Kurbus ja rõõm kaelkirjakute elus

9.septembril 2016 Tartu Ülikooli kirikus (Tallinna Linnateatri külalisetendus)

Foto: Siim Vahur. Foto pärit Tallinna Linnateatri koduleheküljelt

Autor: Tiago Rodrigues
Lavastaja: Diana Leesalu
Mängisid:
Hele Kõrve - Kaelkirjak
Indrek Ojari - Judy Garland (mängukaru)
Priit Pius - Panter, peaminister, politsei, pangatöötaja, vanamees
Margus Tabor - isa, Tšehhov

Ilmselt on kõik teatrihuvilised ja ka mitte nii suured teatrihuvilised kuulnud seda, kui raske on pileteid Tallinna Linnateatrisse saada. Mina olin ka kuulnud, kuid mul pole siiani olnud konkreetselt sellist mõtet, et ma pean nüüd Tallinna Linnateatrisse saama. Jah, mulle meeldib teater, kuid siiani olen rohkem keskendunud kättesaadavale teatrile ja lähen teatrisse siis kui tuju tuleb. Kuuldavasti Tallinna Linnateatrisse minekuks tuleb teadud päeval ja teatud kellaajal kas arvutis piletiostuks valmis olla, või siis seista kohapeal pielti järjekorras. Mina pole aga kummakski veel valmis. Viimasel ajal olen siiski rohkem hakanud aega planeerima ja teatrit laiemalt vaatama. Ilmselt ka seetõttu, et teatrihuvi on viimasel ajal veelgi kasvanud. Ja kui ma nägin, et Tallinna Linnateater tuleb teatrifestivali DRAAMA 2016 raames Tartusse ja et piletid tulid just müügile, siis ma ostsin ilma mõtlemata endale pileti ära. Ma isegi ei tea, kas lavastus ise mulle huvi pakkus, küll aga tahtsin ma seda paljukiidetud Tallinna Linnateatrit näha. Või õigem oelks öelda, et nende lavastust, sest neil pidid kõik lavastused suurepärased olema. Olgugi, et ma ei saanud nende majas käia, kuid etenduse väärtust ei tohiks see ikkagi kahandada. Nüüd jagan siis enda muljeid.

Lavastusest teadsin ainult niipalju, et lugu räägib ühest väikesest tüdrukust, keda kutsutakse kaelkirjakuks ja kellel on eriti ropu suuga mängukaru. Nii nad siis kahekesi lähevadki laia maailma rändama. Pole nagu päris minu teetass, aga mine sa tea. Igatahes olin ma väga elevil, kui saalis hämarduma hakkas ja etendus algas. Eks ma ikka lootsin elu parimat teatrielamust. Umbes viie minuti pärast peale saali hämardumist oli mu esimene mõte, et kui kogu etendus niimoodi edasi läheb, siis ma ei suuda etendusse süveneda. Nimelt rääkis etenduse peategelane loo alguses ainult sõnu seletades. Näiteks "See on mees, kes on minu isa" ja seejärel defineeris sõna "isa" ja "mees" sõnastiku abil. Ja nii seletas ta kõiki sõnu tükk aega. Tegelikult seletas Kaelkirjak läbi etenduse sõnu. Selline pidev sõnade seletamine nõudis aga pidevat mõttetööd ja niiviisi oli üsna keeruline etendust jälgida. Samal ajal oli laval ka tüdruku isa ja ma juba lootsin, et isa saab ka midagi öelda. Lihtsalt selleks, et näha kas isa räägib samuti sõnu seletades või mitte. Aga sel hetkel ei rääkinud isa sõnagi, vaid tütar seletas et siin nad kõnnivad isaga tänaval ja sellised on isa sammud ja sellised on tema sammud jne. Kusjuures samal ajal seisid näitlejad laval lihtsalt paigal ja kõik helid tulid lindilt. Lõpuks ikka hakkas isa ka rääkima ja rääkis täitsa normaalse inimese moodi. Ma tegelikult harjusin päris kiiresti selle sõnade seletamisega ära ka ja suutsin veidi sügavamale lavastusse vaadata. Selles suhtes sügavamale, et sain aru, mis toimub. Lihtsalt alguses ma püüdsin pingsalt meelde jätta, et mis see lause algus oli, et siis pärast lause lõpust aru saada. Aga nagu ma ütlesin, siis varsti ei pidanudki väga pingutama ja paratamatult hakkas mõte etenduse ajal kaasa mõtlema ja vahel ka omasoodu jooksma (õnneks ikka lavastuse teemadel).

