Suluseis

14.oktoobril 2018 Sadamateatris

Alati kui ma omadega ummikusse jooksen, tekib mul tahtmine teatrisse minna midagi head vaatama. Tunnistan ausalt üles, et mu esimene plaan oli sel korral Ugalasse minna, aga minu üllatuseks ei olnud neil pühapäeval mitte midagi mängukavas. Siis oli plaan Eesti Draamateatrisse minna. Seal oli isegi mulle sobiv lavastus mängukavas, aga see kestab liiga kaua ja oleks eeldanud ööbimist Tallinnas, samas esmaspäeva hommikul oli vaja koolis olla. Vähemalt aitas mu vana hea „koduteater“ Vanemuine hädast välja. Nii ma siis käisingi Kristian Hallbergi „Suluseis“ vaatamas.

Tegelikult olen ma seda lavastust juba ammu vaatama tahtnud minna, sest mõned minu kolleegid, kellega mu teatrimaitse ühtib, soovitasid seda lavastust. Ilmselt on kõik, kes seda lavastust näinud on, samal arvamusel, et tegemist on hea lavastusega, sest peaaegu kaks aastat on etendused pidevalt välja müüdud olnud. Minu õnneks oli pühapäevasele etendusele veel pileteid, sest see oli eelviimane etendus. Ja ma tänan jumalat, et ma selle eelviimase etenduse kasuks otsustasin. Tegemist oli täiesti minu masti lavastusega. Seega soovitan kõikidel see jutt lõpuni lugeda ja 23.oktoobriks (millal on viimane etendus) teatripilet hankida. 

Kuigi mu kolleegid olid lavastust kiitnud ja ma tegin sel korral ka natukene eeltööd (lugesin täpselt ühe kiitva arvustuse läbi), läksin ma teatrisse ikkagi ilma eriliste ootusteta. Peaasi oli lihtsalt kodust välja saada ja natukene „teatriõhku“ hingata. Tagasi tulin aga hoopis teiste emotsioonidega. Ma oleksin küll nii mõndagi lavastuses ümber teinud, kuid siiski oli tegemist päris kümnesse mineva lavastusega. Eelkõige just seepärast, et päris palju sai kaasa mõelda. Eriti meeldis mulle lavastuse lõpp, kus valgele seinale näidati algselt tegelaste portreesid ja seejärel erinevaid hetki nende elust. Just neid hetki, mida tegelased eelmise tunni jooksul lahanud või läbi elanud olid. Lihtsalt see vahe oli, et pildil nägid need situatsioonid hoopis teistsugused välja, kui tegelased neid läbi mänginud olid. Eks meil ole elus sageli nii, et need, kes ainult pilte vaatavad, loovad piltide põhjal hoopis teistsuguse maailma, kui need inimesed, kes teavad ka lugu mis piltidega kaasa käib. Piltidel võib igaüks meist luua täpselt nii rõõmsa ja idüllilise elu endale, nagu ta seda soovib. Aga see, mis jääb nende piltide taha, reaalne maailm, võib olla sootuks tumedam. Just selle erinevuse pärast mulle need pildid meeldisidki. Piltidel olevad meeleolud olid pigem helged, kuigi pildid ise olid mustvalged, samas kui laval olnud tegelaskujude läbi elatud sündmused olid pigem sünged ja keskkond, milles neid etendati oli valge ja helge.

Siit jõuan loogiliselt lavakujunduse kiitmiseni. Tegelikult pole mingi ime, et lavakujundus nii hästi kogu lavastuse tervikule kaasa mängis, kui lavastaja Andres Noormets ise ka lavastuse kunstnik oli. Eks lavastaja ise teab kõige paremini oma terviknägemust lavastusest ja oskab sellele vastava keskkonna luua. Kuna lavastust mängiti nö mustas kastis, siis pääses valge sein väga hästi mõjule. Seda valget seina saab postituse päisepildilt näha. Kogu tegevus toimub selle valge seina ees ja vähesel määral ka seal akna taga. Ma olen jätkuvalt seda meelt, et lihtsuses peitub võlu. Sel korral aitas valge taust ja tegelaskujude heledates toonides riided esile tuua nende värvikirevust ja neid vaadata justkui ilma maskideta. See lubas igal saalisviibijal valge pildi täpselt enda soovide järgi ära värvida. See valge steriilsus, milles meile tegelasi näidati, polnud reaalsus, vaid vahend meie peades reaalsuse tekitamiseks. Nii kujutasin mina restoranistseenis hoopis värvilisemat pilti endale kogu loost ette, kui see hetk, mis sellel päisepildil tabatud on. Vähemalt mulle jäi selline mulje nagu inimesed oleksid minu ees ilma mingisuguse kaitsekilbita olnud. Eriti meeldis mulle see, et värvid olid kuni pisidetailideni läbi mõeldud. Isegi jalgpall ja telefonikaaned olid valged. Samas ilmselt mustad või punased telefonikaaned ja jalgpall oleksid väga kriiskavalt mõjunud ka selles steriilsuses. Vastukaaluks heledasse riietatud tegelastele oli Marika Barabanštšikova tegelane riietatud tumedasse, sest tema istus publiku seas ja seal oleks tema hele riietus ilmselt rohkem silma hakanud kui tume riietus. Visuaalselt mõjus tema tume riietus ka vastandina heledatele kostüümidele ja tegelikult vastandus Marika Barabanštšikova tegelane ka teksti poolest teistele tegelastele. Ma julgen isegi öelda, et tema tegelaskuju oli mõistuse- või südamehääl, mis tegelastele ette ütles, kuidas nad käituma peaksid või pani neid oma teguviise analüüsima.

Tegelikult mulle meeldis kogu lavastuse juures kõige rohkem ülesehitus. Ma pole veel varem sellist lavastust juhtunud nägema, kus üks tegelane (antud juhul siis Marika Barabanštšikova kehastatud tegelane) istub publiku seas saalis (enam-vähem saali keskel) ja suunab ning juhib lavastust. Kohati mõjus ta mulle kui lavastaja või inspitsient, kes on terve etenduse aja kohal ja vajadusel sekkub jalgpallivilet vilistades. Kuigi ma saan reaalselt väga hästi aru, et ükski lavastaja ega inspitsient ei paneks etendust niimoodi seisma. Aga proovides ikka. Selline lahendus jättis mulje, nagu tegemist oleks osaliselt pihikaameraga, kus tegelane astub ette ja selgitab mida ning miks ta just praegu tegi või mis nüüd juhtuma hakkab. Kuigi tegemist oli ikkagi dialoogiga kus Marika Barabanštšikova kehastatud tegelaskuju H küsis ja teised tegelaskujud siis vastasid. Kuni kõlas jälle jalgpallivile ja tavapärane tegevus laval jätkus. Selline etenduse juhtimine oli väga hea, sest see andis publikule infot lavastuse konteksti ja toimumise koha kohta. Samuti aitas paremini tegelaskujusid ning nende tausta mõista. Mind pani selline ülesehitus mõtlema, et äkki peaks kõik inimesed igapäevases elus vahel selliseid tegevuspause tegema ja natukene oma sisemist jalgpallivilega kohtunikku kuulama ning veidi mõtlema miks me midagi teeme.

Nii nagu ma postituse alguses ütlesin, siis ma oleksin natukene lavastust muuta tahtnud ja tegemist oleks minu silmis ideaalse lavastusega. Ma nimelt oleksin kogu lavastuse nii-öelda pihikaamera rollis teinud. See vorm oli minu jaoks palju rohkem pinget pakkuvam ja pani rohkem kaasa mõtlema, kui tavapärane lavaline tegevus. Tavaline tegevus ajas mind isegi kohati marru (eks see oligi antud lavastuse eesmärk ja seega läks teatriskäik asja ette), samal ajal kui dialoogid tegelaste ja nii-öelda etenduse juhi vahel ajasid mind kõige rohkem muigama ning tõid samas ka kõige sagedamini pisarad silma. Ma olen kindel, et mulle meeldis selline lähenemine oma uudsuse poolest. Kindlasti oli oluline ka see, et ma pidin ise natukene mõtlema, sest tegelased ei teinud nendes stseenides väga muudkui lihtsalt seisid ja rääkisid teineteisega. See pakkus aga publikule just suurepärast võimalust kaasa mõelda ja seeläbi tõmmata paralleele oma eluga. Ehk sai nii mõnigi teatrivaataja tänu lavastuses käsitletud teemadele nii mõnegi asja oma pereelus korda. Või vähemalt mõned mõtted selgemaks või mõne teadmise, kuidas mingis olukorras mitte käituda. Mina küll sain.

Kui ma näitlejatest juba nii palju olen rääkinud, siis vist oleks aeg lemmikud ka välja tuua. Selles mõttes on see natukene raske, kuna mulle meeldisid kõik näitlejad. Mitte kellegi kohta ei oska ühtegi märkust välja tuua. Kõige vähem meeldis mulle Margus Jaanovitsi kehastatud tegelane K. Aga sellel mittemeeldimisel pole mingit pistmist Margus Jaanovitsi halva mänguga. Lihtsalt tegelaskuju oli oma maailmavaatega mulle vastuvõetamatu. Ma ei kannata selliseid inimesi, kes arvavad, et nad on ise ideaalsed ja kogu maailm keerleb ainult nende ümber. Ja nemad pole mitte kunagi milleski süüdi, sest nemad on ju nii head. Ma oleks korduvalt tahtnud, et keegi selle K paika paneks. Üleüldse oli mul tahtmine K psühhiaatri juurde viia ja vanemlikud õigused oleksin ma temalt ka ära võtnud. Aga järelikult mängis Margus Jaanovits seda K rolli nii hästi, kui mul sellised mõtted peas ringi käisid. Ma olen siiani Margus Jaanovitsi ainult selliseid natukene lihtsameelseid või koomilisi tegelasi mängimas näinud, seetõttu oli see praegune roll vägagi nauditav.

Veel jäi mulle eriliselt silma Kärt Tammjärv, kes sai 6-aastase Lee kehastamisega väga hästi hakkama. Minu meelest on 27-aastaselt 6-aastast ikka päris raske kehastada. Ja ma ei mõtle siin pikkust ja välimust, vaid üleüldist olemust. Kõik grimassid ja hüplemised ja lollitamised olid Kärt Tammjärvel täpselt nagu 6-aastasel tüdrukul. Eriti meeldisid mulle need keele vastu klaasi panemised ja sealt klaasi vahelt piilumised. Kui ma enne ütlesin, et ma ei taha ühtegi halba sõna öelda, siis natukene ikkagi tuleb ka negatiivset. Kui käitumise poolest oli Lee igati 6-aastane, siis sõnaline osa oli minu jaoks natukene liiga täiskasvanulik. Ja ma ei pea silmas Kärt Tammjärve intonatsiooni, vaid just autori poolt kirjutatud dialoogi. Seega see kivi läheb autori kapsaaeda. Eriti meeldis Kärt Tammjärv mulle nendes stseenides, kus ta teisel pool seda valget seina akna taga hüples ja kargles. Siis oli ta täpselt nagu üks pallimerre mängima pääsenud laps, kuigi ma olen kindel, et seal oli tavaline põrand ja Kärt Tammjärv suutis lihtsalt meisterlikult oma keha niimoodi kontrollida, nagu ta hüppaks mõnusalt pehmes pallimeres, mitte kõval põrandal.

