TIIT PAGU

 5. september 2023 Tallinna Linnateatri etendus Draama festivali raames Vanemuise väikeses majas

Foto: Siim Vahur

Pärast seda kui sa oled öösel maganud ainult viis tundi ja sedagi rahutult ning mitmete ärkamistega, on ilmselt enamik inimestest järgmisel päeval väsinud ja mitte kõige paremas tujus. Ometigi meil kõigil juhtub selliseid öid ja neile järgnevaid päevi ja elu läheb sellest hoolimata edasi. Minul juhtus selline öö olema just eile ja nii juhtuski, et sellises olekus läksin teatrisse vaatama neli tundi kestvat etendust. Kui juurde lisada pool tundi enne etenduse algust toimunud kontsert ja etendusele järgnenud vestlusring, siis veetsin teatrimajas kokku viis ja pool tundi. Enamus inimesi ilmselt võdistab nii pika teatriõhtu peale mõeldes jubedusest õlgu. Minu jaoks ei tundunud see neli tundi etenduse ajana üldse nii pikk, eriti kui arvestada seda, et etendus algas kell 18 ja seega saab koju varem kui tavapärase etenduse algusaja korral.

Esimese vaatuse ajal selgus siiski, et ma olin oma võimeid tugevasti üle hinnanud ja sel korral oli see neli tundi teatrit minu jaoks eriline piin. Kuna ma siiski olen tugevalt masohhistlike kalduvustega otsustasin etenduse lõppedes vestlusringi ka minna, kuigi esimese vaatuse (ja ka teise vaatuse) ajal ei suutnud ma ära oodata millal vaatus läbi saab. Kui endale ausalt tunnistada, siis suurema osa ajast mõtlesin päevasündmustele ja pidasin plaani eesootavate sündmuste jaoks, sest ma lihtsalt ei suutnud etenduse teksti jälgia. Kuigi ma väga püüdsin. Ma kujutan ette, et enamuse ajast viibisin vestlusringis juba väsimusest pahupidi olevate silmadega. Siiski pean tunnistama, et vestlusring meeldis mulle veidi rohkem kui etendus ise. Peaks hakkama festivalide ajal pileteid ostma nendele etendustele, mis on päev pärast vestlusringi, sest minu meelest on pärast vestlusringi oluliselt parem lavastusest aru saada, sest lavastajad ja näitlejad on enda mõtteid lavastusprotsessist jaganud. Samas poleks siis endal üldse huvitav nähtud lavastust analüüsida ja kaasa mõelda.

„Tiit Pagu“ on Jaan Krossi värsivormis kirjutatud teos, mis räägib juuratudeng Tiit Pagust ja tema muutumisest üliõpilasest kommunistiks, kes seetõttu on sunnitud oma elu pagenduses elama. Sarnased sündmused on olnud ka Jaan Krossi enda elus ja seetõttu peetakse teost paljuski autobiograafiliseks kuna oli Kross ka ise juristi haridusega, kuigi suurem osa eestlastest teab Jaan Krossi eelkõige ainult kirjanikuna. „Tiit Pagu“ ilmus esimest korda 2020. aastal Loomingu Raamatukogu sarjas ja sealt hakkas lavastaja Jaak Printsil idanema mõte teosest lavastus teha. Nagu eilsest vestlusringist selgus, siis teos on lavale toodud praktiliselt täies mahus, mis seletab etenduse üsna pikka kestust. Väidetavalt on lavastuse tarbeks raamatust välja kärbitud ainult 15 värssi, mida on tegelikult väga vähe. Päris ausaks jäädes, ma sisust midagi detailselt rääkida ei oska, sest etenduse sisuline pool läks väsimuse tõttu minust täielikult mööda. Enamasti rändasid mõtted Krossi värrsidelt enda päevasündmustele. Eks mingi väike süü, miks ma kuulata ei suutnud, võis olla ka värsskõnel. Eeldab ju värsskõne, et seda esitatakse mingi teatud rütmiga ja ühel hetkel muutus see sama rütmiga tekst minu jaoks lihtsalt mingiks taustamüraks mida oli lihtne ignoreerida. Kuigi tegelikkuses olid näitlejatudengid väga tublid ja esitasid teksti väga elavalt ning seega mingit monotoonsust etenduses ei olnud. Seepärast ma ainult enda väsimust süüdistangi. Sest ma tegelikult tahtsin kuulata ja kaasa mõelda, aga hoolimata minu pingutustest ja laval toimuvast, ei suutnud ma kogu täiega etendusega kaasas olla ning pigem oleksin tahtnud silmad kinni panna ja pea naabri õlale toetada ning uinaku teha.

