna Linnateatri repertuaar. Kogu lavastuse kujundus (muusika, liikumine, lavakujundus, kostüümid) meeldis etendus mulle väga ja samas tundus see nii Tallinna Linnateatri kohta nii ebatüüpiline lavastus olema just kujunduse poolest. Tegelikult kostüümid olid ikkagi pigem tüüpilised ajastutruud kostüümid. Kui välja jätta see, et põrandaalune meenutas pigem kloun Pierrot kui vaest vene kirjanikku (kes põrandaalune tegelikult ju oli).

Seega oli lavastuses minu jaoks üsna võrdselt neid hetki, mida ma nautisin täielikult kui ka neid hetki, mil ma mõtlesin, millal see stseen või tekst juba ükskord lõpeb. Pigem julgeksin lavastust soovitada keskmisest suuremale teatruhuvilisele ja neile, kellele klassikaline kirjandus ja inimeksistentsi analüüsimine huvi pakub. Nendele, kes tahavad lihtsalt meelelahutuse mõttes teatrisse minna ja kes satuvad mõned korrad aastas teatrisse, siis nendele kindlasti seda lavastust soovitada ei julge.

 

Autor: Fjodor Dostojevski
Lavastaja ja muusikaline kujundaja: Rainer Sarnet
Kunstnik: Laura Pählapuu
Valguskunstnik: Emil Kallas
Koreograaf: Tiina Mölder
Laulude seaded: Andre Maaker
Laval:
Rain Simmul – Põrandaalune
Indrek Sammul – Apollon/Simonov/Zverkov/Yang
Hele Kõrve – Liza/Zverkovi sõber/Ettekandja/Yin
 
Rohkem infot lavastuse kohta saab Tallinna Linnateatri koduleheküljelt.

Loe edasi

OSNAP

 6. Oktoobril 2022 Tallinna Linnateatri külalisetendus Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses ning 7. oktoobril 2022 Võru kultuurimajas "Kannel"

Foto: Tallinna Linnateater

Kui ma tahan kaks õhtut järjest täpselt sama lavastust vaadata, siis see on juba selle lavastuse jaoks minu silmis kvaliteedimärk. Just nii juhtus Tallinna Linnateatri lavastusega „OSNAP“. Pilet Põlvas toimuvale etendusele oli mul juba paar kuud varem ette ostetud. Peale etendust vaatasin juhuslikult, et järgmiseks päevaks on ka Võrru mõned vabad piletid saadaval, ja nii juhtuski, et läksin järgmisel õhtul Võrru uuesti sama lavastust vaatama. Ema võtsin ka kaasa, sest ma tundsin, et sellist teatrielamust võiks isegi tema nautida.

Tegelikult polnud tegemist klassikalise lavastusega, vaid pigem kontsertlavastusega erinevatest muusikapaladest, mis olid Voldemar Pansole olulised või mida seostas trupp Pansoga. Muidugi sai lisaks ilusatele laulu- ja tantsunumbritele ka mõned faktid Panso kohta teada. Tegelikult hakkab lavastus ikkagi sellega, et Panso sünnib 1920. aastal ja kulgeb edasi läbi tema elu ning aja kulgemist saadavad erinevad muusikapalad. Samas ei lõpe lavastus Panso surmaga, vaid tunduvalt varem, seega on alles jäetud võimalus, et järgmiseks Panso tähtsaks sünniaastapäevaks valmib uus lavastus. Nimelt valmis kõnealune lavastust Panso 100. sünniaastapäevaks, mida varjutas suuresti Covid-19. Õnneks saab lavastust käesoleval ajal edukalt nautida.

Mina isiklikult arvasin, et tegemist on natukene rohkem sõnalavastusega. Samas oli kontsertlavastus väga nauditavalt üles ehitatud ja energia oli kogu aeg põhjas ning sõnalavastusest kui sellisest ma puudust ei tundnud. Isegi natukene kahju oli, et lavastus nii lühikest aega kestis. Ma oleksin neid kohati humoorikaid laulu- ja tantsunumbreid veelgi rohkem näha ja kuulda tahtnud. Ilmselt suurematel teatriaustajatel, kes on siin ilmas veidi kauem elanud, oli veelgi rohkem põnevust, sest iga looga hakkasid neil seosed varasemate teatrisündmustega ja enda meenutused nendest sündmustest peas keerlema. Kui räägiti George Bernard Shaw „Pygmalionist“, siis lootsin ma kohe, et Hele Kõrve sealt mõnda laulu laulaks, sest mängis ju Kõrve Rahvusooper Estonias „Pygmalioni“ põhjal valminud muusikalis „Minu veetlev leedi“. Õnneks minu soove võeti kuulda ja Kõrve kehastuski Eliza Doolittle´ks ning laulis laulu "Oota vaid, Henry Higgins!" 

