Võrku püütud

 16. mai 2024 Ugala teatri suures saalis

Foto: Heigo Teder

Veidi rohkem kui kaks aastat tagasi vaatasin Põlvas Rakvere Teatri külalisetendust “Oi, Johnny”“Oi,Johnny”, mis räägib Londoni taksojuhist John Smithist (Margus Grosnõi), kellel on samal ajal linna erinevates osades kaks naist ning kelle vahet ta oma üürilise abiga pendeldab. Ma teadsin, et tegelikult on sellele loole olemas ka nö järg, kus John on mõlema naisega lapsed saanud ja elab rõõmsalt pereelu. Õnneks mängib Ugala seda sama nö järjelavastust pealkirja all “Võrku püütud” ja nii on kõigil huvilistel kogu lugu võimalik ära vaadata. Tegelikult käis Ugala sama lavastusega ka Põlvas külalisetendust andmas, kuid siis olin ma Põlvast eemal ja siiani olen muudkui plaaninud, et vaatan selle teise osa ka ära, aga kuidagi ei jõudnud sinna Ugalasse. Nüüd lõpuks siis jõudsin teatrisse ka. Kahjuks käisin küll kevadhooaja viimast lavastust vaatamas, kuid sügisel peaks lavastus mängukavas olemas olema, kui keegi veel tunneb et tahaks vaatama minna.

Nagu mainitud, siis seekordses loos toimub tegevus 18 aastat hiljem ja John (Margus Tabor) on vahepeal saanud abikaasa Maryga (Jaana Kena) tütre Vicky (Margaret Sarv) ning teise abikaasa Barbaraga (Triinu Meriste) poja Gavini (Oskar Punga). Nagu kiuste leiavad Vicky ja Gavin teineteist internetist ja hakkavad omavahel sõbrustama, sest nende jaoks on meeldiv üllatus, et nende mõlema isa nimi on John Smith ja ta on Londoni taksojuht. Kui Gavin ja Vicky tahavad lõpuks päriselus kohtuda, on nende emad sellega nõus kuid käsivad isalt samuti luba küsida. Muidugi pole John selle kohtumisega nõus, sest ta ei taha et tema lapsed kohtuksid ja armuksid. Sealt lähebki kogu segadus lahti, sest Johnil tuleb kohtumine iga hinna eest ära hoida. Muidugi ei saa ta sellega üksinda hakkama ja appi tuleb tema ustav sõber ja üüriline Stanley Gardner (Rait Õunapuu) ning lõpuks on segadusse mässitud ka Stanley isa (Andres Tabun).

Kuigi ma Rakvere Teatri lavastuse kohta kirjutasin et see oli naljakas, aga mitte nii naljakas kui kunagine Komöödiateatri lavastus Andrus Vaariku ja Egon Nuteriga peaosades, siis tuleb nüüd tunnistada et Rakvere Teatri lavastus oli minu jaoks tempokam ja naljakam kui Ugala lavastus. Tegelikult sai Ugala lavastuses ka ikka naerda ja paaril korral purskus naer minust lausa iseenesest välja, kuid kogu tegevus oleks minu hinnangul võinud veelgi tempokam olla. Või siis oleks taustamuusika olema veel tempokam, et rütmi luua. Minu jaoks jäi mingist energilisusest kogu lavastuse jooksul puudu. Ja selliste segaduse peale üles ehitatud lavastuste puhul on energia ja kiirus minu meelest üliolulised komponendid, et komödia hästi välja tuleks. Igatahes istusid minu kõrval koolilapsed ja kui vaheajal olid nad väga jutukad ja kommenteerisid kõike, siis etenduse ajal püsisid nad selles osas vagusi ja naersid kaasa. Järelikult ikkagi nii palju oli lugu kaasahaarav.

