Tson Lemberi uus elu

 25. juulil 2021 Eisma sadama paadikuuris

Foto: Jaanus Nuutre

Minu selle suve vaieldamatult kõige lemmikum mängupaik on olnud Eisma sadama mõrrakuur. Mis teha, et ma olen merefänn ja mulle tundub igasugune meri ilus. Aga ilma naljata, esiteks on Eisma sadam väga kenasti rekonstrueeritud ja teiseks tundus sealne meri kohe eriti sinine olevat ja ümberkaudne loodus eriti roheline. Meil siin sisemaal on selle kuumaga kogu rohelus suuresti juba kollaseks kuivanud. Eisma sadamasse kohale jõudes mõtlesin, et eriti ideaalne oleks kui mängupaik oleks vabas õhus olnud. Olgem ausad, siis oleksin ma julgelt üle poole ajast lihtsalt merd vaadanud, selle asemel, et etendust vaadata, sest vaatepilt oli lihtsalt lummav.  

Arvestades seda, et etenduste ajaks oleks tulnud sadam kinni panna, kui etendused oleksid väljas toimunud, siis oli mõrrakuur mängupaigana kohalike jaoks parem valik. Tegelikult oli mõrrakuur ka lavastuslikust seisukohast parem valik kui vaba loodus. Minu jaoks lõi mõrrakuur kogu lavastusele hoopis teise dimensiooni, äratades mängupaiga ellu ning tuues tegelased fantaasiamaailmast sellesse päris maailma Eisma sadamas, kus asus publik. Lavastuse tegevus toimub ühes mereäärses majapidamises ja mõrrakuur sobis nagu valatult saja aasta taguse talumaja atmosfääri tekitamiseks. See teadmine, et meri ongi reaalselt siinsamas lähedal, nagu tegelased räägivad, oli nagu kirss tordil. Ehk on mõne tuulisema ilmaga isegi mere kohinat mõrrakuuri kuulda. Muidugi peab kiitma ka kunstnik Jana Wolket, sest mõrrakuurist oli saanud ehtne talumaja sisemus koos ajastutruu mööbli, põrandal olevate kaltsuvaipade ning ühes nurgas rippuva kalavõrguga. Kui ma ei oleks teadnud, et ma olen teatrisse sattunud, siis oleksin ma arvanud, et tegemist on rannarahva muuseumi eksponaadiga, mis tutvustab kunagiste kalurite elamist.

Kusagilt on mulle meelde jäänud infokild, et Eisma sadama leidis teater Nuutrum endale mängupaigaks veel ennem, kui oli olemas lavastus, mida seal mängida. Ma saan sellest täiesti aru, sest sellist asukohta oleks patt kasutamata jätta. Sellise asukoha puhul on täiesti iseenesestmõistetav, et lavastuse alusmaterjaliks valiti August Mälgu novellid. On ju Mälk Eesti tuntuim merekirjanik. Kahjuks pole mina isiklikult ühtegi Mälgu teost lugenud, seega ei oska ma teda kirjanikuna ka hinnata. Oma teadmatuses ei oska ma ka seda öelda, kas dramatiseering oli alusmaterjalist parem või halvem. Siiski saan ma seda öelda, et minu jaoks isiklikult jäi praegune dramatiseering natukene liiga üheplaaniliseks. Ma oleksin tahtnud veelgi rohkem erinevaid tundeid ja ettearvamatuid sündmuste keerdkäike näha.

Esimeses vaatuses justkui ei toimunud midagi peale selle, et ühte rannakülla saabus üks tundmatu purupurjus mees, kelle üksik taluperenaine enda juurde ööbima võttis. Jah, oli näha, et tundmatul oli mingi tume saladus ja üsna ilmne oli ka see mis juhtub siis, kui üksik naine mehe ööseks enda juurde võtab. See, milles seisneb salapärase võõra saladus, oli minu jaoks liiga läbinähtav ja ei andnud loo seisukohast väga palju juurde.

