Hommikuvalgus

 19. juunil 2022 Eesti Noorsooteatri suvelavastus Telliskivi kvartali M-hoones

Foto: Sten-Erik Remmel

Ma olen üks nendest, kellele igasugused laki ja bensiini ja tavoti lõhnad meeldivad. Seega olin meeldivalt üllatunud, kui esimest korda elus Telliskivi kvartali M-hoonesse sisse astusin ja seal sellist vana garaaži hõngu tundsin. Teate küll seda tavoti ja niiskuse segu, mis vanades garaažides heljub. Esmalt mõtlesin, et kes siis garaažis teatrit teeb. Tundus, et ka paljud teised inimesed arvasid samuti, sest istekohale saamist oodates kuulsin nii mõndagi vestlust pealt, kus räägiti, et läheme õue ootama, mida me siin pimedas ja niiskes ikka seisame. Meil oli see valikuvõimalus, et pimedast päikesevalguse kätte liikuda, aga kõikidel seda võimalust pole. Näiteks nendel lastel, kes sinna pimedusse enda kodu on teinud, selline valikuvõimalus puudus. Õigemini valikuvõimalus on alati, aga kõigil viiel noorel, kes selles maa-aluses või pimedas mahajäetud kohas enda kodu olid leidnud, oli see koht hetkel ainus, kus nad end turvaliselt tundsid. Seetõttu polnud välja päikesevalguse kätte minek nende jaoks esmane valik. Eks turvalisust pakkusid ka teised samas olukorras olevad noored, kellega koos seal maa-aluses kohas elati.

Kuigi lugu oli minu jaoks veidi katkendlik ja ma päris täpselt ei saanud aru, mis kohaga siis ikkagi tegemist oli ja kes need lapsed seal olid ja miks nad seal olid, siis sellegipoolest oli lavastuses väga palju puutepunkte tänase maailmaga, mis tegid etenduse vaatamise nauditavaks. Meile näidatakse viite last/noort, kes elavad poolsaare tipus mingis mahajäetud kohas. Päris täpselt pole aru saada, mis see mahajäetud koht on, kus tegevus toimub. Kas see on mingi vana maja, laev, koobas vms. Siiski jäi mulle mulje, et tegevuskoht asus maa-all. Samuti pole päris täpselt aru saada kes need noored on. Jutu põhjal saab mõista, et vähemalt neli nendest on lapsed, kuid mis vanuses täpselt, see jääb arusaamatuks. Viies noor inimene tundub neljast lapsest veidi vanem olevat, kuna temal olevat kunagi laps olnud. Lisaks hoiab ta rohkem omaette ja ei ühine laste mängudega, kuna tundub et tal on rohkem elutarkust ja laste omavahelised mängud teda ei köida. Läbi teiste juttude kuuleme veel ühest poisist, kes on sealt mahajäetud kohast lahkunud ja kes vist oli selle kamba pealik. Aga mis asjaoludel poiss sealt lahkus ja kes ta täpselt oli, jääb kuni etenduse lõpuni arusaamatuks. Ühesõnaga loogilisuse mõttes üsna keeruline lugu, mis justkui ei alga ega lõpe kusagil.

Samas mõtteainet pakub lavastus publikule küllaga. Esiteks just see laste tavapärane maailm, kuidas nad omavahel ühise keele leiavad ja sõbralikult mängivad ning järgmisel hetkel omavahel tülli keeravad ja kaklema hakkavad. Teisest küljest näidatakse kui raske võib olla laste elu siis, kui keegi neid ei vaja ja ei armasta. Kuidas nad igatsevad endale kasvõi oma väikest ruumi, kui ainult oleks keegi, kes neid armastaks ja nende pead silitaks. Ka kõige tugevamate ja pealtnäha karmimate ning räpasema välimusega lastel on alati ainult üks soov - olla armastatud. Ja sellest tegelikult lavastus üsna palju ka räägib. Need lapsed on leidnud endale turvalise paiga selles poolsaare tipus, kus ühel pool on tühermaa ja teisel pool meri. Nad on üksteise jaoks olemas ja jagavad kõike, mida neil on. Kuni ühel hetkel otsustab maailm muutuda ja nende laste elu segi paisata. Ühel päeval avastavad lapsed, et nende lähedusse on tekkinud suur parkimisplats ja peatus. Veidi hiljem selgub, et ehitatud on ka klaasist "suur purk", kus hästi palju inimesi toimetab. Jällegi jäetakse lahtiseks, kas see "suur purk" on kortermaja, kaubanduskeskus, lennujaam või mõni teine hoone. Kindel on see, et selle võõra objekti ilmumine koos infrastruktuuri loomisega näitab kuidas tänapäeval linnastumine järjest kaugemale ulatub ja hävitab kellegi kodud. Sel hetkel tekkis mul tunne, et need lapsed polegi justkui lapsed, vaid loomad või loodus üldisemalt, kes tahab, et me teda armastaksime ja austaksime, kuid selle asemel me hoopis ähvardame teda ja tungime peale.

