Kuvatud on postitused sildiga Mihkel Tikerpalu. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Mihkel Tikerpalu. Kuva kõik postitused

20/10/2024

Coolmeister. Järelaitamistund muusikas

 18. oktoobril 2024 Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses

Foto: Kalev Lilleorg


Üldiselt pole ma väga suur stand-up etenduste austaja, aga mõnda olen siiski vaatama juhtunud ja need on mulle täitsa meeldinud. Kuigi tõe huvides peab vist ütlema, et Mihkel Tikerpalu, Madis Kreevani ja Mihkel Seederi lavastus “Coolmeister. Järelaitamistund muusikas”, pole klassikaline stand-up, vaid pigem ühe mehe monolavastus ja seega ma seda teiste stand-up lavastustega võrrelda pigem ei saa. Minu parima arusaamise kohaselt räägivad stand-up koomikud naljakaid seikasid oma enda elust. Selles lavastuses kehastab Mihkel Tikerpalu aga noort muusikaõpetajat, kes õpetaja ameti võlust ja valust räägib, tegemist on välja mõeldud looga ja laval on rekvisiidid ning tegelane, keda näitleja keshastab ja seega on minu silmis tegemist täiesti klassikalise ühemehe monolavastusega.

Kuna ma olen veidi kõrgkoolis õpetaja ametit maitsnud ja lisaks on minu tutvusringkonnas mitmeid õpetajaid, siis ootasin lavastust huviga, sest eks ma enda meelest natukene sellest õpetaja raskest tööst tean ja on huvitav vaadata, et mida sellest siis komöödiasse põimitud on. Eks me oleme kõik kursis sellega, et õpetajad saavad vähe palka, nende töö on raske ja õpetajaks ei taha keegi õppida. Ja kui lavastuse tutvustus lubab eeldada, et etenduse lõpuks on õpetaja amet lahti mõtestatud ja seda veel koos nalja ja muusikaga, siis tuleb ju teatrisse minna. Piletilevi lehel oli selline lavastuse tutvustus: “Meil on hetkel puudus noortest meesõpetajatest! Ei, tegelikult on meil suur puudus noortest õpetajatest üldiselt!! Ei-ei, tegelikult on meil tohutusuur puudus õpetajatest üleüldse!!! Miks see nii on? Miks ei taha iga värskelt keskkooli lõpetanu hakata ise õpetajaks? Pidada ametit, mis on üllaim, põnevaim, loomingulisim ja vaheldusrikkaim kõigist ameteist?

Õpetaja on ju põhimõtteliselt nagu näitleja – ta seisab pidevalt uue publiku ees, kannab ette pähe õpitud teksti ja püüab seejuures olla meelelahutuslik ja sisendusjõuline. Hea õpetaja on omamoodi pop-staar. Ja tema tegudel on päriselt pikaajaline mõju.

Dünaamiline trio, Mihkel Tikerpalu, Madis Kreevan ja Mihkel Seeder on üheskoos mõtestanud laste kasvatamist (DAD-talk „Isal on plaan”) ja naiste olulisust (muusikaline austusavaldus „Jah, ilma naisteta!”). Nüüd astutakse üheskoos õpetaja kingadesse. Aeg on küps, et muuta eepiliseks tunniplaanis ebaõiglaselt vähe elevust tekitav muusikatund!

NB! Järelaitamine ei lähtu riiklikust õppekavast

NBNB! Tunnis kedagi laulma ei panda ega hindeid ei jagata

NBNBNB! Loomulikult pole me unustanud ka vahetundi.”

