Kolm musketäri

 23. Oktoobril 2024 Komöödiateatri lavastus Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses

Foto: Indrek Lelumees

Tänu sellele või selle tõttu, et ma olen Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses vabatahtlik, saan osa mitmetest sellistest kultuurisündmustest, millest ma muidu ilmselt osa ei saaks. Peamiselt seetõttu, et vabatahtlikuna saan ilma piletit ostmata kontserte ja etendusi külastada. Kirjutan seda ainult seetõttu, et te paremini mõistaksite miks ma sel korral käisin vaatamas lavastust, mille puhul olin ma juba ette skeptiline, kuigi ma üritasin siiski oma negatiivseid mõtteid eemale peletada, sest äkki sel korral Komöödiateater suudab mind üllatada. Ei suutnud.

Olen aastate jooksul ikka päris mitut Komöödiateatri lavastust näinud ja kui esimene kokkupuude oli väga positiivne, sest siis ei teadnud ma teatrist veel midagi ja eks varateismelisena vaatadki asju teistmoodi. Igatahes Ray Cooney komöödiad „Ei või olla“ ja „Ei või olla 2“, mis praegu kannavad vastavalt nimetusi „Oi Johnny“ ja „Võrku püütud“, olid naljakad ja jätsid Komöödiateatrist positiivse mulje. Aastad möödusid ja ma sain täiskasvanuks ja hakkasin teatri vastu rohkem huvi tundma. Kuna Komöödiateatri suur pluss on see, et nad sõidavad oma suvetuuridel ka väiksematesse Eesti maakohtadesse, siis sattusin ikka aeg-ajalt nende lavastusi vaatama. Kahjuks siis kogemused enam nii positiivsed ei olnud. Lavastustel oli haltuuramaik juures, sest tundus nagu kostüümide ja lavakujunduse peale on minimaalselt raha kulutatud (kui sedagi), et ikka rohkem tasu saaks endale jätta. Lisaks polnud ka tekst ja lavastajatöö eriti positiivsed ning seetõttu oli vahel näitlejaid laval lausa piinlik vaadata. Ometigi leian ma nüüd jälle end Komöödiateatri etendust vaatamast.

Etteruttavalt ütlen ära, et see siin on ainult minu arvamus ja minu mõtted. Kuigi ma ei jäänud etendusega väga rahule, kuulsin peale etendust garderoobis siiski päris mitut inimest, kes kiitsid et nii hea etendus oli, sest argimuredele ei pidanud mõtlema ja väga palju sai naerda. Jah tõesti, mõned inimesed naersid väga palju, samas kui arvestada seda palju inimesi saalis oli, siis julgen väita, et kogu saal pigem ikka nii palju ei naernud. Kuna tekst pole välismaa autori poolt kirjutatud ja siis kohandatud, vaid ongi kirjutatud Ivo Parbuse poolt spetsiaalselt selle lavastuse jaoks, siis leiavad teemade hulgas kajastamist mitmed Eesti olulised töö ja rahaga seotud probleemid. Iseenesest peaks see tähendama seda, et kõik saavad naljadest aru ja leiavad midagi mille üle naerda. Jah, ma pean tõdema, et ka mina sain paaril korral naerda, aga mulle oleks lavastus ühe tervikuna rohkem meeldinud. Nagu lavastuse plakatil lubatakse, siis näeb laval 24 erinevat rolli kolme erineva näitleja esituses ja kaheksat erinevat lugu.

Võib ju tunduda, et kaheksa erinevat lugu on parem kui üks teatrilavastus, aga kuigi mulle Tujurikkuja meeldis ja olen internetiavarustest ka vanema aja šketsisaateid vaadanud (eelkõige Ita Everiga eesotsas), siis nende praeguste šketside puhul jäi midagi minu jaoks siiski naljast puudu. Enda meelest jõudis mulle kohale ka püant, mida šketsidega edasi anda taheti, aga see polnud naljakas. Minu jaoks kõige naljakam oligi esimene škets kus heideti nalja Eesti Filmi üle, et selleks raha pole ja tuleb odavalt läbi ajada. Peamiselt pakkus see mulle nalja seetõttu, et mu enda peas tekkis paralleel Komöödiateatriga, kes ilmselgelt üritab võimalikult odavalt ja väheste vahenditega teatrit teha. Kõik need „lugege mu huultelt“ ja „raha ei ole ega tule“ naljad läksid minust aga mööda, sest neid on nii palju juba igal pool korrutatud, et see ei tundunud minu jaoks enam naljakana. Tõe huvides siiski toon välja selle, et saalis viibis ka neid kes nende lausete peale lausa aplodeerima hakkasid.

Nagu mu kaasvabatatlik ütles, siis tema jaoks jäi pealkiri „Kolm musketäri“ arusaamatuks, sest musketäridest räägiti ainult esimeses ja viimases šketsis. Pigem oleks võinud tema sõnul lavastuse pealkiri olla „Lollidelt tulebki raha ära võtta“. Õnneks või kahjuks tundus mulle, et tema mõte oli ka see, et pealkiri oleks võinud ka publiku kohta käia, kes etendust vaatama tuli, sest tema ühines selle mõttega, et niisama ja piletiga ta etendust vaatama poleks kindlasti tulnud, kui ta poleks vabatahtlikuna tööd teinud. Seega pigem midagi väga nauditavat selles teatriõhtus ei olnud.

Kõige enam ehk nautisin mõnda üksikut šketsi kus Marika Korolev ja Marika Barabanštšikova siiski tõeliselt head rollid tegid. Kõige enam meeldis mulle stseen kus Korolev kehastas vana meest, kes koolitas noori poliitikuid. Selles stseenis oleks Korolevi isegi raske olnud ära tunda, kui ei oleks teadnud, et see tema on. Ka Barabanštšikova erinevaid rolle oli huvitav vaadata, sest iga karakter oli veidi erineva olemisega. Kolmandana oli laval Henrik Norman, kes minu jaoks oli näitlejatest kõige üheplaanilisem ja kui naised vahetasid etenduse jooksul korduvalt kostüüme, siis Normani kõik erinevad tegelaskujud vahetasid ainult pluuse ja parukaid ning iga rolli tegi ta dressipükste ja crocsidega. Eks neid kostüümivalikuid, millest ma päris lõpuni aru ei saanud, oli veel teisigi, kuid ilmselt on viga minus.

Üldiselt mina naerda ei saanud ja kuigi lavastus polnud sel korral minu jaoks nii suure haltuuramaiguga kui mõni varasem Komöödiateatri lavastus, siis mina pigem soovitaksin siiski inimestele midagi muud vaatama minna. Samas kui see on kogu aasta või poolaasta jooksul ainus etendus, mis otse koju kätte tuuakse ja teil teatri osas väga kõrgeid ootusi pole, siis võib see etendus isegi päris hea meelelahutus olla.

 

Autor: Ivo Parbus
Kunstnik: Riina Vanhanen
Osades: Henrik Norman, Marika Korolev, Marika BarabanStšikova

Loe edasi

Faehlmann

11.jaanuaril 2020 Vanemuise väikeses majas

Tutvusin suvel Vanemuise mängukavaga ja olin kindel, et lavastust „Faehlmann“ lähen ma kindlasti vaatama. Esiteks räägib see ikkagi meie rahva jaoks olulisest inimesest ja iga haritud inimene võiks Faehlmanni peamiste tegemistega ikkagi kursis olla. Teiseks on näidendi üheks autoriks Madis Kõiv. Ja kuigi Kõivu tekste peetakse raskeks, siis mulle ta mingil põhjusel meeldib. Vähemalt nende väheste lavastuste põhjal, mida ma näinud olen. Igatahes peab ütlema, et lavastust teatrilaval vaadata on kergem, kui Kõivu lugeda. Lisaks meeldiks mulle end nimetada haritud inimeseks ka. Aga peamine põhjus oli ikkagi Kõiv.

Laupäeval oli mul vaba päev. Pühapäeval pidin tööl olema ja esmaspäeval oli üks eksam. Lisaks oli esmaspäevaks vaja kahe näidendi teksti põhjal vaja üks essee ka veel kirjutada. Nii tundus laupäeva õhtu täiesti sobilik olevat, et teatrisse minna. Ja kui otsus sünnib kell 18 õhtul, siis Tartust kaugemale minna ei jõua. Ja nii ma otsustasingi „Faehlmanni“ vaatama minna.