Sattusin ühte ajaleheartiklit lugema sellest ajast kui lavastus välja toodi ja juba siis mainis Margus Tabor, et äkki ta on selliste trikkide jaoks liiga vana, mida tal selles lavastuses teha tuleb. Nüüd on aastad veel edasi läinud ja ma ainult oletan, et äkki tempo ongi seepärast veidi aeglasem, et Tabor ei ole enam esimeses nooruses. Kuigi kohati tegi ta laval väga kiireid hüppeid, et varjata end kas oma ühe abikaasa või lapse eest, kes olid ootamatult ilmunud sinna korterisse kus nad kohe kindlasti poleks teda näha tohtinud. Need kohtumise stseenid olid ka minu lemmikud, sest kohati käis vaiba sisse rullimine või sukeldumisvarustuse ja suure talvejope selga panek väga kiiresti ja see oligi põhiline mis naerma ajas. Lisaks ajas naerma see kuidas Stanley nii palju valetama hakkas, et lõpuks polnud tal enam endal ka meeles mida ta kokku valetanud oli ja kes tema jutu järgi siis kes oli. Ühesõnaga klassikaline komöödia, kus nali toimub suure segaduse tekkimise pärast.

Iseenesest on tegu hea lavastusega, mida minna siis vaatama kui harva teatrisse sattuda ja tahaks midagi meelelahutuslikku vaadata. Kaasa mõtlema ei pea ja aeg läheb võrdlemisi kiiresti ning midagi masendavat justkui ei juhtu ka. Lavakujundus on ka täitsa olemas ja kujutab paralleelselt kahte korterit, kus on palju uksi, mille taha saab vajadusel inimesi luku taha panna. On see sage ustest sisse-välja käimine ning uste taha peitu pugemine ju samuti tüüpiline komöödia element.

Iseenesest oleks huvitav näha, kuidas nt Rakvere Teater nüüd enda näitlejatega seda teist osa teeks ja kas see teine osa oleks siis neil sama tempokas kui esimene osa. Või siis ongi teine osa juba autori poolt rahulikumaks kirjutatud ja see polnud üldse Ugala süü, et nende lavastus veidi aeglasem oli. Mulle tundus, et Rakvere Teatri lavastuses olid naised ka bravuurikamad kui Ugala lavastuses ja seetõttu olekski huvitav näha, kas nad ka 18 aastat hiljem ikka sama bravuurikad on. Kohati oli Ugala lavastuses algust päris igav vaadata, sest kõik kippus venima ja mul oli tunne nagu ma oleksin sattunud mingisugust koduperenaiste saadet vaatama. Aga neile, kes on Rakvere Teatri lavastust „Oi, Johhny“ näinud, soovitan ikkagi teise osa ka ära vaadata, sest „Võrku püütud“ lõpus saavad mõned sündmused väga ootamatu punkti ja kohati puudutab see ka esimest osa, kui John alles naistega suhtlemist alustas. Lõpp on ootamatu, seda ma luban. Vähemalt mul oli juba meelest läinud, et hoopis sellise püandiga lugu lõpeb.

 

Autor: Ray Cooney
Tõlkijad: Pirjo ja Tanel Jonas
Lavastaja: Tanel Jonas
Kunstnik: Kristjan Suits
Muusikaline kujundus: Peeter Konovalov
Valguskunstnik: Mari-Riin Paavo
Osades:
Margus Tabor – John Smith
Rait Õunapuu – Stanley Gardner
Margaret Sarv – Vicky Smith
Oskar Punga – Gavin Smith
Jaana Kena – Mary Smith
Triinu Meriste – Barbara Smith
Andres Tabun – Stanley isa
 
Rohkem infot lavastuse kohta saab Ugala koduleheküljeltkoduleheküljelt.