Olles omajagu Panso kirjutatud raamatuid lugenud, siis mõnusat äratundmist pakkus ka lavakujunduses kasutatud orel (mida Panso isa kodus mängis) ning Lepa-Anna ja teiste Kassarimaa inimeste lood raamatus „Naljakas inimene“. Panso päevaraamatutest (vähemalt ma arvan, et sealt) oli meelde jäänud ka laul „Lauliku lapsepõli“, mis minu mäletamist mööda oli Panso jaoks väga tähendusrikas laul ja oma päevaraamatus on ta seda korduvalt tsiteerinud. Ühesõnaga äratundmist ja seoseid jagus, kuid ilmselgelt ei saanud ma kõigest aru. Kui oleksin vahetult enne teatrisse minekut Panso raamatuid lugenud, oleksid kindlasti paljud asjad mõistetavamad olnud. 

Nagu ma juba ütlesin, siis tegemist oli kontsertlavastusega ning loo kui narratiivi jälgimine ja mõistmine polnudki sel korral kõige olulisem. Seega pole ma väga kurb, et ma kõiki alltekste ja kontekste ei taibanud. Lavastust tasub ka täiesti teatrikaugetel inimestel vaatama minna, sest muusikat kõlab lavastuses igasugust ja kõigile peaks midagi meelepärast leiduma. Juba mainitud orelimängu taustal kõlavad nii rahvalaulud, kiriklik muusika kui ka muusikalidest tuttavad laulud. Kõik Tallinna Linnateatri näitlejate veidi humoorikas kastmes, vürtsitatud natukese tänapäevase huumori ja suurepärase liikumisega. Lisaks orelimängule kõlavad ka trummid, klahvpillid ja mitmed teisedki pillid.

Näitlejatest sel korral kedagi eraldi välja tuua ei tahakski, sest ansamblina olid kõik suurepärased. See, kuidas kõik laulsid ja tantsisid ja väikese huumorikillu igasse laulunumbrisse lisasid, oligi täielik tervik. Oli tunda, et lavastust on ühistööna ette valmistatud ja näitlejad nautisid seda, mida nad laval tegid. Muidugi peab tunnistama, et kõik olid üliandekad ja laulsid igasuguseid erinevas stiilis laule, mängisid pille, tantsisid, tegid etüüde jne. Eks näitlejad saidki näidata kõike seda, mida nad tegelikult lavakunstikoolis õppinud on ja tehes niimoodi kummarduse Voldemar Pansole, kes lavakunstikoolile praegusel kujul aluse pani. Erakordselt tore oli nii palju andekaid inimesi korraga laval näha.

Kuigi ma eelmise lõigu alguses ütlesin, et kedagi eraldi välja tuua ei taha, siis kõige eredamalt jäid ikkagi meelde Maiken Piusi poolt tantsitud tšarlston ja Hele Kõrve lauldud Tambergi muusikalile kirjutatud „Aina kordan“. Vot nende kahe numbri ajal istusin vist saalis suu ammuli ja mõtlesin, et küll need näitlejad peavad ikka andekad olema, et selliseid asju teha. Võib öelda, et tänu nendele etteastetele süvenes minu aukartus näitlejatesse veelgi. Siiski pean veelkord rõhutama, et kogu trupp oli suurepärane ja ma nautisin iga viimset kui sekundit. Piusi ja Kõrve numbrid läksid mulle lihtsalt hästi natukene rohkem südamesse ja jäid seetõttu veidi eredamalt meelde.

Ainus asi, mis mind lavastuse juures natukene häiris (lisaks sellele, et lavastus nii lühikene oli) oli lavasuits, mis kattis ühtlaselt saali. Eks ühelt poolt oli selle mõte ilmselt tekitada natukene udusse mattunud unustuse hõngu, justkui vaataksime Panso elule tagasi läbi mälestusteloori. Teisalt ajas see pidevalt saalis hõljuv suitsuvine inimesed kogu aeg köhima ja üsna keeruline on laval toimuvasse süveneda, kui igast ilmakaarest keegi pidevalt köhib. 

Hea uudis on see, et lisaks tavapärasele mängupaigale Salme kultuurikeskuses on võimalik jaanuari lõpus lavastust näha ka Tartus ja Rakveres. Mina igatahes soovitan piletid valmis varuda. Näiteks pole ma üldse üllatunud, kui ma kolmandat korda seda lavastust vaatama läheksin. Ma saan aru, et see praegune postitus on üks üsna suur mull, kuid ma ei suuda oma mõtteid ja emotsioone väga paremini edasi anda. Peale mõlemat etendust kordasin põhiliselt seda, et kõik näitlejad on nii nunnud (kusjuures see polnud selline ninnu-nännu nunnu, vaid nad on nii andekad-nunnu). Seda, et ma ei oska midagi konkreetset öelda, väga tihti ei juhtugi ja enamasti juhtub seda tõesti siis, kui ma nähtuga väga rahule jään. Mõlema etenduse järgselt oli mul väga tugevalt sees see tunne, et tahaks näitlejaid lihtsalt kallistama minna ja neile öelda, kui kuramuse andekad nad on. Ja seda tunnet ma väga sageli teatris käies ei tunne.

