Raamatud 2023: august

Juhtus nii, et augusti algus oli teatrilavastuste poolest väga tihe ja nelja esimese augusti päeva jooksul sai kolm korda teatris käidud. Ülejäänud kuu möödus ka sama märkamatult ja kiiresti ning seega väga palju lugemiseks aega ei jäänudki. Endal on ka veidi imelik, et ainult neli raamatut (kusjuures ükski neljast raamatust polnud väga mahukas) läbi jõudsin lugeda. Siin need vähesed raamatud siis on:

1. Samantha Young "Dublin Street" – Selle raamatu avastasime sõbrannaga ühe öövalve ajal, kui googeldasime, mida lugeda võiks. Raamat pidi olema üks nendest raamatutest, mida ei saa enne käest ära panna, kui raamat läbi on loetud. Tegemist on romaaniga, kuid sisu poolest sarnaneb ta veidi raamatule “50 halli varjundit”, seega erootikat (kuigi ma pole väga nõus, et need seksistseenid mida raamatus kirjeldatakse päris puhas erootika on) on omajagu. Ajaviiteks sobis lugeda küll, aga minu jaoks raamat nii kaasahaarav ei olnud, et ma poleks suutnud raamatut käest panna. Tegelikult venis raamatu lugemine päris pikalt. Kellele armastusromaanid ja veidi rohkem erootiliste stseenide kirjeldusi meeldivad, siis neile ehk sobib raamat paremini kui mulle. Ma siiski arvan, et ma olen kordades paremaid romaane lugema juhtunud.

2. Matti J. Peura "Kuidas ma võitsin depressiooni" – Ma pole kindel, kas mul päris depressiooni on, aga läbi põlenud olen ma kindlasti. Seega kõnetavad mind hetkel veidi rohkem igasugu eneseabi raamatud ja nii haarasin raamatukogust selle raamatu ka kaasa, lootes raamatust juhtnööre saada kuidas depressioonist või vaimse tervise probleemidest võitu saada. Lootus oli eriti kõrge seepärast, et raamatu on kirjutanud arst enda isiklikust kogemusest. Kahjuks olid mu ootused raamatule kõrgemad kui raamatu sisu neid täita suutis. Umbes poolteist lehekülge üldist juttu ühel teemal ja siis edasi järgmise teema juurde. Kuna ma olen psühholoogiat ja meditsiini õppinud ja päris palju populaarteaduslikke raamatuid psühholoogiast ja aju toimimisest juurde lugenud, siis jäi raamat mulle isiklikult liiga pinnapealseks. Oleks tahtnud rohkem arsti enda isiklikke näiteid lugeda ja teaduslikud selgitused oleksid võinud ka põhjalikumad olla. Samas esimeseks sissejuhatuseks inimestele, kes teemast midagi ei tea, on see raamat heaks abimeheks, aga raamatu pealkiri minu meelest pole sisuga vastavuses ja seega pealkirja järgi (nagu mina seda tegin) raamatut valides võite veidi pettuda.

3. William Gibson "Neuromant" – Tegin oma blogis katkiseid linke korda ja nii sattusin vana postituse peale Vanemuise lavastusest “Beatrice”, mis rääkis sellest kuidas tulevikus on võimalik inimesi või nende kehaosi (nt aju) ümber vahetada. Nägin sealt postitusest, et lavastuse loomiseks on inspiratsiooni ammutatud William Gibsoni raamatust “Neuromant” ja kuigi ma eriline ulmekirjanduse austaja pole, otsustasin raamatu läbi lugeda. Minu jaoks oli raamatut veidi raske lugeda, kuna raamat on kirjutatud 1983. aastal ja raamatu eestikeelne tõlge ja kujundus pärinesid samast ajastust. Näiteks häiris mind kõige enam see, et uus peatükk ei alanud uuelt leheküljelt ja nii olid kõik leheküljed äärest ääreni teksti täis. Eks sõnakasutus oli ka kohati kummaline, näiteks sõna “pidanud” asemel kasutati järjepidevalt “pidand” ja paljud teised -nud, -tud jne lõpulised sõnad olid minu jaoks ebaharjumuspäraselt kirjutatud. Huvitav oli lugeda, mida arvati 1983. aastal tehisintellektist ja kuidas siis räägiti juba droonidest. Samas oli tekst minu jaoks piisavalt keeruline, et ega ma päris täpselt aru ei saanudki kas tegelased toimetasid täielikult virtuaalmaailmas või oli ikka osa tegevusest reaalses maailmas ja seega ei saanud ma päris täpselt ka kogu sellest tehisintellekti, droonide jms kasutamisest aru. Kannatas lugeda, aga peamiselt seepärast et tegemist oli ikkagi veidi põnevikku meenutava teosega, kus käis erinevate osapoolte vahel võitlus ja kaklemine. Lihtsalt haavata saaduid hakati ravima ulmelistel meetoditel ning pahalastel olid küünte alla implanteeritud terad ning silmade asemel peegelklaasid jne, mis aitasid neil võidelda. Pigem niisama ajaviiteks raamatut ei soovita, kui tegemist pole just eriliste ulmekirjanduse austajatega.

4. John Steinbeck "Hiirtest ja inimestest" – Otsustasin vahelduseks lugeda jälle mõne raamatu nn kirjandusklassika nimekirja kuuluvatest raamatutest. Raamat on kindlasti Ameerika ühiskonnas suurema tähtsusega (sest seal on rohkem ajaloolist tausta nt tumedanahaliste ja vaeste inimeste orjadena kasutamisel ning klassiühiskonnal), kuid eks mingi samastumise suudab ka eurooplane raamatu sisuga luua (sest eks siingi on rikkamad vaesemaid orjadena kasutanud). Minu jaoks jäi kõige enam kõlama mõte, et kui sul on vähemalt üks unistus (näiteks osta endale väike talu ja maad ning saada teistest sõltumatuks), siis see aitab sul rasked ajad üle elada ka siis, kui sa sisimas tead et see unistus ei täitu mitte kunagi. Kuna tegemist on jutustusega, siis oli tegemist kiiresti kulgeva raamatuga. Mulle sisu kahest koos rändavast töömehest täitsa meeldis, aga lõpp oli minu jaoks kuidagi ootamatu ja ma oleksin sinna tapmise lõppu veel midagi juurde tahtnud. Siiski mingit erilist lugemiselamust ma ei saanud (nagu võiks kirjandusklassikalt eeldada).