Loe edasi

Pildikesi Hiiu eluvilosoohviast

 22. oktoobril 2020 Ruusa kultuurimajas

Foto: Harda Roosna

Vaatasin just siit samast blogist järele, et aasta siis oli 2017, kui mulle suvelavastuste postitust kirjutades jäid esimest korda silma Margus Tabori “Mamma lood”. Juba siis tundus see huvitav, kuid kuna piletid olid välja müüdud ja Hiiumaa natukene kaugel (kuigi kas Eestis on mõni koht üldse kaugel?). Ka järgmisel aastal kordus sama – kõikidele suvistele etendustele olid piletid juba kevadel välja müüdud. Ja siis nägin ma millalgi kevadel, et Margus Tabor tuleb oma lugudega Põlvamaale, päris minu maakodu lähedale. Aga siis tuli eriolukord ja teatrist võis ainult unistada. Nüüd nägin täiesti juhuslikult, et kevadel ära jäänud etendus toimub mõne päeva pärast. Ega ma kaua otsustama ei pidanud. Imekombel tuli kaua aega kadunud teatriisu ka tagasi.

Miks mind järsku ühe Hiiumaal elanud naise lood peaksid huvitama? Umbes sama küsis Tabor ka saali tulnud publiku käest. Ja ega ma konkreetselt vastata ei oskagi. Praegu tundub ainus põhjus olevat see, et ka mina kutsun enda vanaema Mammaks. Eks see loob ka juba mingi seose. Kui päris aus olla, siis eks ma ikka lootsin mingit elamust ka. Päris niisama vist keegi teatrisse ei lähe. Samas Tabori sõnul tegemist teatriga ei olnudki.

Ma pigem ütleksin, et tegemist oli vestlusringi või stand-up comedy-ga. Kui nüüd mõelda, mis perioodist Tabori lood pärinesid, siis julgeksin ma isegi väita, et tegemist on stand-up comedy-ga vanemaealistele. Peamiste teemadena leidsid käsitlemist lapsekasvatus, põlvkondade vahelised suhted, eluolu Nõukogude ajal ja natukene ka tänapäevasemat olustikku. Kõik see on läbi pikitud armastusega ja esitatud läbi huumoriprisma.

Lugude jutustamine kestab umbes 90 minutit ja kuigi ma tundsin, et ma pole päris selle lavastuse (kui nii võib nimetada) sihtgrupp, siis igav ei hakanud mul küll kordagi. Eks ma siis nautisin lihtsalt Tabori näitlejamesiterlikkust. Eks see ole kunst omaette, kui sa pead üksinda laval poolteist tundi ära sisustama. Olgugi, et füüsiliselt oli laval Margus Tabor üksinda, siis mina nägin veel väga mitmeid tegelasi sel õhtul Ruusa kultuurimajas. Otse loomulikult oli kohal käreda kuid otsekohese ütlemisega Mamma, siis veel naabrinaised, erinevad kooliõpetajad jne. Tabor suutis oma elava jutu, grimasside ja intonatsiooniga minu jaoks kõik tegelased reaalseteks luua.

Eks ma üht-teist olen selle ajastu elus-olust kuulnud ka. Seega päris arusaamatu sisu mulle ei olnud. Aga suhestuda nende olukordadega justkui ka ei suutnud. Randina võib välja tuua olukorra, kus Tabor kirjeldas ajalehtede tükkideks rebimist/lõikamist ja nende kasutamist wc-paberina. Sellist ilmaimet olen mina oma lapsepõlves maal enda Mamma juures ka näha ja kasutada saanud. Mis seal salata nii mõnegi Hiiu eluvilosoohvia peale sain südamest naerda.

Nagu ma juba ütlesin, siis ma polnud ilmselt sihtgrupp. Mu ema, kes on Tabori eakaaslane, hindas õhtut kindlasti minust meeleolukamaks. Samas mul pole ka midagi halba öelda. Naerda sai ja igav ei hakanud. Kindlasti, kui üritus oleks aset leidnd mõnel suurel laval, poleks see pooltki nii kaasahaarav olnud. Hetkel oligi pool võlust väikene saal ja intiimne õhkkond. Vähemalt minus tekitas kogu õhtu sellise tunde, et nüüd tahaks enda Mamma lood ja elufilosoofiad kirja panna.

