Kõik ägedad asjad

 10. septembril 2023 Eesti Noorsooteatri etendus Draama festivalil

Foto: Sabine Burger

Draama festivali ajal küsis üks tuttav minu käest, kui kiiresti ma tavaliselt postitused valmis kirjutan. Ütlesin, et ideaalis 24h jooksul, kuid üldiselt siiski esimesel võimalusel. Selle peale uuris tuttav, et kas ma vahepeal mõnel lavastusel lasen pikemalt n-ö "settida" ja kirjutan siis läbi analüüsitud mõtted näiteks paari nädala pärast üles. Võib vist öelda, et sel korral ma seda teen. Nimelt on praeguseks Eesti Noorsooteater lavastuse "Kõik ägedad asjad" nägemisest möödunud peaaegu kaks kuud ja mõtted tulevad praegusest hetkest. Üldiselt ma nii pika aja järel enam midagi kirja ei pane, aga see lavastus on selline,mida tahaks soovitada ja reklaamida.

Kui keegi muretseb, et endine Nukuteater ainult lastele mängib, siis see lavastus on soovituslik alles alates 13. eluaastast. Ma usun, et vanusepiirang on eelkõige seepärast, et lavastus räägib rasketest teemadest ja kuna palju on lihtsalt jutustamist, siis noorematel vaatajatel võib igav hakata. Nimelt räägib lavastus enesetapust. Laval on üks noor inimene (ütlen noor inimene, sest erinevatel etendustel võib lugu rääkida nii poiss kui tüdruk, sõltuvalt sellest milline näitleja parajasti etendust annab), kelle ema on korduvalt üritanud enesetappu teha ja nii otsustab väikelaps hakata nimekirja koostama kõikidest ägedatest asjadest, mille pärast tasub elada. Lavastus räägib läbi selle nimekirja ühtlasi sellest kuidas lähedase enesetapp või enesetapu katse(d) teisi pereliikmeid kogu ülejäänud elu mõjutavad. Kuigi selle kirjelduse järgi võib tunduda, et tegemist on väga morbiidse ja masendava lavastusega, siis etenduse ülesehitus üritab siiski rasketesse teemadesse põimida helgust, naeru ja lootust.

Nimekiri algab lapse jaoks toredate asjadega, nagu näiteks jäätis, kaua üleval olemine jne ning täieneb jooksvalt. Lõpuks saab sellest nimekirjast miski, mis aitab lapsel kasvada noorukiks, armuda, luua oma pere ning elada üle täiskasvanuea raskused. Kohati oli nimekirja koostamine nii võimestav, et etendust vaadates tekkis tahtmine endal ka sarnast nimekirja koostama hakata. Lihtsalt selleks, et rasketel hetkedel (sest neid tuleb kõigil elus ette) näha, et tegelikkuses on häid asju rohkem kui neid raskeid hetki. Just seepärast tundus mulle, et „Kõik ägedad asjad“ pakub lisaks suurepärasele kultuurielamusele ka head võimalust eneseanalüüsiks ja abistamiseks.

Sellel etendusel, mida mina vaatamas käisin, mängis laval nimekirja koostavat noorukit Risto Vaidla. Kuigi tekst on kõikidel näitlejatel sama, siis hoolimata sellest on iga etendus täiesti omanäoline, kuna selles lavastuses sõltub hästi palju ka publikust. Nagu ma ütlesin, on laval ainult üks noor inimene, aga episoodilisi tegelasi on lavastuses rohkem. Näiteks on seal poisi isa, koolipsühholoog, loomaarst, ülikooli professor ja minu nähtud etenduses siis poisi pruut (ilmselt nendel etendustel, kus peaosalist mängib Getter Meresmaa või Doris Tislar, on pruudi asemel tegelaseks peigmees). Põnevaks tegigi lavastuse see, et kõiki kõrvalosatäitmisi tegi publik. Näitleja valib ise välja, kes kehastab tema koera magama pannud loomaarsti, kes isa, kes õpetajaid ja kes pruuti. Suuresti öeldakse publikule siiski tekst ette, mida nad ütlema peavad, aga teatud määral on improviseerimisruumi ka. Ma tegelikult saan inimestest aru, et see võib päris ehmatav kogemus olla, aga samas tegid mõned lähedased enda lähedasest pilti või filmisid, kui ta tegelasena nö etendusse kaasatud oli. Ülejäänud publikul on kindlasti väga naljakas kohmetunud kaaspubliku üle naerda. Saab ju lõdvemalt hingata, et vähemalt ei pidanud mina see olema, kes peab midagi tegema või ütlema ja siis on hea teiste kometust naerda.

Võimalusi etenduses kaasa lüüa on teisigi. Nimelt on osadele toolidele juba etenduse alguses pandud paberilipikud. Just nende lipikute peale ongi kirjutatud erinevad ägedad asjad, mida publik siis õigel ajal ütlema peab. Näiteks kui näitleja ütleb numbri „10“, siis see, kelle paberil on see number kirjas, peab ette lugema selle ägeda asja, mis seal paberil kirjas on. Ja seda tehakse korduvalt. Kusjuures kui teatrisaali sisenedes mitte süveneda ja istuda sellise koha peale, kus paberit toolil ei ole, siis võib alguses jääda mulje justkui täiesti suvalised julged inimesed hõikaksid neid asju, mis nende meelest elus ägedat on. Ja juba selline ülesehitus iseenesest on äge. Mul on selles mõttes hea kirjutada ka, sest ma sain lihtsalt vaadata, ei pidanud kedagi mängima ega ühtegi ägedat asja välja hõikama.