„OSNAP-it“ soovitan küll kõigile, kes mõnusat õhtut tahavad veeta. Isegi natukene teatrikaugemad inimesed kiidavad.

Autor: Trupi ühistöö

Lavastaja ja muusikajuht: Riina Roose

Lavastaja abi: Anu Lamp

Kunstnik: Kristjan Suits

Kostüümikunstnik: Anu Konze

Tantsuseaded: Sirli Kriis-Kalm

Arranžeerija: Jaak Jürisson

Valgujundaja: Teet Orupõld

Helikujundaja: Haar Tammik

Mängivad: Hele Kõrve, Sandra Uusberg, Maiken Pius, Andero Ermel, Argo Aadli, Mart Toome, Kaspar Velberg, Indrek Ojari, Simo Andre Kadastu

Klahvpillidel Jaak Jürisson ja Riina Roose

Rohkem infot lavastuse kohta saab Tallinna Linnateatri kodulehelt SIIN

Loe edasi

Südames sündinud

7.novembril 2018 Võru Kultuurimajas Kannel

Sel korral tahan natukene tõsisemal teemal kirjutada. Nimelt lapsendamisest. Aga ikka teatri võtmes. Nimelt käisin ma vaatamas Tervise Arengu Instituudi perepõhise asendushoolduse teavituskampaania raames tehtud dokumentaallavastust „Südames sündinud“. Kui keegi nüüd kardab, et tegemist on propagandaga (sest tegemist on kampaaniaga), siis seda ei pea kartma. Ainus, mis natukene propagandat meenutas, olid mõned üksikud lapsendamise ja perepõhise hoolduse teemalised infovoldikud, mida sai enne saali sisenemist kavaga koos tasuta lugemiseks võtta. Muus osas oli tegemist ikka täiesti klassikalise dokumentaallavastusega.

Mina tundsin lavastuse vastu huvi eelkõige seetõttu, et psühholoogiline teater on mulle alati meeldinud. Natukene küll tegi sõna „dokumentaallavastus“ mind ettevaatlikuks, sest ma olen see inimene, kes kipub arvama, et ilma kunstilise liialduseta puhas dokumentaal on natukene liiga igav. Samas pole ma ise varem mitte ühtegi dokumentaallavastust näinud. Küll aga olen kahetsenud, et sel ajal kui Merle Karusoo oma ajaloolisi dokumentaallavastusi tegi, polnud mind veel olemaski. Sest need tundusid küll põnevad lavastused olema. Sel korral sai lavastuse aluseks olnud lugu minust võitu ja huvi oli suur. Eelkõige seetõttu, et inimeste mõtted ja tunded on mind alati huvitanud. Eriti teatris. Väga põnev on vaadata, kuidas näitlejad nende tunnete ja mõtete usutava edastamisega hakkama saavad.

Võib nii öelda, et ma olen selle lapsendamise/lastekodude teemaga päris lähedalt seotud olnud. Ilmselt oli ka see üks põhjustest, miks ma ikkagi just seda lavastust näha tahtsin.  Kunagi töötas mu ema lastekodus ja nii ma olen seda lastekodu elu päris palju kõrvalt näinud. Sealt kaudu tean ka nii mõndagi last, kes on lapsendatud. Samas nende laste ega neid lapsendanud vanemate isiklikest lugudest ei tea ma midagi. Seega oli kõnealune lavastus väga hea sisevaade sellesse, mida mõlemad osapooled – nii vanemad, kes lapsendavad, kui lapsed, keda lapsendatud on, tunnevad ja mõtlevad. Seega motivatsiooni teatrisse minna oli kuhjaga. Ja kui päris aus olla, siis lavastuse reklaamklipp puges mulle ka südamesse. Etteruttavalt võin öelda, et mul oli isegi kahju, et seda reklaamklipis olnud stseeni lavastuses sees ei olnud.

Näidendi autoriks on Andra Teede, kes minule seostub praktiliselt ikkagi Õnne 13-ga. Kui ma ei eks, olen vist varasemalt mingeid tema poolt kirjutatud näidendite põhjal valminud lavastusi vaatamas käinud, kuid erilist muljet need mulle jätnud pole. Seega olin ka sel korral natukene autori osas skeptiline. Aga nagu juba mainitud, siis loo isiklik seos sai sel korral määravaks. Ja mis seal salata, ma ikka lootsin, et lavastus heidab natukene valgust kogu lapsendamise maailmale. Mine sa tea, millal endal neid teadmisi vaja võib minna.