Loe edasi

Kurbus ja rõõm kaelkirjakute elus

9.septembril 2016 Tartu Ülikooli kirikus (Tallinna Linnateatri külalisetendus)

Foto: Siim Vahur. Foto pärit Tallinna Linnateatri koduleheküljelt

Autor: Tiago Rodrigues
Lavastaja: Diana Leesalu
Mängisid:
Hele Kõrve - Kaelkirjak
Indrek Ojari - Judy Garland (mängukaru)
Priit Pius - Panter, peaminister, politsei, pangatöötaja, vanamees
Margus Tabor - isa, Tšehhov

Ilmselt on kõik teatrihuvilised ja ka mitte nii suured teatrihuvilised kuulnud seda, kui raske on pileteid Tallinna Linnateatrisse saada. Mina olin ka kuulnud, kuid mul pole siiani olnud konkreetselt sellist mõtet, et ma pean nüüd Tallinna Linnateatrisse saama. Jah, mulle meeldib teater, kuid siiani olen rohkem keskendunud kättesaadavale teatrile ja lähen teatrisse siis kui tuju tuleb. Kuuldavasti Tallinna Linnateatrisse minekuks tuleb teadud päeval ja teatud kellaajal kas arvutis piletiostuks valmis olla, või siis seista kohapeal pielti järjekorras. Mina pole aga kummakski veel valmis. Viimasel ajal olen siiski rohkem hakanud aega planeerima ja teatrit laiemalt vaatama. Ilmselt ka seetõttu, et teatrihuvi on viimasel ajal veelgi kasvanud. Ja kui ma nägin, et Tallinna Linnateater tuleb teatrifestivali DRAAMA 2016 raames Tartusse ja et piletid tulid just müügile, siis ma ostsin ilma mõtlemata endale pileti ära. Ma isegi ei tea, kas lavastus ise mulle huvi pakkus, küll aga tahtsin ma seda paljukiidetud Tallinna Linnateatrit näha. Või õigem oelks öelda, et nende lavastust, sest neil pidid kõik lavastused suurepärased olema. Olgugi, et ma ei saanud nende majas käia, kuid etenduse väärtust ei tohiks see ikkagi kahandada. Nüüd jagan siis enda muljeid.

Lavastusest teadsin ainult niipalju, et lugu räägib ühest väikesest tüdrukust, keda kutsutakse kaelkirjakuks ja kellel on eriti ropu suuga mängukaru. Nii nad siis kahekesi lähevadki laia maailma rändama. Pole nagu päris minu teetass, aga mine sa tea. Igatahes olin ma väga elevil, kui saalis hämarduma hakkas ja etendus algas. Eks ma ikka lootsin elu parimat teatrielamust. Umbes viie minuti pärast peale saali hämardumist oli mu esimene mõte, et kui kogu etendus niimoodi edasi läheb, siis ma ei suuda etendusse süveneda. Nimelt rääkis etenduse peategelane loo alguses ainult sõnu seletades. Näiteks "See on mees, kes on minu isa" ja seejärel defineeris sõna "isa" ja "mees" sõnastiku abil. Ja nii seletas ta kõiki sõnu tükk aega. Tegelikult seletas Kaelkirjak läbi etenduse sõnu. Selline pidev sõnade seletamine nõudis aga pidevat mõttetööd ja niiviisi oli üsna keeruline etendust jälgida. Samal ajal oli laval ka tüdruku isa ja ma juba lootsin, et isa saab ka midagi öelda. Lihtsalt selleks, et näha kas isa räägib samuti sõnu seletades või mitte. Aga sel hetkel ei rääkinud isa sõnagi, vaid tütar seletas et siin nad kõnnivad isaga tänaval ja sellised on isa sammud ja sellised on tema sammud jne. Kusjuures samal ajal seisid näitlejad laval lihtsalt paigal ja kõik helid tulid lindilt. Lõpuks ikka hakkas isa ka rääkima ja rääkis täitsa normaalse inimese moodi. Ma tegelikult harjusin päris kiiresti selle sõnade seletamisega ära ka ja suutsin veidi sügavamale lavastusse vaadata. Selles suhtes sügavamale, et sain aru, mis toimub. Lihtsalt alguses ma püüdsin pingsalt meelde jätta, et mis see lause algus oli, et siis pärast lause lõpust aru saada. Aga nagu ma ütlesin, siis varsti ei pidanudki väga pingutama ja paratamatult hakkas mõte etenduse ajal kaasa mõtlema ja vahel ka omasoodu jooksma (õnneks ikka lavastuse teemadel).