Kuna ma enne teatrisse minekut tavaliselt väga palju lavastuse kohta eelinformatsiooni ei otsi, siis kujutasin ma veidi ette et tegemist on ühe näitleja monolavastusega. Tegelikkuses luuakse etenduse käigus publiku abiga terve suur maailm ja kuna tegevusse on kaasatud saalitäis inimesi, siis tekibki tunne, et publik on osa räägitavast loost ja me oleks justkui viibinud ise nende samade sündmuste keskel. Natukene tekkis selline tunne nagu vaataks ühe pere loost rääkivat filmi, kus väikesed kaamerad filmivad nii psühholoogi kabinetis, kooli raamatukogus kui ka autos. Vähemalt minul jooksis kogu etenduse aja elavalt kogu lugu silme ees. Sest laval anti seda sama lugu edasi ka väga väikeste (võiks öelda, et peaaegu ilma igasuguste vahenditeta) vahenditega.

Lava oli seatud üles keset saali ja publik istus neljas seinas ümber ruudukujulise lava (õigem oleks vist öelda poodium). Seal poodiumil näitleja enamasti oma lugu jutustaski. Kusjuures poodium oli keskelt valge ja seda ääristas justkui pilvemustriga raam (seda on veidi postituse päisepildilt näha ka). Minu jaoks lõi just see pilvemuster tunde nagu tegemist oleks millegi ilusa ja helgega, sest pilved olid pehmed ja armsad, mitte tumedad ja koledad äikesepilved. Justkui oleks see noor inimene loonud endale oma nimekirjaga teistest kõrgemal asuva unistuste maailma, kus kõik on ilus ja hea. Vahel toodi sinna poodiumile lisaks mõned kastid või süntesaator, kuid üldiselt seal väga palju rekvisiite ei olnud ja seda suurem rõhk oli sõnal. Episoodiliste rollide täitjatele anti ka üksikuid rekvisiite nagu näiteks raamat, sokk, kõrrejook jne.

Ühelt poolt rääkis lavastus jah raskest teemast ja kui süveneda, siis on kogu see enesetappude trend järjest suurenev probleem ja selles pole midagi ilusat. Samas teisest küljest kogu see vorm, kuidas lugu esitati oli humoorikas ja kohati isegi tuletas meelde lapsepõlve fantaasiamaailma (mängime, et pastapliiats on süstal, millega loomaarst koera magama paneb jne). Ma ei salga, et pärast etendust olid mu silmad õige punased ja märjad, sest lugu iseenesest oli kurb, aga samal ajal oli mul äärmiselt hea meel, et ma nii ägedat asja vaatamas käisin ja oli kuidagi kergem olla. Seega mina julgen soovitada küll, sest see on üks ägedamaid lavastusi, mida ma see aasta näinud olen.

Autor: Duncan Macmillan

Tõlkija: Pirjo Jonas

Lavastaja: Tanel Jonas (Ugala)

Kunstnik: Kristjan Suits (Tallinna Linnateater)

Valguskunstnik: Triin Rahnu

Mängivad Getter Meresmaa, Doris Tislar või Risto Vaidla.

 

Rohkem infot leiab Eesti Noorsooteatri koduleheküljelt.

Loe edasi

Ülestähendusi põranda alt

 8. septembril 2023 Tallinna Linnateatri etendus Tartu Uues Teatris festivali Draama raames

Foto: Tallinna Linnateater

Mul oli juulis väga kahju, et ma Draama festivaliks ei saanud piletit Tallinna Linnateatri lavastusele “Ülestähendusi põranda alt”. Õnneks tulid festivali ajal viimasel minutil müüki lisapiletid ja mul õnnestus ikkagi lavastus ära näha. Eks ma veidi olin skeptiline selles osas, et teksti autoriks on Fjodor Dostojevski ja minu jaoks on tema tekstid pigem liiga rusuvad ja seega ma pole nendega väga palju kokku puutunud. Samas näitlejad olid head ja minu jaoks on teatri puhul näitlejad üsna määrava tähtsusega. Ning mis seal salata Tallinna Linnateater on siiani ikkagi mingi müstiline teater, kuhu on keeruline pileteid saada ja siis tuleb kõik ära vaadata, mida vähegi vaadata õnnestub.