Muidugi oli huvitav ka Leila Säälikut laval näha. Mina pole teda varem teatrilaval näinud. Ega teleris ka väga pole näinud, sest mul sisuliselt pole televiisorit kodus. See ongi see põhjus, miks ma nii tihti teatris käin, mingisugust meelelahutust on inimesel ju vaja. Aga tore oli teda nii-öelda oma silmaga näha. Sellist vanaema tahaks ma endale küll. Maria Annuse osas pole ma ilmselt objektiivne, sest tegemist on minu vana lemmikuga. Seega pole ilmselt üllatav, et ka tema mulle meeldis. Kuigi otseselt midagi üllatavat tema rollis minu jaoks ei olnud. Ja siis oli seal Marika Barabanštšikova, keda ma vist olen sel korral kõige rohkem maininud. Tavaliselt pole ta minu lemmikute hulgas. Need, kes mu blogi on lugenud pikemalt, ilmselt teavad, et mul on näitlejad kes on mu lemmikud ja on need kes mulle ei meeldi, kuid neid on käputäis. Suurem enamus näitlejatest kuulub sinna keskele, kes minus mingit emotsiooni ei tekita. Just sellesse rühma kuulus kuni tänaseni ka Marika Barabanštšikova. Aga kohe kui ta lavale tuli, tundsin ma täna temaga mingit sidet. Seda ei saa kirjeldada. Ometigi ma nägin teda ainult mõne minuti jooksul etenduse alguses ja siis lõpus kummardama tulles. Ülejäänud aja kuulsin ma tema häält oma selja tagant. Aga äkki see oligi see õlg-õla kõrval tunne, mis ta täna mulle nii omaseks tegi, just see, et ta istus meie hulgas ja juhtis sealt teiste elu. Tekitades sellega ka publikus tunde, et me saame tegelikult midagi muuta, kui me julgeme ainult õigel ajal vilistada ja sekkuda.

Nüüd oleks lõpetuseks vist viimane aeg ära mainida, millest lavastus räägib. Kogu loo keskmes on üks rootslane K (Margus Jaanovits), kes on taimetoitlane ja aktiivne rassismi vastu võitleja. Ta üritab ka oma last kasvatada samas usus, kuid 6-aastasele on nii mõndagi asja raske selgeks teha. Eriti kui sa üritad ise kõiki asju poliitiliselt väga korrektselt öelda. Lõpuks juhtub ikka nii, et kuigi isa püüab paaniliselt oma elu parimast küljest välja näidata, siis tema 6-aastane tütar Lee (Kärt Tammjärv) ütleb kõik otse välja. Kohati jäi mulle mulje, et tegelikult olid need isa enda mõtted, mida ta püüdis kogu elu eest enda ja ka ülejäänud maailma eest varjata, mida tema tütar siis maailmale teatavaks tegi. Selles kõiges oli muidugi süüdi mehe ema (Leila Säälik), kes elas väikeses linnas ja kellel polnud nii head haridust. See muutiski ema poja silmis temast madalamaks ja tekitas probleeme nende vahelises suhtluses. Eks selliseid situatsioone on meil kõigil elus ette tulnud, kus me pole mingi etapiga oma elus rahul ja üritame end siis igast küljest parematena näidata ning vaatame viltu kõikide nende peale, kellega me sel eluperioodil lähedased olime.

Lisaks vanemate ja laste vahelistele suhetele käsitletakse lavastuses ka hulgaliselt muid teemasid. Näiteks meeste ja naiste võrdõiguslikkust, pagulasteemat, lastekasvatust, terrorismi, taimetoitlust jne. Ühesõnaga kõik aktuaalsed ja olulised suured teemad on vaatluse all. Lisaks natukene arutelusid jalgpallist. Ma sain näiteks peaaegu selgeks selle, mida tähendab suluseis jalgpallis. Ma usun et peaaegu iga inimene peaks sellest lavastusest mõne endale olulise mõtte leidma. Kindlasti on lavastus hea ideede genereerija, kuidas tänapäevases maailmas hakkama saada. Näiteks kuidas pagulastega hakkama saada ja kuidas praeguses muutunud maailmas oma lapsi kasvatada ning vanematega suhelda. Need teemad võivad tunduda täiesti poliitilised ja meile võib tunduda, et teatrist tahaks midagi lõbusamat saada, kui päevapoliitikat. Samas ongi selles lavastuses päevapoliitikat käsitletud väikese huumoriprisma läbi ning teisest vaatenurgast, pannes meid oluliste teemade üle mõtlema.
Ja kuigi lavastus on ühes vaatuses ja kestab 1 tund ning 15 minutit, siis aeg läks väga kiiresti ja kahju oli saalist lahkuda. Minul ei läinud mõte mitte kordagi uitama, isegi mitte sekundiks. Ja seda pole vist sel aastal veel kordagi juhtunud. Lihtsalt kogu sündmustik oli nii kaasahaarav. Mulle tundus, et näitlejatele meeldis endale ka seda etendust mängida, vähemalt mina tajusin etenduse lõpus mingisugust suurt sünergiat lava ja saali vahel, mida ma pole enam ka väga-väga ammu tundnud. Ilmselt oligi hea publik, kes kaasa mõtles ja kellele käsitletud teemad olulised olid. Seega, kellel huvi tekkis, siis viimane võimalus on lavastust näha 23. oktoobril.

Autor: Kristian Hallberg

Lavastaja, muusikaline kujundaja, kunstnik: Andres Noormets

Kostüümikunstnik: Maarja Viiding

Valguskunstnik: Andres Noormets, Jaanus Moor

Mängisid:

Leila Säälik – ema

Margus Jaanovits – K

Kärt Tammjärv – Lee

Maria Annus – Jana; Rašhidi ema

Marika Barabanštšikova – H

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Vanemuise koduleheküljelt SIIN

* – Postituse päisepildi autor on Maris Savik.

Loe edasi

Medeia

03. veebruaril 2018 Sadamateatris

Ma olen alati olnud realistlik inimene. Vähemalt enda arvates. Nii pole müüdid mulle kunagi väga huvi pakkunud. Eriti Kreeka mütoloogia, mis enamasti tundub mulle täiesti utoopilise ja kaugena. Seal pole ühtegi seost ja kohati on teksti raske jälgida. Vähmalt nii mulle näib. Ometigi otsustasin ma Vanemuise uut lavastust „Medeia“ vaatama minna. Vana-Kreeka mütoloogia alusel on Euripides Medeia ja Iasoni legendist kirjutanud tragöödia, mis on tänapäeval teatrites üks enimlavastatud antiiknäidendeid. Kui ilmas leidub veel müütide kaugeid inimesi (nagu mina), siis olgu neile lühidalt öeldud, et Medeia on Kolchise kuninga nõiavõimetega tütar, kes on abielus argonautide juhi Iasoniga. Korintose kuningas Kreon pakub Iasonile naiseks oma tütart ja nii jätab Iason Medeia koos nende kahe pojaga maha. Medeia otsustab enda hülgamise eest kätte maksta nii Iasonile, kuningas Kreonile kui ka tema tütrele. Euripidese tragöödia keskendubki Medeia kättemaksule Iasonile.

Mina teadsin teatrisse minnes täpselt sama palju, kui siin blogis hetkel kirjas on. Etteruttavalt võin öelda, et kavas on kogu müüdist pikemalt juttu ja nii aitab kava lugemine enne etendust paremini laval toimuvat mõista. Ometigi otsustasin ma teatrisse minna, kuigi mulle antiiknäidendid üldiselt ei meeldi. Ju ma pole piisavalt kultuurne. Miks ma siis üldse teatrisse läksin? Nagu alati, oli mul mingi sisetunne, mis arvas, et tegemist on hea lavastusega, mida tasuks näha. Lootust andis ka kunagine Vanemuise lavastus „Gorgo kingitus“, mis küll ei keskendunud ainult müütidele, kuid lavastuses oli ikkagi müütidel suur osa. „Gorgo kingitus“ oli pikka aega üks mu lemmiklavastusi, seega see andis mulle lootust, et ka „Medeia“ on hea. Olgugi, et lavastaja on teine ja tegelikult on kõik teisiti. Aga mingit põhjendust on inimesel ju endale vaja, miks järjekordselt teatrisse minna.

Mulle tundub, et tegemist on kõige parema black-box tüüpi lavastusega, mida ma näinud olen. Laval oli ainult üks valge ring põrandale maha asetatud ja selle ringi keskele rippus laest alla sõlmedega nöör. Laes olid mõned torud, mida sai selle rippuva nööriga helisema tõmmata (umbes nagu vanasti kirikukellasid helisema pandi). Kogu lavakujundus. Näitlejad olid kõik samuti mustades või väga tumedat tooni kostüümides. Ma kujutan ette, et kõrgelt  (nt Sadamateatri lae alt) oleks olnud lavastust väga huvitav jälgida. Valge ring keset musta ruumi ja väikesed mustad täpid liikumas mööda ringi. Mina aga vaatasin etendust esimesest reast ja kohati olid näitlejad minust vähem kui meetri kaugusel. Näitlejate selline lähedus ja üleliigse vahu (loe: dekoratsioonide) puudumine lasi sõnal ja kehakeelel võimust võtta, ning lõi täiesti uudse teatrikogemuse.

Minu jaoks oli ka see uudne, et naised mängivad mehi. Ma tean, et idee kui selline pole uudne. Olen lugenud, et kunagi mängis Ita Ever Draamateatri lavastuses „Kuningas Lear“ kuningas Leari, kuid ma olen aru saanud, et siis ta mängis ikkagi meest. Samuti mängis Merle Jääger Vanemuise lavastuses „Vaim masinas“ meest. "Vaim masinas" üht etendust olen näinud, seega ei saa ma tegelikult väita, et selline lähenemine on mulle uudne. Sel korral mängisid Merle Jääger ja Külliki Saldre meesterolle, kuid nad ei mänginud meest, vaid inimest. Kui Külliki Saldre mängis kuningas Kreoni, siis tema poole pöörduti küll kui kuninga poole, kuid tegemist ei olnud rolliga kus naine kannab meeste riideid ja proovib mehe häälega rääkida, et näida mehena. Seda on raske seletada, kuid ma soovitan ise teatrisse vaatama minna. Päris huvitav on vaadata, kuidas kõik pöörduvad kuninga, mitte kuninganna poole, kuid samal ajal on tegemist kuningaga, kes kannab kontsakingi ja kelle naiselikud kehakumerused on rõhutatud. Samuti argonautide juht, kes peaks olema justkui mees, kuid kes kannab maani seelikut, mida kaunistavad volangid. Põhiline on inimene ja tegelikult pole üldse vahet, kas see inimene on mees või naine. Peaasi, et inimene iseendaks jääb.

Ja mulle tundus, et sel korral olid lavastaja ja kunstnik lubanud näitlejannadel iseendaks jääda. Vähemalt mingis osas. Näiteks minu silmis seostub (ärge küsige miks) Merle Jääger igapäevaelus ka tanksaabaste ja pika volangidega seelikuga. Külliki Saldre vastupidi seostub mulle soliidse ja naiseliku olekuga, mida rõhutas avara dekolteega kostüüm, kõrged kontsakingad, pikad pitskindad. Maria Annust olen ka näinud pikkade kleitide ja kõrge säärega nöörsaabastega. Kärt Tammjärv on näitlejatest kõige noorem ja mulle tundus, et tema noorust rõhutati kostüümiga, mis tema kõhtu paljastas. On ju noortel selline mood. Samuti seostusid tema kontsaga saapad mulle kõige enam tänapäevase moe ja noorusega. Aga eks igaüks tõlgendab asju erinevalt. Selline oli minu tunne ja arvamus, minu ettekujutusest lähtuvalt. Ma arvan, et ma ei oska seda nii hästi seletada, aga mulle lihtsalt tundus, et iga näitlejanna kostüümis oli midagi talle omast. See aga rõhutas veel rohkem seda, et pole vahet kes sa oled või milline sa oled, sa võid ikkagi olla ükskõik kes. Kasvõi kuningas kontsakingades. Kõik inimesed ongi erinevad.

Lisaks nendele nö näitlejannadele omastele nüanssidele kostüümide juures olid kostüümid üleüldse jube ägedad. Kohati tundusid täiesti ajuvabad kostüümid olema ja selliseid kostüüme ei seostaks ma kohe kuidagi Vana-Kreekaga. Pigem midagi ulme või fantaasiamaailmast. Kui Kärt Tammjärv lavale tuli, siis ma vist tema algusmonoloogi väga ei kuulanudki, sest ma süvenesin tema kostüümi. Ka hiljem, kui teised näitlejannad lavale tulid, vaatasin ma ammulisui nende kostüüme. Sellist asja pole minuga vist varem teatris juhtunudki, et ma nii põhjalikult kostüümide kõik kihid läbi uurin. Esimeses reas istumise võlud. Muidugi ei saa ma ka grimmi kiitmata jätta. Vanemuise kodulehelt lavastuse pilte vaadates olin meigi üle samuti hämmingus. Kõige rohkem meeldis mulle Kärt Tammjärve grimm, eriti need huuled. Kahju ainult, et laval oli piisavalt pime ja grimm ei pääsenud kogu hiilguses mõjule.