Kui nüüd konkreetsemalt lavastuse juurde minna, siis on lavastus just ringreisiks loodud. Mingit suurt lavakujundust lavastaja Maria Peterson koos kunstnik Laura Pählapuuga teinud ei olnud. Keset lava olid kolm tooli ja lava tagaseinas suur valge ekraan, millel jooksid videod. Seega ei saa sel korral väga suurest lavalisest tegevusest rääkida. Enamasti tulid näitlejad (Külli Teetamm, Hele Kõrve ja Tõnn Lamp) ükshaaval lavale, vaatasid natukene ekraanil olnud videopilti ja kas istusid toolile või seisid tooli ligiduses ja hakkasid rääkima lugu sellest miks ja kuidas nad lapsendasid. Selleks, et näitlejate poolt räägitud juttu ka teisest vaatevinklist ilmestada, sai iga loo keskel ja lõpus ka lastekodust pärit laste mõtteid oma bioloogiliste vanemate, lapsendamise ja lastekodu elu kohta kuulda. Kusjuures välja oli toodud see, et laste lood ei ole seotud näitlejate poolt räägitud lugudega. Kuigi teksti oli niimoodi sätitud ja lõigatud, et ilma seda klauslit teadmata oleks võinud küll arvata, et sellest samast loost pärit laps räägibki oma kogemusest.

Sel korral oligi lavastuse keskne tegur sõna. Just sõnad on need, mille abil luuakse meile pilt nendest lastest ning sellest keskkonnast kust nad tulid ja ka sellest, kuhu nad sattusid. Ma isiklikult arvan, et kui laval oleks samal ajal väga palju tegevust toimunud, oleks sõnade väärtus kahanenud ja kõikide sõnade mõte poleks inimestele kohale jõudnud. Aga, et kogu lavastus siiski väga steriilse ja igava monoloogina ei tunduks, näidati lava tagaseinas oleval ekraanil erinevaid klippe kodusest elust. Küll näidati seal oranži kassi või elutuba või kööki. Samas tekitas selline lahendus visuaalselt tunde nagu inimene, kes hetkel oma lugu räägib, viibiks omaenda köögis või elutoas. See andis kogu lavastusele intiimsust ja ühtekuuluvuse tunnet juurde, sest näiliselt olime me kõik selles samas elutoas või köögis koos.

Ja oi kuidas see intiimne pihtimus ja sõna jõud mõjus. Ma ei hakka salgama, et see oli selle kalendriaasta jooksul vaieldamatult number üks lavastus, kui pisarate arvu järgi vaadata. Ma olin siiski nii tubli, et päris nutma ei hakanud, aga pisarad vist voolasid suurema osa etenduse ajast. Kui tavaliselt tulevad mul pisarad üsna kergesti välja, siis sel korral polnud ma ainus. Uskuge või mitte, aga ma lugesin ära, et mu ees istuval naisel kulus kogu etenduse jooksul täpselt viis taskurätti. Ka mitut meest nägin salamisi taskurätiga silmanurka pühkimas. Seeg, kes planeerivad seda lavastust vaatama minna, siis pange ikka rohkem kui üks taskurätt enda ridiküli või pintsakutaskusse.

See võib küll kummalisena tunduda, kuid mul on hea meel, et rahvas nuttis. See näitab, et eestlane tegelikult ei ole nii õel ja kuri, nagu me arvame. Tegelikult on meil süda õige koha peal ja inimestele pakuvad sotsiaalsed teemad huvi. Ma loodan, et lavastuse sotsiaalne kampaania avaldas samuti mõju ja ehk leiab nii mõnigi laps, kes muidu oleks lastekodusse jäänud, endale armastava perekonna. Või vähemalt mõne tugiisiku, kelle poole ta saab pöörduda. Veelgi rohkem loodan ma aga seda, et käesolev lavastus avas lisaks meie südametele ka meie silmad ja me näeme neid abivajavaid lapsi, kes küll elavad oma bioloogiliste vanemate juures, kuid neil ei ole seal kindlasti mitte kõige turvalisem elada. Ja et me julgeme sekkuda ja nendele lastele oma abikätt pakkuda.

Kui lavastuse juurde tagasi tulla, siis näitlejatest meeldis mulle sel korral Hele Kõrve kõige rohkem. Ma ei teagi, kas tema räägitud lood olid kõige südamlikumalt kirja pandud, või esitas ta neid lihtsalt nii südantlõhestavalt, aga tema lugude ajal ma ainult nutsin. Viimase loo rääkimise ajal võttis Hele Kõrve ka ise laval endale taskuräti ligi. Kas see oli taotluslik või mitte, seda ma ei tea, aga väga kõnekas oli see küll. Ka näitleja on inimene ja näha oli, et see teema puudutas teda isiklikult. Tõnn Lampi ma vist ei olnud varem laval näinud ja seetõttu oli ta mulle üllatav. Eriti meeldis mulle tema entusiasm ja sära silmis, kui ta oma esimest lugu rääkis. Üleüldse oli väga tore näha, et ka mehed on oma lugusid julgenud rääkida, sest lapsendamine pole ainult naiste teema. Ja Tõnn Lamp sai meesenergia sisse toomisega väga hästi hakkama. Kui Hele Kõrve oli pigem nn „pisarakiskuja“, siis Tõnn Lamp oli see, kelle jutu peale sai jälle kõige rohkem naerda. Külli Teetamm meeldis mulle sel korral neist kolmest kõige vähem. Aga seda ainult seetõttu, et ta tuli algselt lavale üsna karmi hoiakuga õppealajuhatajana. Minu isiklik arvamus on see, et selline karm tüpaaž pole Külli Teetammele sobilik ja seega tekkis mul mingi blokk ka tema järgmiste tegelaskujude ees. Samas sai tema tegelaskujude laval viibimise ajal samuti päris palju naerda.

