Elajannad

 7. septembril 2023 Eesti Teatri festivali Draama etendus ERM´i teatrisaalis

Foto: Rene Jakobson

Käesolev postitus on veidi erilisem kui teised tekstid, mis varasemalt siin blogis ilmunud on. Nimelt otsustasin selle teksti kirjutamisel veidi kõrvalist abi kasutada. Tänapäeval on olemas igasuguseid imevidinaid ja tehnoloogilisi abivahendeid, miks ma siis ei võiks neid kasutada. Need, kes arvasid et ma postituse jaoks ChatGPT-d ehk siis juturobotit kasutasin, on õigel teel. Päris aus olles pean tunnistama, et kogu siinne tekst siiski tehisintellekti poolt kirjutatud ei ole. Andsin ChatGPT-le sisendparameetrid, mille põhjal ta võiks mulle teksti genereerida, valisin sealt sobivad mõtted välja ja laiendasin neid enda isiklike mõtetega. Kindlasti ei saa selline stiil tavaks, kuid tahtsin lihtsalt midagi teistmoodi katsetada. „Elajannad“ tundus ideaalne lavastus, mille kohta teha veidi erilisem postitus, kuna tegemist on hübriidlavastusega, mis hõlmab endas nii kontserdi kui teatrilavastuse elemente.

Lavastuse idee tuli kahelt naiselt – kontrabassimängija Mingo Rajandilt ja näitleja Eva Kolditsalt ja seega saab öelda et tegemist on naistest rääkiva lavastusega, mis loodud naistelt naistele (kuigi protsessi on kaasatud ikkagi päris mitmedki mehed ka). "Elajannad" ei paku mitte ainult suurepärast muusikalist kogemust, vaid see puudutab ka olulisi ja sügavaid teemasid, mis on naiste jaoks eriti olulised. Etendus ei karda tuua esile naisi mõjutavaid eluolukordi, mis ulatuvad sünnitamisest kuni perevägivallani. Kuigi publikust oli sageli kuulda naeru ka väga mitmete selliste lausete peale, mis tegelikult naljakad ei ole. Näiteks, kui naine tapab oma mehe ära, sest ei soovi et nende lapsed vägivaldses kodus üles kasvaksid, siis reaalsuses pole siin mitte midagi naljakat. Ometigi publik naerab. Ühelt poolt oli naer kindlasti tingitud kaitserefleksist ja soovist kuidagi kuuldule reageerida. Aga teisalt võis publikut naerma ajada ka näitlejate Mirtel Pohla ja Eva Kolditsa veidi huumorivõtmes esitus. Sünnituse stseeni juures ilmselt ajaski naerma eelkõige osaliselt humoorikas lähenemine sünnitusele ja see, et üks naine julgeb välja öelda need mõtted, mis ilmselt paljude naiste peades sünnituse ajal (või ka enne või pärast seda) tekkinud on.

Näitlejad Mirtel Pohla ja Eva Koldits on etenduses "Elajannad" tõelised säravtähed, kes tulevad lavale oma erakordse andega. Nende esitused annavad etendusele veelgi suurema mõju ja sügavuse. Mõlemad näitlejannad toovad esile tegelaskujude emotsionaalsed nüansid ja seega on üsna lihtne tabada 9-aastase lapse paanilist hirmu ema kaotamise pärast, noore naise südantsoojendavat ootust emaks saamise ees või vägivalla alla kannatanud naise ahastust. Kusjuures tegelaste karakterid antaksegi edasi ainult hääle ja miimika abil, kostüüme ja enda välimust muutmata. Näitlejannade oskused väljendada erinevaid tundeid – alates rõõmust kuni kurbuseni – teevad nende esitlused meeldejäävaks ja võimsaks ning pakkudes publikule naudingut.

Teadmine, et me pole üksi ja et teised on sama asja kogenud, on see mis lähendab. Peale etendust oli isegi kuulda kuidas lavastust võrreldi Anna Hintsi filmiga „Savvusanna sõsarad“. Eks teatud sarnasus teemade osas ju ole, kuid minu jaoks on „Elajannad“ siiski veidi esteetilisema esitusega. „Savvusanna sõsarates“ on naised kogu oma alastuses tumedas suitsusaunas ja sinna lisanduvad erinevad lood suitsusaunast, mis muudavad filmi süngemaks ja kohati tekkis mul tunne, et naine olla on väga raske. Peale etendust oli aga vastupidiselt olek kergem ja tundsin, et naised on nagu võimsad haldjad, kes hoolimata oma õrnusest saavad kõikide olukordadega hakkama. "Elajannad" käsitleb neid teemasid õrnuse ja kaastundega ning tõstab esile naiste tugevust ja vastupidavust nende keeruliste olukordade lahendamisel. Etendus julgustab arutelu ja teadlikkuse tõstmist nende teemade ümber ning annab häält neile, kes vajavad tuge ja mõistmist.