See on minu jaoks veidi kummaline, et ma sel korral nii suurt tähelepanu pöörasin grimmile ja kostüümidele. Aga see ei olnud üldse halb kogemus. Lisaks kostüümidele oli mul aega keskenduda näitlejale. Kuna ma istusin esimeses reas ja nii olid näitlejad mulle väga lähedal, võtsin seda kui näitlejamesterlikkuse koolitust. Kõik neli näitlejat on erinevas vanuses ja õppinud lavakas erineval ajal. Kõigil on erinevad õppejõud olnud ja eks nende kõigi õpetus on seetõttu olnud veidi erinevam. Ja minu meelest oli seda laval väga huvitav vaadata. Kuidas sa annad oma tegelaskuju edasi ainult iseennast, oma keha ja häält kasutades. Ma ei tea, kas teistele ka see nii põnev tundus, aga ma oleks veel ja veel tahtnud seal saalis istuda. See poolteist tundi ilma vaheajata möödus liiga kiiresti. Selliste hetkede nimel ma teatris käingi. Näiliselt sain ma veidi targemaks ühe Vana-Kreeka müüdi osas, kuid see, mis sel ajal minu sees toimus on palju võimsam. Ma ei oska seda tunnet kirjeldada, kuid see oli võimas ja meeldiv. Ma arvan, et seda peab ise kogema.

Kui nüüd näitlejatest veidi rääkida, siis suur kummardus Tiit Palule. Lihtsalt seetõttu, et ta nii head näitlejad valis ja, et ta nii suurepärase lavastuse lavastas. Minu suureks lemmikuks selles etenduses sai Kärt Tammjärv, kes mulle siiani väga sümpatiseerinud ei ole. Nüüd oli mul aga tunne, justkui oleks Kärt mind  mingisugusesse hüpnoosi või transsi viinud. Midagi müstilist oli temas ja tema hääl, liigutused ning lavaline olek viisid mind Korintosele. Tänu temale olin mina üks nendest, kes Medeia kättemaksu Korintosel nägid. Külliki Saldre meeldis mulle ka (nagu alati), tema kuningas oli parajalt mõjuvõimas ja autoriteetse kehahoiakuga. Ja kui väike ja löödud ta hiljem oli, kui ta tuli ilma paruka ja kingadeta lavale. Öelgu keegi veel, et pisiasjad ei mängi rolli. Mängivad ja kuidas veel. Mind ainult häiris see, et Külliki Saldre koperdas tekstiga päris mitmes kohas. Ma loodan, et see oli ajutine nähtus ja edaspidi tal seda enam ei juhtu. Samas ei olnud see koperdamine nii hull, et oleks väga dramaatiline olnud. Aga märkamata ka ei jäänud. Maria Annus ja Merle Jääger olid sama head, nagu alati. Siiski ma tean, et nad on rohkemaks suutelised ja nii oleksin ma neilt midagi rohkem oodanud. Ma isegi ei tea mida. Merle Jäägerilt ehk veidi rohkem sõjakust. Et maja väriseb, kui tema räägib. Tal on selline hea kärisev hääl, et sellega oleks mängida andnud küll ja veel. Aga see on ainult minu arvamus. Äärmiselt positiivne oli ka see, et keegi neist neljast ei domineerinud teistest üle. Kõik olid võrdsed partnerid ja said vist enamvähem võrdselt laval olla. Samuti said kõik laval üksi monolooge esitada ja kogu tähelepanu nautida. Samas seetõttu oli muidugi vastutus ka kordades suurem.

Kui ma nüüd kogu elamuse kokku võtan, siis minu üle pika aja huvitavamaid teatrikülastusi. Lihtsalt seepärast, et ma sain näitlejate tööd nautida. Puhtad monoloogid ja dialoogid,  miimika, kehakeel, kostüümid jne. Laval polnud palju näitlejaid korraga ja pidevalt ei käinud mingit tegevust, mis tähelepanu endale haarab. Kuigi mulle tundus, et ma ei jälginud absoluutselt teksti, siis tegelikult süvenedes sellesse, mida laval räägiti ja tehti, süvenesin ma ka sõnade taga olevasse teksti. Lihtsalt selle vahega, et ma ei olnud pealtvaataja, vaid ma olin osaline. Paaris kohas ajas tekst isegi muigama, kuid päris südamest naerda ma ei rõkanud. Siiski üks noormees tegi ka seda ja päris varjamatult. Eks tal olid omad seosed. Küll aga oli etenduse lõpus tunne, et tahaks püsti seista, lihtsalt siirast tänutundest. Aga ma kahjuks ei ole nii julge, et ma oleksin esimese (ja ehk ainsana) julgenud tõusta püsti ja siis esireast näitlejatele meetri kaugusel otse silma vaadata. Minu tänu ja kiitus läheb nende poole teele nende ridade kaudu siin (kui keegi neist seda lugema juhtub). Igatahes minu jaoks on teatriime sündinud.

Ahjaa, kui keegi veel paaniliselt müüte kardab, siis tegelikult oli seal täiesti tänapäevaseid teemasid ka. Näiteks võõrasse riiki kolimine ja sealse keele omandamine. Kuidas sind võõras riigis omaks võetakse või ei võeta. Samuti pettumused, kannatused ja petmised on tänapäeval aktuaalne teema. Kui hästi kuulata/vaadata, võib isegi ahistamisskandaali ja liigse alkohlilembuse lavastusest üles leida. Rääkimata siis sellest, kuidas nendega toime tulla. Kõik oleneb lihtsalt sellest kuidas etendust vaadata ja mida me seal näha tahame. Kui tahamegi ainult antiiktragöödiat näha, siis seda me ka näeme. Kui me aga tahame näha laiemat pilti, siis me näemegi laiemat pilti. Kõik on valikute küsimus. 

Teater ei pea olema see, kus on palju dekoratsioone, mitukümmend näitlejat ja palju eriefekte. Teater on see, kui üks inimene mängib kedagi teist ja kasvõi üks inimene vaatab kuidas esimene inimene kedagi teist mängib. Just sellist teatrit pakubki Vanemuise lavastus „Medeia“. Ma arvan, et tänapäeval, kus kõike on saada lademetes ja järjest rohkem saab lavastustes ära kasutada arvutiimet, on otse näitlejalt publikule loodud lavastus veelgi suurem ime. Me peame selle ime ainult enda jaoks üles leidma.

Lavastaja, teksti autor, muusikaline kujundaja: Tiit Palu

Kunstnik: Eugen Tamberg

Valguskunstnik: Karmen Tellisaar

Mängisid:

Maria Annus - Medeia

Külliki Saldre - Kreon

Merle Jääger - Iason

Kärt Tammjärv - Korintose naiste koor

Rohkem infot mänguaegade ja lavastuse kohta saab Vanemuise kodulehelt SIIN

* postituse päises  olev pilt on pärit Vanemuise kodulehelt ja autoriks Gabriela Liivamägi

Loe edasi

Tulleminek

11.oktoobril 2017 Sadamateatris

Foto autor: Maris Savik

Sirvin aeg-ajalt (nii kord päevas või üle päeva) Vanemuise mängukava just eelkõige selle mõttega, et äkki just täna mängitakse midagi sellist, mida ma näinud pole ja mida tahaks vaatama minna. Ütlen etteruttavalt ära, et ostan pileteid seepärast nii hilja, et oma ISIC kaardiga saan veel tudengisoodustust kasutada ja Vanemuises on tund enne etendust tudengitele piletid väga heade hindadega. Või siis selleks, et näha mis külalisetendusi Vanemuises mängitakse. Nii jäävad paratamatult silma ka need lavastused, mis mind esialgu pole kõnetanud ja mille osas olen ma üpris kindel, et seda lavastust ei taha ma küll näha. Nii oli ka seekordse lavastusega.

Esialgu tundus "Tulleminek" midagi sellist, mis mind kohe kuidagi ei kõneta. Esiteks on tegemist ooperiga ja teiseks Eesti autori (Märt-Matis Lill) ooperiga. Mitte, et ma ooperist ja Eesti autoritest midagi halvasti arvaks, aga ütleme nii, et mul on nendega seoses omad kõhklused. Mu kolleeg, kes kuulis, et ma lähen Sadamateatrisse Eesti ooperit vaatama, oli isegi veel skeptilisem. Kuigi ta mulle seda välja ei öelnud, jäi mulle mulje, et ega ta mind päris adekvaatseks inimeseks ei pidanud, et ma sellist asja vaatama lähen. Siiski pean ma endale tunnistama, et siiani pole mul ühtegi halba ooperikogemust olnud ja igal korral hakkan ma järjest rohkem ooperit armastama. Seega mind teiste arvamus väga ei kõiguta. Nii ma siis hakkasin järjest rohkem mängukavas "Tullemineku" nimele klõpsama ja sobivaid kuupäevi vaatama. Mida rohkem ma seal lehel käisin, seda rohkem kasvas ka huvi.

Ma ausalt öeldes ei suutnud lihtsalt ette kujutada, kuidas näeb välja ooper Sadamateatris. Samas võib Sadamateatri blackbox-tüüpi saal ja ooperi sõjatemaatika kooslus väga huvitav ning nauditav olla. Ja see on peamine põhjus, miks ma teatrisse minna tahtsin. Boonusena veel reaalsete inimeste mälestused Esimesest maailmasõjast (mis tähendab, et lool on tõepõhi all ja kõik pole välja mõeldud) kombineerituna Trooja sõja (selles osas olen ma veidi skeptiline) ja Eesti rahvalauludega. Eriti meeldib mulle mõte rahvalaulude esitamisest ooperisolistide esituses. Ega kodulehel olevad pildid ka teatriisu ei vähendanud, hoopis vastupidi. Eriti meeldis mulle see pilt, mis antud postituse päises on. Ma loodan, et ma nüüd oma ootusi väga üles ei kerinud...

Sadamateatrisse jõudes algas üsna pinev ootamine,  et saali pääseda. Mulle tundus, et sel korral tuli kohe eriti kaua oodata, enne kui saaliuksed avanesid. Samas sai oodates sümfooniaorkestri pillide häälestamist kuulata. Ja seda suurem oli üllatus, kui saali minnes juba näitlejad ees ootasid. Kuigi, kui ma järgi mõtlen, siis minu üllatus oli suurem pitsist seina üle (mida on ka postituse päisepildil võimalik näha), kui saalis tegutsevate näitlejate üle. Teine üllatus oli orkester, keda ma saali sisenedes üldse ei näinud, kuid ooperi puhul on orkestri olemasolu hädavajalik. Orkester oli lihtsalt rõdule pandud ja jäi saalis istuvast publikust paremale poole ning kuna ma oma pead paremale poole väga pöörata ei saa, siis ei näinudki ma esimese hooga orkestrit. Selles suhtes kehva asetus, et kui tahaks orkestrit või dirigenti vaadata, siis peab jube palju rabelema, et midagi näha. Teisalt jälle geniaalne lahendus, et inimeste fookus laval toimuval hoida ja orkestrilt eemale juhtida. Jälle tuli mulle mu kolleeg meelde, kes ooperis muusikat kuulab ja dirigenti jälgib, kui laval toimuv pinget ei paku. Muusikat oleks ta kuulata saanud, aga dirigendi jälgimisega oleks keerulisemad lood olnud. Võib-olla viimases reas istudes oleks orkestrit ja dirigenti paremini näinud, kuid see polnud minu eesmärk. Ilmselt pole ka teiste külastajate eesmärk.

