Lahenduste ministeerium

 6. juulil 2024 Eesti Noorsooteatri suvelavastus Võru Kandle aias

Foto: Siim Vahur

Olin oma suurt suvelavastuste postitust tegemas kui nägin, et Eesti Noorsooteater tuleb sel suvel oma suvelavastusega ringreisile üle Eesti. Olen küll pigem vähe Eesti Noorsooteatri lavastusi näinud, aga kõik need mida ma näinud olen on väga head olnud. Seega jätsin lavastuse meelde ja mõtlesin, et seda võiks suvel vaatama minna. Küll aga ei ostnud ma varakult piletit ära ja nõnda juhtuski, et sattusin alles juulis teatrisse kui “Lahenduste ministeerium” Võrru tuli ja minul töölt vaba õhtu juhtus olema. Tegemist on siiski koguperelavastusega, mis enamasti kipub tähendama seda, et lavastus on rohkem noorele vaatajale suunatud. Sellest hoolimata jäin mina nähtuga väga rahule. Ilmselt osalt seetõttu, et teema oli minu jaoks huvitav. Nimelt räägib lavastus suuresti kiusamisest ja selle märkamisest ning üleüldiselt heaks inimeseks olemisest. Seetõttu on minu meelest väga tänuväärne, et lastele selliseid lavastusi tehakse, mis juba varakult annab neile sisendit, et kedagi pole vaja kiusata selliste asjade pärast nagu prillide kandmine või aktsendiga rääkimine. Rõõm oli kuulda, et paljud vanemad ja vanavanemad rääkisid juba enne etenduse algust lastele lavakujunduse näitel, mida tohib teha ja mida mitte. Näiteks oli lavakujunduses kasutuses väga palju grafitit ja nõnda siis vanemad selgitasidki lastele, et niimoodi seinale pole ilus kirjutada ja samuti pole ilus kirjutada sinna koledaid sõnu, sest teised näevad neid. Loomulikult räägiti ka elementaarsest teatriga seotud viisakusest – miks tuleb tasa olla, kuna plaksutada, kuidas istuda jne. Seega on sellised noorele vaatajale suunatud lavastused tänuväärsed ja nagu keegi publikust ütles, siis väga tore on näha, et Võrumaal on nii palju teatrihuvilisi lapsi ja noori.

Ah, et miks see kiusamise teema minu jaoks üldse huvitav tundus? Esiteks seepärast, et ma olin just eelmisel päeval lõpetanud ilukirjandusliku raamatu lugemise mis tegelikult oli küll krimiraamat, aga rääkis just sellest kuidas lasteaias kiusamist taluma pidanud lapsest täiskasvanuna jõhker sarimõrvar sai. Olgugi, et see on ilukirjandus, aga selliseid asju võib ka päriselus ette tulla, sest tegelikult ei oska keegi aimata mida kiusatud lapsed tegelikult tunnevad ja kuidas see nende edasist elu mõjutab. Rääkimata sellest, et kiusatud lapsed võivad väga varakult enesetapu sooritada ja nii jääb nende elu üldse elamata, mis ühiskondlikus mõttes on väga suur kahju. Teisalt puudutas teema mind veidi ka isikliku kokkupuute pärast, kuna olin ka mina see laps, keda koolis sageli kiusati. Võib-olla mul praegu seepärast nii suur tähelepanuvajadus ongi ja ma seda blogi ka pean, et endale tõestada, et ma olen ka keegi. Mis seal salata, eks mul läksid silmad ikka päris mitme koha peal etenduse jooksul märjaks ja peamiselt olid need liigutuspisarad kui nn “lahenduste ministeerium” abivajajaid abistas. Kusjuures silmad läksid pigem märjaks just selle pärast, et inimesed nii head ja abivalmid võivad olla, mitte et teema mulle kuidagi väga valusalt haiget teinud oleks. Eks natukene imelik oli päevavalges läikivate silmadega koguperelavastust (mis võiks ju rõõmus ja energiline olla) vaadata, aga mis sa ära teed kui hing nii hellake sees on.