Lavastus on üles ehitatud veidi lavakõne või loo jutustamise võtmes. Laval on küll tegelased, kuid tegelased ise saavad võrdlemisi vähe sõna. Natuke häiris ka see, et ühte ja sama tegelast (Tiit Pagu) kehastasid mitmed erinevad näitlejad ja seega oli veidi keeruline jälgida, kes hetkel keda kehastab. Peamiselt jutustavad teised sellest, mis juhtus ja veidi jääbki mulje justkui kogu lavaka XXXI lend loeb hästi ilmekalt ja liikumisseadetega kaunistatult Jaan Krossi raamatut „Tiit Pagu“ publikule ette. Siinkohal peab siiski XXXI lennu tudengite ja lavastaja Jaak Printsi ees mütsi maha võtma ja tõdema, et kuigi tekst jäi minu jaoks tahaplaanile, siis ilma tekstita oli lavastust samuti tore vaadata. Eriti meeldis mulle koreograafia, mille eest tuleb eraldi tänada koreograaf Eve Mutsot. Liikumist ja kostüüme vaadates tekkis mul täielikult tunne nagu ma oleks 1930ndatesse sattunud. Seda emotsiooni suurendas ka enne etendust toimunud väike kontsert ajastutruude lööklauludega. Seega, kellel vähegi võimalik, soovitan pool tundi enne etenduse algust kohal olla, et kontserti nautida. Ainus segane koht minu jaoks oli etenduse lõpus akutrellidega lava üles võtmine, sest esiteks oli akutrellide mürinas päris keeruline teksti kuulda (ma ikkagi üritasin teksti jälgida nii palju kui mu aju seda võimaldas) ja teiseks polnud akutrell kindlasti mitte sellele ajastule omane leiutis. Lisaks pidid lavamehed lava ilmselt kohe tagasi kokku panema, sest järgmisel päeval on juba uus etendus tulemas. Seega tekitas selline võte minus rohkem küsimusi kui aitas luua tööõhustikku.

Kuna tegemist on Tallinna Linnateatri ja EMTA lavakunstikooli koostöölavastusega, siis laval on ainult XXXI lennu tudengid ja Linnateatri panus on ilmselt rohkem ruumi ja lavatehnilise meeskonna andmine. Tudengid tähendavad minu jaoks seda, et kõik laval olnud näod olid suuresti võõrad. Eks mõni nimi oli tuttav ja ehk olen mõnda nägu ka vilksamisi varem kusagil näinud, kuid nii pikas lavastuses olid siiski kõik minu jaoks võõrad. Tore on vaadata, et tulevased näitlejad on nii andekad ja järelkasvu peaks Eesti teatril olema rohkem kui küllalt. Siinkohal tahaksin tudengeid tunnustada, et kuigi neil on alles õppeprotsess pooleli, siis suur töö on neil tehtud ja tegelikult ei saaks paljud kutselised näitlejadki sellise keerulise lavastusega hakkama. Kuigi laval oli 16 noort inimest (enamasti mitte kõik korraga), jäi mulle teistest enim silma Hanna Jaanovits. Kindlasti ei jäänud ta mulle silma oma nime tõttu (on tema isa ju teada-tuntud Vanemuise näitleja Margus Jaanovits), sest näod ja nimed viisin ma alles pärast etenduse lõppu kavalehe abil kokku. Eelkõige jäi Jaanovits mulle silma oma eriti ilmeka kõnemaneeri ja suurepärase liikumise tõttu. Jah, kõik tantsisid hästi, aga oli näha et Jaanovitsil tulid liigutused välja plastilisemalt ja graatsilisemalt kui teistel. Seega tahan tulevikus näha, mida ta peale kooli lõppu tegema hakkab. Kuigi nagu öeldud, siis minu jaoks oli kursuse tase võrdlemisi kõrge ja ühtlane, kedagi kehva näitlejamesterlikkusega küll silma ei jäänud.