Vaheajal kuulsin siit-sealt, et nii mitmedki külastajad olid tulnud just selle mõttega, et muusikat kuulata, kuid pidid tunnistama, et laval toimuv oli nii kaasahaarav, et muusika kuulamiseks neil aega ei olnudki. Ma pole siiani kindel, kas minu jaoks oli tegevus kaasahaarav sisu või väikese saali poolest. Etenduse alguses tundus mulle, et ma ei saa mitte midagi aru, mis toimub. Lihtsalt laulusõnadest oli raske aru saada (nagu ilmselt ooperi ja opereti puhul sageli võib juhtuda) ja ma ei saanud ka väga pihta sellele, mida nüüd tegelased laval tänapäevase Postimehe lugemisega öelda tahavad. Õnneks hakkas mõne hetke pärast ka suurem tegevus pihta ja siis läks asi huvitavaks. Ma ei saanud ise arugi kui haaratud ma etendusest olen, enne kui üks tugevam trummipõrin mind võpatama pani. Ja neid võpatusi, mis mind Esimesest maailmasõjast aastasse 2017 tagasi tõid, oli palju. Siiski kõige hirmutavamad olid minu jaoks need kohad, kus relvad publiku poole suunati. Ma pole kunagi arvanud, et ma relvi kardaksin ja olen korduvalt unistanud lasketiiru külastamisest. Isegi riigikaitselaagris olles polnud hirmus, kui keegi klassikaaslastest päris relva kogemata minu poole suunas. Sel korral oli aga väga hirmutav, kui lavalt relv publikusse suunati. Ma ei tea, kas see on tingitud sellest, et ma olin end loosse pühendanud ja seetõttu mulle tunduski, et sõdurid sihivad konkreetselt mind ja ma pean oma elu eest nüüd palvetama hakkama. Või oli see lihtsalt illusioon, sest sõdurid olid minuga samas ruumis ja meie vahel puudus suur ja turvaline lava. Kõik, mis laval toimus, toimus nüüd – siin ja praegu ja kõik ruumis viibijad olid selles osalised. Mis iganes see ka ei olnud, siis päris huvitav ja kohati hirmus kogemus oli. 

Nüüd oleks vist viimane aeg kirjutada sellest, mis ooperi süžeeks on. Kindlasti on kõik aru saanud, et ooper räägib sõjast. Mina võrdleksin ooperit isegi „Nimed marmortahvlil“ raamatu/filmiga, kus noored koolipoisid lähevad sõtta. Eks „Nimed marmortahvlil“ ongi ju tõestisündinud lugude põhjal kirjutatud ja sellest võib-olla on ka kahe teose omavaheline sarnasus tingitud. Eriti tugevalt lõi sarnasus minu silmis välja sel hetkel, kui noored poisid laval rääkisid et nad on alles 17-aastased ja neil on terve elu veel ees, kuid nüüd peavad nad sõtta minema. Kogu etenduse jooksul näemegi kuidas need samad koolipoisid kasvavad kõike näinud meesteks/sõduriteks.

Kõikide erinevate emotsioonide edasi andmiseks kasutatakse „Tullemineku“ puhul nii draama- kui muusikalavastuse elemente. Ooperilaul vaheldub draamatekstiga ja vastupidi. Minu meelest oli nii hea, et draamanäitleja (Jaanus Tepomees) oli kandvasse rolli pandud ja ta ei laulnud mitte sõnagi. Kohati aitas tema rääkimine ka laulusõnadest paremini aru saada ja nii oli alguses lihtsam järjele saada. Täiesti teise dimensiooni andis lavastusele Kärt Tammjärv oma monoloogidega. Enamasti luges ta sõdurite poolt koju saadetud kirju või mälestusi, mis aitasid veelgi enam mõista sõjas olevate noorte meeste hingeseisundit ning avada sõja koledust selle täies hiilguses. Draamanäitlejate kaasamine ooperisse oli kindlasti õigustatud ja andis loole sügavama tähenduse, kui seda oleks suudetud klassikalise ooperiga saavutada. Siiski usun ma, et sümbioos ooperist ja draamast on just see, mis teeb „Tulleminekust“ nii paljutähendusliku ja mitmeid tahke ning kihte avava loo, mis kisub publiku jäägitult endasse. Näiteks etenduse lõpuks olin ma nii süvenenud, et kui Jaanus Tepomees praktiliselt minu kõrval oma surnud võitluskaaslasega rääkis, siis see oli nii liigutav, et ma pidin pisaraid tagasi hoidma. Sest ma olin ju viimase paari tunni jooksul näinud, kuidas nad kokku kasvasid ja kuidas see sõdur teise sõduri kätel suri. Ja seda pole juba tükk aega juhtunud, et ma loosse nii sisse elan, et ma kurbusest nutma tahan hakata.

Mind kiskus mingil hetkel see pitsist sein ka jäägitult endasse. Lihtsalt nii mõnus oli vaadata, kus jooksevad erinevate linikute/kardinate/motiivide piirjooned ja milliseid mustreid nende motiivide heegeldamiseks kasutatud on. Ja kuigi hämaras saalis tundusid kõik linikud/motiivid esialgu valgena, siis ajapikku hakkas silm eristama ka valge erinevaid toone ja beežikamaid varjundeid. Sama on ka sõduritega. Mundris võivad nad kõik väga sarnased tunduda, kuid tegelikult on nad mingi nüansi poolest teineteisest erinevad. Väga paeluv igatahes. Ma isegi mõtlesin, et kuna Kärt Tammjärve tegelaskuju heegeldab kogu etenduse jooksul, siis oleks huvitav, kui see nö „sein“ peale igat etendust täieneks. Siiski suutsin ma peale lühiajalist pitsi nautimist endale meelde tuletada, et ma tulin teatrisse ja erinevatesse pitsmotiividesse võin ma kodus oma käsitööraamatuid uurides süveneda.

Kuna see pits on minu arvates läbiv element kogu lavastuse kujunduses (ka kodulehel on lavastuse lehel päise pildiks pitsi motiiv), siis ilmselgelt pean ma lavakujundust kiitma. Eriti hästi mõjusid minu meelest Andromache heleda ja õrna kleidi ja valge pitsseina ning ooperisolistide ja –koori tumedate ja maskuliinsete kostüümide ja määrdunud univormide ja nägudega sõdurite vahel valitsev kontrast. Hele sümboliseerimas sõdurite helget poolt – süütust, lootust ja usku paremasse homsesse, samal ajal tume sümboliseerimas ette tulevaid raskusi, võitlusi ja heitlusi. Lavakujunduse osas oli uskumatu ka see, et nii väiksesse ruumi suudeti nii palju inimesi (koor, solistid, orkester, näitlejad ja publik) ära mahutada. Ma arvan, et just see intiimne õhkkond ja lihtne kuid samas paeluv lavakujundus olid need, mis panid mind ja nii mõndagi teist külastajat lavastusse süvenema. Eriti oleks mulle meeldinud, kui lõpus oleks kogu lava mattunud valgesse uttu (mis praegu kattis ainult põrandat) ja läbi udu oleks kostnud ainult Andromache laul.

Siiski pean ma väikese kurbusega tunnistama, et kõik nii positiivne ei olnud. Kuigi ma teadsin, et etenduses kasutatakse strobovalgust (see on isegi kodulehel välja toodud), siis olin ma ikkagi üllatunud. Nimelt ei uskunud ma, et see strobovalgus nii pikalt vilgub. Siit loo moraal – epilepsiaga ja migreeniga inimesed, ärge minge seda lavastust vaatama, kui te just ei soovi enda terviseseisundi võimalikku halvenemist. (See on vist küll asi, millele suudabainult neuroloogias töötav inimene mõelda.) Minule igatahes piisas sellest paarist minutist, et korralik migreenihoog saada ja ometigi ma panin silmad kinni ja üritasin mujale vaadata kui otse vilkuvasse valgusesse. Teine asi, mis mind etenduse jooksul korduvalt häiris, oli see kui koor või solistid vaikselt taustaks laulsid ja siis keegi neile peale rääkis. Ma oleksin ikka tahtnud mõlemat kuulata, aga kord oli rääkimine laulust üle ja kord laul rääkimisest üle. See aga hakkis minu jaoks nii teksti kui tervikut ja võib-olla oligi see üheks põhjuseks, miks ma vahepeal hästi aru ei saanud, mis nüüd laval toimus. Segaseks jäi minu jaoks ka Trooja sõja elementide kasutamine. Ma usun, et ilma nende elementideta oleks lavastus sama hea olnud. Ja Andromache müstilise kuju asemel oleks võinud täiesti vabalt olla mõni valgesse riietatud Eesti talutüdruk. Siiski ma leian, et need negatiivsed tähelepanekud on nii väikesed, et neile pole olulist tähelepanu vaja pöörata. 

Hoolimata minu (ja mu kolleegi) skeptilisusest lavastuse suhtes, pean ma tõdema, et tegemist oli väga mitmetahulise ja nauditava etendusega. Eriti üllatav on see, et ma jäin teatrikülastusega sedavõrd rahule, kuigi ma olin enne teatrisse minekut lavastuse suhtes skeptiline. Kui ma tavaliselt skeptiline olen, siis skeptiliseks ma ka jään, kui just tegemist pole millegi väga heaga, mis suudab mu skeptilisuse ületada. Müts maha lavastaja Taago Tubina ees, kes sellise lavastuse kokku suutis meisterdada. Sisu poolest pole see küll mingisugune „La traviata“ ega „Carmen“, kuid sõjad on inimkonda alati huvitanud, miks ei võiks siis sõjast rääkiv ooper laia maailma kõnetada? Mind (ja ma usun, et nii mõndagi teist saalis viibinut) see teema kõnetas. Siiski mulle tundub, et mina nautisin käesoleval hetkel lavastuslikku poolt rohkem, kui muusikalist poolt. Lihtsalt mingitel hetkedel jäi laulude sisu liiga igapäevaseks. Ma olen harjunud, et ooperis lauldakse suursuguseid aariaid ja ooperitekstid ei käsitle endas sõnu „perse“, „pori“ jne. Kohati jäi mõnede tekstide puhul tunne nagu keegi prooviks igapäevast teksti lauldes esitada. Kohe meenus mulle mu lapsepõlv, kus me vennaga kujutasime ette, et me oleme ooperisolistid ja laulsime igapäevastest tegevustest ooperilaulja moodi. Nii siis pole ime, et selline esitus professionaalses teatris ei jätnud mulle väga professionaalse ooperi muljet. Aga võib-olla on see lihtsalt minu eripära, et mind see häiris. Näiteks need rahvalaulud olid ooperivõtmes jälle väga head.

Kuigi seda kriitikat tuli nüüd ka ikka natukene, siis tegelikult soovitaksin ma seda lavastust ikkagi vaatama minna. Eelkõige seepärast, et tegemist pole nö „klassikalise ooperiga“, kus ainult lauldakse ja ka sisu on üsna üheselt ja kergesti mõistetav, ning peaks sobima kõigile. Võib-olla saab nii mõnigi ooperit mitte armastav inimene endale seda lavastust vaadates väikese ooperipisiku külge. Lisaks ei tasuks mitte kuidagi karta seda, et EEsti ooper on Itaalia ooperist kuidagi kehvem. Mina igatahes mõtlesin õhtul koju jalutades, et Vanemuine võikski keskenduda ainult muusikalavastustele. Minu meelest tulevad neil muusikalavastused draamalavastustest paremini välja. Igatahes mina plaanin nüüd küll rohkem muusikalavastusi vaatama hakata.

Aitäh Vanemuisele nende emotsioonide eest! Mu usk sellesse, et Vanemuisest võib tõelist teatrielamust saada taastus pärast eilset.