Nii ma suutsingi päris mitmel korral saalis märgade silmadega istuda. Mul viimasel ajal midagi tõsist viga, sest ma võin telekast juhtuda ka Rosamunde Pilcheri seebikate peale ja siis töinama hakata. See pole ju normaalne. Lihtsalt see, kuidas väike tüdruk oma ema taga igatses läks kuidagi mulle hinge ja see stseen kuidas isa kujuteldava? emaga suhtles oli nii südamlik. Või siis see, kui Kaelkirjak kodust ära põgenes ja alguses oli hõissu täis, kuid siis avastas et ta on täiesti üksinda võõras kohas ja ta tahaks tegelikult koju tagasi. Eks meil kõigil on selliseid hetki olnud. Teate küll, kuidas vanematega tülli lähete ja siis tekib tahtmine kodust ära joosta. Siis sa võid kasvõi paarisaja meetri kaugusele kodust jõuda ja end puude alla ära peita ja mõtled, et küll oleks tegelikult hea kodus oma voodis või ema/isa kaisus olla. Ma usun, et kõigil on selliseid hetki olnud. Mulle igatahes läksid need hetked lavastuses eriti südamesse ja mulle tundus, et lavastus on päris minu masti, et veidi psühholoogiline ja perekonnadraama jne. Siis ilmus aga välja ropendav karu, kelle sõnavara koosnes põhiliselt sellistest sõnadest nagu: fakk, persse, türa, vittu jne. Mulle see ei pakkunud mingit pinget ja ma vist istusin suhteliselt tuima näoga sel hetkel saalis, kui kogu ülejäänud saal nende roppuste ajal naerust rõkkas. Mu kõrval istus üks mees, kes tegelikult ülejäänud aja kinniste silmadega istus, aga kui karu ropendama hakkas, tegi silmad lahti ja naeris. Siis ma mõtlesin küll, et kui lihtne seda eestlast naerma on saada. Lihtsalt ropenda veidi ja ongi komöödia olemas. Tegelikult ma naersin ka ikka seda karu, või rohkem tema miimikat. Seda oli lihtsalt nii tore vaadata, kuidas Indrek Ojari kehastatud karu äärmiselt tülpinud või imestunud nägusid tegi. Kuigi ma oleksin vist rohkem naerda saanud, kui karu kogu etenduse oleks vait olnud ja lihtsalt pantomiimi teinud. 