Eriti elevil olin ma seetõttu, et lavastus pidi olema muusikaline komöödia, mis pani mind lootma, et saab naerda ja muusikat on lavastuses rohkesti. Etteruttavalt ütlen ära, et muusikat oli lavastuses tõesti palju, sest tegemist on ikkagi muusikatunniga, aga see komöödi pool jäi minu jaoks lahjaks. Kusagil minu pimedas ajusopis on teadmine, et Mihkel Tikerpalu laulab hästi ja seega ootasin seda muusikalist vahepala huviga. Tõesti, Tikerpalu lauluhääl ei petnud minu ootusi ja laulab ta tõesti hästi. Kahjuks olid enamus laule selle lavastuse jaoks loodud oma sõnadega ja paljuski mulle tundmatu viisiga, seega polnud lavastus selles mõttes üldse nii kaasahaarav kui ma lootsin. Kui Tikerpalu vanu tuntud laule laulis, siis see oli minu jaoks palju nauditavam, sest aju tundis meloodia ja sõnad ära ja kohe tekkis suurem huvi selle vastu, mis laval toimub. Kahjuks laulis ta tuntud laule ainult mõned üksikud read, aga uued laulud olid pikad ja neid esitas ta täies pikkuses. Tundus, et laulusõnad polnud Tikerpalul täielikult peas, sest kohati vaatas ta enda ees olevalt ekraanilt laulusõnu päris tihti ja mind see veidi häiris. Kuigi tõe huvides olgu mainitud, et ekraan oli tegelikult päris hästi ära peidetud ja kõik ei pruukinud seda üldsegi märgata, et mingi ekraan olemas oli ja Tikerpalu sealt sõnu spikerdas.

Mulle tundus, et lisaks laulusõnadele vaatas Tikerpalu niisama ka aeg-ajalt ekraanilt teksti märksõnu ja see häiris mind veel rohkem kui laulusõnade vaatamine, sest kutselise näitleja puhul eeldan ma, et tal on ikkagi oma tekst peas. See teksti maha lugemine tekitas minus veidi seda haltuura maiku, et tahetakse lihtsa vaevaga kiiresti raha teenida ja just nagu ei peaks väga palju pingutama. Kindlasti oli laulusõnade ümber tegemine ja kogu teksti kokku panemine suur töö, aga ilma ekraani abita oleks minu jaoks etendus veidi paremini mõjunud (eelkõige just professionaalsema mulje loomise aspektist). Tõesti, kui kõik sõnad meelde ei jää, siis oleks nn “spikerdamiseks” ka teisi mooduseid leidnud (nt need samad grafoprojektori kiled, kuhu tegelikult olid ka osad laulusõnad peale kirjutatud).

Kõik need, kes ise õpetajad on, ilmselt tundsid väga mitmeid tuttavaid olukordi etendusest siiski ära. Vähemalt mulle tundus, et inimesed vahepeal ikka naersid ja said naljadele pihta. Minu jaoks jäi lavastus veidi igavaks ja nii palju nalja nagu ma lootsin, etendus mulle pakkuda ei suutnud. Võib-olla pole ma siiski selle päris õpetaja hingeeluga nii kursis nagu ma arvasin ja seetõttu jäi etendus minu jaoks kaugeks. Igatahes kui võrrelda sarnasel teemal nähtud lavastusi, siis kunagi kodukohvikus nähtud Ülle Sillamäe monolavastus “Õpetaja Instagramist” meeldis mulle rohkem ja sel käsitletavate teemadega suhestusin ma veidi rohkem.

Iseenesest on Tikerpalu hea näitleja ja ma oleksin veidi rohkem erinevaid karaktereid näha tahtnud. Praegu oli laval justkui ainult kaks tegevust, laulev õpetaja ja rääkiv õpetaja, kusjuures emotsioone natukene nagu oli, aga ikka oli minu jaoks igav. Oleks võinud mõne päris õpetaja (ilma näitlejahariduseta) lavale rääkima ja laulma panna ning tulemus oleks ilmselt sama olnud. Lisaks Tikerpalule on laval ka muusik Madis Kreevan, kes aeg-ajalt justkui Tikerpalu tegevust kommenteerib või midagi vahele ütleb, aga sageli oli taustamuusika nii vali, et Kreevani lauseid mina ei kuulnud. Seega jäi Kreevan minu silmis rohkem muusiku rolli ja ehk kõige efektsem oli ta kohe etenduse alguses, kui tema kehastas nö õpetajat ja õpilane Mihkel kogu aeg vastamiseks käe tõstis. 