Kuna valdavalt on lavastus siiski nukra ja võib isegi öelda, kurva tooniga, kulus üllatav ja positiivne lõpp igati ära. Lavastuse lõpus näidatakse meile videoekraanilt ühte laulvat vanaprouat, kes peab oma 100-juubelit. Ühtlasi on see märgiline, sest peab ju ka Eesti riik praegu seda sama sünnipäeva. Samas oli selle naise rõõmus naer ja jutt kaasahaaravalt naljakas. Minule (ja äkki ka mõnele teisele teatriaustajale) tekitas eriti sooja tunde see laul, mida vanaproua laulis. Seda sama laulu on kõik teatrihuvilised kuulnud kunagises Ugala lavastuses „Armastus kolme apelsini vastu“ kus prints laulis hällist, mille ema kesa peale viis ja mida siis suvilind kiigutama hakkas. Tuleb tuttav ette? Kui ei tule, siis äkki sõnad alleaa ja alleaa kõlavad tuttavamalt? Minul igatahes tuli kohe silme ette segu kunagisest Andres Noormetsa kehastatud printsist ja sellest ekraanil olevast vanaprouast. Ja järsku olin ma mingi positiivse energiaga laetud ja ma tundsin, et mu süda on suurem. Tegelikult oleksin ma seda positiivsust tundnud ka ilma lauluseoseta, kuid see pani kõik naljakad seosed peas ringi liikuma, mis mul tekivad, kui miski mulle "Armastus kolme apelsini vastu" lavastust meenutab. Justkui oleksin ma ise sel hetkel südames sündinud.

Igatahes läks teatriõhtu sel korral täie rahaga asja ette. Sai nii naerda kui nutta (seda viimast küll proportsionaalselt kordades rohkem), kuid samas need erinevad emotsioonid aitasid vähemalt minul paremini enda sisse vaadata. Kui varasemalt olen ma valdavalt selle lastekodulaste negatiivsema poolega (vägivald, teistega mitte arvestamine, pahanduste tegemine jne) kokku puutunud, siis nüüd nägin ma ka medali teist poolt ja hakkasin neid lapsi ja nende negatiivset käitumist mõistma. Eelkõige avas lavastus mu silmad selles osas, kuidas headus võib maailma päästa. Ja ma ei mõtle mitte ainult lapsendades, vaid üleüldse. Kui me kõik vaataksime oma südamega ja laseksime headusel oma südames sündida, oleks see maailma kordades parem paik. Ma tean, et muutused on rasked tulema ja ka mina ei muutu peale ühte teatriõhtut paremaks inimeseks, aga juba mõte paremaks inimeseks muutumisest pani mind maailma palju natukene helgemates toonides nägema. 

Dramaturg: Andra Teede

Lavastaja: Maria Peterson

Kunstnik: Laura Pählapuu

Helilooja ja muusikaline kujundaja: Markus Robam

Mängisid:

Hele Kõrve

Külli Teetamm

Tõnn Lamp

Rohkem infot lavastuse kohta saab nende Facebooki leheküljelt SIIN

Postituse päisepilt on pärit ürituse Facebooki lehelt.

Loe edasi

Kurbus ja rõõm kaelkirjakute elus

9.septembril 2016 Tartu Ülikooli kirikus (Tallinna Linnateatri külalisetendus)

Foto: Siim Vahur. Foto pärit Tallinna Linnateatri koduleheküljelt

Autor: Tiago Rodrigues
Lavastaja: Diana Leesalu
Mängisid:
Hele Kõrve - Kaelkirjak
Indrek Ojari - Judy Garland (mängukaru)
Priit Pius - Panter, peaminister, politsei, pangatöötaja, vanamees
Margus Tabor - isa, Tšehhov