Natukene läkski nähtud etendusega nii, et tekst jäi minu jaoks veidi keeruliseks ja liiga eksistentsiaal-filosoofiliseks ning ma ei saanud päris lõpuni aru, kes need inimesed seal loos siis ikkagi olid. Sellest sain aru, et Rain Simmul kehastas põrandaalust, kuid kes see põrandaalune siis lõpuks ikkagi oli, jäi minu jaoks arusaamatuks. Korraks tekkis mõte, et ehk on põrandaalune Dostojevski ise oma mõtetega, mida ta saigi nö põranda all mõelda ja levitada, sest põrandaalune kirjutas pidevalt midagi. Natukene oli põrandaalusest kahju ka, sest tundus, et ta oli oma mõtetega üksinda ja tegelikult oleks ta tahtnud väga teistega suhelda ja mõtteid vahetada, aga teda justkui ei võetud seltskonda ja siis ta kapseldus veel rohkem oma põrandaalusesse koopasse.

Põrandaaluse vastandlikest mõtetest anti publikule aimu kolmainsust kasutades. Kui tavaliselt oleme harjunud, et vastandatakse kahte poolt, siis sel korral kehastasid kõik kolm näitlejad teatud situatsioonides kõik korraga põrandaalust ja väljendasid põrandaaluse erinevaid mõtteid sama asja kohta. Ehk siis meil olid põrandaaluse enda mõtted mingi asja kohta ja siis lisasid enda mõtteid sama asja kohta põrandaaluse Yin (Hele Kõrve) ja Yang (Indrek Sammul). Muidu kehastasid Indrek Sammul ja Hele Kõrve teisi tegelasi, kellega põrandaalune loo jooksul kokku puutus. Kuna kostüümid kogu lavastuse jooksul ei muutunud ja erinevaid tegelasi markeeriti ainult väikeste rekvisiitidega, oli kohati keeruline aru saada, keda Kõrve ja Sammul parajasti kehastavad. Tekst muidugi aitas aru saada, et tegelased on muutunud, aga kohati oli teksti keeruline järgida, sest tekst nõudis täielikku süvenemist, et täpselt aru saada mis nüüd toimub ja kes on kes.

Mina aga keskendusin aeg-ajalt teksti asemel hoopis lavakujundusse või näitlejate plastilisse liikumisse. Lavakujundus meenutas veidi koolilava, ent tegevus toimub saali põrandal lava ees ja siis aeg-ajalt käidi laval liikumas. Kui alguses lavalt kardinad eest ära tõmmati ja Hele Kõrve helesinise tausta ees õrnas lumesajus liikus, siis see erk sinine taust oli minu jaoks nii tugevas kontrastis ülejäänud tumeda lavakujundusega, et ma arvasin päris mitukümmend sekundit, et lava asemel on ekraan ja me näeme videosalvestust. Kuidagi kogu Hele Kõrve liikumine ja see värvide kontsentreeritus lõid täiesti teistsuguse maailma, mis ei sobitunud sellesse õhkkonda, mis saalis valitses ja seega olin kindel, et tegemist on videoga. Üleüldse tundus mulle, et kõik see, mis laval toimus oli kuidagi erakordselt palju rõhutatud. Seal liikusid näitlejad justkui aegluubis ja oma iga liigutust rõhutades, samal ajal kui nn lava ees liikusid nad igapäevasemalt. Huvitav kontrast tekkis ka laval kasutatud joonistatud dekoratsioonidega. Näiteks oli etenduses stseen, kus lavale veeretati suur valge plakat, millele oli joonistatud toidunõudega laud ja tegelased hakkasid siis end selle plakati vastu toetama just kui nad oleksid füüsilise laua taga istumas ja jutustamas. Ning selliseid stseene oli etendused veelgi, kus lavamehed tõmbasid nööridega näiteks papile joonistatud rekvisiite üle lava.

Ma saan aru, et Putini sõda ei saa kogu vene kultuurile üle kanda, aga mind siiski veidi häiris, et lavastuses kasutatud laulud olid kõik venekeelsed. Seda enam, et kavalehes olid kõikidele lauludele siiski eestikeelsed sõnad välja toodud. Muidu laulud ja muusika olid iseenesest ilusad ja näitlejate poolt hästi esitatud, aga mulle jäi kõige paremini meelde just Indrek Sammuli esitatud „Urra-urra polka“, kuna see oli ainus laul, mida esitati eestikeelsete sõnadega. Muusika, mis laule (ja ka näitlejate liikumist laval) saatis oli samuti veidi sürreaalne või kohati humoorika (vähemalt minu jaoks) varjundiga ja seega tekkis tunne justkui näidatakse paralleelselt kahte erinevat lugu. Üks lugu oli see, mis toimus põrandaaluse enda peidetud pimedas koopas ja see toimus hämaralt valgustatud saalis. Kusjuures laval oli kaks suurt kivirahnu, mida sai pooleks teha ja nende poolikute kivirahnude sees oli siis kolm istekohta, kus ühes istus põrandaaluse teener Apollon (Indrek Sammul) ja teises kirjutas põrandaalune ise kirjutusmasinal oma tekste ning kolmandat istekohta kasutasid jooksvalt kõik tegelased. Teine lugu toimus suures ja värvilises maailmas, mis oli loodud lavale ja kus kõik tegelased olid palju karikatuursemad ja värvilisemad. Pole vist vaja öelda, et mulle meeldis see värviline ja karikatuuride rohkem maailm rohkem. Kontraste oli veel teisigi. Näiteks see sama kirjutusmasin ja nutitelefonid koos erinevate teavituste helidega.