Lavakujunduses on kasutatud lava peale ehitatud pöördplatvormi, millel peamine tegevus toimub. Platvormi tagaseina katab must veidi läbipaistev kangas ning kanga tagant on näha suurt peeglit, millelt platvormil olevad tegelased peegelduvad. Just seda sama platvormi hakataksegi etenduse lõpus üles võtma, imiteerides suurt töö tegemist põgenikelaagris. Lisaks platvormile on laval näha 16 puidust tooli ja vastavalt stseenidele ka ajastule omaseid üksikuid mööbliesemeid (voodi, laud, toolid). Pigem on lavakujundus minimaalne ja suurem rõhk atmosfääri loomise jaoks pannakse Krossi värssidele, mis sisaldavad endas rohkearvulisi kirjeldusi ja seeläbi loovad juba ise paljuski kogu keskkonna. Valdavalt domineerivad kujunduses hallikad ja tumedad toonid. Kõik tüdrukud kannavad samasuguseid tumehalle 30ndate stiilist inspireeritud kleite ja poisid heledamast hallist kangast pükse ja veste. Vastavalt stseenile lisatakse kostüümidele aksessuaare (korporatsiooni lindid, pearätid jms), kuid leidub ka värvilisemaid kostüüme, näiteks värvilised peokleidid. Seega kõik nii üksluine ja hall ikka pole. 

Etenduse lõpus lasti valgus järjest rohkem lavalt maha, imiteerimaks pimedaid töölaagri aastaid. Eks see lõpp oma pimedusega veidi pakkus publikule proovikivi, sest lisaks minule hakkasid ka mitmed teised haigutust tagasi hoidma, nihelema või siis päris häälekalt juttu rääkima ja oli näha, et inimesed tahtsid pimedast teatrisaalist lahkuda. Ometigi tahaksin ma eeldada, et Draama festivali ajal on publikuks keskmisest suurem teatrisõber ja seega selline käitumine ehk annab aimu sellest, et neli tundi on ikka veidi liiga pikk aeg ühe etenduse jaoks. Nagu vaheaja järgselt saali naastes tühjaks jäänud istekohtade järgi oletada saab, oli publikus siiski veel neid, kes lavastust minuga sarnaselt piisavalt hinnata ei osanud ja otsustasid juba vaheajal lahkuda. Ma päris nii jubedaks lavastust siiski ei pidanud, et oleks vaheaejal lahkuda tahtnud, kuid eks see teine vaatus tundus ikka päris pikana.

Minu jaoks oli kindlasti tegemist selle aasta kõige vaevalisema lavastusega. Ühelt poolt polnud lugu päris minu maitsele ja kindlasti mõjutas enesetunnet ning etenduse vastu võtmist ka magamatus. Kuigi ma olin teatrist välja saades siiralt õnnelik et katsumus läbi sai ja ma olin kindel et nähtud lavastus oli minu selle aasta kõige kehvem teatrielamus, siis nüüd puhanud peaga möönan, et kõige kehvem elamus kindlasti ei olnud. Lihtsalt tekst polnud minu jaoks, aga näitlejad tegid head tööd ja ilmselt tänu näitlejate mängule ma päris magama siiski ei jäänud. Soovitada julgeksin ainult suurtele teatrisõpradele, kes värsist oskavad lugu pidada. Kõikidele nendele, kes mõtlevad et võiks lihtsalt ajaviiteks teatrisse minna, on minu soovitus sellest lavastusest kaarega mööda käia.

 
Autor: Jaan Kross
Lavastaja: Jaak Prints
Kunstnik: Kristjan Suits
Koreograaf: Eve Mutso
Valguskunstnik: Emil Kallas
Helikujundaja:  Arbo Maran
Värsiõpetaja: Anu Lamp
Lauluõpetaja: Riina Roose
Grimmikunstnik: Anu Konze
Laval EMTA lavakunstikooli XXXI lend:
Markus Andreas Auling, Karl Birnbaum, Richard Ester, Lauren Grinberg, Hanna Jaanovits, Laurits Muru, Hele Palumaa, Herman Pihlak, Kristina Preimann, Kristin Prits, Emili Rohumaa, Alice Siil, Juhan Soon, Astra Irene Susi, Rasmus Vendel, Edgar Vunš

 

Rohkem infot lavastuse ja tulevaste mänguaegade kohta saab Tallinna Linnateatri koduleheküljelt.