Eks ma natukene olin elevil ka, kui ma lugesin, et lavastus on pühendatud rahvusülikooli sajandale juubelile. Viimati mängiti „Faehlmanni“ Tartus 1987. aastal ja siis oli lavastus pühendatud Tartu Ülikooli 350. aastapäevale. Seega tundus, et tegemist on kohe erilisema lavastusega. Aga kuna tegemist on ikkagi Kõivuga, siis mingit lihtsat meelelahutust ma ei oodanud. Ja nüüd, kus ma olen lavastuse ära näinud, siis võin julgelt öelda, et nendele inimestele, kes kord aastas teatris käivad, ma „Faehlmanni“ ei soovitaks. Ma usun, et siis ei jõuaks need inimesed enam nii pea uuesti teatrisse. Mingit väga suurt elamust nähtud etendus ei pakkunud. Samas nõuab pidevat keskendumist ja kaasa mõtlemist ja mingil määral isegi eelteadmisi.

Kuna ma läksin nii lühikese ettevalmistusajaga teatrisse, siis mul isegi ei olnud mingeid ootusi, et millest lavastus rääkida võiks. Kavast lugesin kuidas Kõiv ja Vahing omal ajal seda teksti kirjutasid ja sealt jäi meelde, et Faehlmann suitsetas tänaval isegi siis, kui see oli keelatud. Niisis teadsin ainult tänavat oodata. Ma kujutasin vaimusilmas tänavalaternat ette, mille all siis Faehlmann kõnnib ja suitsetab. Aga seda, et kogu lavastus peaaegu ilma ühegi dekoratsioonita tühjal laval ette kantakse, ma küll oodata ei osanud. Nimelt oli ainsaks rekvisiidiks laval kitsas tõld, millega Faehlmann ringi sõitis. Aeg-ajalt toodi lavale ka mõned toolid. Ja see oligi kõik. Lisaks oli eeslava orkestriauk kasutusele võetud (küll mitte täielikult) ja aeg-ajalt näidati tegelasi meile paralleelselt kahel tasapinnal tegutsemas. Niimoodi loodi justkui illusioon põrgust ja maapealsest.

Aga ega ma sellest kohe alguses aru ei saanud. See võrdlus tekkis mul hiljem. Esialgu tekkis tunne, et lava on taevas. Kohe alguses tuli prohvet Raivo Adlase kehastuses lavale ja rääkis, mis inimesi ees ootab. Peale prohveti monoloogi läks lava pimedaks ja kui lava uuesti valge oli, olid laval kutsar ja Faehlmann. Ja lava tagumises otsas oli näha kitsast tõlda, millel kaks ilusat laternat küljes. Esialgu kehastas Faehlmanni Priit Strandberg ja tema kutsarit Hannes Kaljujärv. Esimese mõttena pidasin ma kutsarit kuradiks või mõneks tema käsilaseks. Samas, kui mõelda sellele, mida ta rääkis ja mis trikke ta tegi, siis seda päris välistada ei saa. Eks see jääb igaühe enda tõlgendada.

Esialgu ei suutnud ma Strandbergi Faehlmannina väga tõsiselt võtta. Ma isegi ei oska öelda miks, aga mulle lihtsalt tundus, et midagi on mööda. Ma vist oleksin Faehlmanni väga vana ja väärikana näha tahtnud. Samas elasin ma lõpuks ikkagi etendusse nii sisse, et kui esimese vaatuse lõpus Strandberg Faehlmanni mantli Kaljujärvele üle andis, siis ei suutnud ma jälle Kaljujärve Faehlmannina ette kujutada. Ilmselt olen ma lihtsalt Faehlmanni alati eakana ette kujutanud ja nii tundus Strandberg Faehlmanni jaoks liiga noor. Kontrasti suurendas veel eriti Kreutzwaldi kehastanud Andres Lepik, kes on Strandbergist palju vanem. Siis tundus Faehlmann ikka väga poisike Kreutzwaldi kõrval.

Samuti tundus mulle, et kui Strandberg ja Kaljujärv rollid vahetasid, siis muutus kutsar veidi rohkem inimlikumaks ja võib-olla isegi kontrollivaks. Kaljujärve kutsar oli veidi rohkem saatanlik ja vigureid täis ning jättiski mulje, et ta võib olla kes iganes. Strandbergi kehastatud kutsar, oligi lihtsalt kutsar. Ta tegi küll ühe korra ka võlutrikki, aga see jäi lahjaks. See salapära ja väike kuradike oli Strandbergi kutsaril puudu. Kuigi ma pean tunnistama, et ma väga ei oska öelda, miks see näitlejate vahetamine vajalik oli. Ainus selgitus, mille ma suutsin välja mõelda oli vanuse erinevus. Samas tekst minu meelest küll ei vajanud, et Faehlmann oluliselt vanemaks muutuks. Ja vanemaks oleks Strandbergi saanud ka grimmi abil muuta. Seega jäi mulle see osatäitjate vahetamise motiiv veidi arusaamatuks. Samas oli jälle huvitav näha, kuidas erinevad näitlejad sama rolli teevad.

Aga vaieldamatult oli minu kõige lemmikum rollisooritus Hannes Kaljujärv kutsarina. Kuigi mulle tundus, et Kaljujärvel oli hääl veidi ära. Vahepeal läks seetõttu tema tekst veidi kaduma. Aga sellest hooliamta suutis ta oma olekuga kuratlikult hästi mängida kutsarit, kes võiski vanakurat ise olla. Sooritus oli nii hea, et korraks jäin ma isegi uskuma, et ta oskab ühe väikese liigutusega kaugusest laternad põlema võluda. Kui tavaliselt öeldakse, et igast lavastusest leiab midagi nauditavat, siis sel korral oli minu jaoks nauditav Kaljujärve kutsar ja laulud.

Ilmselgelt hakkasin ma liiga palju seoseid otsima Kõivu eelmise näidendiga, mida ma nägin. Kuigi lavastajad olid kahel lavastusel täiesti erinevad. Nii tundus mulle, et Margus Kasterpalu oli ka Priit Pedajase „Põud ja vihm...“ lavastusest eeskuju võtnud ja kasutanud kollakat valgust ning muusikat. Samas, ega ma kindel ei saa olla, et need polnud Kõivul näidendisse sisse kirjutatud. Aga selles olen ma küll kindel, et laulud olid mu kõige lemmikumad kohad kogu lavastuses. Kahjuks ei mäleta ma enam kummagi laulu sõnu, et neid üles otsida. Seda laulu, mida seto poiss laulab, olen ma varem isegi kuulnud, aga no mitte ei tule meelde, mis selle laulu nimi on. Kuna laulud olid rahvapärimuslikud ja murdes, siis tekkis neid kuuldes kohe eriliselt soe tunne südamesse. Nagu polekski ma enam teatrisaalis, vaid suvisel ajal mõnel heinamaal.

Madis Kõivule on omane ka panna lihtrahvas murrakut rääkima. Sel korral tundus mulle küll, et tegemist ei olnud päris võru murrakuga. Iseenesest oleks võru murrak olnud loogiline, kuna Kõiv on pärit ja tegutses päris palju Võru kandis. Igatahes olid näitlejad murdes rääkimise väga hästi selgeks saanud. Ma mäletan, kui ma Kärt Tammjärve paar suve tagasi ühes võro keelses suvelavastuses rääkimas kuulsin, siis oli see keel küll väga kange. Seepärast kuulasin ma sel korral teda, ja tegelikult ka teisi näitlejaid, väga hoolikalt. Ja kõik said suurepäraselt hakkama. Ometigi mulle tundus, et kirjakeelt oli rohkem kui murret. Aga tore oli kuulata ikka.

Üleüldse tundus mulle, et etendus meeldis mulle seepärast rohkem, et ma just tegelesin koolis nende samade teemadega, mida lavastuses käsitletakse. Kogu baltisaksa ühiskond ja nende suhtumine eestlastest talupoegadesse ning eesti keele arendamine ja hoidmine. Seega oli huvitav vaadata ja kaasa mõelda. Ja ma tõsimeeli olin nii süvenenud, et kui keegi tegelastest teise peale karjuma hakkas, siis ma võpatasin oma toolil päris korralikult. Ja kogu selle muistendite ja „Kalevipoja“ tekkeloo olime me eelmine aasta koolis just läbi rääkinud. Muidu poleks ma ilmselt nii hästi aru saanud, mis seosed tegelaste vahel täpselt on ja kuidas Faehlmann „Kalevipojaga“ seotud on, kui „Kalevipoja“ autor on ju Kreutzwald.

Kohati oli tegelasi raske jälgida, sest mitmel näitlejal oli paralleelselt mitu rolli. Kuigi kostüümidega oli päris hästi tegelasi eristatud. Aga nimed olid ikkagi paljuski tundmatud ja nii läksid mul küll kõik professorid omavahel segamini. Samas, ega ma nii detailselt nimedesse ei süüvinud ka. Oluline oli ikkagi tervikpilt kätte saada ja sellele kaasa mõelda. Ja tervikpildi sain ma kätte. Võib-olla peaks lavastust veel mõned korrad vaatama, et kõiki kihte ja nüansse tabada, kuid hetkel tundus mulle, et kõige olulisem oligi meie oma keele püsima jäämise lugu.