Ilmselt on kõik teatrihuvilised ja ka mitte nii suured teatrihuvilised kuulnud seda, kui raske on pileteid Tallinna Linnateatrisse saada. Mina olin ka kuulnud, kuid mul pole siiani olnud konkreetselt sellist mõtet, et ma pean nüüd Tallinna Linnateatrisse saama. Jah, mulle meeldib teater, kuid siiani olen rohkem keskendunud kättesaadavale teatrile ja lähen teatrisse siis kui tuju tuleb. Kuuldavasti Tallinna Linnateatrisse minekuks tuleb teadud päeval ja teatud kellaajal kas arvutis piletiostuks valmis olla, või siis seista kohapeal pielti järjekorras. Mina pole aga kummakski veel valmis. Viimasel ajal olen siiski rohkem hakanud aega planeerima ja teatrit laiemalt vaatama. Ilmselt ka seetõttu, et teatrihuvi on viimasel ajal veelgi kasvanud. Ja kui ma nägin, et Tallinna Linnateater tuleb teatrifestivali DRAAMA 2016 raames Tartusse ja et piletid tulid just müügile, siis ma ostsin ilma mõtlemata endale pileti ära. Ma isegi ei tea, kas lavastus ise mulle huvi pakkus, küll aga tahtsin ma seda paljukiidetud Tallinna Linnateatrit näha. Või õigem oelks öelda, et nende lavastust, sest neil pidid kõik lavastused suurepärased olema. Olgugi, et ma ei saanud nende majas käia, kuid etenduse väärtust ei tohiks see ikkagi kahandada. Nüüd jagan siis enda muljeid.

Lavastusest teadsin ainult niipalju, et lugu räägib ühest väikesest tüdrukust, keda kutsutakse kaelkirjakuks ja kellel on eriti ropu suuga mängukaru. Nii nad siis kahekesi lähevadki laia maailma rändama. Pole nagu päris minu teetass, aga mine sa tea. Igatahes olin ma väga elevil, kui saalis hämarduma hakkas ja etendus algas. Eks ma ikka lootsin elu parimat teatrielamust. Umbes viie minuti pärast peale saali hämardumist oli mu esimene mõte, et kui kogu etendus niimoodi edasi läheb, siis ma ei suuda etendusse süveneda. Nimelt rääkis etenduse peategelane loo alguses ainult sõnu seletades. Näiteks "See on mees, kes on minu isa" ja seejärel defineeris sõna "isa" ja "mees" sõnastiku abil. Ja nii seletas ta kõiki sõnu tükk aega. Tegelikult seletas Kaelkirjak läbi etenduse sõnu. Selline pidev sõnade seletamine nõudis aga pidevat mõttetööd ja niiviisi oli üsna keeruline etendust jälgida. Samal ajal oli laval ka tüdruku isa ja ma juba lootsin, et isa saab ka midagi öelda. Lihtsalt selleks, et näha kas isa räägib samuti sõnu seletades või mitte. Aga sel hetkel ei rääkinud isa sõnagi, vaid tütar seletas et siin nad kõnnivad isaga tänaval ja sellised on isa sammud ja sellised on tema sammud jne. Kusjuures samal ajal seisid näitlejad laval lihtsalt paigal ja kõik helid tulid lindilt. Lõpuks ikka hakkas isa ka rääkima ja rääkis täitsa normaalse inimese moodi. Ma tegelikult harjusin päris kiiresti selle sõnade seletamisega ära ka ja suutsin veidi sügavamale lavastusse vaadata. Selles suhtes sügavamale, et sain aru, mis toimub. Lihtsalt alguses ma püüdsin pingsalt meelde jätta, et mis see lause algus oli, et siis pärast lause lõpust aru saada. Aga nagu ma ütlesin, siis varsti ei pidanudki väga pingutama ja paratamatult hakkas mõte etenduse ajal kaasa mõtlema ja vahel ka omasoodu jooksma (õnneks ikka lavastuse teemadel).

Nii ma suutsingi päris mitmel korral saalis märgade silmadega istuda. Mul viimasel ajal midagi tõsist viga, sest ma võin telekast juhtuda ka Rosamunde Pilcheri seebikate peale ja siis töinama hakata. See pole ju normaalne. Lihtsalt see, kuidas väike tüdruk oma ema taga igatses läks kuidagi mulle hinge ja see stseen kuidas isa kujuteldava? emaga suhtles oli nii südamlik. Või siis see, kui Kaelkirjak kodust ära põgenes ja alguses oli hõissu täis, kuid siis avastas et ta on täiesti üksinda võõras kohas ja ta tahaks tegelikult koju tagasi. Eks meil kõigil on selliseid hetki olnud. Teate küll, kuidas vanematega tülli lähete ja siis tekib tahtmine kodust ära joosta. Siis sa võid kasvõi paarisaja meetri kaugusele kodust jõuda ja end puude alla ära peita ja mõtled, et küll oleks tegelikult hea kodus oma voodis või ema/isa kaisus olla. Ma usun, et kõigil on selliseid hetki olnud. Mulle igatahes läksid need hetked lavastuses eriti südamesse ja mulle tundus, et lavastus on päris minu masti, et veidi psühholoogiline ja perekonnadraama jne. Siis ilmus aga välja ropendav karu, kelle sõnavara koosnes põhiliselt sellistest sõnadest nagu: fakk, persse, türa, vittu jne. Mulle see ei pakkunud mingit pinget ja ma vist istusin suhteliselt tuima näoga sel hetkel saalis, kui kogu ülejäänud saal nende roppuste ajal naerust rõkkas. Mu kõrval istus üks mees, kes tegelikult ülejäänud aja kinniste silmadega istus, aga kui karu ropendama hakkas, tegi silmad lahti ja naeris. Siis ma mõtlesin küll, et kui lihtne seda eestlast naerma on saada. Lihtsalt ropenda veidi ja ongi komöödia olemas. Tegelikult ma naersin ka ikka seda karu, või rohkem tema miimikat. Seda oli lihtsalt nii tore vaadata, kuidas Indrek Ojari kehastatud karu äärmiselt tülpinud või imestunud nägusid tegi. Kuigi ma oleksin vist rohkem naerda saanud, kui karu kogu etenduse oleks vait olnud ja lihtsalt pantomiimi teinud. 

