Raamatud 2023: September

Nagu öeldakse, siis kõik on uus septembrikuus. Mul küll sel septembril midagi uut ei ole, aga kuna septembri esimesed kaks nädalat oli puhkus, siis jõudsin endalegi üllatuseks septembris päris palju raamatuid läbi lugeda. Kahjuks on enamus raamatuid pigem lihtne ajaviitekirjandus ja seega raamatutarkust väga palju juurde ei saanud.

1. Michelle Thomas "Minu s*tt terapeut & muud vaimse tervise lood" - Raamat jäi mulle raamatupoes soodushinnaga silma ja kuidagi kõnetas mind. Ilmselt seetõttu et selleks hetkeks olin aru saanud, et ma olen vaimselt kurnatud ja läbi põlenud ja lootsin raamatust enda jaoks veidi häid mõtteid saada. Raamatu autor on ise sügava depressiooniga maadelnud ja kirjutabki raamatus sellest kuidas tema enda vaimse tervise korda sai. Kuna autor on Inglismaal pidanud ka vaimse tervise blogi, siis on ta enda raamatus kajastanud ka erinevate inimeste mõtteid ja kogemusi erinevate vaimse tervisega seotud teemade kohta. Kellel on endal vaimse tervisega probleeme, siis soovitan lugeda, sest raamat näitab et samasuguste muredega on veel palju inimesi ning ehk annab raamat motivatsiooni ja jõudu enda probleemidega tegelemiseks. Minul oli igatahes mitmeid äratundmishetki ja sain aru, et ilmselt nii hullus seisus ma ikkagi ei ole, et saaksin öelda, et mul on depressioon. Väga hästi sobib raamat ka nendele inimestele, kes lihtsalt tahavad erinevaid vaimse tervise probleeme paremini mõista või enda vaimse tervise probleemidega vaevlevaid lähedasi paremini mõista. Igatahes praegu, kus järjest rohkem räägitakse vaimsest tervisest ja selle hoidmisest, on raamat sobilik lugemine igaühele.

2. Ketlin Priilinn "Enne kui on hilja" - Tegemist on Ketlin Priilinna kirjutatud Rebecca Lindebergi sarja krimiloo esimese osaga. Minu jaoks tundus raamat kohati nagu Eesti krimiseriaal, mis on välismaa eeskujul tehtud, aga on aru saada et sellist põnevust oodata ei tasu nagu välismaa eeskujudelt. Lugeda kannatas, aga minu jaoks põnevust väga üles ei kerinud. Peamiselt lugesin seepärast, et midagi oli isu lugeda, aga maal peale selle raamatu sel hetkel midagi loetavamat ei olnud. Kuigi mõrvarit ma päris alguses ära ei arvanud, oli minu jaoks liiga palju ebaolulisi süžeeliine, mis raamatut huvitavamaks ei teinud. Ajaviiteks siiski sobib hästi.

3. Christina Lauren "Ilus tõbras" - See on järjekordne raamat nendest, mida pidid naised tahtma ilma katkestuseta lõpuni lugeda. Tegemist on erootilise romaaniga ja kellele sellised romaanid meeldivad, siis ilmselt neile meeldib raamat ka. Ajaviiteks oli hea lugemine, ei pidanud väga ajusid pingutama. Aga ma olen lugenud kordades kaasahaaravamaid raamatuid nii süžee kui erootika osas. Kusjuures need teised raamatud pole isegi mitte erootilised romaanid olnud. Ja raamatut panin ikka päris mitu korda käest ära, enne kui raamatu lõpuni lugesin.

4. Graeme Macrae Burnet "Patsiendi lugu" - Nägin seda raamatut kunagi raamatupoes ja sisututvustus tundus huvitav. Kuna raamat kuulub kaasaegse romaani sarja, siis ilmselt oli tegemist ikkagi ilukirjandusliku teosega. Kuigi autor üritab jätta muljet, et raamat on kirjutatud leitud päevikute järgi ja arsti eluloo kirjeldamiseks on ta teadustööd teinud, usun ma siiski et tegemist on ilukirjandusega. Ma lootsin natukene rohkem psühiaatrilisi nüansse ja psühholoogilist põnevikku, sest raamatu tuvustuse põhjal jääb mulje, et just ühe psühhiaatri juures käinud ja enesetapu teinud noore naise lugu hakkabki tema õde rääkima. Tegelikult on see siiski rohkem elus olnud õe lugu ja kohati tundus mulle, et raamat räägib sellest kuidas hulluks minnakse. Romaanist oli minu jaoks asi kaugel, sest minu jaoks seostub romaan armastuslooga, aga kuigi siin armastusest räägiti, siis pigem tehti seda pinnapealselt ja see polnud loo keskne sisuliin.