Eks just selle keele aspekti pärast lavastus ka rahvusülikooli juubelile pühendati. Ega meil seda eesti keelset ülikooli ilma Faehlmannita poleks. Ja võib-olla ei kirjutaks ma seda postitust ka üldse mitte eesti keeles. Kes teab, võib-olla poleks Eestit üldse olemas ja me oleksime osa Venemaast või Saksamaast. Seega peame me Faehlmannile ja tema kaasaegsetele tänulikud olema, et nad pidasid oluliseks ühe pisikese rahva keele eest võidelda ja nägid selles midagi muud, kui ainult viidet madalamale klassile.

Niisiis võib tunduda, et miks me peame ajaloost teatris rääkima. Kõik saavad sellest lugeda ajalooõpikutest ning sellest räägitakse ka kirjanduse tundides. Ma arvan, et tegelikult meile ei räägita teatris ainult ajalugu. Meid pannakse mõtlema. Mõtlema selle üle, kui suurt vaeva nägi Faehlmann selle nimel, et meil oleks oma keel. Ja kui kergelt me praegu oma keelde suhtume. Nagu lavastuse tutvustuses on välja toodud, siis on teema oluline meie teaduse seisukohast. Ja just sellel samal Tartu Ülikoolil on siin oluline roll. Mis saab meie keelest, kui me peame teaduse tegemiseks oskama teisi keeli ja sageli kasutame me teadustermineid ainult võõrkeeles, sest eesti keeles puudub kõige õigem vaste. Aga tegelikult hääbub ka meie argikeel. Võtkem korraks aeg maha ja mõelgem, millal te kasutasite oma kõnepruugis mõnda inglise keelset fraasi. Mina tegin seda pool tundi tagasi. Ja tegelikult on see sõna täiesti eesti keelsena ka käibel. Lihtsalt moodne on rääkida nii, et pikid mõne sõna inglise keeles vahele. Kas sellise eesti keele pärast Faehlmann võitleski?

Vastus on, et muidugi mitte. Ja just seepärast me peaksimegi minema teatrisse, et näha, kui raske oli Faehlmanni elu ja mida ta meie keele heaks ära tegi. Ehk oskame me siis oma emakeelt rohkem väärtustada. Ühes emakeele väärtustamisega võiksime me mõelda ka sellele, kes me tegelikult oleme. Maailmakodanikud? Eurooplased? Eestlased?

Ma arvan, et teatrisse tasuks just siis minna, kui meie praegusest poliitilisest olukorrast on kõrini ja on tunne, et tahaks midagi muuta. Kindlasti ei pane lavastus meid kõiki teisi keeli ja rahvuseid vihkama, vastupidi me võiksime muutuda mõistvamaks. Aga kindlasti paneb see meid nägema kogu meie kultuuri ja ajalugu teise nurga alt. Kuna tegemist on üsna ambitsioonika ülesandega näidendi tekstile, siis tundub mulle, et sel korral on raskuskese püsima jäänud just teksti edastamisele ja näitlejatöödest erilisi pärle ei leia. Kuigi näitlejate koosseis on võimas. Alustades vanameister Raivo Adlasest, siis publikulemmik Hannes Kaljujärv ning viimasel ajal väga erinäolisi ja huvitavaid rolle pakkunud Karol Kuntsel. Ometigi jääb nende kõigi rollisoorituses midagi justkui puudu. Kohati tundub, justkui oleksid näitlejad kooliteatriliku õhinaga teksti pähe õppinud. Aga tekstist puuduvad värvid.

Seepärast ma seda tavalisele teatripublikule soovitada ei julgegi. Aga kõik need, kellele tundub, et teatris on viimasel ajal liiga palju allapoole vööd nalju, võiksid sammud teatri poole seada küll. Siiski olge hoiatatud, et aasta teatrielamust peate te ilmselt siiski kusagilt mujalt otsima. Seda, et lavastus kõigile huvi ei paku, näitas ka saal, mis peale vaheaeg oli tunduvalt hõredam. Ja kui sa kuuled peale etendust, et publiku ainus kõneaine on, kas Eestis on mingi seadus, mis lubab Karl Robert Saaremäel mittekoosseisulise näitlejana Vanemuises mängida, siis ilmselgelt pole lavastus publikut kõnetanud. Kusjuures see küsimus vaevas paljusid.

Autorid: Madis Kõiv, Vaino Vahing

Lavastaja: Margus Kasterpalu

Kunstnik: Maret Tamme

Valguskunstnik: Priidu Adlas

Mängisid: 

Priit Strandberg - Friedrich Robert Faehlmann; Kutsar

Hannes Kaljujärv - Kutsar; Friedrich Robert Faehlmann

Marika Barabanštšikova - Henriette (Faehlmanni abikaasa)

Andres Lepik - Friedrich Reinhold Kreutzwald

Karl Robert Saaremäe - "Kalevala" looja Elias Lönnrot; pastor Carl Heinrich Constantin Gehewe; Setu; maapoiss

Andres Mähar - eesti keele lektor Dietrich Heinrich Jürgenson; Luunja mõisa omanik parun von Nolcken; professor Sahmen; Hauakaevaja

Karol Kuntsel - professor Hueck; Baltimaade kindralkuberner von der Pahlen

Piret Laurimaa - daam

Linda Kolde - maaneiu

Kärt Tammjärv - maaneiu

Raivo Adlas - Prohvet; Ihnusk

* – Päisefoto autor on Heikki Leis.

Rohkem infot lavastuse kohta saab Vanemuise teatri koduleheküljelt SIIN

Loe edasi

Suluseis

14.oktoobril 2018 Sadamateatris

Alati kui ma omadega ummikusse jooksen, tekib mul tahtmine teatrisse minna midagi head vaatama. Tunnistan ausalt üles, et mu esimene plaan oli sel korral Ugalasse minna, aga minu üllatuseks ei olnud neil pühapäeval mitte midagi mängukavas. Siis oli plaan Eesti Draamateatrisse minna. Seal oli isegi mulle sobiv lavastus mängukavas, aga see kestab liiga kaua ja oleks eeldanud ööbimist Tallinnas, samas esmaspäeva hommikul oli vaja koolis olla. Vähemalt aitas mu vana hea „koduteater“ Vanemuine hädast välja. Nii ma siis käisingi Kristian Hallbergi „Suluseis“ vaatamas.

Tegelikult olen ma seda lavastust juba ammu vaatama tahtnud minna, sest mõned minu kolleegid, kellega mu teatrimaitse ühtib, soovitasid seda lavastust. Ilmselt on kõik, kes seda lavastust näinud on, samal arvamusel, et tegemist on hea lavastusega, sest peaaegu kaks aastat on etendused pidevalt välja müüdud olnud. Minu õnneks oli pühapäevasele etendusele veel pileteid, sest see oli eelviimane etendus. Ja ma tänan jumalat, et ma selle eelviimase etenduse kasuks otsustasin. Tegemist oli täiesti minu masti lavastusega. Seega soovitan kõikidel see jutt lõpuni lugeda ja 23.oktoobriks (millal on viimane etendus) teatripilet hankida. 

Kuigi mu kolleegid olid lavastust kiitnud ja ma tegin sel korral ka natukene eeltööd (lugesin täpselt ühe kiitva arvustuse läbi), läksin ma teatrisse ikkagi ilma eriliste ootusteta. Peaasi oli lihtsalt kodust välja saada ja natukene „teatriõhku“ hingata. Tagasi tulin aga hoopis teiste emotsioonidega. Ma oleksin küll nii mõndagi lavastuses ümber teinud, kuid siiski oli tegemist päris kümnesse mineva lavastusega. Eelkõige just seepärast, et päris palju sai kaasa mõelda. Eriti meeldis mulle lavastuse lõpp, kus valgele seinale näidati algselt tegelaste portreesid ja seejärel erinevaid hetki nende elust. Just neid hetki, mida tegelased eelmise tunni jooksul lahanud või läbi elanud olid. Lihtsalt see vahe oli, et pildil nägid need situatsioonid hoopis teistsugused välja, kui tegelased neid läbi mänginud olid. Eks meil ole elus sageli nii, et need, kes ainult pilte vaatavad, loovad piltide põhjal hoopis teistsuguse maailma, kui need inimesed, kes teavad ka lugu mis piltidega kaasa käib. Piltidel võib igaüks meist luua täpselt nii rõõmsa ja idüllilise elu endale, nagu ta seda soovib. Aga see, mis jääb nende piltide taha, reaalne maailm, võib olla sootuks tumedam. Just selle erinevuse pärast mulle need pildid meeldisidki. Piltidel olevad meeleolud olid pigem helged, kuigi pildid ise olid mustvalged, samas kui laval olnud tegelaskujude läbi elatud sündmused olid pigem sünged ja keskkond, milles neid etendati oli valge ja helge.