Ühesõnaga Indrek Ojari mängis väga hästi ja kui karu poleks nii ropu suuga olnud, oleks ta minu lemmik olnud. Ilmselt seetõttu, et see karu kostüüm oli juba nii armas. Parajalt karvane ja kohev, et tekitas tahtmise teda paitada ja kallistada. Sellise karvase kostüümiga soojas ruumis viibida pole eriti kerge. Juba selle eest plusspunktid Indrek Ojarile. Siiski minu südame võitis ta oma miimikaga, sest minu jaoks on tähtis, et näitleja suudaks end väljendada ka ilma sõnadeta. Nagu ma ütlesin, oleks karu võinud täiesti vait olla ja ma oleks ikka suurepäraselt aru saanud mida ta mõtleb või asjast arvab. Samuti meeldis mulle Hele Kõrve kehastatud Kaelkirjak. Selle veidi rohkem kui kahe tunni jooksul nägingi ma laval 9-aastast tüdrukut, mitte 36-aastast näitlejat, kes üritab mängida 9-aastast tüdrukut. Minu meelest kõik näitlejad ei saa sellega hakkama, et väikest last nii usutavalt mängida. Olles samal ajal enda vanuse kohta tark, järgmisel hetkel igatsedes oma ema või isaga tülitsedes jalgu vastu maad trampides jonnida. Täpselt nii need lapsed teevad ja Hele Kõrve mängus oligi 9-aastase lapse käitumine, mitte täiskasvanud naise kohmakas püüe näida lapsena. Lausa uskumatu ümberkehastumine. Eriti meeldis mulle see kontrast, mis tekkis kui etenduses oli 9-aastane laps, aga etenduse lõpus tuli kummardama 36-aastane näitleja. Ometigi kostüüm ja soeng ja kõik oli sama, aga vahe oli silmaga nähtav. Margus Tabor isana meeldis mulle samuti, kuigi ma oleks isa puhul tahtnud veidi rohkem erinevaid karaktereid näha. Mu lemmikhetk oli vist see, kui isa Kaelkirjaku peale karjus. Selles karjumises oli oma naise kaotanud töötu mehe kibedus ja mure kuidas ta üksinda tütre kasvatamisega hakkama saab. Kaua ma ikka seda armastavat isa vaatan, kes korrutab, et kõik läheb hästi. Seepärast oleksingi Margus Tabori isa rollis veidi rohkem erinevaid varjundeid tahtnud näha. Minu jaoks neljast näitlejast kõige nõrgemaks jäi Priit Pius, kes kehastas erinevaid tegelaskujusid, kellega Kaelkirjak oma seikluse jooksul kokku puutus. Vanamehe jaoks oli Pius minu jaoks liiga noor, kuigi vanainimese häält suutis ta hästi teha. Panter ja pangatöötaja ja politsei olid kuidagi üsna ühte tegu ja veidi tuimad. Ma oleks rohkem karakterit näha tahtnud. Samas peaministri rollis oli karakterit, kuid mulle tundus nagu Pius parodeeriks Rein Langi. Ma oleks mõnda teistsugust poliitikut näha tahtnud. Samas poliitikud on oma olemuselt kõik samasugused. 