Nagu juba mainitud, siis lavastus räägib Ruubenist (Hardi Möller), keda koolis kiusatakse kuna ta on pikk ja kannab prille ning tal on halb aura. Ruuben on oma naabrinaiselt kuulnud, et olemas on täiesti salajane lahenduste ministeerium, kes inimesi sarnastes olukordades abistab, ja nii otsustab Ruuben lahenduste ministeeriumile kirja saata ning neilt abi paluda. Kuna Ruuben ministeeriumi aadressi ei tea ja e-kirjad samuti kohale ei lähe, otsustab ta saata posti teel tavalise kirja ja loota, et postkontor oskab kirja õigesse kohta edasi saata. Kahjuks postkontor ja postiljon Susi (Mart Müürisepp) ei oska kirjaga midagi peale hakata. Küll aga loeb postiljoni hakkaja tütar Niina (Alice Siil) salaja kirja läbi ja pärast seda otsustab ta koos oma parima sõbra Alfaga (Maria Ehrenberg) Ruubenit ise aidata. Nagu koguperelavastustele iseloomulik, satuvad lapsed selle abistamise käigus erinevatesse seiklustesse, aga lõpuks laheneb ikka kõik hästi. Kohati tundus mulle, et kõik on justkui väga ilmselge ja täiskasvanuna on kohe aru saada mis lõpuks juhtub (headus võidab), siis eks need vahepealsed seiklused olid ka täiskasvanutele põnevaks üllatuseks.

Ma usun, et eks täiskasvanud leidsid lisaks kiusamisele lavastusest veel teisigi ühiskondlikke valupunkte. Näiteks räägiti väikesest 8-aastasest Ukraina tüdrukust Alinast (Laura Kukk), keda Sophia samuti kiusab tema aktsendi pärast. Aga mida mõistsid ilmselt ainult täiskasvanud, oli see miks üldse üks 8-aastane tüdruk oma kodumaalt teise riiki elama on sattunud. Seega räägiti läbi kiusamise ka Ukraina sõjast ja sellest, kuidas niigi palju kannatada saanud inimesi ootavad ka võõrsil ees kannatused ning miks me peaksime nendega sõbralikud olema. Lisaks tuleks heatahtlik olla ka veidi tõreda endise merekaruga, sest tema ainus poeg on koos oma perega kolinud Ameerikasse ning seega polegi vanal Barremansil kodumaal kedagi ning tema elu oleks palju ilusam kui ta endale kasvõi ühe sõbragi leiaks. Loo moraal täiskasvanute (ja ka noorte) jaoks võikski olla see, et märgata tuleb abivajajaid ning mitte kedagi ei tohiks üksinda jätta.

Lavastuse kodulehe andmetel on lavastus sobilik alates 7. eluaastast ja seda oli veidi etendusel tunda et mõned väiksemad lapsed hakkasid igavlema ja enda jaoks olulisemaid küsimusi arutama, mis polnud kuidagi etendusega seotud. Näiteks miks ei või koerad teatrisse tulla? Ilmselt jäid laste jaoks tähelepanuta ka trupi poolt tehtud väikesed kohandused. Kuigi originaalteksti autor on hollandlanna Sanne Rooseboom, on kõikide tegelaste nimed sellised, et võiksid vabalt olla ka eestlaste nimed. Näiteks täiskasvanulikud nimed Ülo ja Andres, mille üle Niina ja Alfa vaidlevad, pole kohe kindlasti hollandis kasutatavad nimed. Siinkohal peab tänama dramatiseerijat Siret Campbelli, kes on hollandlaste teksti eestlastele omaseks teinud. Lisaks kasutasid tegelased väga palju Võrus paiknevate kohtade nimetusi, näiteks käis etendusest korduvalt läbi Tamula järv ja korra mainiti ka Ränduri pubi. See ilmselt on kas näitlejate endi või siis lavastaja poolne väike lisanüanss, et igas mängupaigas kasutatakse kohalikke nimesid. Kuna mõlemad mainitud kohad on mängupaigast ainult mõnesaja meetri kaugusel, tekitas see kohati tunde, et tegemist ongi kohalike laste looga. Eriti süvendas seda tunnet see, kui tornmajast rääkides viidati Kandle aia kõrval asuvatele kortermajadele. Need aspektid jäid laste jaoks tähelepandamatuks, kuigi kuulsin et mõned emad üritasid laste tähelepanu sellele juhtida.