Autor: Märt-Matis Lill

Libretist: Jan Kaus

Muusikajuht: Paul Mägi

Dirigent: Taavi Kull

Lavastaja: Taago Tubin

Kunstnik: Liisa Soolepp

Valguskunstnik: Margus Vaigur

Elektroonika: Tammo Sumera

Koreograafia: Janek Savolainen

Osades:

Nekrutid - Reigo Tamm, Tamar Nugis, Rasmus Kull, Simo Breede, Jaanus Tepomees, Karl-Edgar Tammi

Rooduülem - Jaan Willem Sibul

Ülemjuhataja - Märt Jakobson

Naised ja oraaklid - Pirjo Jonas, Sigrid Mutso, Annaliisa Pillak, Karmen Puis

Andromache - Kadi Jürgens

Tüdruk - Kärt Tammjärv

Vanemuise ooperikoor

Vanemuise sümfooniaorkester

Rohkem infot ja pileteid saab Vanemuise kodulehelt SIIN

Loe edasi

Pildilt kukkujad

07. detsembril 2016 Sadamateatris

Foto: Tõnis Järs

Ma kardan, et see on sel aastal viimane postitus, mis räägib konkreetselt ühest lavastusest. Olgugi, et käes on alles detsembri algus. Detsember kipub olema aasta kõige kiirem kuu, sest enne aasta lõppu on vaja igasuguseid asju veel teha ja lõpetada. Seega otsustasin, et teen sel kuul teatrikülastuse parem varakult ära. Nimelt olen ma iseendaga teinud vaikiva kokkuleppe, et käin vähemalt kord kuus teatris. Ja mul tekib kohe mingisugune äng sisse, kui ma vaatan, et pool kuud on juba möödas ja ma pole veel teatrisse läinud. Nagu keegi sunniks mind sinna minema. Kuna mul on vaja enne jõule veel ka oma magistritöö enam-vähem valmis saada, siis pole sel aastal detsembris enam väga vaba aega alles jäänud. Igatahes enamasti on see teatriskäik meeldiv ja see on nö minu aeg iseendaga kuna reeglina käin ma üksinda teatris (sest minu tutvusringkonnas pole nii palju inimesi, kes minuga iga kuu teatris kaasas tahaksid käia). Sageli ei jõuagi keegi nii kiiresti teatrisse kaasa tulekuks plaane seada, kui kiiresti tuleb mul isu teatrisse minna.

Igatahes on mul juba pikalt olnud soov näha Vanemuise lavastust "Pildilt kukkujad", mis praeguseks on laval olnud juba üle aasta. Näha tahtsin teda esiteks sel lihtsal põhjusel, et tegemist on draamaga ja ma olen avastanud, et mida suurem ja traagilisem draama, seda paremini lugu mulle meeldib. Teiseks tundus mulle mingi aeg Vanemuise kodulehel ringi surfates lavastuse tutvustust lugedes, et see lavastus on täpselt minust. Kodulehel olev tekst on järgmine: "See on lugu, mis toimus või toimub siinsamas Eestis, ükskõik kelle sõprade, naabrite või iseenda peres. Meie kõigi elud koosnevad põhjuste ja tagajärgede katkematust reast, millel on tervikule määrav mõju: elukutse valik, elukaaslase valik, töökoha valik, julgus oma elus midagi muuta, hirm ebaõnnestumise ja üksijäämise ees… Kui kõik on läinud absoluutselt teisiti kui lootsid, kust võtta siis usku ja jõudu edasi minemiseks?"

Kui alguses olid kõnealusele lavastusele pea kõikide etenduste piletid välja müüdud, siis nüüd oli mul lausa võimalus kohapeal endale pilet osta. Tuli tuju teatrisse minna, mängukavas oli meelepärane lavastus ja pileteid ka oli. Nii ma teatris käingi. Üsna spontaanselt, sest minul kui Vähil on see halb iseloomuomadus, et ma kipun miljon korda meelt muutma. Siiski kui on hea lavastus, mida ma väga-väga näha tahan, siis ma ikkagi ostan selle pileti kasvõi pool aastat varem valmis ja ootan kannatlikult. Aga enamasti käib kõik ikka hetkeemotsiooni ajel.

Praegusest lavastusest sattusin veelgi rohkem elevile, kui ma Sadamateatri nö saali sisenesin ja publikuteeenindaja soovitas ülemistesse ridadesse istuda, kuna tegevus toimub kõrgel. Siis ma panin alles tähele, et lava ei ole mitte põrandale kujundatud, vaid kusagil kõrgustes (umbes 160cm põrandast) kõigub üks kastilaadne nukumaja. Selline ilusa lillelise tapeediga kaetud seintega nukumaja. Lavakujunduse eest annaks hindeks 5+. Esimene mõte oli mul tõesti, nagu vaataks nukumaja. Kui oleks saanud veel kõrgemalt vaadata, et see nö nukumaja oleks publikust veidi allapoole jäänud. Siis oleks täpselt selline tunne olnud nagu vaataks kuidas väikesed nukud oma majas askeldavad. Korraks meenutas lavakujundus mulle ka TV-d. Et inimesed on väikese kasti sees ja mina siis vaatan kuidas nad seal kasti sees oma igapäevaelu elavad. Päris mehhiko seebikaks seda nimetada ei saa, aga selline korralik Eesti „Suletud uste taga“ tunne tekkis küll. Eriti kui ma teemasse süvenesin.

Lugu põhiliselt räägib ühest perest, kellel on omad probleemid, nii nagu meil kõigil. Mis juhtub siis, kui lapsed arvavad, et emal on tõsine tervisehäire, kuna ta on loobunud maalimast, mis talle kunagi nii palju tähendas? Millised ootused olid peres lastele? Või mis juhtub siis kui sa üritad iga hinna eest oma perekonda koos hoida, kuid kogu perekonnal on saladusi, mida keegi teine ei tea? Kas kõike on vaja teineteise eest varjata? Ma ei tahaks nendele küsimustele siin vastuseid anda, sest muidu pole teil huvitav etendust vaadates. Igatahes on „Pildilt kukkujad“ läbilõige klassikalisest Eesti perest. Eestlased on ju teadupärast kinnised ja ega kõiki enda muresid ei räägita ka pereringis. See võib omakorda aga viia järgmiste sekelduste ja probleemideni. Seni kuni üks pereliikmetest otsustab ette võtta lausa nii traagilise sammu nagu ise pommi meisterdamine, et oma rivaal õhku lasta. Miks me ei võiks osata nautida elus selliseid pisikesi asju nagu sõbra tehtud maitsev kohv, ratastega mere äärde sõitmine, perega ühise laua taga koogi söömine? Miks me peame sageli ühised koosviibimised perega lõpetama üksteise peale karjudes või tülitsedes? Igatahes need küsimused annavad ilmselt nii mõnegi vihje sellest, millistele teemadele lavastus keskendub. Eelkõige räägib lugu aga Eesti enda inimestest, keda võib leida kõikjalt meie ümber. Nendest inimestest, kes on olnud pildil, kuid piisab ühest valikust ja nad võivad pildilt kukkuda.

Mul on ainult kahju sellest, et ma sattusin teatrisse koos klassitäie põhikooliõpilastega, keda jätkus nii minu ette, taha kui ka küljele. Enne etendust käis igatahes väga suur kisa ja itsitamine saalis. Etenduse ajal õnneks see kisa ja itsitamine kadus, kuid see asendus minu ees olevate helkivate telefoniekraanide, telefonide kolinal maha kukkumise ja taga närviliselt nihelevate jalgade sebimisega. Ma ei taha nüüd öelda, et lapsi teatrisse ei tohi tuua, kuid kindlasti oleks ma saanud paremini keskenduda, kui mu toolil oleks puudunud jalaväristamisest tingitud vibratsioon. Või kui mu pilk poleks lavalt rännanud ees järsku helkima hakanud telefoniekraanile. Ilmselt oli lugu laste jaoks liiga raske, kuid kindlasti tulevikuks vajalik, et nad oma elus samasid vigasid ei teeks.

Näitlejad mängisid minu meelest väga hästi. Eriti meeldisid mulle Maria Annus ja Helgur Rosenthal, kes mängisid lapsi. Nende emotsioonid olid ehedad ja kui Annus karjus, siis kajas vist terve Sadamateater. See ei olnud mängitud viha ja raev, vaid see oligi õe ja venna vahel valitsev viha, mida ma laval nägin. Mul näiteks tekkis tunne, et läheks virutaks neile mõlemale ühe tou kirja, sest mida nad kaklevad niimoodi. Merle Jääger ema Emmyna jäi minu jaoks aga vahepeal veidi lahjaks. Mulle tundus, et alguses ei saanud ta end käima ja Emmy oli kuidagi väga koba ja pingutatud. Lisaks ei saanud ma vahel tekstist aru. Ilmselt see teki all öeldud tekst nõudis suuremat tähelepanu, mis mul oli minu taga olevate närviliste jalgade tõttu veidi häiritud. Lõpuks, kui lugu arenema hakkas, muutus ja Emmy veidi loomulikumaks ja seal oli samuti võimalik näha erinevaid emotsioone ja tundevarjundeid, mitte ei olnud laval ainult üks kähisev Merle Jääger. Aivar Tommingase igati positiivne Bruno oli hästi mängitud. Siiski minule tundus kummaline, et üks inimene nii positiivne, abivalmis ja allaheitlik saab olla. Samas oleksin ma tahtnud peale jalgrattaõnnetust rohkem tema süümepiinu näha. Kohati jättis ta mulle mulje, nagu oleks Bruno kogu peree poolt välja mõeldud hea nähtamatu sõber, kes alati kohal on, kui teda vaja on.

Lavakujundus mulle meeldis, nagu ma juba eespool kirjutasin. Selline armas lilleline iga tüdruku unistuste nukutuba. Kohati oli see isegi utoopiline, et nii keerulisi probleeme lahendatakse sellises lillelises toakeses. Lõpus, kui kõikidel tegelastel selle sama tapeedi mustriga riided seljas olid, läks asi veelgi utoopilisemaks. Vähemalt minu jaoks. Samas lõppes lugu nii, et need lillelised riided sümboliseerisid seda õnne ja vabanemist, mis tegelasi lõpuks valdas. On ju lilled alati olnud hea tuju ja vabaduse sümboliks olnud. Ehk see lilleline tuba ongi meie kõigi jõud ja usk edasi minemiseks…

Autor: Tiina Laanem
Lavastaja, kunstnik, muusikaline kujundaja ja valguskujundaja: Andres Noormets
Valguskujundaja: Jaanus Moor
Mängisid:
Merle Jääger - Emmy
Maria Annus - Ines (Emmy tütar)
Helgur Rosenthal - Paul (Emmy poeg)
Aivar Tommingas - Bruno

Rohkem infot saab Vanemuise koduleheküljelt SIIT

Loe edasi

MTÜ Kell Kümme "Armastus ei hüüa tulles"

16. veebruaril 2016 Tartu Sadamateatris

Pilt pärit MTÜ Kell Kümme koduleheküljelt

Autor: John Patrick
Lavastaja: Roman Baskin
Mängisid:
Priit Pius - Skipper
Linda Vaher - Mac

Seekord sattusin teatrisse jälle ilma suurema planeerimiseta. Umbes kuu tagasi sirvisin Vanemuise mängukava ja nägin, et MTÜ Kell Kümme annab Vanemuises külalisetenduse. Siis olin ma veendumusel, et seda lavastust ma vaatama ei lähe. Miks? Sest kunagi kui see lavastus alles esietendunud oli, siis sattusin ma seda lühitutvustust lugema ja olin veendumusel, et mingit noortejama ma küll vaatama ei lähe. Jah, ma tean ise ka, et ma olen noor, kuid see lavastus tundus minu jaoks rohkem varateismeliste teema olevat. No ja tegemist on ju täiesti ehtsa komöödiaga. Ja mina komöödiaid ei vaata, sest tavaliselt ei paku need mulle mingit lõbu ja naudingut. Ometigi nüüd ma sellest lavastusest kirjutan. Mis siis vahepeal juhtus? Juhtus see, et mul on koolis ühe lavastaja kohta vaja väike töö kirjutada, ning mida rohkem sa selle lavastaja töid näinud oled, seda parem. Siiski on osad lavastajad, kellest me koolis räägime ja kelle kohta seda tööd teha ei tohi. Seega tekkis mul Lavastajaraamat II lugedes idee, et teeks oma töö Roman Baskinist. Ja see oligi peamine põhjus, miks seda lavastust ikkagi vaatama otsustasin minna. Nüüd on õige aeg üles tunnistada, et see teatrikülastus oli ainuõige otsus. Mina jäin igati rahule ja siiamaani on tegemist minu selle aasta vist ühe parima teatrikülastusega. Aga alljärgnevalt kõigest lähemalt.

