Suluseis

14.oktoobril 2018 Sadamateatris

Alati kui ma omadega ummikusse jooksen, tekib mul tahtmine teatrisse minna midagi head vaatama. Tunnistan ausalt üles, et mu esimene plaan oli sel korral Ugalasse minna, aga minu üllatuseks ei olnud neil pühapäeval mitte midagi mängukavas. Siis oli plaan Eesti Draamateatrisse minna. Seal oli isegi mulle sobiv lavastus mängukavas, aga see kestab liiga kaua ja oleks eeldanud ööbimist Tallinnas, samas esmaspäeva hommikul oli vaja koolis olla. Vähemalt aitas mu vana hea „koduteater“ Vanemuine hädast välja. Nii ma siis käisingi Kristian Hallbergi „Suluseis“ vaatamas.

Tegelikult olen ma seda lavastust juba ammu vaatama tahtnud minna, sest mõned minu kolleegid, kellega mu teatrimaitse ühtib, soovitasid seda lavastust. Ilmselt on kõik, kes seda lavastust näinud on, samal arvamusel, et tegemist on hea lavastusega, sest peaaegu kaks aastat on etendused pidevalt välja müüdud olnud. Minu õnneks oli pühapäevasele etendusele veel pileteid, sest see oli eelviimane etendus. Ja ma tänan jumalat, et ma selle eelviimase etenduse kasuks otsustasin. Tegemist oli täiesti minu masti lavastusega. Seega soovitan kõikidel see jutt lõpuni lugeda ja 23.oktoobriks (millal on viimane etendus) teatripilet hankida. 

Kuigi mu kolleegid olid lavastust kiitnud ja ma tegin sel korral ka natukene eeltööd (lugesin täpselt ühe kiitva arvustuse läbi), läksin ma teatrisse ikkagi ilma eriliste ootusteta. Peaasi oli lihtsalt kodust välja saada ja natukene „teatriõhku“ hingata. Tagasi tulin aga hoopis teiste emotsioonidega. Ma oleksin küll nii mõndagi lavastuses ümber teinud, kuid siiski oli tegemist päris kümnesse mineva lavastusega. Eelkõige just seepärast, et päris palju sai kaasa mõelda. Eriti meeldis mulle lavastuse lõpp, kus valgele seinale näidati algselt tegelaste portreesid ja seejärel erinevaid hetki nende elust. Just neid hetki, mida tegelased eelmise tunni jooksul lahanud või läbi elanud olid. Lihtsalt see vahe oli, et pildil nägid need situatsioonid hoopis teistsugused välja, kui tegelased neid läbi mänginud olid. Eks meil ole elus sageli nii, et need, kes ainult pilte vaatavad, loovad piltide põhjal hoopis teistsuguse maailma, kui need inimesed, kes teavad ka lugu mis piltidega kaasa käib. Piltidel võib igaüks meist luua täpselt nii rõõmsa ja idüllilise elu endale, nagu ta seda soovib. Aga see, mis jääb nende piltide taha, reaalne maailm, võib olla sootuks tumedam. Just selle erinevuse pärast mulle need pildid meeldisidki. Piltidel olevad meeleolud olid pigem helged, kuigi pildid ise olid mustvalged, samas kui laval olnud tegelaskujude läbi elatud sündmused olid pigem sünged ja keskkond, milles neid etendati oli valge ja helge.

Siit jõuan loogiliselt lavakujunduse kiitmiseni. Tegelikult pole mingi ime, et lavakujundus nii hästi kogu lavastuse tervikule kaasa mängis, kui lavastaja Andres Noormets ise ka lavastuse kunstnik oli. Eks lavastaja ise teab kõige paremini oma terviknägemust lavastusest ja oskab sellele vastava keskkonna luua. Kuna lavastust mängiti nö mustas kastis, siis pääses valge sein väga hästi mõjule. Seda valget seina saab postituse päisepildilt näha. Kogu tegevus toimub selle valge seina ees ja vähesel määral ka seal akna taga. Ma olen jätkuvalt seda meelt, et lihtsuses peitub võlu. Sel korral aitas valge taust ja tegelaskujude heledates toonides riided esile tuua nende värvikirevust ja neid vaadata justkui ilma maskideta. See lubas igal saalisviibijal valge pildi täpselt enda soovide järgi ära värvida. See valge steriilsus, milles meile tegelasi näidati, polnud reaalsus, vaid vahend meie peades reaalsuse tekitamiseks. Nii kujutasin mina restoranistseenis hoopis värvilisemat pilti endale kogu loost ette, kui see hetk, mis sellel päisepildil tabatud on. Vähemalt mulle jäi selline mulje nagu inimesed oleksid minu ees ilma mingisuguse kaitsekilbita olnud. Eriti meeldis mulle see, et värvid olid kuni pisidetailideni läbi mõeldud. Isegi jalgpall ja telefonikaaned olid valged. Samas ilmselt mustad või punased telefonikaaned ja jalgpall oleksid väga kriiskavalt mõjunud ka selles steriilsuses. Vastukaaluks heledasse riietatud tegelastele oli Marika Barabanštšikova tegelane riietatud tumedasse, sest tema istus publiku seas ja seal oleks tema hele riietus ilmselt rohkem silma hakanud kui tume riietus. Visuaalselt mõjus tema tume riietus ka vastandina heledatele kostüümidele ja tegelikult vastandus Marika Barabanštšikova tegelane ka teksti poolest teistele tegelastele. Ma julgen isegi öelda, et tema tegelaskuju oli mõistuse- või südamehääl, mis tegelastele ette ütles, kuidas nad käituma peaksid või pani neid oma teguviise analüüsima.