Lavakujundus tõi kindlasti igale saalis viibinud õpetajale vähemalt hetkeks meelde oma klassiruumi ja kõikidele teistele nii mõnegi mälestuse oma kooliajast. Minul tekkis küll korraks tunne nagu oleksin tagasi oma põhikooli aega sattunud. Eelkõige oli selle põhjuseks vana ühekohaline koolipink, mille peal see juba mainitud grafoprojektor. Ma ei tea, kas tänapäeval enam keegi üldse grafoprojektorit kasutab, sest kõiki asju saab arvutist powerpoint ettekandega näidata, kuigi ma usun, et tegelikult on see powerpoint ka juba tänapäeva koolides pigem kaduma hakkav lahendus. Mulle oleks meeldinud kui seda koolipinki oleks kasutatud ka näiteks selle taga istumiseks või kirjutamiseks. Praegu oli laua ainus otstarve kanda grafoprojektorit ja osaliselt varjata lauajalgadele toetatud ekraani, millelt Tikerpalu laulusõnu ja teksti märksõnu luges. Seega tundus mulle, et lavakujundus oli ka veidi läbimõtlemata, sest rohkem kasutas Tikerpalu asjade hoiustamiseks ja toetamiseks kõrget pukklauda, kui koolipinki. Lavastuse temaatikast lähtudes oleks võinud siis kooliga seotud rekvisiite rohkem kasutada.

Kokkuvõttes pean tunnistama, et mina pettusin sel korral korralikult. Kaks tundi kestnud (koos vaheajaga) lavastuse jooksul sain mõned üksikud korrad veidi muiata ja midagi sellist, mis mind tõsiselt naerma oleks ajanud, ma ei leidnud. Lisaks tundus mulle, et tekst oli üsna üheülbaliselt edasi antud (kui laulmine välja jätta) ja lavale oli palju asju toodud, kuid tegelikkuses neid väga palju ei kasutatudki. Kui tegemist on muusikatunniga, siis oleks võinud kasvõi  nt triangel laval kusagil olemas olla ja keegi seda ka mängida, sest minu meelest käivad triangel ja muusikatund kokku nagu sukk ja saabas. Ma siiski tahan arvata, et viga oli minus, mitte lavastuses. Mulle vähemalt tundus, et pedagoogid, kes saalis olid (ja neid oli suurem enamus publikust) jäid lavastusega rohkem rahule kui mina, ilmselt seetõttu, et neile pakkus lavastus rohkem äratundmisrõõmu ja seega said nad rohkem nautida. Kuigi ma ei tahaks lavastust kellelegi soovitada, siis julgen öelda, et kui keegi tahab vaatama minna, siis soovitan seda teha ainult õpetajatel. 


Autorid: Mihkel Tikerpalu, Mihkel Seeder ja Madis Kreevan

Muusik: Madis Kreevan

Näitleja ja artist: Mihkel Tikerpalu


Rohkem mänguaegasid leiab Piletilevi lehelt.

26/07/2021

Tson Lemberi uus elu

 25. juulil 2021 Eisma sadama paadikuuris

Foto: Jaanus Nuutre

Minu selle suve vaieldamatult kõige lemmikum mängupaik on olnud Eisma sadama mõrrakuur. Mis teha, et ma olen merefänn ja mulle tundub igasugune meri ilus. Aga ilma naljata, esiteks on Eisma sadam väga kenasti rekonstrueeritud ja teiseks tundus sealne meri kohe eriti sinine olevat ja ümberkaudne loodus eriti roheline. Meil siin sisemaal on selle kuumaga kogu rohelus suuresti juba kollaseks kuivanud. Eisma sadamasse kohale jõudes mõtlesin, et eriti ideaalne oleks kui mängupaik oleks vabas õhus olnud. Olgem ausad, siis oleksin ma julgelt üle poole ajast lihtsalt merd vaadanud, selle asemel, et etendust vaadata, sest vaatepilt oli lihtsalt lummav.  