Seevastu teises vaatuses oli sündmusi märksa rohkem, kui esimeses, kuid mingil hetkel oli mul ikkagi tunne, et lavastuse tempo on ikka samasugune nagu esimeses vaatuses, kus midagi väga ei toimunud. Kui esimene vaatuse sündmused leidsid aset vähem kui 24h jooksul, siis teise vaatuse jooksul anti ülevaade olulisematest sündmustest umbes aasta (ehk isegi veidi rohkema) jooksul. Siiski jäi mulle mulje, et ka teises vaatuses seisis aeg paigal ja midagi väga justkui ei toimunud. Ehk on selles tundes süüdi meie tänapäevane kiire elutempo, kus uut infot tuleb kogu aeg igalt poolt ja pidevalt kusagil midagi toimub. Kui kasutada paralleele merega, siis mina oleksin oodanud tormist vahutavat merd, kuid selle asemel nägin ainult tüünet.

Ometigi leidsin ma lavastusest midagi sellist, mis kõnetab inimesi ka sada aastat hiljem. Nimelt soov olla armastatud ja hoitud. Eks selle soovi ümber tegelikult kogu lavastuse tegevus käib. Üksikud naised soovivad leida enda ellu meest, kes neid armastaks ja aitaks neil eluraskustele vastu astuda. Ning pealtnäha kriminaalne tegu võib osutuda hoopis armastuseks oma ligimese vastu. Minu jaoks oli kõige huvitavam vaadata teist vaatust, kus Tson (Mihkel Tikerpalu) ja Maris (Siret Tuula) oma igapäevast elu elasid. Kuidas omavahel põrkusid kaks täiesti teistsugust maailma. Üheltpoolt Tson, kes tahtis lihtsalt elu nautida, mis tähendas võimalikult palju naiste taga ajamist ja alkoholi ning võimalikult vähe töö tegemist. Maris osutus Tsoni täielikuks vastandiks, kuna tema jaoks oli oluline oma vanemate talu toimivana hoida ning selleks oli vaja pidevalt tööd teha – lehma lüpsta, heina niita, põrsast toita, süüa teha jne. Ma usun, et selline meeste ja naiste maailmade (kui nii võib öelda) põrkumine tuleb tänapäeval paljudele tuttav ette. Eks praegugi ole palju selliseid olukordi, kus seks võõra naisega tähendab mehe jaoks lihtsalt seksi ja mitte kohustust naisega koos olla, kuid selle sama naise jaoks võib see sama seks tähendada, et mees armastab teda ja neid ootab ees ühine tulevik koos laste ning koduga.

Nagu lavastuse dramaturg Sven Karja on kavalehel välja toonud, siis Mälgu tegelased leiavad sageli teose lõpuks tee mere ligidusse, mis tähendab rahunemist, selginemist või kojujõudmist. Seda kujundit on väga selgesti näha ka “Tson Lemberi uus elu” lavastuses. Just see sama maailmade põrkumine on tegelikult selle sama mere kujundiga seotud. Maris on lapsepõlvest saadik elanud mere ääres ja ta teab, et meri on see, mis võib nii võtta kui ka anda. On meri temalt võtnud mõlemad vanemad, kuid meri andnud talle võimaluse käia merekaldal muresid kurtmas ja mõtlemas. Nüüd andis meri talle mehe, kellega lõpuks saab Maris oma elu jagama hakata. Ma usun, et eluaegne mere lähedus oligi see, mis oli Marisest teinud nii kindla ja tasakaaluka naise, kes oma rahulikkuse ja kannatlikkusega sai lõpuks selle, mida ta nii väga soovis – leida enda ellu keegi, kes teda armastab. Ka Tson, kes seni oli elanud rahutut elu sisemaal, leidis lõpuks mere äärest enda ellu rahu ja selgust ning õppis ära selle, kuidas Marist tõeliselt rõõmustada. Eks kõik need Tsoni jutud kaugetest maadest ja suurtest meredest, olid ainult märk tema rahutust hingest, soovist kusagile tõeliselt kuuluda. Minu meelest on “Tson Lemberi uus elu” hea näide sellest, kuidas üks tõeliselt kindlameelne naine suudab oma armastuse, headuse ja rahuliku meelega ka kõige rahutuma hinge rahulikuks muuta ja “ära kodustada”.

“elumehest” Tson ning korralike kommetega tasane Maris on August Mälgu originaaltegelased, kellesarnaseid inimesi võime enda ümber ka tänapäeval tihti kohata. Kolmanda tegelase, naabrinaise Elsa, on lavastaja Jaanus Nuutre ja dramatiseerija Sven Karja ise Mälgu teiste naistegelaste põhjal “kokku pannud”. Ometigi on Elsa (Eva Püssa) kõige tüüpilisem külanaine, kes teab täpselt küla kõige  uuemaid uudiseid ning oskab kohale tulla täpselt sel hetkel, kus teda kõige vähem näha tahetakse. Ka selline “naabrivalve” pole tänapäeval kusagile kadunud. Seega võib juhtuda, et ühel hetkel tunnete te laval ära mõne enda tuttava ja saate vaikselt omaette naerda, et aastatega pole inimesed ikka üldse muutunud.