Ühesõnaga Indrek Ojari mängis väga hästi ja kui karu poleks nii ropu suuga olnud, oleks ta minu lemmik olnud. Ilmselt seetõttu, et see karu kostüüm oli juba nii armas. Parajalt karvane ja kohev, et tekitas tahtmise teda paitada ja kallistada. Sellise karvase kostüümiga soojas ruumis viibida pole eriti kerge. Juba selle eest plusspunktid Indrek Ojarile. Siiski minu südame võitis ta oma miimikaga, sest minu jaoks on tähtis, et näitleja suudaks end väljendada ka ilma sõnadeta. Nagu ma ütlesin, oleks karu võinud täiesti vait olla ja ma oleks ikka suurepäraselt aru saanud mida ta mõtleb või asjast arvab. Samuti meeldis mulle Hele Kõrve kehastatud Kaelkirjak. Selle veidi rohkem kui kahe tunni jooksul nägingi ma laval 9-aastast tüdrukut, mitte 36-aastast näitlejat, kes üritab mängida 9-aastast tüdrukut. Minu meelest kõik näitlejad ei saa sellega hakkama, et väikest last nii usutavalt mängida. Olles samal ajal enda vanuse kohta tark, järgmisel hetkel igatsedes oma ema või isaga tülitsedes jalgu vastu maad trampides jonnida. Täpselt nii need lapsed teevad ja Hele Kõrve mängus oligi 9-aastase lapse käitumine, mitte täiskasvanud naise kohmakas püüe näida lapsena. Lausa uskumatu ümberkehastumine. Eriti meeldis mulle see kontrast, mis tekkis kui etenduses oli 9-aastane laps, aga etenduse lõpus tuli kummardama 36-aastane näitleja. Ometigi kostüüm ja soeng ja kõik oli sama, aga vahe oli silmaga nähtav. Margus Tabor isana meeldis mulle samuti, kuigi ma oleks isa puhul tahtnud veidi rohkem erinevaid karaktereid näha. Mu lemmikhetk oli vist see, kui isa Kaelkirjaku peale karjus. Selles karjumises oli oma naise kaotanud töötu mehe kibedus ja mure kuidas ta üksinda tütre kasvatamisega hakkama saab. Kaua ma ikka seda armastavat isa vaatan, kes korrutab, et kõik läheb hästi. Seepärast oleksingi Margus Tabori isa rollis veidi rohkem erinevaid varjundeid tahtnud näha. Minu jaoks neljast näitlejast kõige nõrgemaks jäi Priit Pius, kes kehastas erinevaid tegelaskujusid, kellega Kaelkirjak oma seikluse jooksul kokku puutus. Vanamehe jaoks oli Pius minu jaoks liiga noor, kuigi vanainimese häält suutis ta hästi teha. Panter ja pangatöötaja ja politsei olid kuidagi üsna ühte tegu ja veidi tuimad. Ma oleks rohkem karakterit näha tahtnud. Samas peaministri rollis oli karakterit, kuid mulle tundus nagu Pius parodeeriks Rein Langi. Ma oleks mõnda teistsugust poliitikut näha tahtnud. Samas poliitikud on oma olemuselt kõik samasugused. 

Kuigi kui sisupoolest norida, siis see viimati mainitud peaminister oli veidi kahtlane kuju. No ma tahaks näha ühte poliitikut, kes laseb lapse enda kabinetti. Või üleüldse kuidas on nii lihtsalt võimalik valitsusse sisse saada. Annad 100 rubla ja oledki valitsuses sees. Kas Venemaa on tõesti nii võimas, et vene rublad suudavad ükskõik mida? Või oli mõeldud seda, et altkäemaksu eest on kõik võimalik? Või oli see lihtsalt üks hea fantaasia? Mulle meeldib kui asjad on loogilised. Samuti jäi mulle segaseks see koht, kui Kaelkirjak tahtis panka röövida ja politsei tüdruku isale sellest teatada soovis. Ilmuski kohale isa, kes tutvustas end Anton Tšehhovina. Ma alguses mõtlesin, et isa lihtsalt saigi Tšehhovi rolli mõnes näitemängus ja seepärast tutvustas end Tšehhovina. Tuli välja, et tegemist oli päris Tšehhoviga, mis polnud aga üldse loogiline. Ma ei saa siiani aru, et mismoodi see Tšehhov ilmus ja miks ta vajalik oli või mida ta sümboliseeris. Selliste utoopiliste sisupöörete põhjal on mul tunne, nagu ma oleks mõnda lastelavastust käinud vaatamas. Ilmselt jääb paljudele lugejatele ka mulje, et tegemist oli lastelavastusega, et väike tüdruk ja tema kaisukaru ja üsna utoopiline sisu. Ometigi oli lavastus alla 14-aastastele keelatud. Ma ei usu, et see oli keelatud ropendamise tõttu, sest ilmselt on kõik tänapäeva lapsed neid sõnu kuulnud. Või oli see keelatud seetõttu, et teksti oleks lastel olnud keeruline jälgida? Ma päris täpselt ei saagi sellest aru, miks see keelatud oli. Ühesõnaga ma olen vist teatri jaoks ikka rumal inimene, et mitte millestki aru ei saa. Samas peaks teater olema ju üles ehitatud selliselt, et kõik inimesed aru saaksid. Või on see minu häda, et ma loen koguaeg teatriraamatutest, kuidas Nõukogude ajal olid lavastustes peidetud sõnumid ja siis ma arvan, et ka praegu peab igal lavastusel varjatud sõnum olema. 