Minu meelest oli küll tegemist igati kaasahaarava ja energilise lavastusega, kus kellelgi igav ei hakanud. Lihtsalt lapsevanematel tuleb teatrite poolt seatud soovituslikust vanusepiirist kinni pidada, sest on ilmselge, et väikesed mudilased ei suuda peaaegu 2h järjest vaikselt ühe koha peal istuda, ükskõik kui põnev lavastus ka ei oleks. Minu üheks lemmikuks stseeniks kujunes muidugi Tommi Q kontsert, mis põhimõtteliselt andis päris rock-kontserdi mõõdu välja, sest teadupärast on Tommi Q-d kehastanud Mart Müürisepp väga hea laulja. Natukene kahju oli ainult sellest, et publik näitlejatega täielikult kaasa ei läinud ja kaasa ei rokkinud. Eks mõned seda tegid, aga mitte kõik, ja eks ma isegi jäin selle rokkimise osas tagasihoidlikuks. Kui kõik oleksid rokkinud nii nagu trupp seda eeldas, siis oleks päris raju kontsert olnud. Mis sest, et kontsert kestis ainult mõne minuti. Aga põhimõtteliselt on võimalik lavastusele kaasa elada veel teistelgi hetkedel, aga samas ei pea kartma, et publikut väga palju kaasatakse. Peamine kaasamine seisnebki plaksutamises ja mõni julgem võib veidi hõigata ka. Lavastuses kasutatud muusika oli mõnusalt energiline ning tõmbas tähelepanu endale, kui mõni stseen jälle liiga pikalt kestnud oli, ja tähelepanu äratamiseks lavastuses rütmivahetust vaja oli. Kusjuures kasutatud muusika on loodud helilooja Liina Sumera poolt ning kõikide laulusõnade looja ning esitaja on luuletaja ning laulja Eik. Kuigi Tommi Q esituses kuuldud „Morning love“ kõlas küll selliselt, et see võik olla maailmakuulsa poppstaari lugu.

Minu siiras au ja kiitus läheb näitlejatele, sest noortele pole just kerge mängida. Jällegi ma laste sisukohast muidugi ei tea, kas neil oli huvitav või mitte, aga minu hinnangul olid kõik näitlejad ikka väga ägedad ja millise energiaga nad kõik mängisid. Minu meelest võiks täiskasvanutele ka sellise energiaga lavastusi teha, kus kõik kostüümivahetused käivad kiirelt. Vahel on täiskasvanutele mõeldud teatrit vaadates selline tunne, et seal ainult räägitakse paigal seistes ja midagi justkui ei toimugi. Noorele vaatajale mõeldud teatris seda naljalt ette ei tule. Laura Nõlvaku ja Laura Kuke kehastatud kiusajad Sophia ja Jasmiin olid ikka väga usutavad kiusajad. Veidi sellised popid tüdrukud, keda me Ameerika noorte seriaalidest oleme harjunud nägema, kes endast vaesemaid narrivad ja kiusavad. Ja ega Alice Siili ja Maria Ehrenbergi kehastatud Niina ja Alfa kehvemad ei olnud. Ehtsad hakkajad lapsed, kes kiusajatele aeg-ajalt väga ägedalt keelt näitasid. Mina igatahes oleksin küll uskunud, et laval on eelteismelised 10-12 aasta vanused lapsed, mitte täiskasvanud, kes lapsi kehastavad. Erilised kiidusõnad lähevad Alfat kehastanud Maria Ehrenbergile, kes rääkis nii usutava vene aktsendiga, et ma korraks hakkasin juba mõtlema, kas Ehrenberg on mõne vene emakeelega näitlejanna vastu välja vahetatud (kuigi välimus oli ikkagi Ehrenbergi oma). Kui tüdrukutel oli veidi vähem rolle, siis Hardi Möller ja Mart Müürisepp kehastasid kõiki lavastuses olevaid mehi ja vahel kordamööda. Vahel käis tegelaste vaheldumine nii kiiresti, et mul oli keeruline aru saada, kas parajasti on kapten Barremansi kehastamas Mölder või Müürisepp. Eks ma lõpuks tegin muidugi neil väikeste salanippide põhjal vahet ka, kuigi välimus oli üsna sarnane. 