Nii ma suutsingi päris mitmel korral saalis märgade silmadega istuda. Mul viimasel ajal midagi tõsist viga, sest ma võin telekast juhtuda ka Rosamunde Pilcheri seebikate peale ja siis töinama hakata. See pole ju normaalne. Lihtsalt see, kuidas väike tüdruk oma ema taga igatses läks kuidagi mulle hinge ja see stseen kuidas isa kujuteldava? emaga suhtles oli nii südamlik. Või siis see, kui Kaelkirjak kodust ära põgenes ja alguses oli hõissu täis, kuid siis avastas et ta on täiesti üksinda võõras kohas ja ta tahaks tegelikult koju tagasi. Eks meil kõigil on selliseid hetki olnud. Teate küll, kuidas vanematega tülli lähete ja siis tekib tahtmine kodust ära joosta. Siis sa võid kasvõi paarisaja meetri kaugusele kodust jõuda ja end puude alla ära peita ja mõtled, et küll oleks tegelikult hea kodus oma voodis või ema/isa kaisus olla. Ma usun, et kõigil on selliseid hetki olnud. Mulle igatahes läksid need hetked lavastuses eriti südamesse ja mulle tundus, et lavastus on päris minu masti, et veidi psühholoogiline ja perekonnadraama jne. Siis ilmus aga välja ropendav karu, kelle sõnavara koosnes põhiliselt sellistest sõnadest nagu: fakk, persse, türa, vittu jne. Mulle see ei pakkunud mingit pinget ja ma vist istusin suhteliselt tuima näoga sel hetkel saalis, kui kogu ülejäänud saal nende roppuste ajal naerust rõkkas. Mu kõrval istus üks mees, kes tegelikult ülejäänud aja kinniste silmadega istus, aga kui karu ropendama hakkas, tegi silmad lahti ja naeris. Siis ma mõtlesin küll, et kui lihtne seda eestlast naerma on saada. Lihtsalt ropenda veidi ja ongi komöödia olemas. Tegelikult ma naersin ka ikka seda karu, või rohkem tema miimikat. Seda oli lihtsalt nii tore vaadata, kuidas Indrek Ojari kehastatud karu äärmiselt tülpinud või imestunud nägusid tegi. Kuigi ma oleksin vist rohkem naerda saanud, kui karu kogu etenduse oleks vait olnud ja lihtsalt pantomiimi teinud. 