Arvestades seda, et etenduste ajaks oleks tulnud sadam kinni panna, kui etendused oleksid väljas toimunud, siis oli mõrrakuur mängupaigana kohalike jaoks parem valik. Tegelikult oli mõrrakuur ka lavastuslikust seisukohast parem valik kui vaba loodus. Minu jaoks lõi mõrrakuur kogu lavastusele hoopis teise dimensiooni, äratades mängupaiga ellu ning tuues tegelased fantaasiamaailmast sellesse päris maailma Eisma sadamas, kus asus publik. Lavastuse tegevus toimub ühes mereäärses majapidamises ja mõrrakuur sobis nagu valatult saja aasta taguse talumaja atmosfääri tekitamiseks. See teadmine, et meri ongi reaalselt siinsamas lähedal, nagu tegelased räägivad, oli nagu kirss tordil. Ehk on mõne tuulisema ilmaga isegi mere kohinat mõrrakuuri kuulda. Muidugi peab kiitma ka kunstnik Jana Wolket, sest mõrrakuurist oli saanud ehtne talumaja sisemus koos ajastutruu mööbli, põrandal olevate kaltsuvaipade ning ühes nurgas rippuva kalavõrguga. Kui ma ei oleks teadnud, et ma olen teatrisse sattunud, siis oleksin ma arvanud, et tegemist on rannarahva muuseumi eksponaadiga, mis tutvustab kunagiste kalurite elamist.

Kusagilt on mulle meelde jäänud infokild, et Eisma sadama leidis teater Nuutrum endale mängupaigaks veel ennem, kui oli olemas lavastus, mida seal mängida. Ma saan sellest täiesti aru, sest sellist asukohta oleks patt kasutamata jätta. Sellise asukoha puhul on täiesti iseenesestmõistetav, et lavastuse alusmaterjaliks valiti August Mälgu novellid. On ju Mälk Eesti tuntuim merekirjanik. Kahjuks pole mina isiklikult ühtegi Mälgu teost lugenud, seega ei oska ma teda kirjanikuna ka hinnata. Oma teadmatuses ei oska ma ka seda öelda, kas dramatiseering oli alusmaterjalist parem või halvem. Siiski saan ma seda öelda, et minu jaoks isiklikult jäi praegune dramatiseering natukene liiga üheplaaniliseks. Ma oleksin tahtnud veelgi rohkem erinevaid tundeid ja ettearvamatuid sündmuste keerdkäike näha.

Esimeses vaatuses justkui ei toimunud midagi peale selle, et ühte rannakülla saabus üks tundmatu purupurjus mees, kelle üksik taluperenaine enda juurde ööbima võttis. Jah, oli näha, et tundmatul oli mingi tume saladus ja üsna ilmne oli ka see mis juhtub siis, kui üksik naine mehe ööseks enda juurde võtab. See, milles seisneb salapärase võõra saladus, oli minu jaoks liiga läbinähtav ja ei andnud loo seisukohast väga palju juurde.

Seevastu teises vaatuses oli sündmusi märksa rohkem, kui esimeses, kuid mingil hetkel oli mul ikkagi tunne, et lavastuse tempo on ikka samasugune nagu esimeses vaatuses, kus midagi väga ei toimunud. Kui esimene vaatuse sündmused leidsid aset vähem kui 24h jooksul, siis teise vaatuse jooksul anti ülevaade olulisematest sündmustest umbes aasta (ehk isegi veidi rohkema) jooksul. Siiski jäi mulle mulje, et ka teises vaatuses seisis aeg paigal ja midagi väga justkui ei toimunud. Ehk on selles tundes süüdi meie tänapäevane kiire elutempo, kus uut infot tuleb kogu aeg igalt poolt ja pidevalt kusagil midagi toimub. Kui kasutada paralleele merega, siis mina oleksin oodanud tormist vahutavat merd, kuid selle asemel nägin ainult tüünet.