Kõige lemmikumaks kujunesid minu jaoks ikkagi need hetked kui praktiliselt kõik näitlejad kehastasid salajasi hõbemehi. Kõik hõbemehed kandsid halli tolmumantlit ja halli kaabut ning musti pükse. Vahel olid tüdrukud oma pikad juuksed ka nii osavalt kaabu või mantli alla ära peitnud, et kiires liikumises oli päris keeruline eristada, kes on nüüd kes. Mina ikka üritasin, aga ma kujutan ette, et laste jaoks võisidki nad päris samasugused välja näha. Sest erinevalt minust vaatasid lapsed ilmselt tervikut, mitte ei üritanud välja mõelda milline näitleja millist hõbemeest kehastab. See on puhtalt minu kiiks. No ja muidugi oli hõbemeeste ilmumisel ka see kiire kostüümide vahetus, sest alles olid näitlejad lastena laval ja siis järsku hakkasid ükshaaval ilmuma hõbemehed kuni kõik lapsed olid kadunud. Selliste kiirete kostüümi- ja rollivahetuste juures meeldibki mulle tegelikult kõige rohkem see kuidas üsna väikeste vahenditega saab midagi täitsa uut teha. Näiteks need samad hõbemeeste mantlid tõmmati kiiresti teiste kostüümide peale ja polnud mingit suurt ja aeganõudvat kostüümivahetust vaja.

Tegelikult meeldis mulle kogu lavakujundus ka. Sisuliselt oli kujunduses kasutatud kolme tellingut, millest üks kujutas graffitiga kaunistatud müüri ja teised kaks siis erinevaid kodusid. Kusjuures kodud olidki lihtsalt tellingud, mida oli kaunistatud ohtrate lilleamplitega ning siin-seal olid mõned puidust kuubikud, mida sai erineva otstarbega kasutada. Nii võisid kuubikud ühte pidi keerates moodustada Barremansi laeva, sest kuubiku ühele küljele olid maalitud laeva illuminaatorid. Kui kuubiku teine külg keerata, moodustasid need Mykhailo ja Alina kodus olevad sugulaste portreed ning kuubiku kolmanda külje keerates moodustasid need hoopis proua Vis´i raamaturiiulid. Ja muidugi need värvilised kostüümid. Iseenesest oli tegemist igapäevaste riietega, aga kuna tänavapildis näeb minu meelest enamasti ainult musta, valget ja halli, siis oli tore näha et keegi kandis punaseid pükse või rohelist pluusi ja see tegi minu küll kohe tuju heaks. Minu jaoks natukene jäi segaseks, miks Niina kogu aeg kummikutega käis ja miks tal neid nii palju oli. Ma suutsin ainult välja mõelda, et ilmselt ilmestas iga erinev paar uut päeva, sest kirjud kummikud olid ainsad, mis kostüümides vaheldusid.

Igatahes peaaegu 2h hiljem tulin ma Kandle aiast väga hea tujuga ära, sest mulle tundus et maailm oli parem paik. Mitte, et ma nüüd mingi hingelise puhastuse läbi oleksin teinud, aga lavastus oli nii kaasahaarav ja energiline, et ma suutsin kõik argimured ära unustada. Suvel on veel mõned etendused erinevates mängupaikades tulemas. Soovitan kõigil vaatama minna. Ja kes teab, äkki mängitakse lavastust sügishooajal veel Eesti Noorsooteatri saalis edasi.

 

Autor: Sanne Rooseboom
Tõlkija: Vahur Aabrams
Lavastaja: Taavi Tõnisson
Dramatiseerija: Siret Campbel
Kunstnik: Kristel Maamägi
Grafitikunstnik: TA
Helilooja: Liina Sumera
Laulusõnade autor ja esitaja: Eik Erik Sikk (EiK)
EiKi laulude produtsendid: Maris Pihlap ja Mattias Tirmaste
Valguskunstnik: Targo Miilimaa
Osades:
Maria Ehrenberg – Alfa
Alice Siil – Niina
Laura Kukk – Sophia; Alina
Laura Nõlvak – Proua Vis; Jasmiin
Hardi Möller – Ruuben; Ralf; Barremans
Mart Müürisepp – Paps; Barremans; Mykhailo; Tommi Q; Kalle
 
Rohkem infot lavastuse kohta leiab Eesti Noorsooteatri koduleheküljelt.

