Loetud raamatud 2022: November ja Detsember

Kaks raamatut, mida võiks lugeda, enne kui uueks aastaks lubadusi andma hakkate.

Siit tulevad aasta 2022, viimased loetud raamatud. Kuna aasta lõpp läks tööl ja koolis üsna kiireks (igasuguste iseseisvate tööde esitamised ning tööl haiguste tõttu kolleegide asendamised ja muud kohustused, mis kindlasti olid vaja enne 31.12.2022 ära teha), siis jäi viimase kahe kuu raamatute arv üsna kesiseks.

1. Eero Epner "Lembit Ulfsak" - Minu esimene teadlik mälestus Lembit Ulfsakist on seriaalist "V.E.R.I". Tegelikult nägin teda ilmselt esimest korda Rebase-Reinuna, kuid siis ma ei teadnud, kellega tegemist on, sest olin liialt väikene. Muidugi olen näinud ka mõnda filmi, kus Ulfsak mänginud on. Eriti hea meel on mul selle üle, et ma jõudsin Ulfsakit ka Eesti Draamateatri laval näha. Sest nüüd saan öelda, et ma olen Ulfsakit ikka päris oma silmaga ka näinud. Kuigi raamatust selgus, et Ulfsakile tegelikult teatrilaval nii väga ei meeldinudki ja seega võibki tema puhul eelkõige rääkida filmidest, milles ta mänginud on, mitte teatrilavastustest. Ulfsak oligi eelkõige tuntud filminäitlejana ning just Venemaal. Mulle meeldis, et raamatu puhul polnud väga palju detailseid arvustusi välja toodud ja lood läksid ajalises järjestuses. Siiski natukene häiris mind see, et lähedaste ja sõprade meenutused olid samuti üldise teksti sisse põimitud, mitte polnud eraldi välja toodud (nagu tavaliselt elulooraamatute puhul). Raamatu kujundus oli ka veidi kummaline. Just tekstipaigutuse osas jäi mulje nagu tegemist oleks trükipraagiga, sest ridade joondus polnud selline nagu me tavaliselt raamatute puhul harjunud oleme. Kuigi raamat oli huvitav, kulus mul peaaegu terve kuu, et raamat läbi lugeda. Ometigi algas raamat juba minu jaoks põnevalt, sest ma üritasin mõttes paigutada Lembit Ulfsaki Räpinas asunud lapsepõlvekodu sellesse Räpinasse, mida mina praegu tean. See tekitas tunde justkui oleks meil mingi side ja seetõttu tahtsin raamatut muudkui lugeda. Aga teised kohustused muudkui segasid vahele ja nii veniski raamatu lugemine väga pikale. Kuna mulle elulood niisama ka meeldivad, pole midagi imestada, et see raamat mulle meeldis. Rääkis ausalt ka veidi valusamatest teemadest (nt alkoholism), mitte ei keskendunud ainult kuulsa näitleja kuvandile. Soovitan kõikidele filmi-, teatri- ja eluloohuvilistele.

2. Piret Õunapuu, Liina Karron "Nii meil jõulud tuppa toodi" - Mulle meeldib vahel uurida, kuidas vanasti erinevaid tähtpäevi peeti, ja ideaalis tahaks ma ise ka veidi vanade traditsioonide järgi erinevaid tähtpäevi pidada. Seega teadsin kohe, et pean traditsiooniliste jõulude kohta raamatu läbi lugema. Etnograaf Piret Õunapuu annab raamatus ülevaate sellest, kuidas vanasti Eestis jõule tähistati (millal jõulude tähistamine üldse pihta hakkas, millal midagi tehti ja mida kindlasti teha ei tohi). Natukene saab raamatus aimu ka sellest, kuidas jõulud Eestis (ja üldse Skandinaaviamaades) tekkinud on. Raamatu teises osa annab Liina Karron mõned retseptid, mis on inspireeritud samuti meie esivanemate jõululauast, kuid neid on veidi kaasajastatud. Ma jätsin täiesti teadlikult raamatu lugemise esimesele advendile, et veidi jõulutunnet endas tekitada. Mul on isegi kahju, et meie praegune elutempo on nii kiire, et me ei saagi korralikult jõule tähistada ja peamiselt on jõulud muutunud kommertspühaks. Korralikult jõulude tähistamise all pidasin silmas just rahulikku pere ja sõpradega koosviibimist ning juba nädalaid enne jõuludeks valmistumist. Raamatut soovitan kõikidele. Äkki keegi saab mõne hea retsepti, mida jõululauale panna (mul tekkis küll tahtmine päris mitut toitu proovida) ning äkki keegi otsustab mõnda vana traditsiooni enda peres taaselustama hakata. Oleks ju tore, kui mõned vanad eestlaste traditsioonid elus püsiksid. Minus igatahes tekkis raamatut lugedes isu hubaste jõulude järele vanaema maamajas, kus saab puupliidil ise jõulupraadi valmistada ning mõnusalt looduslähedastest materjalidest jõulukaunistustega elamist kaunistada. Ilmselt võiks raamat sobida lasteaia- või algklasside õpetajatele, kes lastele jõuludest ja traditsioonidest (ning jõuludele eelnevatest ja järgnevatest rahvakalendri pühadest) räägivad, sest raamat annab hästi hea ülevaate sellest mida ja miks vanasti tehti, ning mida jõuludele eelnevatel ja järgnevatel rahvakalendri tähtpäevadel tegema peaks.