5. Helen Cox "Laip raamatupoes" - Ma arvan, et selle raamatu lisasin ma endale nimekirja peamiselt sellepärast, et tegevus toimub raamatupoes. Iseenesest kõlbas lugeda, aga erilist põnevust mina sealt ei leidnud ja raamatu lugemine ikka venis. Pealkirja järgi võiks eeldada, et tegemist on põneviku või krimilooga, aga minu jaoks jäi seda põnevust ja krimi veidi väheks. Veidi meenutab neid tohutuid seriaale, kus nunnad, raamatukoguhoidjad, preestird, kokad jne politseil kuritegusid lahendada aiavad, sest siin on samuti kaks noort naist, kellest üks töötab raamatukogus ja kes aitavad politseil koletu kuriteo ära lahendada. Ma saan aru, et tegemist on sarjaga ja kuna ma polnud sarja esimest osa lugenud, siis äkki olid mõningad eeldused mul puudu, et raamatut paremini mõista. Samas tundus mulle, et raamat oli täiesti sobilik ka iseseisvalt lugemiseks ja mulle lihtsalt ei avaldanud raamat muljet, kuna ma oleksin veidi põnevamat sisu tahtnud. Kõikidele neile, kellele eelpool mainitud sarjad meeldivad, võiks ka see raamat meeldida.

6. Sosuke Natsukawa "Lugu kassist, kes püüdis päästa raamatuid" - Jällegi võtsin selle raamatu, sest tegemist oli raamatutest rääkiva raamatuga. Alles pärast sain teada, et tegemist on pigem noorteraamatuga. Samas tundus mulle, et raamatus oli päris palju häid ütlemisi ja ilmselt ongi raamatu eesmärk läbi fantaasia innustada noori rohkem lugema ja näidata miks raamatuid tasub armastada. Vähemalt mulle jäi selline moraal raamatust kõlama. Soovitan lugeda kõikidel raamatuarmastajatel ka siis, kui nad ei ole enam päris noorteromaani lugemise vanuses. Kindlasti aga tasuks raamat ette sokutada nendele noortele, kes ehk lugemisest võõrdunud on ja ei oska enam raamatuid vääriliselt hiinata.

7. Sylvia Day "Alasti" – Nagu pealkirja järgi arvata võib, siis kuulus ka see raamat sellesse kuulsasse nimekirja raamatutest, mida naised enne lõpuni lugemata käest ära ei suuda panna. Minu jaoks venis see raamat veel hullemini kui eelmised. Kohati oli tunne et tegemist on sama süžeega, millest rääkis „Ilus tõbras“ ja ma mõtlesin, kas tõesti erootiliste raamatute kirjutajatel kulub kogu fantaasia seksistseenide välja mõtlemisele. Kuigi ega need seksistseenid ka eriti köitvad ei olnud. Päris mitmel korral tabasin end mõttelt, et tegelikkuses on selle raamatu kirjutanud mõni ohtralt pornot vaadanud meesterahvas, kes end Sylvia Day varjunime taha peidab. Seega raamat mind eriti ei köitnud.

8. Ketlin Priilinn "Kas keegi kuuleb mind?" – Tegemist on Rebecca Lindebergi sarja teise raamatuga, mida ma hakkasin peamiselt seepärast lugema, et olin jälle maal ja enda raamat sai läbi loetud ning nii otsustasingi emal pooleli oleva raamatu ka läbi lugeda. Eks natukene ikka tekkis esimese osa lõpus ka huvi, et mis Rebecca ja Andersi suhtest edasi saab. Igatahes teine raamat oli veidi juba huvitava, kuigi välismaa autorite krimilugudele jääb see ikkagi alla. Raamatu muutsid huvitavaks mitmed keerulised keerdkäigud inimeste eludes. Ajaviiteks kannatab täitsa lugeda.

9. Robert I. Sutton "Kuidas mölakatega toime tulla" – Selle raamatu soovitust nägin Instagramis ühe psühhiaatriaresidendi kontol. Ja kuna ma olen päris kindel, et mind ümbritseb mitu mölakat, siis tahtsin lugeda kuidas nendega toime tulla. Raamat andis kindlust juurde, et mõned inimesed minu ümber on täielikud mölakad, sest raamatut lugedes tekkis tunne nagu kirjeldataks neid konkreetseid inimesi. Igatahes tänu sellele raamatule tean nüüd kuidas end mölakatega kohtudes hoida ja säästa. Soovitan kindlasti lugeda kõikidel nendel, kes samuti arvavad, et nende tutvusringkonnas võib mölakaid olla.

10. Jack Jordan "Ära tee kahju" – Raamat räägib kuulsast kardiokirurgist, kelle 8-aastane poeg röövitakse ja selleks, et poega tagasi saada peab kirurg enda opilaual tapma riigi ühe tuntuima poliitiku või röövitud poeg sureb. Hiljem selgub muidugi, et see poliitik pole nii süütu midagi ja raamatu jooksul areneb väga palju kriminaalseid keerdkäike. Kohati on lausa uskumatu, milleks emad oma laste nimel võimelised on. Minu meelest toimus igal leheküljel midagi sellist, mida ma oodata poleks osanud, seega põnevust jätkus kuni lõpuni. Soovitan kindlasti neile, kellele põnevikud meeldivad.

11. Ketlin Priilinn "Kommionu" – Tegemist on Rebecca Lindebergi sarja kolmanda raamatuga, mille algus pole küll nii võigas kui esimesel kahel osal, kuid üldiselt on tegemist päris masendava looga, sest siin satuvad kuriteo ohvriks 5 noort tüdrukut. Sarnaselt eelmistele osadele jäi krimiloo osa minu jaoks nõrgaks ja kohati häiris ka eelmistes osades teada saadud info kordamine. Samas on raamatute pikad kirjeldused politseinike eraelust läinud nii põnevaks, et tuleb vist sarja kõik raamatud läbi lugeda, et teada saada mis politseinike eraelust lõpuks saab.