Siit jõuan loogiliselt lavakujunduse kiitmiseni. Tegelikult pole mingi ime, et lavakujundus nii hästi kogu lavastuse tervikule kaasa mängis, kui lavastaja Andres Noormets ise ka lavastuse kunstnik oli. Eks lavastaja ise teab kõige paremini oma terviknägemust lavastusest ja oskab sellele vastava keskkonna luua. Kuna lavastust mängiti nö mustas kastis, siis pääses valge sein väga hästi mõjule. Seda valget seina saab postituse päisepildilt näha. Kogu tegevus toimub selle valge seina ees ja vähesel määral ka seal akna taga. Ma olen jätkuvalt seda meelt, et lihtsuses peitub võlu. Sel korral aitas valge taust ja tegelaskujude heledates toonides riided esile tuua nende värvikirevust ja neid vaadata justkui ilma maskideta. See lubas igal saalisviibijal valge pildi täpselt enda soovide järgi ära värvida. See valge steriilsus, milles meile tegelasi näidati, polnud reaalsus, vaid vahend meie peades reaalsuse tekitamiseks. Nii kujutasin mina restoranistseenis hoopis värvilisemat pilti endale kogu loost ette, kui see hetk, mis sellel päisepildil tabatud on. Vähemalt mulle jäi selline mulje nagu inimesed oleksid minu ees ilma mingisuguse kaitsekilbita olnud. Eriti meeldis mulle see, et värvid olid kuni pisidetailideni läbi mõeldud. Isegi jalgpall ja telefonikaaned olid valged. Samas ilmselt mustad või punased telefonikaaned ja jalgpall oleksid väga kriiskavalt mõjunud ka selles steriilsuses. Vastukaaluks heledasse riietatud tegelastele oli Marika Barabanštšikova tegelane riietatud tumedasse, sest tema istus publiku seas ja seal oleks tema hele riietus ilmselt rohkem silma hakanud kui tume riietus. Visuaalselt mõjus tema tume riietus ka vastandina heledatele kostüümidele ja tegelikult vastandus Marika Barabanštšikova tegelane ka teksti poolest teistele tegelastele. Ma julgen isegi öelda, et tema tegelaskuju oli mõistuse- või südamehääl, mis tegelastele ette ütles, kuidas nad käituma peaksid või pani neid oma teguviise analüüsima.

Tegelikult mulle meeldis kogu lavastuse juures kõige rohkem ülesehitus. Ma pole veel varem sellist lavastust juhtunud nägema, kus üks tegelane (antud juhul siis Marika Barabanštšikova kehastatud tegelane) istub publiku seas saalis (enam-vähem saali keskel) ja suunab ning juhib lavastust. Kohati mõjus ta mulle kui lavastaja või inspitsient, kes on terve etenduse aja kohal ja vajadusel sekkub jalgpallivilet vilistades. Kuigi ma saan reaalselt väga hästi aru, et ükski lavastaja ega inspitsient ei paneks etendust niimoodi seisma. Aga proovides ikka. Selline lahendus jättis mulje, nagu tegemist oleks osaliselt pihikaameraga, kus tegelane astub ette ja selgitab mida ning miks ta just praegu tegi või mis nüüd juhtuma hakkab. Kuigi tegemist oli ikkagi dialoogiga kus Marika Barabanštšikova kehastatud tegelaskuju H küsis ja teised tegelaskujud siis vastasid. Kuni kõlas jälle jalgpallivile ja tavapärane tegevus laval jätkus. Selline etenduse juhtimine oli väga hea, sest see andis publikule infot lavastuse konteksti ja toimumise koha kohta. Samuti aitas paremini tegelaskujusid ning nende tausta mõista. Mind pani selline ülesehitus mõtlema, et äkki peaks kõik inimesed igapäevases elus vahel selliseid tegevuspause tegema ja natukene oma sisemist jalgpallivilega kohtunikku kuulama ning veidi mõtlema miks me midagi teeme.

Nii nagu ma postituse alguses ütlesin, siis ma oleksin natukene lavastust muuta tahtnud ja tegemist oleks minu silmis ideaalse lavastusega. Ma nimelt oleksin kogu lavastuse nii-öelda pihikaamera rollis teinud. See vorm oli minu jaoks palju rohkem pinget pakkuvam ja pani rohkem kaasa mõtlema, kui tavapärane lavaline tegevus. Tavaline tegevus ajas mind isegi kohati marru (eks see oligi antud lavastuse eesmärk ja seega läks teatriskäik asja ette), samal ajal kui dialoogid tegelaste ja nii-öelda etenduse juhi vahel ajasid mind kõige rohkem muigama ning tõid samas ka kõige sagedamini pisarad silma. Ma olen kindel, et mulle meeldis selline lähenemine oma uudsuse poolest. Kindlasti oli oluline ka see, et ma pidin ise natukene mõtlema, sest tegelased ei teinud nendes stseenides väga muudkui lihtsalt seisid ja rääkisid teineteisega. See pakkus aga publikule just suurepärast võimalust kaasa mõelda ja seeläbi tõmmata paralleele oma eluga. Ehk sai nii mõnigi teatrivaataja tänu lavastuses käsitletud teemadele nii mõnegi asja oma pereelus korda. Või vähemalt mõned mõtted selgemaks või mõne teadmise, kuidas mingis olukorras mitte käituda. Mina küll sain.

Kui ma näitlejatest juba nii palju olen rääkinud, siis vist oleks aeg lemmikud ka välja tuua. Selles mõttes on see natukene raske, kuna mulle meeldisid kõik näitlejad. Mitte kellegi kohta ei oska ühtegi märkust välja tuua. Kõige vähem meeldis mulle Margus Jaanovitsi kehastatud tegelane K. Aga sellel mittemeeldimisel pole mingit pistmist Margus Jaanovitsi halva mänguga. Lihtsalt tegelaskuju oli oma maailmavaatega mulle vastuvõetamatu. Ma ei kannata selliseid inimesi, kes arvavad, et nad on ise ideaalsed ja kogu maailm keerleb ainult nende ümber. Ja nemad pole mitte kunagi milleski süüdi, sest nemad on ju nii head. Ma oleks korduvalt tahtnud, et keegi selle K paika paneks. Üleüldse oli mul tahtmine K psühhiaatri juurde viia ja vanemlikud õigused oleksin ma temalt ka ära võtnud. Aga järelikult mängis Margus Jaanovits seda K rolli nii hästi, kui mul sellised mõtted peas ringi käisid. Ma olen siiani Margus Jaanovitsi ainult selliseid natukene lihtsameelseid või koomilisi tegelasi mängimas näinud, seetõttu oli see praegune roll vägagi nauditav.

Veel jäi mulle eriliselt silma Kärt Tammjärv, kes sai 6-aastase Lee kehastamisega väga hästi hakkama. Minu meelest on 27-aastaselt 6-aastast ikka päris raske kehastada. Ja ma ei mõtle siin pikkust ja välimust, vaid üleüldist olemust. Kõik grimassid ja hüplemised ja lollitamised olid Kärt Tammjärvel täpselt nagu 6-aastasel tüdrukul. Eriti meeldisid mulle need keele vastu klaasi panemised ja sealt klaasi vahelt piilumised. Kui ma enne ütlesin, et ma ei taha ühtegi halba sõna öelda, siis natukene ikkagi tuleb ka negatiivset. Kui käitumise poolest oli Lee igati 6-aastane, siis sõnaline osa oli minu jaoks natukene liiga täiskasvanulik. Ja ma ei pea silmas Kärt Tammjärve intonatsiooni, vaid just autori poolt kirjutatud dialoogi. Seega see kivi läheb autori kapsaaeda. Eriti meeldis Kärt Tammjärv mulle nendes stseenides, kus ta teisel pool seda valget seina akna taga hüples ja kargles. Siis oli ta täpselt nagu üks pallimerre mängima pääsenud laps, kuigi ma olen kindel, et seal oli tavaline põrand ja Kärt Tammjärv suutis lihtsalt meisterlikult oma keha niimoodi kontrollida, nagu ta hüppaks mõnusalt pehmes pallimeres, mitte kõval põrandal.

