Ülestähendusi põranda alt

 8. septembril 2023 Tallinna Linnateatri etendus Tartu Uues Teatris festivali Draama raames

Foto: Tallinna Linnateater

Mul oli juulis väga kahju, et ma Draama festivaliks ei saanud piletit Tallinna Linnateatri lavastusele “Ülestähendusi põranda alt”. Õnneks tulid festivali ajal viimasel minutil müüki lisapiletid ja mul õnnestus ikkagi lavastus ära näha. Eks ma veidi olin skeptiline selles osas, et teksti autoriks on Fjodor Dostojevski ja minu jaoks on tema tekstid pigem liiga rusuvad ja seega ma pole nendega väga palju kokku puutunud. Samas näitlejad olid head ja minu jaoks on teatri puhul näitlejad üsna määrava tähtsusega. Ning mis seal salata Tallinna Linnateater on siiani ikkagi mingi müstiline teater, kuhu on keeruline pileteid saada ja siis tuleb kõik ära vaadata, mida vähegi vaadata õnnestub.

Natukene läkski nähtud etendusega nii, et tekst jäi minu jaoks veidi keeruliseks ja liiga eksistentsiaal-filosoofiliseks ning ma ei saanud päris lõpuni aru, kes need inimesed seal loos siis ikkagi olid. Sellest sain aru, et Rain Simmul kehastas põrandaalust, kuid kes see põrandaalune siis lõpuks ikkagi oli, jäi minu jaoks arusaamatuks. Korraks tekkis mõte, et ehk on põrandaalune Dostojevski ise oma mõtetega, mida ta saigi nö põranda all mõelda ja levitada, sest põrandaalune kirjutas pidevalt midagi. Natukene oli põrandaalusest kahju ka, sest tundus, et ta oli oma mõtetega üksinda ja tegelikult oleks ta tahtnud väga teistega suhelda ja mõtteid vahetada, aga teda justkui ei võetud seltskonda ja siis ta kapseldus veel rohkem oma põrandaalusesse koopasse.

Põrandaaluse vastandlikest mõtetest anti publikule aimu kolmainsust kasutades. Kui tavaliselt oleme harjunud, et vastandatakse kahte poolt, siis sel korral kehastasid kõik kolm näitlejad teatud situatsioonides kõik korraga põrandaalust ja väljendasid põrandaaluse erinevaid mõtteid sama asja kohta. Ehk siis meil olid põrandaaluse enda mõtted mingi asja kohta ja siis lisasid enda mõtteid sama asja kohta põrandaaluse Yin (Hele Kõrve) ja Yang (Indrek Sammul). Muidu kehastasid Indrek Sammul ja Hele Kõrve teisi tegelasi, kellega põrandaalune loo jooksul kokku puutus. Kuna kostüümid kogu lavastuse jooksul ei muutunud ja erinevaid tegelasi markeeriti ainult väikeste rekvisiitidega, oli kohati keeruline aru saada, keda Kõrve ja Sammul parajasti kehastavad. Tekst muidugi aitas aru saada, et tegelased on muutunud, aga kohati oli teksti keeruline järgida, sest tekst nõudis täielikku süvenemist, et täpselt aru saada mis nüüd toimub ja kes on kes.

Mina aga keskendusin aeg-ajalt teksti asemel hoopis lavakujundusse või näitlejate plastilisse liikumisse. Lavakujundus meenutas veidi koolilava, ent tegevus toimub saali põrandal lava ees ja siis aeg-ajalt käidi laval liikumas. Kui alguses lavalt kardinad eest ära tõmmati ja Hele Kõrve helesinise tausta ees õrnas lumesajus liikus, siis see erk sinine taust oli minu jaoks nii tugevas kontrastis ülejäänud tumeda lavakujundusega, et ma arvasin päris mitukümmend sekundit, et lava asemel on ekraan ja me näeme videosalvestust. Kuidagi kogu Hele Kõrve liikumine ja see värvide kontsentreeritus lõid täiesti teistsuguse maailma, mis ei sobitunud sellesse õhkkonda, mis saalis valitses ja seega olin kindel, et tegemist on videoga. Üleüldse tundus mulle, et kõik see, mis laval toimus oli kuidagi erakordselt palju rõhutatud. Seal liikusid näitlejad justkui aegluubis ja oma iga liigutust rõhutades, samal ajal kui nn lava ees liikusid nad igapäevasemalt. Huvitav kontrast tekkis ka laval kasutatud joonistatud dekoratsioonidega. Näiteks oli etenduses stseen, kus lavale veeretati suur valge plakat, millele oli joonistatud toidunõudega laud ja tegelased hakkasid siis end selle plakati vastu toetama just kui nad oleksid füüsilise laua taga istumas ja jutustamas. Ning selliseid stseene oli etendused veelgi, kus lavamehed tõmbasid nööridega näiteks papile joonistatud rekvisiite üle lava.