Ometigi leidsin ma lavastusest midagi sellist, mis kõnetab inimesi ka sada aastat hiljem. Nimelt soov olla armastatud ja hoitud. Eks selle soovi ümber tegelikult kogu lavastuse tegevus käib. Üksikud naised soovivad leida enda ellu meest, kes neid armastaks ja aitaks neil eluraskustele vastu astuda. Ning pealtnäha kriminaalne tegu võib osutuda hoopis armastuseks oma ligimese vastu. Minu jaoks oli kõige huvitavam vaadata teist vaatust, kus Tson (Mihkel Tikerpalu) ja Maris (Siret Tuula) oma igapäevast elu elasid. Kuidas omavahel põrkusid kaks täiesti teistsugust maailma. Üheltpoolt Tson, kes tahtis lihtsalt elu nautida, mis tähendas võimalikult palju naiste taga ajamist ja alkoholi ning võimalikult vähe töö tegemist. Maris osutus Tsoni täielikuks vastandiks, kuna tema jaoks oli oluline oma vanemate talu toimivana hoida ning selleks oli vaja pidevalt tööd teha – lehma lüpsta, heina niita, põrsast toita, süüa teha jne. Ma usun, et selline meeste ja naiste maailmade (kui nii võib öelda) põrkumine tuleb tänapäeval paljudele tuttav ette. Eks praegugi ole palju selliseid olukordi, kus seks võõra naisega tähendab mehe jaoks lihtsalt seksi ja mitte kohustust naisega koos olla, kuid selle sama naise jaoks võib see sama seks tähendada, et mees armastab teda ja neid ootab ees ühine tulevik koos laste ning koduga.

Nagu lavastuse dramaturg Sven Karja on kavalehel välja toonud, siis Mälgu tegelased leiavad sageli teose lõpuks tee mere ligidusse, mis tähendab rahunemist, selginemist või kojujõudmist. Seda kujundit on väga selgesti näha ka “Tson Lemberi uus elu” lavastuses. Just see sama maailmade põrkumine on tegelikult selle sama mere kujundiga seotud. Maris on lapsepõlvest saadik elanud mere ääres ja ta teab, et meri on see, mis võib nii võtta kui ka anda. On meri temalt võtnud mõlemad vanemad, kuid meri andnud talle võimaluse käia merekaldal muresid kurtmas ja mõtlemas. Nüüd andis meri talle mehe, kellega lõpuks saab Maris oma elu jagama hakata. Ma usun, et eluaegne mere lähedus oligi see, mis oli Marisest teinud nii kindla ja tasakaaluka naise, kes oma rahulikkuse ja kannatlikkusega sai lõpuks selle, mida ta nii väga soovis – leida enda ellu keegi, kes teda armastab. Ka Tson, kes seni oli elanud rahutut elu sisemaal, leidis lõpuks mere äärest enda ellu rahu ja selgust ning õppis ära selle, kuidas Marist tõeliselt rõõmustada. Eks kõik need Tsoni jutud kaugetest maadest ja suurtest meredest, olid ainult märk tema rahutust hingest, soovist kusagile tõeliselt kuuluda. Minu meelest on “Tson Lemberi uus elu” hea näide sellest, kuidas üks tõeliselt kindlameelne naine suudab oma armastuse, headuse ja rahuliku meelega ka kõige rahutuma hinge rahulikuks muuta ja “ära kodustada”.

“elumehest” Tson ning korralike kommetega tasane Maris on August Mälgu originaaltegelased, kellesarnaseid inimesi võime enda ümber ka tänapäeval tihti kohata. Kolmanda tegelase, naabrinaise Elsa, on lavastaja Jaanus Nuutre ja dramatiseerija Sven Karja ise Mälgu teiste naistegelaste põhjal “kokku pannud”. Ometigi on Elsa (Eva Püssa) kõige tüüpilisem külanaine, kes teab täpselt küla kõige  uuemaid uudiseid ning oskab kohale tulla täpselt sel hetkel, kus teda kõige vähem näha tahetakse. Ka selline “naabrivalve” pole tänapäeval kusagile kadunud. Seega võib juhtuda, et ühel hetkel tunnete te laval ära mõne enda tuttava ja saate vaikselt omaette naerda, et aastatega pole inimesed ikka üldse muutunud.