Tekstilise poole pealt etendus mulle üldse ei meeldinud, sest tekst oli minu jaoks igav ja raske. Samas kui mõelda, et tegemist on Dostojevski kirjutatud tekstiga ja Dostojevski on vaieldamatult kirjandusklassika, siis on „Ülestähendusi põranda alt“ täiesti tüüpiline Tallinna Linnateatri repertuaar. Kogu lavastuse kujundus (muusika, liikumine, lavakujundus, kostüümid) meeldis etendus mulle väga ja samas tundus see nii Tallinna Linnateatri kohta nii ebatüüpiline lavastus olema just kujunduse poolest. Tegelikult kostüümid olid ikkagi pigem tüüpilised ajastutruud kostüümid. Kui välja jätta see, et põrandaalune meenutas pigem kloun Pierrot kui vaest vene kirjanikku (kes põrandaalune tegelikult ju oli).

Seega oli lavastuses minu jaoks üsna võrdselt neid hetki, mida ma nautisin täielikult kui ka neid hetki, mil ma mõtlesin, millal see stseen või tekst juba ükskord lõpeb. Pigem julgeksin lavastust soovitada keskmisest suuremale teatruhuvilisele ja neile, kellele klassikaline kirjandus ja inimeksistentsi analüüsimine huvi pakub. Nendele, kes tahavad lihtsalt meelelahutuse mõttes teatrisse minna ja kes satuvad mõned korrad aastas teatrisse, siis nendele kindlasti seda lavastust soovitada ei julge.

 

Autor: Fjodor Dostojevski
Lavastaja ja muusikaline kujundaja: Rainer Sarnet
Kunstnik: Laura Pählapuu
Valguskunstnik: Emil Kallas
Koreograaf: Tiina Mölder
Laulude seaded: Andre Maaker
Laval:
Rain Simmul – Põrandaalune
Indrek Sammul – Apollon/Simonov/Zverkov/Yang
Hele Kõrve – Liza/Zverkovi sõber/Ettekandja/Yin
 
Rohkem infot lavastuse kohta saab Tallinna Linnateatri koduleheküljelt.

Loe edasi

Elajannad

 7. septembril 2023 Eesti Teatri festivali Draama etendus ERM´i teatrisaalis

Foto: Rene Jakobson

Käesolev postitus on veidi erilisem kui teised tekstid, mis varasemalt siin blogis ilmunud on. Nimelt otsustasin selle teksti kirjutamisel veidi kõrvalist abi kasutada. Tänapäeval on olemas igasuguseid imevidinaid ja tehnoloogilisi abivahendeid, miks ma siis ei võiks neid kasutada. Need, kes arvasid et ma postituse jaoks ChatGPT-d ehk siis juturobotit kasutasin, on õigel teel. Päris aus olles pean tunnistama, et kogu siinne tekst siiski tehisintellekti poolt kirjutatud ei ole. Andsin ChatGPT-le sisendparameetrid, mille põhjal ta võiks mulle teksti genereerida, valisin sealt sobivad mõtted välja ja laiendasin neid enda isiklike mõtetega. Kindlasti ei saa selline stiil tavaks, kuid tahtsin lihtsalt midagi teistmoodi katsetada. „Elajannad“ tundus ideaalne lavastus, mille kohta teha veidi erilisem postitus, kuna tegemist on hübriidlavastusega, mis hõlmab endas nii kontserdi kui teatrilavastuse elemente.

Lavastuse idee tuli kahelt naiselt – kontrabassimängija Mingo Rajandilt ja näitleja Eva Kolditsalt ja seega saab öelda et tegemist on naistest rääkiva lavastusega, mis loodud naistelt naistele (kuigi protsessi on kaasatud ikkagi päris mitmedki mehed ka). "Elajannad" ei paku mitte ainult suurepärast muusikalist kogemust, vaid see puudutab ka olulisi ja sügavaid teemasid, mis on naiste jaoks eriti olulised. Etendus ei karda tuua esile naisi mõjutavaid eluolukordi, mis ulatuvad sünnitamisest kuni perevägivallani. Kuigi publikust oli sageli kuulda naeru ka väga mitmete selliste lausete peale, mis tegelikult naljakad ei ole. Näiteks, kui naine tapab oma mehe ära, sest ei soovi et nende lapsed vägivaldses kodus üles kasvaksid, siis reaalsuses pole siin mitte midagi naljakat. Ometigi publik naerab. Ühelt poolt oli naer kindlasti tingitud kaitserefleksist ja soovist kuidagi kuuldule reageerida. Aga teisalt võis publikut naerma ajada ka näitlejate Mirtel Pohla ja Eva Kolditsa veidi huumorivõtmes esitus. Sünnituse stseeni juures ilmselt ajaski naerma eelkõige osaliselt humoorikas lähenemine sünnitusele ja see, et üks naine julgeb välja öelda need mõtted, mis ilmselt paljude naiste peades sünnituse ajal (või ka enne või pärast seda) tekkinud on.