Ühesõnaga Indrek Ojari mängis väga hästi ja kui karu poleks nii ropu suuga olnud, oleks ta minu lemmik olnud. Ilmselt seetõttu, et see karu kostüüm oli juba nii armas. Parajalt karvane ja kohev, et tekitas tahtmise teda paitada ja kallistada. Sellise karvase kostüümiga soojas ruumis viibida pole eriti kerge. Juba selle eest plusspunktid Indrek Ojarile. Siiski minu südame võitis ta oma miimikaga, sest minu jaoks on tähtis, et näitleja suudaks end väljendada ka ilma sõnadeta. Nagu ma ütlesin, oleks karu võinud täiesti vait olla ja ma oleks ikka suurepäraselt aru saanud mida ta mõtleb või asjast arvab. Samuti meeldis mulle Hele Kõrve kehastatud Kaelkirjak. Selle veidi rohkem kui kahe tunni jooksul nägingi ma laval 9-aastast tüdrukut, mitte 36-aastast näitlejat, kes üritab mängida 9-aastast tüdrukut. Minu meelest kõik näitlejad ei saa sellega hakkama, et väikest last nii usutavalt mängida. Olles samal ajal enda vanuse kohta tark, järgmisel hetkel igatsedes oma ema või isaga tülitsedes jalgu vastu maad trampides jonnida. Täpselt nii need lapsed teevad ja Hele Kõrve mängus oligi 9-aastase lapse käitumine, mitte täiskasvanud naise kohmakas püüe näida lapsena. Lausa uskumatu ümberkehastumine. Eriti meeldis mulle see kontrast, mis tekkis kui etenduses oli 9-aastane laps, aga etenduse lõpus tuli kummardama 36-aastane näitleja. Ometigi kostüüm ja soeng ja kõik oli sama, aga vahe oli silmaga nähtav. Margus Tabor isana meeldis mulle samuti, kuigi ma oleks isa puhul tahtnud veidi rohkem erinevaid karaktereid näha. Mu lemmikhetk oli vist see, kui isa Kaelkirjaku peale karjus. Selles karjumises oli oma naise kaotanud töötu mehe kibedus ja mure kuidas ta üksinda tütre kasvatamisega hakkama saab. Kaua ma ikka seda armastavat isa vaatan, kes korrutab, et kõik läheb hästi. Seepärast oleksingi Margus Tabori isa rollis veidi rohkem erinevaid varjundeid tahtnud näha. Minu jaoks neljast näitlejast kõige nõrgemaks jäi Priit Pius, kes kehastas erinevaid tegelaskujusid, kellega Kaelkirjak oma seikluse jooksul kokku puutus. Vanamehe jaoks oli Pius minu jaoks liiga noor, kuigi vanainimese häält suutis ta hästi teha. Panter ja pangatöötaja ja politsei olid kuidagi üsna ühte tegu ja veidi tuimad. Ma oleks rohkem karakterit näha tahtnud. Samas peaministri rollis oli karakterit, kuid mulle tundus nagu Pius parodeeriks Rein Langi. Ma oleks mõnda teistsugust poliitikut näha tahtnud. Samas poliitikud on oma olemuselt kõik samasugused. 

Kuigi kui sisupoolest norida, siis see viimati mainitud peaminister oli veidi kahtlane kuju. No ma tahaks näha ühte poliitikut, kes laseb lapse enda kabinetti. Või üleüldse kuidas on nii lihtsalt võimalik valitsusse sisse saada. Annad 100 rubla ja oledki valitsuses sees. Kas Venemaa on tõesti nii võimas, et vene rublad suudavad ükskõik mida? Või oli mõeldud seda, et altkäemaksu eest on kõik võimalik? Või oli see lihtsalt üks hea fantaasia? Mulle meeldib kui asjad on loogilised. Samuti jäi mulle segaseks see koht, kui Kaelkirjak tahtis panka röövida ja politsei tüdruku isale sellest teatada soovis. Ilmuski kohale isa, kes tutvustas end Anton Tšehhovina. Ma alguses mõtlesin, et isa lihtsalt saigi Tšehhovi rolli mõnes näitemängus ja seepärast tutvustas end Tšehhovina. Tuli välja, et tegemist oli päris Tšehhoviga, mis polnud aga üldse loogiline. Ma ei saa siiani aru, et mismoodi see Tšehhov ilmus ja miks ta vajalik oli või mida ta sümboliseeris. Selliste utoopiliste sisupöörete põhjal on mul tunne, nagu ma oleks mõnda lastelavastust käinud vaatamas. Ilmselt jääb paljudele lugejatele ka mulje, et tegemist oli lastelavastusega, et väike tüdruk ja tema kaisukaru ja üsna utoopiline sisu. Ometigi oli lavastus alla 14-aastastele keelatud. Ma ei usu, et see oli keelatud ropendamise tõttu, sest ilmselt on kõik tänapäeva lapsed neid sõnu kuulnud. Või oli see keelatud seetõttu, et teksti oleks lastel olnud keeruline jälgida? Ma päris täpselt ei saagi sellest aru, miks see keelatud oli. Ühesõnaga ma olen vist teatri jaoks ikka rumal inimene, et mitte millestki aru ei saa. Samas peaks teater olema ju üles ehitatud selliselt, et kõik inimesed aru saaksid. Või on see minu häda, et ma loen koguaeg teatriraamatutest, kuidas Nõukogude ajal olid lavastustes peidetud sõnumid ja siis ma arvan, et ka praegu peab igal lavastusel varjatud sõnum olema. 