Kui nüüd täiesti aus olla, siis näitlejate mänguga võib päris rahule jääda, kuid ma oleksin näitlejatelt natukene rohkem hingestatust oodanud. Kõige enam meeldis mulle Mihkel Tikerpalu purupurjus Tsonina Marise tuppa saabus. Purjus inimest ei ole üldse kerge mängida ja minu jaoks mõjus naiste poolt tuppa kantud purjus Tson usutavalt. Edasine Tson hakkas Tikerpalul veidi käest libisema, kuid ilmselt saab selles süüdistada vähest mängukordade arvu ja loodetavasti on järgmistel etendustel Tikerpalu Tson juba lõpuni välja sama kuraasikas. Siret Tuulaga, kes kehastas Marist, minul varasem kokkupuudue puudub. Minu jaoks jäi Tuula kehastatud Maris liiga igavaks. Ma oleksin tahtnud veidi rohkem erinevaid tundeid näha. Praegu tundus, et Maris püüab teistele näidata, et ta on vihane, kurb või rõõmus, kuid oli tunda, et see on kõigest näitemäng, mitte päris emotsioon. Mulle oleks meeldinud, kui ma oleksin päris emotsiooni näinud Tuula osatäitmises. Kõige rohkem üllatas mind Eva Püssa, kes kehastas naabrinaist Elsat. Elsa oli oma olemuselt minu jaoks kõige ebameeldivam. Olles varasemalt Eva Püssaga kokku puutunud, siis julgen väita, et see ebameeldivus Elsa puhul oli märk Püssa heast rollisooritusest, sest tegelikkuses Püssa nii ebameeldiv pole. Siiski tundus mulle, et kõik kolm näitlejat olid veidi pinges ja seega ei tajunud ma nende ansamblimängu. Loodetavasti väheneb iga mängukorraga näitlejate pinges olek ja suureneb ühtsus.

Kui nüüd väga aus olla, siis suve suurimat teatrielamust ma sellel korral ei saanud, aga asukoht ning kunstnikutöö lavakujunduse eheduse eest korvavad selle puudujäägi. Ma usun, et kõik need, kes on August Mälki varem lugenud ja kellele tema teosed meeldivad, jäävad selle lavastusega vägagi rahule. Ühte võin ma teile aga küll kinnitada. Kohe kindlasti ei ole tegemist rahamaigulise suurprojektiga ja on tunda, et kogu meeskond pingutab selle nimel, et saada head tulemust ning pakkuda publikule mõnusat elamust. Näiteks kava on meretemaatikale sobivalt rulli keeratud, meenutades nii kirja, mis on üle mere saadetud pudelipostiga. Kes tunneb, et suured publikuhulgad pole päris neile, suvelavastus võiks olla midagi kergemat puhtast filosoofilisest mõtisklusest kuid päris lihtlabast komöödiat ei tahaks ka vaadata, siis Eisma sadama mõrrakuur on piisavalt hubane ja intiimne. Lisaks pakub lavastus palju äratundmist kõigi igapäevaelust, veidi naeru ja ei sunni publikut laskuma liigsetesse filosoofilistesse mõtisklustesse. Huvilistel soovitan veidi varem kohale minna, et enne etendust jõuaks ikka kopsud kohalikku mereõhku täis tõmmata ja vaadet nautida. Kindlasti on lavastus oma temaatikaga olulisem ja südamelähedasem rannarahvale, sest on see ju nende nimevik, millest räägitakse.

 

Autor: August Mälk

Dramatiseerija: Sven Karja

Lavastaja: Jaanus Nuutre

Kunstnik: Jana Wolke

Helikujundaja: Lauri Närep

Valguskujundaja: Robin Täpp

Laval:

Siret Tuula – Kaju Maris

Eva Püssa – Laratsi Elsa

Mihkel Tikerpalu – Tson Lember

 

Pileteid saab osta Piletilevist ja teater Nuutrumi koduleht on SIIN