Näitlejad Mirtel Pohla ja Eva Koldits on etenduses "Elajannad" tõelised säravtähed, kes tulevad lavale oma erakordse andega. Nende esitused annavad etendusele veelgi suurema mõju ja sügavuse. Mõlemad näitlejannad toovad esile tegelaskujude emotsionaalsed nüansid ja seega on üsna lihtne tabada 9-aastase lapse paanilist hirmu ema kaotamise pärast, noore naise südantsoojendavat ootust emaks saamise ees või vägivalla alla kannatanud naise ahastust. Kusjuures tegelaste karakterid antaksegi edasi ainult hääle ja miimika abil, kostüüme ja enda välimust muutmata. Näitlejannade oskused väljendada erinevaid tundeid – alates rõõmust kuni kurbuseni – teevad nende esitlused meeldejäävaks ja võimsaks ning pakkudes publikule naudingut.

Teadmine, et me pole üksi ja et teised on sama asja kogenud, on see mis lähendab. Peale etendust oli isegi kuulda kuidas lavastust võrreldi Anna Hintsi filmiga „Savvusanna sõsarad“. Eks teatud sarnasus teemade osas ju ole, kuid minu jaoks on „Elajannad“ siiski veidi esteetilisema esitusega. „Savvusanna sõsarates“ on naised kogu oma alastuses tumedas suitsusaunas ja sinna lisanduvad erinevad lood suitsusaunast, mis muudavad filmi süngemaks ja kohati tekkis mul tunne, et naine olla on väga raske. Peale etendust oli aga vastupidiselt olek kergem ja tundsin, et naised on nagu võimsad haldjad, kes hoolimata oma õrnusest saavad kõikide olukordadega hakkama. "Elajannad" käsitleb neid teemasid õrnuse ja kaastundega ning tõstab esile naiste tugevust ja vastupidavust nende keeruliste olukordade lahendamisel. Etendus julgustab arutelu ja teadlikkuse tõstmist nende teemade ümber ning annab häält neile, kes vajavad tuge ja mõistmist.

Kindlasti aitas minu jaoks naiselikkust rõhutada ka kostüümide valik. Kõik naised on laval lohvakates mustades talaari meenutavates riietes. Kuigi ühelt poolt on riietus lai, siis liikumisel võimaldab see siiski aimata talaari all peituvaid naiselikke kontuure. Peas kandsid nii naised kui mehed mustast tüllist tehtud peakatteid, mis meenutasid väga 18. sajandil moes olnud kõrgeid parukaid. Selline peakatte ja kostüümi kooslus tekitas minus vähemalt illusiooni suursugustest naistest ja see ilmselt ongi peamine põhjus, miks „Elajannad“ minu jaoks tundus õrnema ja naiselikumana kui „Savvusanna sõsarad“. Eks pealkirja „Elajannad“ teine pool juba oma kõlalt loob eelduse millestki ilusast (sõna lõpp  -annad, tekitab minus seose jumalannadega). Samas peab tunnistama et pealkirja algus lubab jlle ristivastupidiselt midagi elajalikku, mis nii veetlev pole. Eks pealkiri võtabki ühe sõnaga kokku naiste olemuse. Oskavad naised olla kui tõelised jumalannad kui seda vaja on, aga kui naine endast välja läheb, siis võib ta olla täielik elajas.

Kuigi muusikud, peale kontrabassimängija Mingo Rajandi, olid kõik mehed, siis eelpool mainitud peakatted tekitasid osaliselt visuaali justkui oleksid laval kõik muusikud kõrget soengut kandvad naised. Või siis turbanit kandvad mehed. Ma ise vist siiski kaldusin neid rohkem vaatama kui turbanitega mehi, aga ma kahtlustan, et tegijatel oli taotlus ikkagi mehi naistena markeerida. Etendusele järgnenud vestlusringist selgus, et Tartus toimunud festivali etenduse jaoks oli lavastuse kujundust veidi muudetud ja seetõttu olid muusikud näitlejate seljataga, mitte niivõrd külje peal kui Vaba Laval, kus lavastust tavaliselt mängitakse. Lisaks puudusid Tartus laval põrandalt mustad pikad õhupallid (mida on võimalik postituse päisepildil näha), mis ideeliselt oma kuju poolest vist peaksid sümboliseerima mehi. See võib väga efektne vaatepilt olla, kuidas Mirtel Pohla ja Eva Koldit nn meesenergia vahel liiguvad ja naiseks olemise ilu ja valu lahkavad. Praegu jäi minu jaoks kujunduse mõttes teatraalsusest veidi puudu ja kohati tekkis mõte, et ma vaatan kontserti, mille vahetekstid on lihtsalt naiste elust ja esitatud kutseliste näitlejate, mitte muusikute endi poolt.