Loe edasi

Hommikuvalgus

 19. juunil 2022 Eesti Noorsooteatri suvelavastus Telliskivi kvartali M-hoones

Foto: Sten-Erik Remmel

Ma olen üks nendest, kellele igasugused laki ja bensiini ja tavoti lõhnad meeldivad. Seega olin meeldivalt üllatunud, kui esimest korda elus Telliskivi kvartali M-hoonesse sisse astusin ja seal sellist vana garaaži hõngu tundsin. Teate küll seda tavoti ja niiskuse segu, mis vanades garaažides heljub. Esmalt mõtlesin, et kes siis garaažis teatrit teeb. Tundus, et ka paljud teised inimesed arvasid samuti, sest istekohale saamist oodates kuulsin nii mõndagi vestlust pealt, kus räägiti, et läheme õue ootama, mida me siin pimedas ja niiskes ikka seisame. Meil oli see valikuvõimalus, et pimedast päikesevalguse kätte liikuda, aga kõikidel seda võimalust pole. Näiteks nendel lastel, kes sinna pimedusse enda kodu on teinud, selline valikuvõimalus puudus. Õigemini valikuvõimalus on alati, aga kõigil viiel noorel, kes selles maa-aluses või pimedas mahajäetud kohas enda kodu olid leidnud, oli see koht hetkel ainus, kus nad end turvaliselt tundsid. Seetõttu polnud välja päikesevalguse kätte minek nende jaoks esmane valik. Eks turvalisust pakkusid ka teised samas olukorras olevad noored, kellega koos seal maa-aluses kohas elati.

Kuigi lugu oli minu jaoks veidi katkendlik ja ma päris täpselt ei saanud aru, mis kohaga siis ikkagi tegemist oli ja kes need lapsed seal olid ja miks nad seal olid, siis sellegipoolest oli lavastuses väga palju puutepunkte tänase maailmaga, mis tegid etenduse vaatamise nauditavaks. Meile näidatakse viite last/noort, kes elavad poolsaare tipus mingis mahajäetud kohas. Päris täpselt pole aru saada, mis see mahajäetud koht on, kus tegevus toimub. Kas see on mingi vana maja, laev, koobas vms. Siiski jäi mulle mulje, et tegevuskoht asus maa-all. Samuti pole päris täpselt aru saada kes need noored on. Jutu põhjal saab mõista, et vähemalt neli nendest on lapsed, kuid mis vanuses täpselt, see jääb arusaamatuks. Viies noor inimene tundub neljast lapsest veidi vanem olevat, kuna temal olevat kunagi laps olnud. Lisaks hoiab ta rohkem omaette ja ei ühine laste mängudega, kuna tundub et tal on rohkem elutarkust ja laste omavahelised mängud teda ei köida. Läbi teiste juttude kuuleme veel ühest poisist, kes on sealt mahajäetud kohast lahkunud ja kes vist oli selle kamba pealik. Aga mis asjaoludel poiss sealt lahkus ja kes ta täpselt oli, jääb kuni etenduse lõpuni arusaamatuks. Ühesõnaga loogilisuse mõttes üsna keeruline lugu, mis justkui ei alga ega lõpe kusagil.

Samas mõtteainet pakub lavastus publikule küllaga. Esiteks just see laste tavapärane maailm, kuidas nad omavahel ühise keele leiavad ja sõbralikult mängivad ning järgmisel hetkel omavahel tülli keeravad ja kaklema hakkavad. Teisest küljest näidatakse kui raske võib olla laste elu siis, kui keegi neid ei vaja ja ei armasta. Kuidas nad igatsevad endale kasvõi oma väikest ruumi, kui ainult oleks keegi, kes neid armastaks ja nende pead silitaks. Ka kõige tugevamate ja pealtnäha karmimate ning räpasema välimusega lastel on alati ainult üks soov - olla armastatud. Ja sellest tegelikult lavastus üsna palju ka räägib. Need lapsed on leidnud endale turvalise paiga selles poolsaare tipus, kus ühel pool on tühermaa ja teisel pool meri. Nad on üksteise jaoks olemas ja jagavad kõike, mida neil on. Kuni ühel hetkel otsustab maailm muutuda ja nende laste elu segi paisata. Ühel päeval avastavad lapsed, et nende lähedusse on tekkinud suur parkimisplats ja peatus. Veidi hiljem selgub, et ehitatud on ka klaasist "suur purk", kus hästi palju inimesi toimetab. Jällegi jäetakse lahtiseks, kas see "suur purk" on kortermaja, kaubanduskeskus, lennujaam või mõni teine hoone. Kindel on see, et selle võõra objekti ilmumine koos infrastruktuuri loomisega näitab kuidas tänapäeval linnastumine järjest kaugemale ulatub ja hävitab kellegi kodud. Sel hetkel tekkis mul tunne, et need lapsed polegi justkui lapsed, vaid loomad või loodus üldisemalt, kes tahab, et me teda armastaksime ja austaksime, kuid selle asemel me hoopis ähvardame teda ja tungime peale.