Kui nüüd täiesti aus olla, siis näitlejate mänguga võib päris rahule jääda, kuid ma oleksin näitlejatelt natukene rohkem hingestatust oodanud. Kõige enam meeldis mulle Mihkel Tikerpalu purupurjus Tsonina Marise tuppa saabus. Purjus inimest ei ole üldse kerge mängida ja minu jaoks mõjus naiste poolt tuppa kantud purjus Tson usutavalt. Edasine Tson hakkas Tikerpalul veidi käest libisema, kuid ilmselt saab selles süüdistada vähest mängukordade arvu ja loodetavasti on järgmistel etendustel Tikerpalu Tson juba lõpuni välja sama kuraasikas. Siret Tuulaga, kes kehastas Marist, minul varasem kokkupuudue puudub. Minu jaoks jäi Tuula kehastatud Maris liiga igavaks. Ma oleksin tahtnud veidi rohkem erinevaid tundeid näha. Praegu tundus, et Maris püüab teistele näidata, et ta on vihane, kurb või rõõmus, kuid oli tunda, et see on kõigest näitemäng, mitte päris emotsioon. Mulle oleks meeldinud, kui ma oleksin päris emotsiooni näinud Tuula osatäitmises. Kõige rohkem üllatas mind Eva Püssa, kes kehastas naabrinaist Elsat. Elsa oli oma olemuselt minu jaoks kõige ebameeldivam. Olles varasemalt Eva Püssaga kokku puutunud, siis julgen väita, et see ebameeldivus Elsa puhul oli märk Püssa heast rollisooritusest, sest tegelikkuses Püssa nii ebameeldiv pole. Siiski tundus mulle, et kõik kolm näitlejat olid veidi pinges ja seega ei tajunud ma nende ansamblimängu. Loodetavasti väheneb iga mängukorraga näitlejate pinges olek ja suureneb ühtsus.

Kui nüüd väga aus olla, siis suve suurimat teatrielamust ma sellel korral ei saanud, aga asukoht ning kunstnikutöö lavakujunduse eheduse eest korvavad selle puudujäägi. Ma usun, et kõik need, kes on August Mälki varem lugenud ja kellele tema teosed meeldivad, jäävad selle lavastusega vägagi rahule. Ühte võin ma teile aga küll kinnitada. Kohe kindlasti ei ole tegemist rahamaigulise suurprojektiga ja on tunda, et kogu meeskond pingutab selle nimel, et saada head tulemust ning pakkuda publikule mõnusat elamust. Näiteks kava on meretemaatikale sobivalt rulli keeratud, meenutades nii kirja, mis on üle mere saadetud pudelipostiga. Kes tunneb, et suured publikuhulgad pole päris neile, suvelavastus võiks olla midagi kergemat puhtast filosoofilisest mõtisklusest kuid päris lihtlabast komöödiat ei tahaks ka vaadata, siis Eisma sadama mõrrakuur on piisavalt hubane ja intiimne. Lisaks pakub lavastus palju äratundmist kõigi igapäevaelust, veidi naeru ja ei sunni publikut laskuma liigsetesse filosoofilistesse mõtisklustesse. Huvilistel soovitan veidi varem kohale minna, et enne etendust jõuaks ikka kopsud kohalikku mereõhku täis tõmmata ja vaadet nautida. Kindlasti on lavastus oma temaatikaga olulisem ja südamelähedasem rannarahvale, sest on see ju nende nimevik, millest räägitakse.

 

Autor: August Mälk

Dramatiseerija: Sven Karja

Lavastaja: Jaanus Nuutre

Kunstnik: Jana Wolke

Helikujundaja: Lauri Närep

Valguskujundaja: Robin Täpp

Laval:

Siret Tuula – Kaju Maris

Eva Püssa – Laratsi Elsa

Mihkel Tikerpalu – Tson Lember

 

Pileteid saab osta Piletilevist ja teater Nuutrumi koduleht on SIIN