Ma ütleksin, et tegemist on romantilise komöödiaga. Lugu räägib ühest noormehest ja neiust ning nendevahelise armastuse tekkimisest. Päris detailselt ei taha kõike lahti kirjutada, mis seal täpselt juhtub, sest muidu pole nendel huvitav, kes tahavad veel seda lavastust vaatama minna. Skipper on seiklejahingega poiss, kes on armunud ülikoolis õppivasse Mac´i. Samas on noortel armastuse osas täiesti erinevad arusaamad. Skipperi arvates on armastuse aluseks seks, kuid Mac arvab, et armastus ja suhe peaksid põhinema hoopis millelgi muul. Igatahes ühel hetkel avastab Mac, et Skipper on tema juurde sisse kolinud ja siis hakkab jadamisi sekeldusi juhtuma. Nii nagu komöödiates ikka. Enamasti põhineb huumor asjade valesti tõlgendamisel ja suuresti on tegemist situatsioonikomöödiaga. Hoolimata Skipperi pingutustest jääb Mac endale kindlaks ja ei ole nõus Skipperiga magama. Kuni ühel hetkel avastab Mac, et tal on Skipperi vastu tunded. Siiski läheb veel veidi aega, enne kui ta seda endale ja Skipperile tunnistada julgeb. Ja etendus lõppebki sellega, et noored on omavahelised probleemid lahendanud ja leiavad end koos voodist.

Kui keegi nüüd sellest viimasest lausest mingi erilise seksuaalse alatooni või lausa porno välja suudab lugeda, siis ma võin kinnitada, et nii see kohe kindlasti ei olnud. Jah, etendus oli vist alla 6-aastastele keelatud, kuid pigem on see selle temaatika pärast. Midagi pornograafilist seal ei ole ja jutt päris "augu" ümber ka ei keerelnud. Pigem oligi minu jaoks läbi huumoriprisma lähenetud nendele igipõlistele probleemidele, millega noored esimese armastuse puhul kokku puutuvad. Samas võivad sellised meeste ja naiste omavahelised probleemid eksisteerida ka vanadel abielupaaridel. Seega ma usun, et lavastust oli päris huvitav vaadata ka neil, kes veidi vanemad kui 26 eluaastat (lavastuse sisututvustuses on toodud välja, et etendus on mõeldud eelkõige 16- 26 aastastele) on ja äratundmist oli ikka päris palju. Minu meelest on see nii igapäevane, kui erinevalt mehed ja naised võivad ühte ja sama probleemi näha, ning kes mida tähtsaks peab. Või milliseid ohvreid on mees naise nimel tooma, kuid iseasi on see, kas naised suudavad nende ohverduste suurust hinnata või mitte. Ma usun, et lavastuses oli selliseid hetki hulgim, millega teatrikülastajad end samastada said ja mõtlesid, et oh see situatsioon on täpselt nagu minu elust. Seega tegemist oli minu arvates romantilise komöödiaga, mis pärit elust-enesest. See on ehk ka üks põhjus, miks ta mulle nii palju meeldis. Ilmselt kui see komöödia oleks põhinenud jaburatel situatsioonidel ja sekeldustel (nagu tavaliselt suurem osa komöödiaid põhineb), siis poleks see mulle ka ilmselt nii palju meeldinud.

Kindlasti oli oma osa ka näitlejatel. Mõlemad osatäitjad olid noored ja minu meelest igati hästi valitud. Jah, kes meist ilmselt ei teaks Priit Piusi, kuid samas suutis ta oma rolli nii hästi mängida, et oli selles igati usutav. Minu puhul on tavaliselt see viga, et kui ma näitlejat kusagilt telest tean, siis hakkavad need telerollid mind teatris häirima, kuid Priidu puhul seda ei olnud. Linda Vaheri puhul oli selles suhtes kergem, et tema pole nii palju teles figureerinud. Eks ma ikka olin teda kunagi lapsena ETV ekraanil "Pätu"-s näinud ja teadsin, kellega tegemist on, kuid nüüd hilisemal ajal polnud ma teda teles näinud. Mul oli seetõttu võib-olla teda Mac´i rollis lihtsam vaadata, aga mängis ta ka väga hästi. Võib-olla oligi see Roman Baskinil taotluslik, et enesekindlat poissi panna mängima ehk veidi nö "tuntum" ja suurema ekraanikogemusega näitleja, et tema enesekindlus veidi loomulikum oleks. Ja siis talle vastukaaluks tütarlaps, kes pole nii enesekindel ja kellel on elus teised väärtushinnangud. Minu jaoks see kombinatsioon töötas väga hästi. Kuigi ma alguses olin veidi skeptiline, sest mulle tundus, et need noored ei oska üldse mängida. Selles mõttes, et mulle tundus see nende näitlemine kuidagi ülepingutatud ja nagu oleksid nad üle näidelnud. Lisaks ei saanud ma alguses tekstist eriti aru. Aga see oli vist esimesed viis minutit. Eks see võis olla neil ka selline sisseelamise periood seal võõral laval. Sest edasi läks etendus väga hästi ja näitlejate omavaheline keemia pääses valla ning laval toimuv tundus igati loomulik.

Lisaks kahele näitlejale, oli laval tegelikult ka kolmas tegelane - koer Skipper. Kohe alguses, kui see koera teema sisse tuli ja koer lavale toodi, siis ma arvasin, et tegemist on tavalise mängukoeraga. Nii juhtub, kui sul istub mingi pikk mees ees ja sa näed osaliselt ainult koera saba. Ja see saba oli täpselt nagu mul kodus ühel mängukoeral, ilmselt sealt ka see arvamus. Ning tavaliselt ju etendustes päris loomi väga ei kasutata, seega üsna loogiline järeldus. Sellest, et tegemist on päris koeraga, sain ma aru alles siis, kui see koer mingil hetkel haukuma hakkas. Haukumiseks on seda häälitsemist vist natuke palju kutsuda, sest tegemist oli väikese koerakesega, kelle haukumine meenutas mulle rohkem pardi prääksumist. Mitte, et ma koera kuidagi solvata tahaksin. Väga armas koer oli ja igati tubli, et laval ilusti püsis ja end publikust väga häirida ei lasknud ning talus seda ühe sülest teise sülle käimist ning kastis istumist. Oleks ma varem teadnud, et etenduses päris koer on, siis oleks koerale kingituse viinud. Ma hakkasin nüüd natukene seoses oma iseseisva tööga mõtlema sellele, et Baskinil ongi komme vist etendustesse selliseid nunnumeetreid sisse võtta. Näiteks "Augustikuu teemaja"-s oli tegelaseks kits, siis "Vihurimäe"-s oli hobune, "Miljonite lemmik"-s küll looma ei olnud, aga seal olid kaks väikest ja tublit last ning kallis Porche. Ühesõnaga üsna palju päris elu. Lisaks loomale andis etenduses päris elu edasi ka ehtne vee keetmine ja makaronide praadimine laval. Kogu saal täitus makaronide lõhnaga. Ja mulle sellised nö "nunnumeetrid meeldivad", sest alati on huvitav jälgida mis suunas etendus läheb, sest teadupärast loomi ja väikseid lapsi on üsna raske kontrollida. Samuti meeldib mulle kogu see päriselu seal laval, sest see aitab näitlejal emotsioone ja tegelaskuju paremini edasi anda, ning samas on publikul kergem loo sisse minna.

Vot selline see koer oligi. Pilt pärit MTÜ Kell Kümme kodulehelt.

Kokkuvõtteks soovitan ma kõikidel, kes pole antud lavastust veel näinud, seda vaatama minna. Mina tulin vähemalt teatrist ära väga heade emotsioonidega. Siiani nendest eelpoolmainitud Baskini lavastustest on kõik mulle väga meeldinud. Välja arvatud "Miljonite lemmik", mis oli minu jaoks natukene liiga labane komöödia (arvamust saad lugeda SIIT). Seega ma võin vist öelda, et Roman Baskin on komöödiate alal minu masti lavastaja. Peaks mõne muu žanri ka ära vaatama, siis oskan täpsemalt öelda. Aga kui nüüd käesoleva lavastuse jurude tagasi tulla, siis seekord oli isegi kava äärmiselt nauditav. Kavas oli kirjas 40 tegevust, mille tegemise võiks kohe lõpetada, et elu parem oleks. Mina hakkasin neid tegevusi kutsuma 40 tegevust, et elada õnnelikuna.

Rohkem infot etenduse kohta saab MTÜ Kell Kümme leheküljelt SIIT. Järgmised etendused toimuvad 21.veebruaril ja 6.märtsil Vaba Lava Teatrikeskuses.

LÕPETUSEKS 40 lihtsat asja, mille tegemise võiksid sa lõpetada:

1. Veedad liiga vähe aega õigete inimestega. Varem või hiljem soovid, et su ümber oleks vaid inimesed, kes panevad su naeratama. Nii, et täna veeda aega nende inimestega, kes aitavad sul ennast rohkem armastada. Ja pea meeles, et inimesed keda sa võtad täna tõsiselt, võivad olla homme ainsad, keda sul vaja läheb. Ära kunagi ole liiga hõivatud, et sa ei saaks tegeleda nendega, kes on sulle kõige olulisemad.
2. Ei pane oma armsamaid naeratama piisavalt tihedalt. Kõige ilusam on näha armastatut naeratamas ja sellest veel kaunim on vaid see, kui sa tead, et oled tema naeratuse põhjuseks.
3. Ei ütle seda, mida on vaja öelda. Tee suu lahti! Ära varja oma tundeid ja mõtteid, eriti veel kui sa suudad nendega suuri tegusid teha. Ole vapper. Ütle, mida on vaja öelda. Kui sa hoolid kellestki, siis ütle talle seda. Sageli murrame teiste südameid, sest ei öelnud seda, mida vaja.
4. Pidevalt enese võrdlemine teistega. Meil kõigil on vaja enda aega, et vahemaid läbida. Täiesti normaalne on olla teistsugune. Täna peaksid sa proovima olla parem vaid sellest inimesest, kes sa olid eile. Tõesta ennast endale, mitte teistele.
5. Oma sisetunde liiga pikk eiramine. Mõnikord vajab su aju rohkem aega, et aktsepteerida seda, mida su süda juba teab. Ole tunnistaja, mitte kohtunik. Kuula oma sisetunnet.
6. Ei tööta tähtsate eesmärkide nimel. Selle asemel, et vinguda oma olude üle, asu tööle, et sa ei peaks enam nende üle vinguma. Sa kas kannatad distsipliini valude käes või kahetsuse käes. Üldjuhul on ainuke erinevus sinu praeguse olemuse ja unistuste sinu vahel see, mida sa teed.
7. Lased teistel oma unistused maha teha. Kas sa mäletad, kes sa olid, enne, kui maailm ütles sulle, kes sa pead olema? Lõpeta teiste inimeste jaoks elamine. Ole enda vastu aus.
8. Eredad mälestused raisatud aja kohta. On hea põhjus ärgata üles igal hommikul ja mõelda, kellele või millele sa peaksid oma päeva pühendama. Sest olenemata paljudest teistest asjadest elus - armastusest, rahast, austusest, heast tervisest, lootusest, võimalustest ja paljudest teistest asjadest - on aeg ainuke, mida sa ei saa enam kunagi tagasi.
9. Rohkemate vabanduste välja mõtlemine, kui sa suudad neid kokku lugeda. Kui sa tõesti tahad midagi teha, siis sa leiad selleks mooduse. Kui sa moodust ei leia, leiad sa vabanduse.
10. Ootad ja ootad ja ootad, kuni sa oled valmis. Mõnikord tundub elu raske, kuid sageli teeme selle ise raskemaks, kui see on. Ainus, mida sa pead tegema, on välja mõelda, mida teed järgmisena. Sa ei pea kõiki vastuseid teadma, et edasi liikuda. Tee kõige paremat mida sa suudad, kuniks sa tead, mis on sellest veel parem. Kui sa tead, mis on sellest parem, siis tee seda.
11. Ebapiisav panustamine asjadele. Sa oled elus kas reisija või piloot. Kui sa soovid midagi teha, siis tööta selle nimel. Tee, mis selleks vaja on, mitte seda, mida on lihtne teha. See on valus. See nõuab aega. See nõuab pühendumist. See nõuab tahtejõudu. Sa pead tegema häid otsuseid. Need nõuavad ohverdusi. Sa pead oma keha viima viimase piirini. Seal on kiusatused. Kuid ma luban sulle, ku isa jõuad eesmärgini, siis see kõik on seda väärt.
12. Lased lahendatavatel probleemidel ennast peatada. Kõike, millega sa silmitsi seisad, on võimalik muuta kuid mitte midagi pole võimalik muuta enne, kui sa sellega silmitsi oled. Probleemid pole stoppmärgid, need on juhtnöörid. Kui sa seda soovid, siis tööta selle nimel. See on nii lihtne. Jõud ei tule sellest, mis sa saad teha. See tuleb tehes asju, mida sa arvasid, et sa ei suuda ületada.
13. Ebapiisav riskimine. Kas sulle ei meeldiks pigem elu "olgu siis" kui "mis siis, kui"? Tee, mis sa suudad, kuni veel suudad. Ära karda oma mugavustsoonist väljuda. Mõned mu elu parimad kogemused ja võimalused tulid alles siis, kui ma olin valmis kaotama.
14. Leppimine vähemaga, kui sa oled võimeline. Pea meeles, et areng ja muutused võivad mõnikord olla valusad kuid miski pole valusam, kui seal olemine, kuhu sa ei kuulu.
15. Enda soovide ja õnne tagaplaanile jätmine. Kui naljad kõrvale jätta, siis sa elad vaid korra. See ongi kõik. Nii et tee seda, mis muudab su õnnelikuks ja ole koos sellega, kes paneb su sageli naerma.
16. Lased kannatamatusel oma otsuseid ja tegusid muuta. Kannatus pole vaid ootamine; see on oskus hoida head suhtumist ajal, mil sa töötad kõvasti selle nimel, millesse sa usud.
17. Liiga vara alla andmine. Unusta ära, mitu korda sa oled vastu näppe saanud. See on see, kuidas sa tõused taas püsti ja hakkad edasi liikuma. Sa võid selle nimel läbi minna halvimast, et jõuda parimani. Head asjad nõuavad aega. Ole kannatlik ja jää positiivseks. Kõik leiab lahenduse, võib-olla mitte kohe kuid kunagi kindlasti.
18. Lase teistel endast lõputult üle käia. Ära lase kunagi teistel olla oma prioriteediks, samal ajal kui sa oled nende jaoks vaid üks võimalus. Ja lahku nende juurest, kes pidevalt röövivad sult rahu ja õnne. Elu on liiga lühike, et raisata aega neile, kes sind väärkohtlevad ja narrivad.
19. Teiste mitte aitamine siis, kui sa oleksid saanud seda teha. Kui sul on palju, siis jaga oma rikkust. Kui sul on vähe, anna oma süda. Lihtsalt anna, mida sa saad. Keegi pole kunagi vaeseks jäänud teistele jagamise tõttu.
20. Oma juurte ignoreerimine ja nende, kes sind on toetanud. Ära kunagi unusta, kus sa oled. Ära kunagi unusta seda, kuhu sa liigud. Ja ära kunagi üleliia usalda neid, kes on sel rännakul koos sinuga.
21. Mitte selle väärtustamine, kui sul on see olemas. Sageli unustame, et õnne ei tule kunagi siis, kui me saame midagi, mida meil ei ole vaid hoopis siis, kui me hindame seda, mis meil on. Ei, sa ei saa kunagi täpselt seda, mida sa soovisid. Kuid pea meeles: su maailmas on palju inimesi, kes ei saa kunagi seda, mis sul praegu on.
22. Oma tervise käest laskmine. Su keha on ainuke koht, kus sa pead elama kogu oma elu. Kui sul on õnne omada keha, mis on täie tervise juures, siis ole piisavalt tark, et seda säilitada.
23. Aastate pikkune võitlemine endast väljapoolt õnne leidmiseks. Õnn ei tulene sellest, mis toimub sinu ümber, see tuleneb pigem sellest, mis toimub sinu sees. Liiga paljud inimesed sõltuvad teistest, või välistest teguritest, et saada õnnelikuks.
24. Lased liiga paljudel plaanidel varjata praeguse ilu. Kui elu on hea, siis naudi seda. Ära otsi midagi paremat. Õnn ei tule kunagi nendeni, kes ei hinda seda, mis neil on. Sa pead laskma lahti sellest elust, mis sa oled planeerinud, et nautida seda, mis ootab sind.
25. Liiga kitsarinnaline olek, et näha neid võimalusi, mis sulle on antud. Mõnikord ei anna elu sulle seda, mis sa soovid, sest vajad midagi muud. Ja see, mida sa vajad, tuleb sageli siis, kui sa ei oota seda.
26. Piirid, mis sa endale sead. Sageli on su enda mõtlemine see, mis teeb meile haiget. Pole põhjust ennast vangistada. Ära mõtle väljaspoole kasti, mõtle et seal polegi kasti.
27. Laseme negatiivsusel endalt parima võtta. Pea meeles, tõsine tugevus on see, kui sul on tohutult palju asju, mille pärast nutta ja mille üle vinguda, kuid sa otsustad selle asemel naeratada ja hinnata oma elu.
28. Mitte kunagi tunnistamine ja enda vigadest üle kasvamine. Sa saad õppida suurepäraseid asju oma vigadest, kui sa pole hõivatud nende vigade eitamisega.
29. Vastutustundetult oma elu muutustesse suhtumine. Kui sa oled väga pikka aega sama küsimust küsinud ja siiani vaevled selle käes, siis on see sellepärast, et sulle antud vastus ei sobi sulle. Pea meeles, et väga palju julgust läheb vaja selleks, et tunnistada millegi vajadust muutumiseks ja veel rohkem julgust selleks, et olla piisavalt tugev nende muutuste tegemiseks.
30. Liiga palju teiste arvamusest kinni hakkamine. Sa oled piisavalt hea, piisavalt tark, piisavalt suurepärane ja piisavalt tugev. Sa ei pea teiste arvamusi ootama; sa oled juba praegu kõrgelt hinnatud. Sa oled sina ja see on kõik - pole vabandusi, pole kahetsemist.
31. Valedele inimestele muljet avaldamine. Mitte kõik ei hinda seda, mis sa nende jaoks teed. Sa pead välja mõtlema, kes on väärt su tähelepanu ja kes lihtsalt kasutavad seda ära. Veeda rohkem aega nendega, kes panevad su naeratama ja vähem aega nendega, kellele sa pead pidevalt muljet avaldama.
32. Aeg, mille veedame mõttetutele draamadele ja vaidlemisele. Elu on liiga lühike, et vaielda ja kakelda. Hinda oma õnnistusi, hinda inimesi, kes on sinu jaoks tähtsad ja liigu edasi draamadest pea püsti.
33. Lased vimmal enda õnne rikkuda. Lase tal minna. Vimm rikub suurepärast õnne. Kui sa lased vimmal endast jagu saada, siis sa saad endale soovimatu seltsilise, kes elab üüri maksmata sinu peas.
34. Lõputu asjade üle muretsemine. Liigu edasi. Ära lase sel ennast häirida. Kui probleem on lahendatav, siis pole mõtet selle üle muretseda. Kui seda ei saa muuta, siis on selle pärast muretsemine mõttetu.
35. Sunnid neid asju, mis ei peaks nii olema. Ära kunagi sunni midagi. Tee endast parim, lase sel olla. Kui see peab olema, siis see ka saab olema. Ära lase end pikali tõugata asjadest, mida sa ei saa kontrollida. Mõnikord sa pead lõpetama muretsemise, unistamise ja kahtlemise. Usu, et asjad hakkavad toimima ja lahenevad, võib-olla mitte nii, nagu sa seda plaanisid kuid nii, nagu need peavad olema.
36. Ära kasutamise lõksu kinni jäämine. Liiga paljud inimesed kulutavad raha, mida nad pole teeninud, et osta asju, mida nad ei vaja, et avaldada muljet inimestele, keda nad ei tea. Ära saa üheks neist.
37. Ei reisinud kunagi, kui sul oli selleks võimalus. Kord aastas mine kuskile, kus sa pole varem käinud.
38. Ei vali elu üle naermist tihedamini. Elu on kordades parem, kui sa naerad. See ei ole naiivne, kui sa oled negatiivses olukorras positiivne, see on märk juhtimisest ja tugevusest.
39. Muutustele vastu hakkamine, selle asemel, et lasta neil juhtuda. Sa pole sama inimene, nagu sa olid aasta tagasi, kuu tagasi või nädal tagasi. Sa muutud pidevalt. Kogemused ei lõpe kunagi. See on elu.
40. Teod ei vasta sõnadele. Kui kõik on öeldud ja tehtud, ole kindel, et sa ei öelnud rohkemat, kui sa tegid. Lõppude lõpuks räägivad teod paremat juttu kui sõnad. Tööta vaikuses kõvasti ja lase oma edul lärmi teha.

Loe edasi

draama "Kaks vana naist" Vanemuises

20. septembril 2015 Sadamateatris

Foto autor: Gabriela Liivamägi

Autor: Velma Wallis

Lavastaja: Merle Jääger

Mängisid:

Anne Veesaar - Ch´idzigyaak

Terje Pennie - Sa´

Ragne Pekarev - Ch´idzigyaaki varivaim

Maria Soomets - Sa´ varivaim

Andres Mähar - esimene pealik; mees

Karol Kuntsel - teine pealik; Daagqq (vana kütt); noor jahimees

Merle Jääger - Ozhii Nelii (Ch´idzigyaaki tütar)

Mikk Kaasik - Shuruh Zhuu (Ch´idzigyaaki tütrepoeg)

Sel korral räägin teile ühest Vanemuise teatri etendusest. Vahelduseks ju võib oma nö koduteatrit ka külastada. Sest ma ei mäleta millal ma reaalselt viimati Vanemuises käisin. Olen küll "Kajakat" ja "Obinitsat" vaadanud, kuid need toimusid väljaspool teatrimaja. Seega on viimasel ajal Tallinn ja Eesti Draamateater kodusemad kui siinsamas Tartus asuv Vanemuine. Olgu mis on, aga ikka on hea, kui teater on kodulinnas olemas. Oled öösel öövalves tööl ja jooksed nagu hull ringi ja järsku sähvatab mõte, et homme võiks teatrisse minna. Tulebki väike paus, kus kõik on rahulik ja saad viieks minutiks arvuti taha istuda, et Vanemuise kodulehekülg lahti võtta. Ja oh imet, etendusi toimub lausa kaks (üks lasteetendus, mis on välja müüdud, välja jäetuna sest see poleks minu puhul ilmselt loosi läinud). Mõlemad etendused on veel sellised mida tahaks vaadata. Ega midagi, hommikul töölt koju ja magama. Peale ärkamist uuesti Vanemuise kodulehekülg lahti, et vaadata kas pileteid veel on. Mõlemale etendusele on pileteid piisavalt, seega on jätkuvalt dilemma, kumma etenduse kasuks otsustada. Kähku duši alt läbi ja natuke toimetamist ning kell ongi juba kaks päeval. Nüüd läheb kiireks, sest mõlemad etendused algavad kell neli. Viimane pilk Vanemuise koduleheküljele. Tuleb välja, et "Naeru akadeemiat" mängitakse järgmine kord 6. oktoober ja "Kaks vana naist" on uuesti 10. oktoobril. Nüüd saab lõpuks valik tehtud. Kuna "Naeru akadeemia" järgmine mängukord on lähemal, siis jään järgmist korda ootama. Kiirelt korralikumad riided selga, natukene nägu ja juukseid ilusamaks ja juba leiadki end Sadamateatri poole teele asuvat. Kohale jõudes küsid kassapidajalt, kas tänasele etendusele veel pileteid on. Minu õnneks selgub, et on ja nii rändabki minu kätte üks nö kella 6 pilet. Kella 6 pilet on Vanemuise teatri pilet, mida müüakse ainult Vanemuise teatri etendustele ainult Vanemuise teatrimajades toimuvatele etendustele Vanemuise kassadest tund enne etenduse algust. Kui asi tundus Teile liiga ilus, siis pean mainima, et kella 6 pilet kehtib ainult üliõpilastele. Ausalt öeldes olen ma oma tudengistaatuse üle seetõttu väga õnnelik, et saan Vanemuises ikka väga odavalt teatris käia. Igatahes suurem osa minu teatrikülastustest Vanemuisesse on sama kaootilised nagu eespool kirjeldatud. Kui tegu pole just mõne etendusega, mida ma väga pikalt olen oodanud ja mida tahaks kiiresti näha, sest siis ostan ma reeglina piletid varakult valmis.