Muidugi oli huvitav ka Leila Säälikut laval näha. Mina pole teda varem teatrilaval näinud. Ega teleris ka väga pole näinud, sest mul sisuliselt pole televiisorit kodus. See ongi see põhjus, miks ma nii tihti teatris käin, mingisugust meelelahutust on inimesel ju vaja. Aga tore oli teda nii-öelda oma silmaga näha. Sellist vanaema tahaks ma endale küll. Maria Annuse osas pole ma ilmselt objektiivne, sest tegemist on minu vana lemmikuga. Seega pole ilmselt üllatav, et ka tema mulle meeldis. Kuigi otseselt midagi üllatavat tema rollis minu jaoks ei olnud. Ja siis oli seal Marika Barabanštšikova, keda ma vist olen sel korral kõige rohkem maininud. Tavaliselt pole ta minu lemmikute hulgas. Need, kes mu blogi on lugenud pikemalt, ilmselt teavad, et mul on näitlejad kes on mu lemmikud ja on need kes mulle ei meeldi, kuid neid on käputäis. Suurem enamus näitlejatest kuulub sinna keskele, kes minus mingit emotsiooni ei tekita. Just sellesse rühma kuulus kuni tänaseni ka Marika Barabanštšikova. Aga kohe kui ta lavale tuli, tundsin ma täna temaga mingit sidet. Seda ei saa kirjeldada. Ometigi ma nägin teda ainult mõne minuti jooksul etenduse alguses ja siis lõpus kummardama tulles. Ülejäänud aja kuulsin ma tema häält oma selja tagant. Aga äkki see oligi see õlg-õla kõrval tunne, mis ta täna mulle nii omaseks tegi, just see, et ta istus meie hulgas ja juhtis sealt teiste elu. Tekitades sellega ka publikus tunde, et me saame tegelikult midagi muuta, kui me julgeme ainult õigel ajal vilistada ja sekkuda.

Nüüd oleks lõpetuseks vist viimane aeg ära mainida, millest lavastus räägib. Kogu loo keskmes on üks rootslane K (Margus Jaanovits), kes on taimetoitlane ja aktiivne rassismi vastu võitleja. Ta üritab ka oma last kasvatada samas usus, kuid 6-aastasele on nii mõndagi asja raske selgeks teha. Eriti kui sa üritad ise kõiki asju poliitiliselt väga korrektselt öelda. Lõpuks juhtub ikka nii, et kuigi isa püüab paaniliselt oma elu parimast küljest välja näidata, siis tema 6-aastane tütar Lee (Kärt Tammjärv) ütleb kõik otse välja. Kohati jäi mulle mulje, et tegelikult olid need isa enda mõtted, mida ta püüdis kogu elu eest enda ja ka ülejäänud maailma eest varjata, mida tema tütar siis maailmale teatavaks tegi. Selles kõiges oli muidugi süüdi mehe ema (Leila Säälik), kes elas väikeses linnas ja kellel polnud nii head haridust. See muutiski ema poja silmis temast madalamaks ja tekitas probleeme nende vahelises suhtluses. Eks selliseid situatsioone on meil kõigil elus ette tulnud, kus me pole mingi etapiga oma elus rahul ja üritame end siis igast küljest parematena näidata ning vaatame viltu kõikide nende peale, kellega me sel eluperioodil lähedased olime.

Lisaks vanemate ja laste vahelistele suhetele käsitletakse lavastuses ka hulgaliselt muid teemasid. Näiteks meeste ja naiste võrdõiguslikkust, pagulasteemat, lastekasvatust, terrorismi, taimetoitlust jne. Ühesõnaga kõik aktuaalsed ja olulised suured teemad on vaatluse all. Lisaks natukene arutelusid jalgpallist. Ma sain näiteks peaaegu selgeks selle, mida tähendab suluseis jalgpallis. Ma usun et peaaegu iga inimene peaks sellest lavastusest mõne endale olulise mõtte leidma. Kindlasti on lavastus hea ideede genereerija, kuidas tänapäevases maailmas hakkama saada. Näiteks kuidas pagulastega hakkama saada ja kuidas praeguses muutunud maailmas oma lapsi kasvatada ning vanematega suhelda. Need teemad võivad tunduda täiesti poliitilised ja meile võib tunduda, et teatrist tahaks midagi lõbusamat saada, kui päevapoliitikat. Samas ongi selles lavastuses päevapoliitikat käsitletud väikese huumoriprisma läbi ning teisest vaatenurgast, pannes meid oluliste teemade üle mõtlema.
Ja kuigi lavastus on ühes vaatuses ja kestab 1 tund ning 15 minutit, siis aeg läks väga kiiresti ja kahju oli saalist lahkuda. Minul ei läinud mõte mitte kordagi uitama, isegi mitte sekundiks. Ja seda pole vist sel aastal veel kordagi juhtunud. Lihtsalt kogu sündmustik oli nii kaasahaarav. Mulle tundus, et näitlejatele meeldis endale ka seda etendust mängida, vähemalt mina tajusin etenduse lõpus mingisugust suurt sünergiat lava ja saali vahel, mida ma pole enam ka väga-väga ammu tundnud. Ilmselt oligi hea publik, kes kaasa mõtles ja kellele käsitletud teemad olulised olid. Seega, kellel huvi tekkis, siis viimane võimalus on lavastust näha 23. oktoobril.

Autor: Kristian Hallberg

Lavastaja, muusikaline kujundaja, kunstnik: Andres Noormets

Kostüümikunstnik: Maarja Viiding

Valguskunstnik: Andres Noormets, Jaanus Moor

Mängisid:

Leila Säälik – ema

Margus Jaanovits – K

Kärt Tammjärv – Lee

Maria Annus – Jana; Rašhidi ema

Marika Barabanštšikova – H

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Vanemuise koduleheküljelt SIIN

* – Postituse päisepildi autor on Maris Savik.

Loe edasi

Kalevipoeg

13.märtsil 2018 Sadamateatris

Mihkel Raud kirjutab oma raamatus "Eestlase käsiraamat", et üks õige eestlane loeb elu jooksul rahvuseepose läbi. Vähemalt nii lubab Mihkel Raua arvates iga õige eestlane endale, et pensionile jäädes võtab ta "Kalevipoja" kätte. Vanemuise teater on eestlastele asja lihtsamaks teinud ja pannud regivärsis kirjutatud rahvuseepose lavale ja nii on võimalik peaaegu kolme tunniga kogu eepose sisuga tutvuda ilma et peaks paksu regivärsis kirjutatud eepost lahti võtma.

Mul polnud vähimatki ettekujutust kuidas "Kalevipoeg" võiks laval välja näha ja ilmselt see oligi üks põhjustest, miks ma endale teatripileti ära ostsin. Teine põhjus oli seal mängiv Anu Lamp, keda paljud kriitikud ja teatrihuvilised kiidavad, kuid keda mina pole teatrilaval veel näinud (vähemalt mulle ei meenu, et ma oleksin teda näinud). Kolmas ja ehk kõige mõjuvam põhjus oli see, et ka mina olen korduvalt eepose kätte võtnud ja plaaninud seda lugeda, kuid pole väga kaugele jõudnud. Eno Raua versiooni olen siiski läbi lugenud, aga see oli kooliajal ja ega ma sellest suurt midagi ei mäleta.

Tundub, et tänapäeva kooliõpilastel on selle võrra lihtsam, et nad ei pea isegi Eno Raua kokkuvõtet lugema, vaid lähevad klassiga teatrisse „Kalevipoega“ vaatama. Vähemalt eilsel etendusel oli saalis päris mitu klassitäit kooliõpilasi ja tundus, et neile meeldis nähtud lavastus väga. Nimelt olid just kooliõpilased need, kes esireas istudes esimesena püsti tõusid aplodeerimise ajal ja mõne hetke pärast oli ka tagumistest ridadest kooliõpilaste juubeldamist kuulda.  Selles osas pean kooliõpilastega nõustuma, et hea etendus oli. Esimese vaatuse jooksul olin ma täiesti kindel, et siit tuleb midagi head ja etenduse lõpus olen valmis kasvõi üksinda püsti seistes aplodeerima. Teises vaatuses oli midagi minu jaoks juba paigast ära ja etendus nii kaasahaarav ei tundunud. Samas teine vaatus sai kõige kiiremini läbi. Algas ja juba jälle oli vaheaeg. Ma nüüd ei teagi, kas siis oli see ajaliselt kõige lühem, või oli seal tegevus kõige kaasahaaravam ja seepärast tundus aeg nii kiiresti mööduvat. Ja siis tuli minu jaoks see kõige raskem osa. Ma ei tea, mis juhtus, kuid kolmandast vaatusest ei mäleta ma absoluutselt mitte midagi. Vaheajal polnud väsimusest mingit märkigi, kuid nii kui näitlejad uuesti lavale tulid, hakkasin ma haigutama ja nihelema. Olen ma ju varemgi peale tööd teatrisse läinud ja ma tean, et selline väsimus saab minust ainult siis võitu, kui laval toimuv mind enam ei köida. Seega ma ei teagi, kas kolmanda vaatuse ajal juhtus midagi minuga, et ma ei suutnud jälgida või vajuski etendus kolmandaks vaatuseks lihtsalt ära ja ma seetõttu ei suutnud enam jälgida.  Sest tegelikult etenduse esimesed kaks vaatust olid huvitavad ja ma nautisin seda, mida mulle lavalt pakuti. Igatahes olen ma kergelt šokeeritud sellest äkitsest meeletust unevajadusest.