3. Minna Lindgren "Raevukas lesk" - See raamat pole kohe kuidagi minu maitsele, aga olin maal ja mul olid enda kaasa võetud raamatud läbi loetud, ja siis asusin ema lugemisvara kallale. Raamat räägib 74-aastasest Ulla-Riita-st, kes on peale pikka aega leseks jäänud ja otsustab nüüd elama hakata. Kohati võib noortel olla häiriv mõelda, et ka 74-aastane käib õhtuti restoranides ja pubides mehi lantimas ning mõtleb seksist. Kuigi tegemist on romaaniga, siis kindlasti paneb raamat nooremaid inimesi sellele mõtlema, kuidas me enda eakamatesse sugulastesse suhtume. Raamat räägib väga palju sellest, et vanadus ongi sageli esimene võimalus, millal inimene tõeliselt vaba on, et elada. Siis pole rahalisi muresid nii palju kui nooruses enne laste saamist ning ka töökohustused ei piira enam inimest. Samas lapsed on kõik enda elude peal ja vanemad juba surnud ning pole vaja kellegi eest hoolitseda. Varjupool on see, et kõrgemas vanuses inimesi hakkavad kummitama tervisemured ning järjest rohkem tuttavaid hakkab surema või haiglasse sattuma. Raamatus ongi Ulla-Riital täiskasvanud lapsed, kes kohtlevad oma ema, justkui vajaks ema täielikku hooldust ja ei saaks enam ise millegagi hakkama. Põhjus on muidugi selles, et lapsed tahavad ema varandust kiiremini kätte saada ja selleks on lihtsam luua visioon, et ema on hullumeelne ja vajab hooldekodu, kui et ema on täisjõus pensionär, kes ostab endale uue korteri ning käib sõpradega väljas ning armub. Igatahes keda huvitab eakate ja noorte maailmade põrkumine ning tahaks enda silmaringi veidi laiendada, siis tasub raamatut lugeda. Kindlasti pole raamat populaarteaduslik, ega ei pretendeeri tõele, aga võib-olla aitab natukene asju teisest vaatenurgast näha. Ajaviiteks igati sobilik lugemine, aga mingit lugemiselamust ma ei saanud. Ilmselt olen raamatu sihtgrupiks ikka liiga noor veel.

4. Julie Heiland "Diana Südamete kuninganna" - Järjekordne romaan sarjast "Säravad naised". Seekordne romaan räägib printsess Diana elust. Natukene keeruline oli lugeda, kuna Diana elas minuga samal ajal ja kuigi ma olin siis veel üsna väikene, on mul enda mälestused sellest mida meedia kirjutas. Kuna raamatu tegelased on reaalselt elanud ja ka sündmused on paljuski reaalselt aset leidnud, siis hakkas mu aju raamatut lugedes arvama, et nüüd ma teangi kuidas kuningakojas asjad tegelikult olid ja mis suletud uste taga toimus. Tegelikkuses on kõik see väljamõeldis ja ma ei saa väljamõeldise põhjal hakata oma arvamust kujundama. Seega tahan kindlasti ka need biograafilised raamatud Dianast läbi lugeda, mille põhjal käesolev romaan kirjutatud oli. Kui tegemist poleks olnud ajaloolise isikuga ja mul poleks endal sellest isikust mingeid mälestusi, siis niisama romaani mõttes oli raamat minu meelest veidi igav. Vähemalt mina ei saanud sellist lugemiselamust, nagu ma lootsin. 

5. Anders Hansen "Depressiivne aju" - Aasta viimane loetud raamat. Pärast Anders Hanseni "Ekraaniaju" lugemist olen ma tema suur austaja ning pidin tema järjekordse raamatu endale soetama. Sel korral räägib Hansen enda raamatus, miks meis tekib ärevus ja depressioon ning kuidas need on normaalne osa meie aju funktsioneerimisest. Lisaks annab ta mõned nõuanded, kuidas depressiooni ja ärevust vähendada või ennetada. Peamine võtmetegur on liikumine ja üksinduse vältimine. Kusjuures oluline pole mitte üksindus selles võtmes, et keegi elab üksinda, vaid just see tunne, et ollakse üksildane. Minu meelest täiesti ideaalne raamat aasta lõppu, et pärast raamatu lugemist anda endale uueks aastaks lubadus oma aju ja vaimse tervise eest rohkem hoolitseda. Seega soovitan absoluutselt kõikidele, sest eks meil kõigil ole ärevuse ja depressiooniga aeg-ajalt tegemist. Lisaks on raamatus peatükkide vahel ka fotod värvilistest vaalidest, mida on niisama tore vaadata.