Nagu juba mainitud, pole tegemist ainult teatrietendusega, vaid täiesti arvestatava kontserdiga. Kuigi kontserdil tavaliselt nii palju valgusega ei mängita ja nii on muusikud valgussõõris peamiselt siis kui näitlejad vaikivad ja ongi muusika kord särada. Selles osas kaldub „Elajannad“ ikkagi rohkem teatrilavastuse poole ja seetõttu ta ilmselt ka teatrifestivali põhiprogrammi valitud on. Iga muusik selles ansamblis on oma ala ekspert, ja nende koostöö loob tõeliselt erilise kõlalise maailma. Kuna ma muusikast väga palju ei tea, siis seda ma siinkohal analüüsima ei hakka. Nõustun ChatGPT-ga, et muusikud olid tõesti suurepärased ja eriti meeldis mulle, et sõnaline osa ja muusika ei seganud teineteist ning sõnaliste vahepealade juures tegid muusikud ainult tasast helikujundust. Samas oli väga palju neid hetki kus muusikud said soleerida ja näitlejad istusid vaikselt ning jälgisid muusikuid. Kusjuures Draama festivali publikul vedas veel nii hästi, et laval õnnestus teiste hulgas musitseerimas näha ja kuulda maailmatasemel muusikut Andres Kaljustet. „Elajannad“ on tõeline muusikaelamus, mis võlub oma kauni helikeelega ja jääb südamesse kummitama, seega muusikasõpradele kindlasti kohustuslik. Kusjuures pärast etendust kuulsin nii mõneltki külastajalt, et mehed polnud lavastusest just eriti positiivses võtmes rääkinud, ainus mis meestelt kiidusõnu pälvis, oli muusika.

Kokkuvõttes on "Elajannad" lavastus, mida ei tohiks jätta vaatamata. See on nii muusikaliselt kui ka emotsionaalselt sügav ja rikastav kogemus, mis jääb meelde pikaks ajaks. Võib-olla siiski julgen natukene rohkem naistele kui meestele seda soovitada. Ma praegu ei leidnud millal ja kus lavastust veel vaadata saab, seega tasub huvilistel silmad lahti hoida.

Idee autorid: Eva Koldits ja Mingo Rajandi
Lavastaja: Eva Koldits
Kunstnik: Kairi Mändla
Helilooja ja ansamblijuht: Mingo Rajandi
Dramaturg: Berit Kaschan
Valguskunstnik: Meelis Lusmägi
Laval:
Eva Koldits, Mirtel Pohla, Mingo Rajandi (kontrabass), Erki Pärnoja (kitarrid, elektroonika), Tobias Tammearu (saksofon, elektroonika), Ahto Abner (löökpillid), Andres Kaljuste (vioola)

Lõpetuseks üks näide lavastuses kõlavast muusikast: https://www.youtube.com/watch?v=7oSVZoVqpUU

Loe edasi

TIIT PAGU

 5. september 2023 Tallinna Linnateatri etendus Draama festivali raames Vanemuise väikeses majas

Foto: Siim Vahur

Pärast seda kui sa oled öösel maganud ainult viis tundi ja sedagi rahutult ning mitmete ärkamistega, on ilmselt enamik inimestest järgmisel päeval väsinud ja mitte kõige paremas tujus. Ometigi meil kõigil juhtub selliseid öid ja neile järgnevaid päevi ja elu läheb sellest hoolimata edasi. Minul juhtus selline öö olema just eile ja nii juhtuski, et sellises olekus läksin teatrisse vaatama neli tundi kestvat etendust. Kui juurde lisada pool tundi enne etenduse algust toimunud kontsert ja etendusele järgnenud vestlusring, siis veetsin teatrimajas kokku viis ja pool tundi. Enamus inimesi ilmselt võdistab nii pika teatriõhtu peale mõeldes jubedusest õlgu. Minu jaoks ei tundunud see neli tundi etenduse ajana üldse nii pikk, eriti kui arvestada seda, et etendus algas kell 18 ja seega saab koju varem kui tavapärase etenduse algusaja korral.

Esimese vaatuse ajal selgus siiski, et ma olin oma võimeid tugevasti üle hinnanud ja sel korral oli see neli tundi teatrit minu jaoks eriline piin. Kuna ma siiski olen tugevalt masohhistlike kalduvustega otsustasin etenduse lõppedes vestlusringi ka minna, kuigi esimese vaatuse (ja ka teise vaatuse) ajal ei suutnud ma ära oodata millal vaatus läbi saab. Kui endale ausalt tunnistada, siis suurema osa ajast mõtlesin päevasündmustele ja pidasin plaani eesootavate sündmuste jaoks, sest ma lihtsalt ei suutnud etenduse teksti jälgia. Kuigi ma väga püüdsin. Ma kujutan ette, et enamuse ajast viibisin vestlusringis juba väsimusest pahupidi olevate silmadega. Siiski pean tunnistama, et vestlusring meeldis mulle veidi rohkem kui etendus ise. Peaks hakkama festivalide ajal pileteid ostma nendele etendustele, mis on päev pärast vestlusringi, sest minu meelest on pärast vestlusringi oluliselt parem lavastusest aru saada, sest lavastajad ja näitlejad on enda mõtteid lavastusprotsessist jaganud. Samas poleks siis endal üldse huvitav nähtud lavastust analüüsida ja kaasa mõelda.