Kogu lavastus on üles ehitatud nii, et suurema osa ajast on laval jutustaja (Anu Lamp), kes sisuliselt loeb "Kalevipoega" ette ja jutustab, mis parajasti toimub. Siiski vahel jutustaja lihtsalt jälgib, mida Kalev, Linda, Kalevipoeg, Soome tuuslar, Soome sepp jne üksteisega räägivad ja mida teevad. Kui ma kava ostsin ja sealt nägin, et Anu Lamp on jutustaja, siis olin veidi pettunud. Pettumust suurendas ka see, et etenduse alguses ei saanud ma esimestest Anu Lambi öeldud sõnadest mitte midagi aru. Ma nimelt arvasin, et jutustaja on  ainult loo alguses laval ja sisimas ma tahtsin Anu Lampi rohkem laval näha. Ja kui ma esimestest sõnadest aru ei saanud, mõtlesin, et kuidas see võimalik on, sest Anu Lamp on ju lavakas õppejõud ja tema peaks ometigi teadma kuidas ennast arusaadavalt väljendada. Etenduse edenedes mu pettumus asendus siira rõõmuga, et Anu Lamp on umbes 99% etenduse ajast laval ja peale esimest lauset sain kõnest ka suurepäraselt aru. Lisaks kõnest aru saamisele tekkis sinna ka järjest enam nüansse lisaks, mida oli väga põnev kuulata ja jälgida. Kahju, et Anu Lamp enamasti Tallinna Linnateatris mängib ja sinna nii raske pileteid saada on. Tahaks teda veel laval näha, sest mulle tundub, et ta on minu tüüpi näitleja. Keegi, keda on ka siis huvitav vaadata kui ta laval lihtsalt seisab ja räägib. Praegu meeldis mulle eriti see, kuidas ta haraka ja kaarna kombel rääkis. Ma vahel lihtsalt vaatasingi Anu Lampi ja seda, kuidas ta rääkis ning ei pannud üldse tähele, mida teised näitlejad nt laval tegid kui jutustaja üleval rõdul seisis.

Kui juba näitlejatest rääkida, siis minu lemmikuks osutus sel korral Karol Kuntsel just Soome tuuslari rollis. Ma isegi ei oska öelda, mis mulle konkreetselt meeldis, kuid kogu see kompott liikumisest ja kostüümist ning näitlejast seal sees oli kuidagi väga kaasahaarav. Parajalt kratilik, energiline ja naljakas. Minu meelest kogu saal naeris Soome tuuslari ilmumise peale. Koolilapsed naersid veel siili ja sarviku ilmumise peale. Ilmselt meeldisidki publikule veidi fantaasiarikkamate (suured sassis juustega parukad, karvased kostüümid jne) kostüümidega tegelased, kes rääkisid naljakalt. Mulle meeldis veel Piret Krumm just Saarepiiga rollis. Tegelikult mulle roll kui selline väga ei meeldinudki, kuid mulle meeldis Saarepiiga heliseva häälega lauldud laul. Selliseid laule oleks võinud rohkem olla. Ilmselt just nende laulude pärast Piret Krumm lavastusse võetigi ja siis oleks võinud teda veidi rohkem ära ka kasutada. 

Lisaks ei saa ma aru, miks lavastaja Karl Laumets pidi ise Kalevipoega mängima? Mulle oleks keegi veidi vanem ja kogukam Kalevipoja rollis rohkem meeldinud. Näiteks Tanel Jonas. Ma saan aru küll, et Kalevipoeg oligi oma vendadest noorem, kuid samas oli ta nendest ka tugevam. Praegu jäi mulle Kalevipoeg liiga lapseks ja kiitsakaks. Minu jaoks ta lihtsalt ei olnud Kalevipoeg, vaid mingi suvaline noor poiss. Kohati jäi mulle tunne, et lavastaja on end peaossa pannud seetõttu, et tema on loo ise dramatiseerinud ja lavastanud ja siis saab ta oma fantaasiat kõige paremini lavale tuua, kuna ta teab ise täpselt, millist Kalevipoega ta vaimusilmas ette kujutab. Mind aga häiris selline Kalevipoeg kogu etenduse juures kõige rohkem ja seetõttu ei olnud  minu silmis etendus ka terviklik. Millest on iseenesest väga kahju, sest ülejäänud näitlejad, kostüümid, heli-, valgus- ja lavakujundus täiendasid üksteist suurepäraselt. 

Eriti meeldisid mulle lavakujunduseks olnud lauad, sest ilmselt teavad kõik kuidas Kalevipoeg lauakoormat vedas ja  seega oli lavakujundus sümboolne. Ma ainult ei saanud aru, et miks Kalevipoeg ei võinud lavastuses võtta ühte lauajuppi ja sellega Peipsi sortsi poegi lüüa, vaid pidi seda kujundlikult tegema. Aga muidu oli päris huvitav vaadata, kuidas erinevad tegelased nende laudade vahel liikusid ja vastavalt vajadusele end nende varjus varjasid või nähtavale tõid. Samas ma ei kujuta "Kalevipoja" lavastust mingi suure lavakujundusega ette. Näiteks sellisega, kus ongi eraldi sepa töökoda, paadid, kivid jne lavale välja  toodud. Selline Kalevipoja maailma ettekujutamine oli parajalt märgiline, sest ega keegi meist ju  päris kindlasti ei tea, milline see tegelik Kalevipoja maailm oli ja nii saabki igaüks endale oma muinasjutu maailma ette kujutada. Veel meeldis mulle näitlejate liikumine, mis kohati oli väga tantsuline. Ometigi ei leidnud ma kavalehelt, et lavastusse oleks koreograaf kaasatud. Eks siis oli lavastaja nii palju andekas, et suutis ise sellised liikumised välja mõelda.

Kui ma juba kriitikanooli pilduma hakkasin, siis mind veidi häiris et tekst oli regivärssi jäetud. Ma nimelt lootsin, et regivärss on proosaga asendatud ja seeläbi kõrvale lihtsamini kuulatavaks tehtud. Osaliselt oli seda regivärssi muidugi muudetud ja sinna oli uuema aja fraase ka lisatud, kuid need olid samuti püütud regivärssi panna. Mõnes üksikus kohas siiski oli ka proosat kuulda. Sellise teksti kuulamine tekitas minus kohati tunde nagu ma vaataksin ooperit/operetti/muusikali ja pean vahel subtiitritelt lugema, mis just parjasti laval toimub. Ehk, et päris igast sõnast aru ei saanud nagu tavalise proosateksti puhul, kuid üldpildi laval toimunust sai siiski kätte. Keegi publiku hulgast mainis, et ega „Kalevipoega“ ei saagi teisiti lavastada, kui see lavastatud oli. Seega võib-olla on ikkagi õige, et lavastus oli regivärsis. Küll aga nõuab selline vorm teatris vaatajalt veidi rohkem pingutamist ja kaasamõtlemist, et kõigest aru saada ja ehk see pingutamine ja kaasa mõtlemine ongi üks põhjus, miks ma nii ära väsisin kolmandaks vaatuseks.

Siiski ei pea kartma, et regivärss lavastuse tänapäeva inimestele kaugeks muudab. Kuigi lavakujunduses on kasutatud puitu ja laastupuru, mis võivad ka viidata ennemuistsele ajale, siis leiab lavastusest hulgaliselt vihjeid tänapäeval aktuaalsetele probleemidele. Näiteks see, kuidas Kalevipoeg Saarepiiga ära vägistab või kuidas Põrgutütred endale mehi soovivad ja millised nõudmised neil meestele on ja kuidas need nõudmised vähenevad kui ainult mingi mehe endale kõrvale saaks ja üksinda ei peaks jääma. Ma olen kindel, et kui ma poleks viimase vaatuse ajal ära väsinud, siis ma oleks veel rohkem paralleele leidnud. Mingi aeg mõtlesin teatrisaalis istudes, et kui mina oleksin kirjandusõpetaja, siis ma laseksin õpilastel peale teatris käimist kirjutada kirjandi teemal „Kalevipoeg aastal 2018“.

Kindlasti ongi „Kalevipoeg“ suurepärane valik koolilastega teatrisse minekuks ja nagu mina enda etenduselt nägin, siis lastele nähtu meeldis. Üldse on mul tunne, et kuna tegemist oli noore lavastajaga ja (vist) Karl Laumetsa lavastajadebüüdiga, siis ongi lavastus noortele paremini mõistetav. Vähemalt mulle tundus nii, sest vanemad inimesed plaksutasid üsna tuimalt ja nii mitmedki neist jäid hiljem istuma või tõusid ainult selleks, et kiiremini saalist välja pääseda. Samuti jäid peale kumbagi vaheaega saalis mõned toolid tühjaks ja just need toolid, kus olid eakamad  inimesed istunud. Nagu ma juba mainisin, siis üldmulje lavastusest mulle meeldis, kuid ma arvan, et kogenum lavastaja oleks veelgi parema lavastuse suutnud luua ja kindlasti on tulevased etendused paremad, sest praegu olid mõned näitlejad veel veidi rabedad. Aga kes tahab näha ja kuulda kuidas Anu Lamp meie rahvuseepost ette loeb, siis neil soovitan sammud teatrisse seada. Või kui keegi tunneb, et tahaks „Kalevipoega“ lugema hakata, aga pole selleks veel piisavat tõuget saanud, siis minge teatrisse. Minul tekkis küll tunne, et peaks eepose kätte võtma ja ära lugema, et mis seal täpselt siis juhtus.