Ühesõnaga mina ei saanud saalis istudes küll kuidagi sellest aru, et Tallinna Linnateater teistest teatritest kuidagi parem oleks. Võib-olla on asi selles, et nad ei olnud oma kodusaalis ja juba seal keskaegses majas viibimine teeb lavastused erilisemaks? Või ongi inimestel lihtsalt arvamus, et Tallinna Linnateater on Eesti teatri lipulaev ja ainult seal peabki teatris käima? Või sattusin ma ühte mitte väga head lavastust vaatama? Jah, näitlejad mängisid väga hästi ja tõesti igas teatris nii head näitlejatööd ei näe. Samas näidend, kui selline ise jättis mind veidi ükskõikseks, sest minu jaoks olid paljud asjad veidi ebaloogilised. Aga see selleks. Igatahes heli- ja lavakujundus oli väga hea. Ma pole vist varem ühtegi teist lavastust näinud, kus on heli- ja valguskujundus näitlejatega võrdsed. Reaalselt võisidki näitlejad laval lihtsalt seista, kuid kogu see lavakujundus ja heli kandsid mind täpselt sinna metroosse, kooliõuele, panka, linnatänavatele või valitsusse. Ma kahtlustan, et Tallinna Linnateatris on lihtsalt nii head lavastajad, kes suudavad lavale luua ühtse terviku, kus inimesed, lava, muusika ja valgus loovadki etenduse. Mitte ei üritata etendust üles ehitada ainult inimestele, nagu seda paljud lavastajad teevad. Kui lavastuse tekst oleks rohkem minu maitse olnud (näiteks mõni Ameerika perekonnadraama), oleks ilmselt tegemist olnud minu ühe parima teatrikülastusega. Kahjuks seekord polnud lugu päris minu jaoks. Siiski peaks proovima tulevikus mõne Elmo Nüganeni lavastuse ära vaadata ja äkki ma siis enam mõnda teist teatrit peale Tallinna Linnateatri ei külastagi.

Tegelikult ma lugesin nüüd kogu oma postituse üle ja ilmselt ikkagi ei ole see lavastus lastele sobiv. Mingil määral oli lavastuses parasjagu irooniat täiskasvanute üle, millest lapsed aru ei saaks. Näiteks see, kui lihtne on elu ühe 9-aastase tüdruku arvates. Ta ei tule selle pealegi, et maailmas on pahasid inimesi ja et kui pank lubab kõik soovid täita, siis nii see peakski olema. Mitte, et pank lubab näiteks unistuste kodu, aga siis selgub, et kodu jääbki ainult unistuseks, sest sul peab endal ka piisavalt raha olema. Sageli elame meia täiskasvanud ise oma elu palju raskemaks ja keerulisemaks, kui see väärt on. Vahel on hea kõrvaltvaatajana vaadata, kuidas lapsed elu näevad ja siis proovida ise selle järgi elada. 

Mina igatahes sain lavastusest positiivsust ja edaspidi üritan hoida seda suhtumist, et klaas on pooltäis, mitte pooltühi ja kõik läheb veel hästi. Mulle lavastus vist tegelikult meeldis, sest neid lavastusi on vähe, mille teksti ma pärast lugeda tahan, kuna lavastuses on liiga palju häid tsitaate, mida igapäevaelus kasutada saaks. Siin lavastuses oli ridamisi häid ütlusi, aga mulle ei jäänud ükski meelde.

Rohkem infot lavastuse kohta saab Tallinna Linnateatri koduleheküljelt.