Lisaks linnastumisele puudutas lavastus väga põgusalt ka praeguse aja kõige kuumemat teemat - sõda. See teema oli siiski pigem põgus kõrvalepõige ja peale paari lauset sõjakindlast keldrist, oligi sõja temaatika lõpetatud. Mina nägin ka väga palju vihjeid tänapäeva tarbimiskultuurile. Kuidas lapsed tulid oma rännuretkelt tagasi ja saagiks oli mitmed kotitäied riideid või taarat. Eks taara korjamine on kodutute inimeste hulgas peamine sissetulekuallikas, kuid selles loos nägid lapsed suurtes plastpudelites siiski peamiselt mänguasju, millega näiteks hea vehklemist harjutada või kaaslasi loopida, kui raha hankimise vahendit. Ühel hetkel kui laval kogu see taara ja riided ja prügikotid vedelesid, siis tekkis küll tunne, et seda kõike, mida me igapäevaselt kokku ostame ja tegelikult ei vaja, on liiga palju ja see kõik kuhjub kusagile loodusesse. Praegu olid need lapsed, kes selle kraami üles korjasid, aga piltlikult öeldes võiksid selle sama riidekraami ja taara sees elada nii loomad, linnud kui ka kalad. Ja see mõte pole üldse positiivne. Mõeldes kõikide nende koledate teemade peale nagu linnastumine, liigtarbimine ja selle mõju loodusele, sõda, kodutud lapsed (inimesed), siis võib tunduda, et sellist sünget suvelavastust ei taha küll keegi vaadata. Jah, teemad võivad sünged olla, aga selle sünguse kõrval on ka palju positiivset.

Tegelikult on ka nendest teemadest rääkimine positiivne, sest kui me märkame mida liigtarbimine ja linnastumine ühiskonnaga teeb, siis me ehk suudame seda pidurdada. Kõige positiivsema asjana tooksin ma välja mängupaiga. Just see veidi niiske ja tavotilõhnast läbi imbunud pime tööstushoone mõjus täpselt sellise kohana, kus ühiskonnast eemale tõrjutud inimesed tavaliselt pesitsevad. Lugu poleks ilmselt pooltki nii palju mõjule pääsenud, kui seda oleks mängitud puhtas teatrimajas, mis on lavadekoratsioonidega koledaks muudetud. Nii audentset atmosfääri poleks ka kõige osavam kunstnik luua suutnud. Koht oli see, mis minu jaoks koos dekoratsioonidega (kriuksuvad reformmadratsid, määrdunud riided, prügikotid jne) lavastuse tõeliselt elama pani. Muidugi poleks ruum üksinda suutnud midagi ära teha ja teine oluline tahk olid noored ja elavad näitlejad.

Kuna see oli minu esimene kokkupuude Eesti Noorsooteatriga, siis näitlejad olid minu jaoks samuti tundmatud. Varem olen laval näinud ainult Steffi Pähni ja Getter Meresmaad, teised olid kõik minu jaoks head avastused. Kindlasti jäid meelde kõik osalejad. Steffi Pähn kehastas teistest vanemat Pikki ja võrreldes teistega oli teda ajaliselt vähem laval tegevuses näha. Mõned korrad ta siiski ühistegevustes osales, kuid enamasti oli ta teistest eemal enda asemel ja kommenteeris aeg-ajalt sealt. Samas oli tema see, kes regilaule esitas ja regilaul pimedas tööstushoones mõjus just kontrastide tõttu efektselt. Kõige elavamalt jäi mulle meelde Maria Ehrenberg, kes kehastas Helmit. Tema lapselikult suured silmad ja lapselik energia olid väga nauditavad. Minu klassikaline pisar tuli just siis silma kui Ehrenberg pidas monoloogi sellest, kuidas ta on pisikene ja ei võta kodus palju ruumi, kui keegi talle kodu tahaks pakkuda. Ma oleks ta ta kohe sealt kaasa tahtnud võtta. Üldse tekkis mul etenduse vaatamise jooksul korduvalt soov maailma parandada. Bussiga koju sõites vaatasin loomade varjupaigas oelvaid loomi ja poetasin järgmised paar pisarat, sest oleks neid loomi tahtnud ka varjupaigast ära päästa. Aga enda lohutuseks võin öelda, et eks ma oma igapäevase tööga veidi ka parandan seda maailma. Getter Meresmaa kehastatud Selena oli ilmselt alguses kõige raskem roll, sest kõik oma emotsioonid ja mõtted tuli vaikides edasi anda ja seda oli samuti huvitav vaadata. Selena hakkas rääkima alles hiljem, kuid siis tegi ta seda nii jõuliselt, et sundis kõik teised vaikima ja ennast kuulama. Enamasti käisidki Meresmaa ja Ehrenberg laval paaris ja moodustasid kaitsetute tütarlaste tandemi, kes otsustasid eluraskuste trotsimiseks õdedeks hakata ja teineteisele toeks olla ning üksteist kaitsta nii samas kohas elavate poiste kui ka ümbritseva maailma eest.