„Tiit Pagu“ on Jaan Krossi värsivormis kirjutatud teos, mis räägib juuratudeng Tiit Pagust ja tema muutumisest üliõpilasest kommunistiks, kes seetõttu on sunnitud oma elu pagenduses elama. Sarnased sündmused on olnud ka Jaan Krossi enda elus ja seetõttu peetakse teost paljuski autobiograafiliseks kuna oli Kross ka ise juristi haridusega, kuigi suurem osa eestlastest teab Jaan Krossi eelkõige ainult kirjanikuna. „Tiit Pagu“ ilmus esimest korda 2020. aastal Loomingu Raamatukogu sarjas ja sealt hakkas lavastaja Jaak Printsil idanema mõte teosest lavastus teha. Nagu eilsest vestlusringist selgus, siis teos on lavale toodud praktiliselt täies mahus, mis seletab etenduse üsna pikka kestust. Väidetavalt on lavastuse tarbeks raamatust välja kärbitud ainult 15 värssi, mida on tegelikult väga vähe. Päris ausaks jäädes, ma sisust midagi detailselt rääkida ei oska, sest etenduse sisuline pool läks väsimuse tõttu minust täielikult mööda. Enamasti rändasid mõtted Krossi värrsidelt enda päevasündmustele. Eks mingi väike süü, miks ma kuulata ei suutnud, võis olla ka värsskõnel. Eeldab ju värsskõne, et seda esitatakse mingi teatud rütmiga ja ühel hetkel muutus see sama rütmiga tekst minu jaoks lihtsalt mingiks taustamüraks mida oli lihtne ignoreerida. Kuigi tegelikkuses olid näitlejatudengid väga tublid ja esitasid teksti väga elavalt ning seega mingit monotoonsust etenduses ei olnud. Seepärast ma ainult enda väsimust süüdistangi. Sest ma tegelikult tahtsin kuulata ja kaasa mõelda, aga hoolimata minu pingutustest ja laval toimuvast, ei suutnud ma kogu täiega etendusega kaasas olla ning pigem oleksin tahtnud silmad kinni panna ja pea naabri õlale toetada ning uinaku teha.

Lavastus on üles ehitatud veidi lavakõne või loo jutustamise võtmes. Laval on küll tegelased, kuid tegelased ise saavad võrdlemisi vähe sõna. Natuke häiris ka see, et ühte ja sama tegelast (Tiit Pagu) kehastasid mitmed erinevad näitlejad ja seega oli veidi keeruline jälgida, kes hetkel keda kehastab. Peamiselt jutustavad teised sellest, mis juhtus ja veidi jääbki mulje justkui kogu lavaka XXXI lend loeb hästi ilmekalt ja liikumisseadetega kaunistatult Jaan Krossi raamatut „Tiit Pagu“ publikule ette. Siinkohal peab siiski XXXI lennu tudengite ja lavastaja Jaak Printsi ees mütsi maha võtma ja tõdema, et kuigi tekst jäi minu jaoks tahaplaanile, siis ilma tekstita oli lavastust samuti tore vaadata. Eriti meeldis mulle koreograafia, mille eest tuleb eraldi tänada koreograaf Eve Mutsot. Liikumist ja kostüüme vaadates tekkis mul täielikult tunne nagu ma oleks 1930ndatesse sattunud. Seda emotsiooni suurendas ka enne etendust toimunud väike kontsert ajastutruude lööklauludega. Seega, kellel vähegi võimalik, soovitan pool tundi enne etenduse algust kohal olla, et kontserti nautida. Ainus segane koht minu jaoks oli etenduse lõpus akutrellidega lava üles võtmine, sest esiteks oli akutrellide mürinas päris keeruline teksti kuulda (ma ikkagi üritasin teksti jälgida nii palju kui mu aju seda võimaldas) ja teiseks polnud akutrell kindlasti mitte sellele ajastule omane leiutis. Lisaks pidid lavamehed lava ilmselt kohe tagasi kokku panema, sest järgmisel päeval on juba uus etendus tulemas. Seega tekitas selline võte minus rohkem küsimusi kui aitas luua tööõhustikku.

Kuna tegemist on Tallinna Linnateatri ja EMTA lavakunstikooli koostöölavastusega, siis laval on ainult XXXI lennu tudengid ja Linnateatri panus on ilmselt rohkem ruumi ja lavatehnilise meeskonna andmine. Tudengid tähendavad minu jaoks seda, et kõik laval olnud näod olid suuresti võõrad. Eks mõni nimi oli tuttav ja ehk olen mõnda nägu ka vilksamisi varem kusagil näinud, kuid nii pikas lavastuses olid siiski kõik minu jaoks võõrad. Tore on vaadata, et tulevased näitlejad on nii andekad ja järelkasvu peaks Eesti teatril olema rohkem kui küllalt. Siinkohal tahaksin tudengeid tunnustada, et kuigi neil on alles õppeprotsess pooleli, siis suur töö on neil tehtud ja tegelikult ei saaks paljud kutselised näitlejadki sellise keerulise lavastusega hakkama. Kuigi laval oli 16 noort inimest (enamasti mitte kõik korraga), jäi mulle teistest enim silma Hanna Jaanovits. Kindlasti ei jäänud ta mulle silma oma nime tõttu (on tema isa ju teada-tuntud Vanemuise näitleja Margus Jaanovits), sest näod ja nimed viisin ma alles pärast etenduse lõppu kavalehe abil kokku. Eelkõige jäi Jaanovits mulle silma oma eriti ilmeka kõnemaneeri ja suurepärase liikumise tõttu. Jah, kõik tantsisid hästi, aga oli näha et Jaanovitsil tulid liigutused välja plastilisemalt ja graatsilisemalt kui teistel. Seega tahan tulevikus näha, mida ta peale kooli lõppu tegema hakkab. Kuigi nagu öeldud, siis minu jaoks oli kursuse tase võrdlemisi kõrge ja ühtlane, kedagi kehva näitlejamesterlikkusega küll silma ei jäänud.