Ma saan aru, et Putini sõda ei saa kogu vene kultuurile üle kanda, aga mind siiski veidi häiris, et lavastuses kasutatud laulud olid kõik venekeelsed. Seda enam, et kavalehes olid kõikidele lauludele siiski eestikeelsed sõnad välja toodud. Muidu laulud ja muusika olid iseenesest ilusad ja näitlejate poolt hästi esitatud, aga mulle jäi kõige paremini meelde just Indrek Sammuli esitatud „Urra-urra polka“, kuna see oli ainus laul, mida esitati eestikeelsete sõnadega. Muusika, mis laule (ja ka näitlejate liikumist laval) saatis oli samuti veidi sürreaalne või kohati humoorika (vähemalt minu jaoks) varjundiga ja seega tekkis tunne justkui näidatakse paralleelselt kahte erinevat lugu. Üks lugu oli see, mis toimus põrandaaluse enda peidetud pimedas koopas ja see toimus hämaralt valgustatud saalis. Kusjuures laval oli kaks suurt kivirahnu, mida sai pooleks teha ja nende poolikute kivirahnude sees oli siis kolm istekohta, kus ühes istus põrandaaluse teener Apollon (Indrek Sammul) ja teises kirjutas põrandaalune ise kirjutusmasinal oma tekste ning kolmandat istekohta kasutasid jooksvalt kõik tegelased. Teine lugu toimus suures ja värvilises maailmas, mis oli loodud lavale ja kus kõik tegelased olid palju karikatuursemad ja värvilisemad. Pole vist vaja öelda, et mulle meeldis see värviline ja karikatuuride rohkem maailm rohkem. Kontraste oli veel teisigi. Näiteks see sama kirjutusmasin ja nutitelefonid koos erinevate teavituste helidega.

Tekstilise poole pealt etendus mulle üldse ei meeldinud, sest tekst oli minu jaoks igav ja raske. Samas kui mõelda, et tegemist on Dostojevski kirjutatud tekstiga ja Dostojevski on vaieldamatult kirjandusklassika, siis on „Ülestähendusi põranda alt“ täiesti tüüpiline Tallinna Linnateatri repertuaar. Kogu lavastuse kujundus (muusika, liikumine, lavakujundus, kostüümid) meeldis etendus mulle väga ja samas tundus see nii Tallinna Linnateatri kohta nii ebatüüpiline lavastus olema just kujunduse poolest. Tegelikult kostüümid olid ikkagi pigem tüüpilised ajastutruud kostüümid. Kui välja jätta see, et põrandaalune meenutas pigem kloun Pierrot kui vaest vene kirjanikku (kes põrandaalune tegelikult ju oli).

Seega oli lavastuses minu jaoks üsna võrdselt neid hetki, mida ma nautisin täielikult kui ka neid hetki, mil ma mõtlesin, millal see stseen või tekst juba ükskord lõpeb. Pigem julgeksin lavastust soovitada keskmisest suuremale teatruhuvilisele ja neile, kellele klassikaline kirjandus ja inimeksistentsi analüüsimine huvi pakub. Nendele, kes tahavad lihtsalt meelelahutuse mõttes teatrisse minna ja kes satuvad mõned korrad aastas teatrisse, siis nendele kindlasti seda lavastust soovitada ei julge.

 

Autor: Fjodor Dostojevski
Lavastaja ja muusikaline kujundaja: Rainer Sarnet
Kunstnik: Laura Pählapuu
Valguskunstnik: Emil Kallas
Koreograaf: Tiina Mölder
Laulude seaded: Andre Maaker
Laval:
Rain Simmul – Põrandaalune
Indrek Sammul – Apollon/Simonov/Zverkov/Yang
Hele Kõrve – Liza/Zverkovi sõber/Ettekandja/Yin
 
Rohkem infot lavastuse kohta saab Tallinna Linnateatri koduleheküljelt.