Lisaks linnastumisele puudutas lavastus väga põgusalt ka praeguse aja kõige kuumemat teemat - sõda. See teema oli siiski pigem põgus kõrvalepõige ja peale paari lauset sõjakindlast keldrist, oligi sõja temaatika lõpetatud. Mina nägin ka väga palju vihjeid tänapäeva tarbimiskultuurile. Kuidas lapsed tulid oma rännuretkelt tagasi ja saagiks oli mitmed kotitäied riideid või taarat. Eks taara korjamine on kodutute inimeste hulgas peamine sissetulekuallikas, kuid selles loos nägid lapsed suurtes plastpudelites siiski peamiselt mänguasju, millega näiteks hea vehklemist harjutada või kaaslasi loopida, kui raha hankimise vahendit. Ühel hetkel kui laval kogu see taara ja riided ja prügikotid vedelesid, siis tekkis küll tunne, et seda kõike, mida me igapäevaselt kokku ostame ja tegelikult ei vaja, on liiga palju ja see kõik kuhjub kusagile loodusesse. Praegu olid need lapsed, kes selle kraami üles korjasid, aga piltlikult öeldes võiksid selle sama riidekraami ja taara sees elada nii loomad, linnud kui ka kalad. Ja see mõte pole üldse positiivne. Mõeldes kõikide nende koledate teemade peale nagu linnastumine, liigtarbimine ja selle mõju loodusele, sõda, kodutud lapsed (inimesed), siis võib tunduda, et sellist sünget suvelavastust ei taha küll keegi vaadata. Jah, teemad võivad sünged olla, aga selle sünguse kõrval on ka palju positiivset.

Tegelikult on ka nendest teemadest rääkimine positiivne, sest kui me märkame mida liigtarbimine ja linnastumine ühiskonnaga teeb, siis me ehk suudame seda pidurdada. Kõige positiivsema asjana tooksin ma välja mängupaiga. Just see veidi niiske ja tavotilõhnast läbi imbunud pime tööstushoone mõjus täpselt sellise kohana, kus ühiskonnast eemale tõrjutud inimesed tavaliselt pesitsevad. Lugu poleks ilmselt pooltki nii palju mõjule pääsenud, kui seda oleks mängitud puhtas teatrimajas, mis on lavadekoratsioonidega koledaks muudetud. Nii audentset atmosfääri poleks ka kõige osavam kunstnik luua suutnud. Koht oli see, mis minu jaoks koos dekoratsioonidega (kriuksuvad reformmadratsid, määrdunud riided, prügikotid jne) lavastuse tõeliselt elama pani. Muidugi poleks ruum üksinda suutnud midagi ära teha ja teine oluline tahk olid noored ja elavad näitlejad.

Kuna see oli minu esimene kokkupuude Eesti Noorsooteatriga, siis näitlejad olid minu jaoks samuti tundmatud. Varem olen laval näinud ainult Steffi Pähni ja Getter Meresmaad, teised olid kõik minu jaoks head avastused. Kindlasti jäid meelde kõik osalejad. Steffi Pähn kehastas teistest vanemat Pikki ja võrreldes teistega oli teda ajaliselt vähem laval tegevuses näha. Mõned korrad ta siiski ühistegevustes osales, kuid enamasti oli ta teistest eemal enda asemel ja kommenteeris aeg-ajalt sealt. Samas oli tema see, kes regilaule esitas ja regilaul pimedas tööstushoones mõjus just kontrastide tõttu efektselt. Kõige elavamalt jäi mulle meelde Maria Ehrenberg, kes kehastas Helmit. Tema lapselikult suured silmad ja lapselik energia olid väga nauditavad. Minu klassikaline pisar tuli just siis silma kui Ehrenberg pidas monoloogi sellest, kuidas ta on pisikene ja ei võta kodus palju ruumi, kui keegi talle kodu tahaks pakkuda. Ma oleks ta ta kohe sealt kaasa tahtnud võtta. Üldse tekkis mul etenduse vaatamise jooksul korduvalt soov maailma parandada. Bussiga koju sõites vaatasin loomade varjupaigas oelvaid loomi ja poetasin järgmised paar pisarat, sest oleks neid loomi tahtnud ka varjupaigast ära päästa. Aga enda lohutuseks võin öelda, et eks ma oma igapäevase tööga veidi ka parandan seda maailma. Getter Meresmaa kehastatud Selena oli ilmselt alguses kõige raskem roll, sest kõik oma emotsioonid ja mõtted tuli vaikides edasi anda ja seda oli samuti huvitav vaadata. Selena hakkas rääkima alles hiljem, kuid siis tegi ta seda nii jõuliselt, et sundis kõik teised vaikima ja ennast kuulama. Enamasti käisidki Meresmaa ja Ehrenberg laval paaris ja moodustasid kaitsetute tütarlaste tandemi, kes otsustasid eluraskuste trotsimiseks õdedeks hakata ja teineteisele toeks olla ning üksteist kaitsta nii samas kohas elavate poiste kui ka ümbritseva maailma eest.