Hoopis teisest puust olid poisid, keda kehastasid Risto Vaidla ja Joosep Uus. Nagu poisid ikka, kaklesid ka nemad pidevalt, peamiselt selle üle, kes on tugevam ja kelle sõna kõik asukad kuulama peaksid. Poistest jäi mulle rohkem silma Tops (Joosep Uus) oma elavalennulise fantaasia poolest. Peaaegu kõige kohta oli tal näide tuua laiast maailmast, kus ta ise väidetavalt laevaga käinud oli. Mulle meenus kohe tüüpiline laste fantaasia, kus räägitakse sinistest ahvidest ja kõikvõimalikest muudest fantaasialoomadest ning fantaasiareisidest. Risto Vaidla kehastatud Kermo oli tüüpiline paha poiss, kes tahtis kamba juht olla ning seetõttu näitas sageli teistele oma karmi olekut. Sisimas oli ka tema hea ja tahtis, et tal oleks keegi, kellega tulevikus hea koos olla oleks. Siiski jäid minu jaoks laias plaanis poisid võrreldes tüdrukutega natukene nõrgemateks ja ei paistnud nii palju oma rollidega silma. Ehk on asi selles, et ma naissoo esindajana hoian lihtsalt oma sookaaslasi nende kannatuste poolest rohkem. Sest tegelikult mängisid kõik näitlejad väga hästi ja ei saa öelda, et keegi oleks nüüd nii palju paremini mänginud. Lihtsalt juhtus nii, et tüdrukute rollid jäid mulle südamelähedasemateks.

Kui lavastuse pealkirja peale mõelda, siis minu jaoks ongi hommikuvalgus see, mis annab inimestele lootuse, et uus päev on eilsest parem. Hommikuvalguses tunduvad asjad ikka palju ilusamad ja puhtamad kui pimedas õhtuhämaruses. Ivar Piterskihi valguskujundus oli ka selliselt loodud, et just hämarast süttinud soojas kollakas hommikuvalguses julgesid kõik lapsed oma hinge pitsitavad salasoovid välja öelda. Sest mine sa tea, äkki täna on see päev, kus keegi hakkab just neid lapsi armastama sellistena nagu nad on.

Kuigi minu jutust võib jääda mulje, et tegemist on sünge lavastusega, siis ma soovitan väga vaatama minna. Nagu teatri nimigi viitab, siis just eelkõige noorte teatrivaatajatega. Mul on kahju, et esietendusel võrdlemisi vähe noori saalis oli. Sest noorte päralt on meie tulevik ja ehk saavad nad lavastust vaadates aru, mida tunnevad need lapsed, kes pole ehk viimase moe järgi riides ja kes ei oma kõige uuemat Iphone mudelit. Lastel on võimalus ka tarbimise osas paremaid harjumusi teha ja ehk paneb lavastuses nähtav neid natukene selle üle mõtlema, et vähem tarbida ning hoida loodust ja üksteist ning hinnata neid, kes meie lähedal on ja keda me armastame. Tegelikult võiksid sellele ka täiskasvanud mõelda.

Autorid: Eva Koff ja Indrek Koff

Lavastaja: Mirko Rajas

Kunstnik: Illimar Vihmar

Helilooja: Markus Robam

Valguskunstnik: Ivar Piterskihh

Videokunstnik: Elise Christin Jörberg

Liikumisjuht: Steffi Pähn

Osades:

Risto Vaidla - Kermo

Steffi Pähn - Pikk

Maria Ehrenberg - Helmi

Joosep Uus - Tobago ehk Tops

Getter Meresmaa - Selena-Lisandra

Rohkem infot mänguaegade ja piletite kohta leiab Eesti Noorsooteatri kodulehelt SIIN