Kindlasti aitas minu jaoks naiselikkust rõhutada ka kostüümide valik. Kõik naised on laval lohvakates mustades talaari meenutavates riietes. Kuigi ühelt poolt on riietus lai, siis liikumisel võimaldab see siiski aimata talaari all peituvaid naiselikke kontuure. Peas kandsid nii naised kui mehed mustast tüllist tehtud peakatteid, mis meenutasid väga 18. sajandil moes olnud kõrgeid parukaid. Selline peakatte ja kostüümi kooslus tekitas minus vähemalt illusiooni suursugustest naistest ja see ilmselt ongi peamine põhjus, miks „Elajannad“ minu jaoks tundus õrnema ja naiselikumana kui „Savvusanna sõsarad“. Eks pealkirja „Elajannad“ teine pool juba oma kõlalt loob eelduse millestki ilusast (sõna lõpp  -annad, tekitab minus seose jumalannadega). Samas peab tunnistama et pealkirja algus lubab jlle ristivastupidiselt midagi elajalikku, mis nii veetlev pole. Eks pealkiri võtabki ühe sõnaga kokku naiste olemuse. Oskavad naised olla kui tõelised jumalannad kui seda vaja on, aga kui naine endast välja läheb, siis võib ta olla täielik elajas.

Kuigi muusikud, peale kontrabassimängija Mingo Rajandi, olid kõik mehed, siis eelpool mainitud peakatted tekitasid osaliselt visuaali justkui oleksid laval kõik muusikud kõrget soengut kandvad naised. Või siis turbanit kandvad mehed. Ma ise vist siiski kaldusin neid rohkem vaatama kui turbanitega mehi, aga ma kahtlustan, et tegijatel oli taotlus ikkagi mehi naistena markeerida. Etendusele järgnenud vestlusringist selgus, et Tartus toimunud festivali etenduse jaoks oli lavastuse kujundust veidi muudetud ja seetõttu olid muusikud näitlejate seljataga, mitte niivõrd külje peal kui Vaba Laval, kus lavastust tavaliselt mängitakse. Lisaks puudusid Tartus laval põrandalt mustad pikad õhupallid (mida on võimalik postituse päisepildil näha), mis ideeliselt oma kuju poolest vist peaksid sümboliseerima mehi. See võib väga efektne vaatepilt olla, kuidas Mirtel Pohla ja Eva Koldit nn meesenergia vahel liiguvad ja naiseks olemise ilu ja valu lahkavad. Praegu jäi minu jaoks kujunduse mõttes teatraalsusest veidi puudu ja kohati tekkis mõte, et ma vaatan kontserti, mille vahetekstid on lihtsalt naiste elust ja esitatud kutseliste näitlejate, mitte muusikute endi poolt.

Nagu juba mainitud, pole tegemist ainult teatrietendusega, vaid täiesti arvestatava kontserdiga. Kuigi kontserdil tavaliselt nii palju valgusega ei mängita ja nii on muusikud valgussõõris peamiselt siis kui näitlejad vaikivad ja ongi muusika kord särada. Selles osas kaldub „Elajannad“ ikkagi rohkem teatrilavastuse poole ja seetõttu ta ilmselt ka teatrifestivali põhiprogrammi valitud on. Iga muusik selles ansamblis on oma ala ekspert, ja nende koostöö loob tõeliselt erilise kõlalise maailma. Kuna ma muusikast väga palju ei tea, siis seda ma siinkohal analüüsima ei hakka. Nõustun ChatGPT-ga, et muusikud olid tõesti suurepärased ja eriti meeldis mulle, et sõnaline osa ja muusika ei seganud teineteist ning sõnaliste vahepealade juures tegid muusikud ainult tasast helikujundust. Samas oli väga palju neid hetki kus muusikud said soleerida ja näitlejad istusid vaikselt ning jälgisid muusikuid. Kusjuures Draama festivali publikul vedas veel nii hästi, et laval õnnestus teiste hulgas musitseerimas näha ja kuulda maailmatasemel muusikut Andres Kaljustet. „Elajannad“ on tõeline muusikaelamus, mis võlub oma kauni helikeelega ja jääb südamesse kummitama, seega muusikasõpradele kindlasti kohustuslik. Kusjuures pärast etendust kuulsin nii mõneltki külastajalt, et mehed polnud lavastusest just eriti positiivses võtmes rääkinud, ainus mis meestelt kiidusõnu pälvis, oli muusika.

Kokkuvõttes on "Elajannad" lavastus, mida ei tohiks jätta vaatamata. See on nii muusikaliselt kui ka emotsionaalselt sügav ja rikastav kogemus, mis jääb meelde pikaks ajaks. Võib-olla siiski julgen natukene rohkem naistele kui meestele seda soovitada. Ma praegu ei leidnud millal ja kus lavastust veel vaadata saab, seega tasub huvilistel silmad lahti hoida.

Idee autorid: Eva Koldits ja Mingo Rajandi
Lavastaja: Eva Koldits
Kunstnik: Kairi Mändla
Helilooja ja ansamblijuht: Mingo Rajandi
Dramaturg: Berit Kaschan
Valguskunstnik: Meelis Lusmägi
Laval:
Eva Koldits, Mirtel Pohla, Mingo Rajandi (kontrabass), Erki Pärnoja (kitarrid, elektroonika), Tobias Tammearu (saksofon, elektroonika), Ahto Abner (löökpillid), Andres Kaljuste (vioola)

Lõpetuseks üks näide lavastuses kõlavast muusikast: https://www.youtube.com/watch?v=7oSVZoVqpUU