Kuigi kui sisupoolest norida, siis see viimati mainitud peaminister oli veidi kahtlane kuju. No ma tahaks näha ühte poliitikut, kes laseb lapse enda kabinetti. Või üleüldse kuidas on nii lihtsalt võimalik valitsusse sisse saada. Annad 100 rubla ja oledki valitsuses sees. Kas Venemaa on tõesti nii võimas, et vene rublad suudavad ükskõik mida? Või oli mõeldud seda, et altkäemaksu eest on kõik võimalik? Või oli see lihtsalt üks hea fantaasia? Mulle meeldib kui asjad on loogilised. Samuti jäi mulle segaseks see koht, kui Kaelkirjak tahtis panka röövida ja politsei tüdruku isale sellest teatada soovis. Ilmuski kohale isa, kes tutvustas end Anton Tšehhovina. Ma alguses mõtlesin, et isa lihtsalt saigi Tšehhovi rolli mõnes näitemängus ja seepärast tutvustas end Tšehhovina. Tuli välja, et tegemist oli päris Tšehhoviga, mis polnud aga üldse loogiline. Ma ei saa siiani aru, et mismoodi see Tšehhov ilmus ja miks ta vajalik oli või mida ta sümboliseeris. Selliste utoopiliste sisupöörete põhjal on mul tunne, nagu ma oleks mõnda lastelavastust käinud vaatamas. Ilmselt jääb paljudele lugejatele ka mulje, et tegemist oli lastelavastusega, et väike tüdruk ja tema kaisukaru ja üsna utoopiline sisu. Ometigi oli lavastus alla 14-aastastele keelatud. Ma ei usu, et see oli keelatud ropendamise tõttu, sest ilmselt on kõik tänapäeva lapsed neid sõnu kuulnud. Või oli see keelatud seetõttu, et teksti oleks lastel olnud keeruline jälgida? Ma päris täpselt ei saagi sellest aru, miks see keelatud oli. Ühesõnaga ma olen vist teatri jaoks ikka rumal inimene, et mitte millestki aru ei saa. Samas peaks teater olema ju üles ehitatud selliselt, et kõik inimesed aru saaksid. Või on see minu häda, et ma loen koguaeg teatriraamatutest, kuidas Nõukogude ajal olid lavastustes peidetud sõnumid ja siis ma arvan, et ka praegu peab igal lavastusel varjatud sõnum olema. 

Ühesõnaga mina ei saanud saalis istudes küll kuidagi sellest aru, et Tallinna Linnateater teistest teatritest kuidagi parem oleks. Võib-olla on asi selles, et nad ei olnud oma kodusaalis ja juba seal keskaegses majas viibimine teeb lavastused erilisemaks? Või ongi inimestel lihtsalt arvamus, et Tallinna Linnateater on Eesti teatri lipulaev ja ainult seal peabki teatris käima? Või sattusin ma ühte mitte väga head lavastust vaatama? Jah, näitlejad mängisid väga hästi ja tõesti igas teatris nii head näitlejatööd ei näe. Samas näidend, kui selline ise jättis mind veidi ükskõikseks, sest minu jaoks olid paljud asjad veidi ebaloogilised. Aga see selleks. Igatahes heli- ja lavakujundus oli väga hea. Ma pole vist varem ühtegi teist lavastust näinud, kus on heli- ja valguskujundus näitlejatega võrdsed. Reaalselt võisidki näitlejad laval lihtsalt seista, kuid kogu see lavakujundus ja heli kandsid mind täpselt sinna metroosse, kooliõuele, panka, linnatänavatele või valitsusse. Ma kahtlustan, et Tallinna Linnateatris on lihtsalt nii head lavastajad, kes suudavad lavale luua ühtse terviku, kus inimesed, lava, muusika ja valgus loovadki etenduse. Mitte ei üritata etendust üles ehitada ainult inimestele, nagu seda paljud lavastajad teevad. Kui lavastuse tekst oleks rohkem minu maitse olnud (näiteks mõni Ameerika perekonnadraama), oleks ilmselt tegemist olnud minu ühe parima teatrikülastusega. Kahjuks seekord polnud lugu päris minu jaoks. Siiski peaks proovima tulevikus mõne Elmo Nüganeni lavastuse ära vaadata ja äkki ma siis enam mõnda teist teatrit peale Tallinna Linnateatri ei külastagi.

Tegelikult ma lugesin nüüd kogu oma postituse üle ja ilmselt ikkagi ei ole see lavastus lastele sobiv. Mingil määral oli lavastuses parasjagu irooniat täiskasvanute üle, millest lapsed aru ei saaks. Näiteks see, kui lihtne on elu ühe 9-aastase tüdruku arvates. Ta ei tule selle pealegi, et maailmas on pahasid inimesi ja et kui pank lubab kõik soovid täita, siis nii see peakski olema. Mitte, et pank lubab näiteks unistuste kodu, aga siis selgub, et kodu jääbki ainult unistuseks, sest sul peab endal ka piisavalt raha olema. Sageli elame meia täiskasvanud ise oma elu palju raskemaks ja keerulisemaks, kui see väärt on. Vahel on hea kõrvaltvaatajana vaadata, kuidas lapsed elu näevad ja siis proovida ise selle järgi elada. 

Mina igatahes sain lavastusest positiivsust ja edaspidi üritan hoida seda suhtumist, et klaas on pooltäis, mitte pooltühi ja kõik läheb veel hästi. Mulle lavastus vist tegelikult meeldis, sest neid lavastusi on vähe, mille teksti ma pärast lugeda tahan, kuna lavastuses on liiga palju häid tsitaate, mida igapäevaelus kasutada saaks. Siin lavastuses oli ridamisi häid ütlusi, aga mulle ei jäänud ükski meelde.

Rohkem infot lavastuse kohta saab Tallinna Linnateatri koduleheküljelt.

Loe edasi