Lavakujunduses on kasutatud lava peale ehitatud pöördplatvormi, millel peamine tegevus toimub. Platvormi tagaseina katab must veidi läbipaistev kangas ning kanga tagant on näha suurt peeglit, millelt platvormil olevad tegelased peegelduvad. Just seda sama platvormi hakataksegi etenduse lõpus üles võtma, imiteerides suurt töö tegemist põgenikelaagris. Lisaks platvormile on laval näha 16 puidust tooli ja vastavalt stseenidele ka ajastule omaseid üksikuid mööbliesemeid (voodi, laud, toolid). Pigem on lavakujundus minimaalne ja suurem rõhk atmosfääri loomise jaoks pannakse Krossi värssidele, mis sisaldavad endas rohkearvulisi kirjeldusi ja seeläbi loovad juba ise paljuski kogu keskkonna. Valdavalt domineerivad kujunduses hallikad ja tumedad toonid. Kõik tüdrukud kannavad samasuguseid tumehalle 30ndate stiilist inspireeritud kleite ja poisid heledamast hallist kangast pükse ja veste. Vastavalt stseenile lisatakse kostüümidele aksessuaare (korporatsiooni lindid, pearätid jms), kuid leidub ka värvilisemaid kostüüme, näiteks värvilised peokleidid. Seega kõik nii üksluine ja hall ikka pole. 

Etenduse lõpus lasti valgus järjest rohkem lavalt maha, imiteerimaks pimedaid töölaagri aastaid. Eks see lõpp oma pimedusega veidi pakkus publikule proovikivi, sest lisaks minule hakkasid ka mitmed teised haigutust tagasi hoidma, nihelema või siis päris häälekalt juttu rääkima ja oli näha, et inimesed tahtsid pimedast teatrisaalist lahkuda. Ometigi tahaksin ma eeldada, et Draama festivali ajal on publikuks keskmisest suurem teatrisõber ja seega selline käitumine ehk annab aimu sellest, et neli tundi on ikka veidi liiga pikk aeg ühe etenduse jaoks. Nagu vaheaja järgselt saali naastes tühjaks jäänud istekohtade järgi oletada saab, oli publikus siiski veel neid, kes lavastust minuga sarnaselt piisavalt hinnata ei osanud ja otsustasid juba vaheajal lahkuda. Ma päris nii jubedaks lavastust siiski ei pidanud, et oleks vaheaejal lahkuda tahtnud, kuid eks see teine vaatus tundus ikka päris pikana.

Minu jaoks oli kindlasti tegemist selle aasta kõige vaevalisema lavastusega. Ühelt poolt polnud lugu päris minu maitsele ja kindlasti mõjutas enesetunnet ning etenduse vastu võtmist ka magamatus. Kuigi ma olin teatrist välja saades siiralt õnnelik et katsumus läbi sai ja ma olin kindel et nähtud lavastus oli minu selle aasta kõige kehvem teatrielamus, siis nüüd puhanud peaga möönan, et kõige kehvem elamus kindlasti ei olnud. Lihtsalt tekst polnud minu jaoks, aga näitlejad tegid head tööd ja ilmselt tänu näitlejate mängule ma päris magama siiski ei jäänud. Soovitada julgeksin ainult suurtele teatrisõpradele, kes värsist oskavad lugu pidada. Kõikidele nendele, kes mõtlevad et võiks lihtsalt ajaviiteks teatrisse minna, on minu soovitus sellest lavastusest kaarega mööda käia.

 
Autor: Jaan Kross
Lavastaja: Jaak Prints
Kunstnik: Kristjan Suits
Koreograaf: Eve Mutso
Valguskunstnik: Emil Kallas
Helikujundaja:  Arbo Maran
Värsiõpetaja: Anu Lamp
Lauluõpetaja: Riina Roose
Grimmikunstnik: Anu Konze
Laval EMTA lavakunstikooli XXXI lend:
Markus Andreas Auling, Karl Birnbaum, Richard Ester, Lauren Grinberg, Hanna Jaanovits, Laurits Muru, Hele Palumaa, Herman Pihlak, Kristina Preimann, Kristin Prits, Emili Rohumaa, Alice Siil, Juhan Soon, Astra Irene Susi, Rasmus Vendel, Edgar Vunš

 

Rohkem infot lavastuse ja tulevaste mänguaegade kohta saab Tallinna Linnateatri koduleheküljelt.

Loe edasi