Autor: Friedrich Reinhold Kreutzwald

Lavastaja ja dramatiseeringu autor: Karl Laumets

Kunstnik, video- ja valguskujunduse autor: Kristjan Suits

Helilooja: Robert Jürjendal

Mängisid:

Karl Laumets - Kalevipoeg

Anu Lamp - Jutustaja

Piret Laurimaa - Linda, Vanarauk, Vanem põrgupiiga

Marika  Barabanštšikova - Saare eit, Põrgu eit, Mõõk, Siil, Keskmine põrgupiiga

Piret Krumm - Saarepiiga, Peipsi sorts, Noorem põrgupiiga, Õde

Riho Kütsar - Kalevipoja vanem vend, Saare taat, Soome sepp, Alevipoeg, Peipsi sortsi poeg, Sarvik, Pajahoidja, Sõnatark

Tanel Jonas - Kalev, Kalevipoja keskmine vend, Soome sepa vanem poeg, Sulevipoeg, Peipsi sortsi poeg, Pajahoidja, Sõnatark

Karol Kuntsel - Soome tuuslar, Soome sepa keskmine poeg, Olevipoeg, Peipsi sortsi poeg, Pajahoidja, Lapu tark ehk Varrak

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Vanemuise kodulehelt SIIN

* - Päisepilt pärit Vanemuise kodulehelt ja pildi autoriks on Gabriela Liivamägi

Loe edasi

Perekond Linden

28.Oktoobril 2016 Vanemuise väikeses majas

Pilt pärit Vanemuise kodulehelt. Autor: Alan Proosa

Endalgi on lausa uskumatu mõelda, et ma käisin viimati Vanemuise lavastust vaatamas aprillis. Ma olen küll vahepealsel ajal korduvalt Vanemuise väikeses majas käinud, kuid Vanemuise lavastuste nägemises on pikk paus tekkinud. Samas teadsin ma ka seda, et oktoober on selline kuu, kus ma Tallinnasse teatrisse ei lähe ja küll mul on kiirete toimetuste kõrvalt aega Vanemuises mõnda lavastust näha. Nüüdseks on kuu kohe läbi ja on viimane aeg oma viga parandada. Asjale aitas kaasa millalgi oktoobri alguses postkasti ilmunud Vanemuise kiri, et järgneva 30 tunni jooksul on kõikide oktoobri kuu lavastuste piletid -30% odavamad. “Perekond Linden” oli mu vaatamist ootavate lavastuste nimekirjas, õhtu oli töölt vaba, vabu kohti teatrisse oli ja nii ta läkski.

Pean tunnistama, et ootused lavastusele olid mul suured. Lihtsalt seetõttu, et lavastust tutvustati kui Ameerika perekonnadraamat. Mulle need perekonnadraamad väga meeldivad. Siiani on väga hästi meeles Vanemuise “Maetud laps” ja Draamateatri “Augustikuu“. Mõlemad rääkisid perekonnadraamadest ja meeldisid mulle väga. Seega olid lootused ka sel korral väga kõrged. Ja kui on kirjas, et lavastus kestab koos vaheajaga 3 tundi, siis võib ju eeldada, et ees on ootamas kolm tundi kvaliteetaega. Eriti ootan ma kvaliteetaega siis, kui ma olen terve nädala pidanud tegema tööd, mida ma igapäevaselt pole harjunud tegema ja mis mulle niipalju ei meeldi, kui ma igapäevane töö.

Ja seda kvaliteetaega ma ka sain. Küll kahjuks mitte päris kolme tundi, aga midagi siiski. Etendus nii hea ei olnud, nagu ma lootsin. Ma ei oskagi midagi konkreetselt välja tuua, mis mind häirima jäi, aga midagi oleksin ma natuke rohkem tahtnud etendusest saada. Võib-olla oli põhjuseks see, et tegemist ei olnud otseselt tänapäevase looga, vaid tegevus leidis aset eelmise sajandi keskpaigas. Samas probleemid olid olemas ja samasugused nagu tänapäevalgi. Nii ongi ülikooliprofessoril 65. sünnipäev ja selleks puhuks tuleb kogu pere kokku. Kui ma aru sain, et terve pere tuleb kokku, siis oli juba teada, et seal see perekonnadraama peidus ongi. Kohale tulid professori kolm vanemat last, kes omavahel pealtnäha kõige paremini läbi ei saanud. Eriti kippusid omavahel tülitsema vanemad õed, kellel olid erinevad maailmavaated. Küll üritas õdesid lahutada vend, küll noorem õde. Samas kippusid ka vanemad õed ja vend omavahel tülitsema. Samuti kritiseerisid lapsed vanemate elu. See siiski polnud veel see kõige suurem draama perekonnas. Kõige suurem draama oli see, et emal oli seal väikelinnas elamisest isu täis ja nii oligi ta kahe lapsega pidanud plaani nö uue elu alustamiseks. Selleks, et sealt linnast minema saada palus proua Linden isegi ülikooli sekretäri, et see aitaks kaasa tema abikaasa ülikoolist minema ajamiseks. Lihtsalt selleks, et siis ei hoiaks neid seal väikelinnas enam midagi kinni. Probleem on aga selles, et professor ei taha kuuldagi ülikooli tööst loobumisest ja kolimisest. Nii otsustabki proua Linden koos lastega ära sõita ja elada poja juures. Väikelinnas lagunevasse majja jäävadki nii elama noorim tütar Dinah, professor Linden ja majapidajanna. Proua Linden on kindel, et professor saab varsti oma veast aru ja sõidab noorima tütrega talle järele. Kas see ka nii läheb, seda saab igaüks ise mõelda, sest sellist lõppu lavastus meile ei näita. Lavastus lõpeb aga isa-tütre armastushetkega, kus tütar palub isal endale isa poolt alustatud ajalooraamatut ette lugeda ja lugemise ajal jääb tütar isa kõrvale magama. Minu meelest oli selline lõpp parim, sest nii sai igaüks ise edasi mõelda, mis perekond Lindenist sai. Kas professor sai aru, et ta tegi vea ja sõidab koos noorima tütrega abikaasale järgi ja nad elavad kuni praeguseni õnnelikult. Või said professor ja Dinah kahekesi nii hästi hakkama, et jäidki kahekesi lagunevasse majja õnnelikult elama ja sellega purunes ka pere.

Mulle see lugu meeldiski selle tõttu, et tänapäeval on peredes samad probleemid. Ilmselt on vähe neid peresid, kus õed-vennad kogu aeg hästi läbi saavad. Siiski enamasti tülitsetakse nooruses ja täiskasvanuks saades ka omavahelised suhted paranevad. Vähemalt nii on minu tutvusringkondades kombeks. Kindlasti leidub ka neid peresid, kus lapsed kaklevad väikestena ja jäävad kaklema ka täiskasvanuna. Ja kindlasti on igas peres keegi, kes üritab tülitsejaid lepitada. Samuti on tavaline see, et tekivad nö omad väikesed grupid, kes kellega paremini läbi saab. Või on lapsed täiskasvanuks saades saanud paremale elujärjele, kui nende vanemad omal ajal olid ja seega tundub neile, et nende vanemad elavad nii nagu ei tohiks keegi elada. Teate ju küll seda tunnet, et vanemate või vanavanemate juures on kõik nii must, määrdunud ja vanaaegne ja söök pole ka päris see, mida väga hea meelega sööks. Olgu-olgu, võib-olla kõik ei tea seda tunnet. Ma üritasin veidi üldistada, sest mina otseselt pole sellist tunnet tundnud. Seega oli minu jaoks veidi arusaamatu, kui Marion vanematele külla minnes pirtsutas, et toolid on nii mustad ja Rex mainis, et kook on nagu saepurust tehtud. Ilmselt meil kõigil on oma kiiksud ja on midagi, millega me oma elus oleme harjunud ja siis tundubki vanemate juurde minnes, et kõik pole nii hästi kui võiks. Asi on lihtsalt selles, millega keegi harjunud on. Hoopis iseasi on aga see, kas kõike tasub kõva häälega välja öelda. See sama harjumus oli ka põhjuseks, miks professor Linden ei tahtnud oma tööst ülikoolis loobuda. Professor on terve elu seda tööd teinud ja lapsed suureks kasvatanud. Kui ta ühel päeval loobuks tööst ja ei peaks ülikooli minema, siis oleks tema päevad tühjad ja ta ei oskaks midagi oma eluga ette võtta. See muudaks teda veelgi kiiremini vanemaks, kui ta praegu on. Ma arvan, et soov noorena püsida ja mitte oma elu surelikkusele mõelda oli ka üks põhjuseid, miks professor enda kodus kahte üliõpilast lisaks õpetas. Ja miks ta oma noorima tütrega nii hästi läbi sai. Professoril oli vaja enda ümber noori inimesi, et end noorena tunda, sest kes siis poleks mõelnud seda, et nooruses oli elu parem ja ilusam. Ja nii ongi hea end noorena tunda, et oma elusügisel saabuvad mured ära unustada ja loota, et elu on ka 65.aastaselt sama ilus, kui oli 20.aastaselt.