Hoopis teisest puust olid poisid, keda kehastasid Risto Vaidla ja Joosep Uus. Nagu poisid ikka, kaklesid ka nemad pidevalt, peamiselt selle üle, kes on tugevam ja kelle sõna kõik asukad kuulama peaksid. Poistest jäi mulle rohkem silma Tops (Joosep Uus) oma elavalennulise fantaasia poolest. Peaaegu kõige kohta oli tal näide tuua laiast maailmast, kus ta ise väidetavalt laevaga käinud oli. Mulle meenus kohe tüüpiline laste fantaasia, kus räägitakse sinistest ahvidest ja kõikvõimalikest muudest fantaasialoomadest ning fantaasiareisidest. Risto Vaidla kehastatud Kermo oli tüüpiline paha poiss, kes tahtis kamba juht olla ning seetõttu näitas sageli teistele oma karmi olekut. Sisimas oli ka tema hea ja tahtis, et tal oleks keegi, kellega tulevikus hea koos olla oleks. Siiski jäid minu jaoks laias plaanis poisid võrreldes tüdrukutega natukene nõrgemateks ja ei paistnud nii palju oma rollidega silma. Ehk on asi selles, et ma naissoo esindajana hoian lihtsalt oma sookaaslasi nende kannatuste poolest rohkem. Sest tegelikult mängisid kõik näitlejad väga hästi ja ei saa öelda, et keegi oleks nüüd nii palju paremini mänginud. Lihtsalt juhtus nii, et tüdrukute rollid jäid mulle südamelähedasemateks.

Kui lavastuse pealkirja peale mõelda, siis minu jaoks ongi hommikuvalgus see, mis annab inimestele lootuse, et uus päev on eilsest parem. Hommikuvalguses tunduvad asjad ikka palju ilusamad ja puhtamad kui pimedas õhtuhämaruses. Ivar Piterskihi valguskujundus oli ka selliselt loodud, et just hämarast süttinud soojas kollakas hommikuvalguses julgesid kõik lapsed oma hinge pitsitavad salasoovid välja öelda. Sest mine sa tea, äkki täna on see päev, kus keegi hakkab just neid lapsi armastama sellistena nagu nad on.

Kuigi minu jutust võib jääda mulje, et tegemist on sünge lavastusega, siis ma soovitan väga vaatama minna. Nagu teatri nimigi viitab, siis just eelkõige noorte teatrivaatajatega. Mul on kahju, et esietendusel võrdlemisi vähe noori saalis oli. Sest noorte päralt on meie tulevik ja ehk saavad nad lavastust vaadates aru, mida tunnevad need lapsed, kes pole ehk viimase moe järgi riides ja kes ei oma kõige uuemat Iphone mudelit. Lastel on võimalus ka tarbimise osas paremaid harjumusi teha ja ehk paneb lavastuses nähtav neid natukene selle üle mõtlema, et vähem tarbida ning hoida loodust ja üksteist ning hinnata neid, kes meie lähedal on ja keda me armastame. Tegelikult võiksid sellele ka täiskasvanud mõelda.

Autorid: Eva Koff ja Indrek Koff

Lavastaja: Mirko Rajas

Kunstnik: Illimar Vihmar

Helilooja: Markus Robam

Valguskunstnik: Ivar Piterskihh

Videokunstnik: Elise Christin Jörberg

Liikumisjuht: Steffi Pähn

Osades:

Risto Vaidla - Kermo

Steffi Pähn - Pikk

Maria Ehrenberg - Helmi

Joosep Uus - Tobago ehk Tops

Getter Meresmaa - Selena-Lisandra

Rohkem infot mänguaegade ja piletite kohta leiab Eesti Noorsooteatri kodulehelt SIIN

Loe edasi