Aga nüüd asume asja kallale. Nagu etenduse pealkirigi ütleb, räägib lugu kahest vanast naisest, kes oma rahva poolt karmis Alaska talves looduse hoolde jäetakse. Talv on karm, kõikjal on paks lumi, väljas on korralikud külmakraadid ja süüa napib. Rahvas peab edasi liikuma ja arvatakse, et kaks vana naist tuleb senisesse laagripaika maha jätta, sest nad on edasiliikumisel ainult koormaks. Rahval napib endal toitu ja jõuvarusid, et iseendal eluvaimu sees hoida ja kahe vana naise eest ei taha keegi hoolitseda. Ka ühe vana naise tütar ei ürita rahvast meelt muutma panna ja laseb vaikides oma ema külma Alaska talve hooleks jätta. Nõnda jäävadki naised maha. Ainsaks varanduseks vana püstkoda, mõned nahad magamiseks ja ühe naise tütre jäetud naharibad ning tütrepoja jäetud kivikirves. Üks naistest usub, et nad saavad hakkama ja elavad selle talve üle, teine sooviks alla anda ja niisama puhata. Siiani on naised harjunud, et rahvas neid kummardab ja nad ei pea ise midagi tegema. Melde tuleb tuletada kõik tarkused, mis lapsepõlves on omandatud. Kuidas valmistada räätsasid, kuidas panna üles jäneselõksusid, kuidas lahtida loomi jne. Olles nüüd ainult kahekesi, tuleb ellujäämiseks loota üksteisele ja enda teadmistele. Ja ellu tahavad tegelikult jääda mõlemad naised, sest sisimas on mõlemal hirm üksinudse ees, mis tekib kui teine peaks ära surema. Seega tuleb võidelda nii enda kui ka oma kaaslase elu eest. Naised rändavad pikalt ja elavad nii mõndagi läbi, kuid lõpuks on nad talve üle elanud ja elus. Mis veelgi tähtsam tuleb välja, et nad on talve paremini üle elanud kui nende rahvas, kes nüüd neile loodab. Kas naised suudavad oma uhkuse, pettumuse ning viha alla suruda ja oma rahvale andestada reetmise ja hülgamise? Seda saate teada siis, kui Sadamateatrisse kohale lähete. Mina igatahes soovitan minna. Mina, kes pole Vanemuises viimasel ajal (suveetendused välja jättes) väga head teatrielamust saanud, olin positiivselt üllatunud. Korraks käis isegi peast läbi mõte, et äkki on asi selles, et mõlemad peaosalised (Anne Veesaar ja Terje Pennie) ei ole Vanemuise koosseisulised näitlejad ja äkki seetõttu on etendus hea. Ilmselt siiski oli etendus lihtsalt minu maitsele, sest etenduses mängis Vanemuise näitlejaid ka ja ma ei oska nende mängu kohta midagi negatiivset välja tuua. Pigem jäid nad minu silmis lihtsalt tahaplaanile ja võib-olla on seda isegi julm öelda, aga minu jaoks olid teised näitlejad rohkem nagu osa lavakujundusest.

Tüüpiline mina läksin teatrisse jälle niimoodi, et isegi etenduse sisu ei teadnud/ei mäletanud (ja siis ma pean ennast mingisuguseks teatrifänniks ja harrastuskriitikuks ja ma ei tea kelleks kõik veel). Ma kunagi augustis lihtsalt lugesin Vanemuise kodulehelt etenduste tutvustusi ja see tundus paljulubav ja nii saigi etendus minu soovide nimekirja lisatud. Nüüd vaatasin ainult oma soovide nimekirja ja ei hakanud üldse üle vaatama, et millest täpselt see etendus siis räägib. Igatahes point on selles, et mingisuguseid eelarvamusi ja lootusi/ootusi mul ei olnud. Ainus hirm mis mul peast läbi käis oli see, et kas ma suudan Anne Veesaart laval vaadata selle vana naisena, keda ta kehastama peab, või näen ma teda Marena seriaalist "Õnne 13". Sellest Marena elamisest rääkis Anne Veesaar ka ise hiljuti Kanal 2 saates Radar. Mina igatahes laval Maret ei näinud, mis on ilmselgelt hea märk. Üleüldse oli see mul vist esimene kord Anne Veesaart laval näha. Mulle meeldis see, mida ma nägin. Eriti meeldisid need kohad, kus tema tegelaskuju teisele naisele lugusid rääkis, et aeg kiiremini lendaks. Lood ise olid väga huvitavad, kuid Anne suutis neid nii ilmekalt ja kohati naljakalt esitada, et lausa lust oli kuulata. Ja need kohad olid ka toredad, kus vanad naised end nö "lõdvaks lasid" ehk siis mängisid oma lapsepõlveaegseid mänge või tantsisid, hüppasid ja laulsid. Minule igatahes tundus, et mõlemad näitlejad (Anne Veesaar ja Terje Pennie) said korralikult oma lapsemeelsust välja näidata ja tundsid end väga vabalt seda kõike tehes. Kuigi põhiliselt olid laval kaks vana naist kahekesi (vahel oli näha ka nende varivaime), kas istudes lõkke ääres või kõndides (paigal sammudes), siis minu jaoks oli kõik paigas. Selles suhtes, et näitlejate mäng ei jäänud igavaks ja üksluiseks ning teksti oli hea jälgida. Või oli asi selles, et lugu puges mulle hinge samuti, nagu loo lavastajale Mercale ja ma suutsin lugu lihtsalt paremini haarata ja naistega kaasa mõelda. Mina igatahes saan aru, miks Merca selle raamatu kohe ühe jutiga läbi luges, kui talle see raamat kunagi ammu esimest korda kätte juhtus. Ma ilmselt loeksin ka. Päris aus olles, siis ma ilmselt hakkan ka nüüd seda raamatut endale koju raamaturiiulisse otsima.

Samas jäi mind etenduses ikka midagi häirima ka. Seekord olid selleks peategelaste varivaimud. Kui ma poleks kavalehte ostnud, siis ma poleks ilmselt eluilmas aru saanud, mis tegelaskujusid Maria Soomets ja Ragne Pekarev kehastavad. Ma suuremal osal ajast ei näinud nendel varivaimude tegelaskujudel ka erilist mõtet. Olgu, nad rääkisid publikule edasi seda, mida tegelane näiteks magamise ajal tundis või kuidas ta nooruspõlves midagi tegi, kuid minu jaoks polnud see piisav. Oma nooruspõlve mälestusi oleksid võinud naised ise esitada ja samamoodi oleks võinud nende alateadvuse hirmud olla nende endi poolt ette kantud. Näiteks makilindilt samal ajal. Või oleks ma siis nendele varivaimudele veel suurema sõnalise rolli andnud. Näiteks oleksid nad võinud rohkem kajastada vanade naiste seesmist konflikti iseendaga. Sest tegelikult on meil kõigil ju see seesmine konflikt iseendaga koguaeg olemas. Natukene jäi häirima ka see, et tegelaskujudeks olid kaks üle 75 aastavanust naist, kuid neid olid mängima pandud 50ndates naised. Kas meil tõesti pole kedagi natukene vanemat nendesse rollidesse panna? Natukene nadi oli vaadata seda, kuidas ema ja tütar on sama vanad. Ma saan aru, et see on teater ja teatris pole päris iga karakteri ja vanuse jaoks eraldi näitlejaid ning see ongi näitlejameisterlikkus kui üks näitleja suudab erinevate karakteritega ja erinevas eluperioodis tegelasi mängida. Siiski natukene oli see kummaline. Kuigi etenduse lõpuks oli mõlemal vanal naisel nii palju energiat ja elutahet, et siis sobiski neil 50ndates eluaastates välja näha. Aga eks see ole iga lavastaja enda nägemus, kuidas ta lavastab ja milliste tegelastega. 

Kui tavaliselt on mul midagi norida ka lava-, valgus- või helikujunduse kallal, siis seekord oli kõik minu jaoks täpselt paigas. Laval oligi üks suur püstkoda, mille all kogu tegevus toimus. Samuti meeldisid mulle need hõimumaskid, mis püstkoda kaunistasid ja mida kandsid vanade naiste rahvad paljudes stseenides. Maskide pidev kohalolu andis aimu sellest, et tegelikult keegi hoiab naistel kogu aeg silma peal ja aitab neid. Kui nüüd järele mõelda, siis sama mõte kehtib ka varivaimude kohta. Ehk nad siiski ei olnud nii üleliigsed, nagu mulle alguses tundus. Valgusest mulle ei meeldinud ainult pidev sinine valgus, mis võib mul peavalu esile kutsuda. Seekord läks vist õnneks ja peavalu ei järgenud, kuid samas saan ma aru, et sinine valgus oli lumise efekti loomiseks hädavajalik. Kõige geniaalsem oli minu meelest virmaliste kuvamine püstkojale. Mina, kes ma pole kunagi oma silmaga virmalisi näinud, kuid olen alati unistanud nende nägemisest, sain nad nüüd lõpuks ära nähtud. Heliefektid andsid ka palju juurde, et saada kätte tõelist Alaska tunnetust. Näiteks talvel pakasega ma ilmselt seda etendust vaadata ei tahaks, sest ma lihtsalt külmuksin ära. Vinguv tuul, ulguvad hundid, karu, lõksu kinni jäävad jänesed, hõimurahvaste laul - kõik see oli väga tõetruu ja tekitas minus vähemalt selle tunde, et ma olen seal samas Alaska tähistaeva ja virmaliste all ning need hundid võivad nüüd ja kohe tulla ning mind samuti nahka pista. 

Igatahes mina olen õnnelik, et Vanemuine end minu silmis jälle tõestada suutis ja nagu mulle kombeks, tulid pisarad jälle vägisi silma. Ma olen aru saanud, et kui mul pisarad silma tulevad, siis on tegemist väärt asjaga. (Okei, ma vahel pisardan ka mignisuguste saksa armastusfilmide peale, kuid mu meelest on need ka kordades paremini tehtud kui mingisugused mehhiko seebikad.) Ehk et peaks vist oma pisaragarantii firmamärgi looma. Lõpp oli minu jaoks ikka eriti liigutav. Võib-olla ajas mul silma märjaks mõte, et need naised surevad kohe ära. Igatahes ma olen õnnelik, et see lugu ei lõppenud kelelgi surmaga ja naised jäid kenasti ellu. Paratamatult tekkisid mul mingisugused paralleeelid suvel nähtud etendusega "Grase ja Glorie" (LINK), kus samamoodi tegeleti kahe naise eluprobleemide lahendamisega. Selleks, et teil veidikenegi põnevam oleks, võitlen ma siin endaga ja ei pane seda lõppu siia kirja. Ainult nii palju, et naised jäid ellu ja olid õnnelikumad ja tugevamad kui varem. See on minu meelest eriti oluline, sest me kipume sageli ära unustama, milleks me tegelikult suutelised oleme ja kui palju aitab meid meie usk. Ma olen kindel, et kui mõlemad naised oleksid olnud negatiivsete mõtetega ning kui üks neist poleks koguaeg korranud, et nad surevad tegutsedes, siis ei oleks nad niikauguel jõudnud. Kuigi etenduse laguses käskis hääl lindilt telefonid välja lülitada ja argimured kõrvale heita, siis mina seda ei suutnud. Tegelikult igasugused argimõtted kadusid küll peast, kuid üha sagedamini leidsin end etenduse ajal ja ka nüüd peale etendust mõttelt, et pean ikka igas päevas midagi positiivset leidma ja endast nõrgemaid aitama. Sest ükski heategu ei jää tasumata ning positiivsus on minu meelest maailmas edasiviiv jõud. Kui nüüd Kasvõi paar inimest, kes seda postitust juhtuvad lugema seda positiivsuse mõtet edasi kannaksid, oleks maailma palju rõõmsam ja toredam koht elamiseks. 

Täiesti lõpetuseks võin öelda, et teater täitis järjekordselt oma rolli. Ma sain näha teiste inimeste elusid, vaadata kuidas nemad oma raskustega toime tulevad, et siis vaadata oma elu ja mõelda, et sellel polegi väga viga. Seepärast ma teatrit armastangi.

Kui keegi nüüd selel etenduse kohta lähemalt teada tahab, siis seda saab teha SIIN

Loe edasi