Ühesõnaga mina ei saanud saalis istudes küll kuidagi sellest aru, et Tallinna Linnateater teistest teatritest kuidagi parem oleks. Võib-olla on asi selles, et nad ei olnud oma kodusaalis ja juba seal keskaegses majas viibimine teeb lavastused erilisemaks? Või ongi inimestel lihtsalt arvamus, et Tallinna Linnateater on Eesti teatri lipulaev ja ainult seal peabki teatris käima? Või sattusin ma ühte mitte väga head lavastust vaatama? Jah, näitlejad mängisid väga hästi ja tõesti igas teatris nii head näitlejatööd ei näe. Samas näidend, kui selline ise jättis mind veidi ükskõikseks, sest minu jaoks olid paljud asjad veidi ebaloogilised. Aga see selleks. Igatahes heli- ja lavakujundus oli väga hea. Ma pole vist varem ühtegi teist lavastust näinud, kus on heli- ja valguskujundus näitlejatega võrdsed. Reaalselt võisidki näitlejad laval lihtsalt seista, kuid kogu see lavakujundus ja heli kandsid mind täpselt sinna metroosse, kooliõuele, panka, linnatänavatele või valitsusse. Ma kahtlustan, et Tallinna Linnateatris on lihtsalt nii head lavastajad, kes suudavad lavale luua ühtse terviku, kus inimesed, lava, muusika ja valgus loovadki etenduse. Mitte ei üritata etendust üles ehitada ainult inimestele, nagu seda paljud lavastajad teevad. Kui lavastuse tekst oleks rohkem minu maitse olnud (näiteks mõni Ameerika perekonnadraama), oleks ilmselt tegemist olnud minu ühe parima teatrikülastusega. Kahjuks seekord polnud lugu päris minu jaoks. Siiski peaks proovima tulevikus mõne Elmo Nüganeni lavastuse ära vaadata ja äkki ma siis enam mõnda teist teatrit peale Tallinna Linnateatri ei külastagi.

Tegelikult ma lugesin nüüd kogu oma postituse üle ja ilmselt ikkagi ei ole see lavastus lastele sobiv. Mingil määral oli lavastuses parasjagu irooniat täiskasvanute üle, millest lapsed aru ei saaks. Näiteks see, kui lihtne on elu ühe 9-aastase tüdruku arvates. Ta ei tule selle pealegi, et maailmas on pahasid inimesi ja et kui pank lubab kõik soovid täita, siis nii see peakski olema. Mitte, et pank lubab näiteks unistuste kodu, aga siis selgub, et kodu jääbki ainult unistuseks, sest sul peab endal ka piisavalt raha olema. Sageli elame meia täiskasvanud ise oma elu palju raskemaks ja keerulisemaks, kui see väärt on. Vahel on hea kõrvaltvaatajana vaadata, kuidas lapsed elu näevad ja siis proovida ise selle järgi elada. 

Mina igatahes sain lavastusest positiivsust ja edaspidi üritan hoida seda suhtumist, et klaas on pooltäis, mitte pooltühi ja kõik läheb veel hästi. Mulle lavastus vist tegelikult meeldis, sest neid lavastusi on vähe, mille teksti ma pärast lugeda tahan, kuna lavastuses on liiga palju häid tsitaate, mida igapäevaelus kasutada saaks. Siin lavastuses oli ridamisi häid ütlusi, aga mulle ei jäänud ükski meelde.

Rohkem infot lavastuse kohta saab Tallinna Linnateatri koduleheküljelt.

Loe edasi