Kui ma vahepeal olen Vanemuise näitlejaid kritiseerinud, siis sel korral oli mul nende mängu jälle huvitav vaadata. Võib-olla peangi tegema pikemaid pause, et näitlejad jälle huvitavad tunduksid. Eriti meeldis mulle Hannes Kaljujärv professor Lindeni rollis. Kaljujärv tegi nii mitmeski kohas head nalja nii, et terve saal naeris. Minu meelest on Kaljujärv selline näitleja, kes ei peagi midagi naljakat ütlema, vaid piisab ühest väikesest näoilmest ja muidu kurb ja dramaatiline tegelane muutub hoobilt naljakaks ja terve saal saab korraks murekoorma õlult visata ning südamest naerda. Samas oskab Kaljujärv hoobilt ka väga tõsine olla. Minu meelest on tema üks nendest näitlejatest, kes ongi suurepärane tõsiselt ja on suurepärane koomik. Teine tegelane, kes alati saali naerma ajas oli Merle Jäägeri kehastatud majapidajanna proua Cotton. Selline tüüpiline sõjast tingituna nupust veidi nikastanud jutuga torisev majapidajanna ajas vist praktiliselt iga oma lausega publiku naerma. Rääkimata siis veel laua all jalgade kõlgutamisest või grimassidest. Muidugi ei saa ma üle ega ümber oma lemmikust Külliki Saldrest, kes kehastas proua Lindenit. Mingil hetkel Vanemuise lavastusi vaadates tundus mulle, et Saldrel on kõik tegelaskujud kuidagi sarnased ja tema liigutused ja miimika on nii ettearvatavad. Nii ma hakkasin mõtlema, et tegelikult ta enam ei meeldigi mulle nii palju kui alguses. Nüüd proua Lindenit vaadates tuli mulle aga jälle meelde, miks mulle Külliki Saldre meeldib. Proua Lindeni rollis oli Saldre tõeliselt suursugune ja graatsiline. Näha sai nii suurt armastust kui ka vihkamist oma armastatu vastu. Kõik tema liigutused olid minu meelest väga täpselt sätitud ja andsid etendusele omanäolise nüansi. Kui ma kohe etenduse alguses proua Lindenit nägin, jäi mulle mulje, et tegemist on suursuguse krahvinna või madaamiga. Seda arusaamatum oli mulle majapidajanna jutt sissevarisenud elutoa laest. Ei saa ju olla, et selline proua elab sellises lobudikus, mille elutoa lagi sisse kukub. Vot nii hästi oli Külliki Saldre roll mängitud. Üleüldse arvan ma, et Saldrele võikski rohkem anda väärikate naiste rolle. Lisaks meeldis mulle väga Linda Kolde kehastatud Dinah. Ma pole tükk aega näinud, et keegi suudaks nii hästi lapselikku elevust ja siirust kehastada. Selleks peab inimeses endas seda lapsemeelsust piisavalt alles olema. Piret Laurimaa kehastatud Marion oli ka väga täpselt mängitud ja huvitav oli vaadata, kuidas üks inimene saab oma vanemate ja perekonna suhtes nii kõrk ja üleolev olla. Marika Barabanštšikova doktor Jean Lindeni rollis jäi kuidagi tuimaks. Ma saan aru, et Jeaan oligi oma olemuselt teadust armastav ja seega teistest pereliikmetest tõsisem. Lisaks armuprobleemid, kuid ma oleks in mingisugust energiat tahtnud temas näha. Nii tuim ei saa üks inimene olla. Ma nüüd ei saagi aru, kas Marika Barabanštšikova mängis rolli nii täpselt, et tema mängu oli igav vaadata, või oligi tema mäng veidi tuim ja igav. Karol Kuntselit oleksin ma nagu ka sarnases rollis kusagil näinud. Aga mitte ei tule meelde, mis lavastus see olla võis, kus ta mitte just kõige ausamat tegelast kehastas. Kui ma nüüd aus olen, siis mulle tundus, et kõik perekond Lindenit mängivad näitlejad said oma rollidega väga hästi hakkama ja seda perekonda oli laval huvitav jälgida. Paljuski oli nende mõtteid ja arvamusi võimalik nende olekust välja lugeda. Lavastaja on ilmselgelt teinud õiged valikud ja pannud õiged inimesed õigetesse rollidesse. Väljaspool perekonda oli ülikooli sekretär, keda kehastas Jüri Lumiste. Minu meelest oli sekretäri roll Lumistele täiesti tavaline sutsakas laval. Tuleb ülikonnas lavale, räägib härrasmehe kombel paar lauset ja ongi kõik. Mulle tundub, et Lumistel on enamus rolle sellised. Teda ma vaataksin heameelega teistsugustes rollides ka vahelduseks. Üliõpilasi kehastanud Marian Heinat ja Karl Laumets said samuti oma rollidega väga hästi hakkama. Nende mängu oli minu jaoks huvitav vaadata, sest ma pole neid väga palju laval näinud (Laumetsa pole ma üldse varem laval mängimas näinud). Võib-olla on see ka üks põhjusi, miks mulle Linda Kolde Dinah rollis meeldis. Kolde, Heinat ja Laumets on noored näitlejad ja ma pole neid veel tüütamiseni palju laval näinud. Mul lihtsalt puudub võrdlusmoment ja mulle ei tule näitlejat nähes kohe tema stampliigutused ja kõnemaneerid meelde.

Mulle tundub, et nüüd on see postitus küll kuidagi eriti pikaks ja lohisevaks veninud ja oleks aeg vist lõpetada. Igatahes ma pean tunnistama, et ma lootsin natukene suuremat draamat lavastusest. Et ikka oleks rohkem kisa ja kära ja vihkamist ja leppimist jne. Siin käis kõik kuidagi liiga rahulikult ja ilma pisarateta. Ei saa lihtsalt olla, et naine armastab oma meest, kellega ta on 37 aastat abielus olnud ja siis ta’a lihtsalt kõnnib ilma igasuguste suurte emotsioonideta mehe juurest minema. Ma küsiksin, et kuhu jäid emotsioonid? Ma oleksin emotsioonide kohalt tahtnud veidi kasvõi ülepaisutatust näha nagu seebikates. Et oleks dramaatilisem. No mina ikka kahes kohas sain silma niiskeks. Aga draamat oli ikka omajagu ja asi päris seebikaks ka kätte ei kiskunud. Merca ja Hannes Kaljujärv tegid nalja ka. Seega sobib lavastus ka rohkem naljaarmastavale publikule. Siiski nendele, kelle jaoks kolm tundi teatris tundub palju, ma lavastust ei soovita. Mu meelest esimene vaatus kippus venima ja seal oleks võinud rohkem draamat olla või siis rohkem nalja. Samas teine vaatus läks väga kiiresti. Igatahes nendele, kes arvavad, et Vanemuise lavastused on jamad ja igavad, ma soovitan, sest minu meelest oli see üle keskmise parem lavastus, kui Vanemuise mängukavas olevad paljud teised lavastused. Igati hea viis, kuidas külma, pimedat ja vihmast sügisõhtut mööda saata.

Autor: John B. Priestley

Lavastaja: Peeter Raudsepp

Mängisid: 

Hannes Kaljujärv – professor Robert Linden

Külliki Saldre – Isabel Linden (professori abikaasa)

Karol Kuntsel – Rex Linden (Isabeli ja Roberti poeg)

Marika Barabanštšikova – dr Jean Linden (Isabeli ja Roberti vanim tütar)

Piret Laurimaa – Marion de Saint Vaury (Isabeli ja Roberti keskmine tütar)

Linda Kolde – Dinah Linden (Isabeli ja Roberti noorim tütar)

Jüri Lumiste – Alfred Lockhart (ülikooli sekretär)

Merle Jääger – pr Cotton (Lindenite majapidajanna)

Marian Heinat – Edith Westmore (professor Lindeni üliõpilane)

Karl Laumets – Bernard Fawcett (professor Lindeni üliõpilane)

Rohkem informatsiooni saab Vanemuise koduleheküljelt (SIIN)

Loe edasi