Tegelikult mulle meeldis kogu lavastuse juures kõige rohkem ülesehitus. Ma pole veel varem sellist lavastust juhtunud nägema, kus üks tegelane (antud juhul siis Marika Barabanštšikova kehastatud tegelane) istub publiku seas saalis (enam-vähem saali keskel) ja suunab ning juhib lavastust. Kohati mõjus ta mulle kui lavastaja või inspitsient, kes on terve etenduse aja kohal ja vajadusel sekkub jalgpallivilet vilistades. Kuigi ma saan reaalselt väga hästi aru, et ükski lavastaja ega inspitsient ei paneks etendust niimoodi seisma. Aga proovides ikka. Selline lahendus jättis mulje, nagu tegemist oleks osaliselt pihikaameraga, kus tegelane astub ette ja selgitab mida ning miks ta just praegu tegi või mis nüüd juhtuma hakkab. Kuigi tegemist oli ikkagi dialoogiga kus Marika Barabanštšikova kehastatud tegelaskuju H küsis ja teised tegelaskujud siis vastasid. Kuni kõlas jälle jalgpallivile ja tavapärane tegevus laval jätkus. Selline etenduse juhtimine oli väga hea, sest see andis publikule infot lavastuse konteksti ja toimumise koha kohta. Samuti aitas paremini tegelaskujusid ning nende tausta mõista. Mind pani selline ülesehitus mõtlema, et äkki peaks kõik inimesed igapäevases elus vahel selliseid tegevuspause tegema ja natukene oma sisemist jalgpallivilega kohtunikku kuulama ning veidi mõtlema miks me midagi teeme.

Nii nagu ma postituse alguses ütlesin, siis ma oleksin natukene lavastust muuta tahtnud ja tegemist oleks minu silmis ideaalse lavastusega. Ma nimelt oleksin kogu lavastuse nii-öelda pihikaamera rollis teinud. See vorm oli minu jaoks palju rohkem pinget pakkuvam ja pani rohkem kaasa mõtlema, kui tavapärane lavaline tegevus. Tavaline tegevus ajas mind isegi kohati marru (eks see oligi antud lavastuse eesmärk ja seega läks teatriskäik asja ette), samal ajal kui dialoogid tegelaste ja nii-öelda etenduse juhi vahel ajasid mind kõige rohkem muigama ning tõid samas ka kõige sagedamini pisarad silma. Ma olen kindel, et mulle meeldis selline lähenemine oma uudsuse poolest. Kindlasti oli oluline ka see, et ma pidin ise natukene mõtlema, sest tegelased ei teinud nendes stseenides väga muudkui lihtsalt seisid ja rääkisid teineteisega. See pakkus aga publikule just suurepärast võimalust kaasa mõelda ja seeläbi tõmmata paralleele oma eluga. Ehk sai nii mõnigi teatrivaataja tänu lavastuses käsitletud teemadele nii mõnegi asja oma pereelus korda. Või vähemalt mõned mõtted selgemaks või mõne teadmise, kuidas mingis olukorras mitte käituda. Mina küll sain.

Kui ma näitlejatest juba nii palju olen rääkinud, siis vist oleks aeg lemmikud ka välja tuua. Selles mõttes on see natukene raske, kuna mulle meeldisid kõik näitlejad. Mitte kellegi kohta ei oska ühtegi märkust välja tuua. Kõige vähem meeldis mulle Margus Jaanovitsi kehastatud tegelane K. Aga sellel mittemeeldimisel pole mingit pistmist Margus Jaanovitsi halva mänguga. Lihtsalt tegelaskuju oli oma maailmavaatega mulle vastuvõetamatu. Ma ei kannata selliseid inimesi, kes arvavad, et nad on ise ideaalsed ja kogu maailm keerleb ainult nende ümber. Ja nemad pole mitte kunagi milleski süüdi, sest nemad on ju nii head. Ma oleks korduvalt tahtnud, et keegi selle K paika paneks. Üleüldse oli mul tahtmine K psühhiaatri juurde viia ja vanemlikud õigused oleksin ma temalt ka ära võtnud. Aga järelikult mängis Margus Jaanovits seda K rolli nii hästi, kui mul sellised mõtted peas ringi käisid. Ma olen siiani Margus Jaanovitsi ainult selliseid natukene lihtsameelseid või koomilisi tegelasi mängimas näinud, seetõttu oli see praegune roll vägagi nauditav.

Veel jäi mulle eriliselt silma Kärt Tammjärv, kes sai 6-aastase Lee kehastamisega väga hästi hakkama. Minu meelest on 27-aastaselt 6-aastast ikka päris raske kehastada. Ja ma ei mõtle siin pikkust ja välimust, vaid üleüldist olemust. Kõik grimassid ja hüplemised ja lollitamised olid Kärt Tammjärvel täpselt nagu 6-aastasel tüdrukul. Eriti meeldisid mulle need keele vastu klaasi panemised ja sealt klaasi vahelt piilumised. Kui ma enne ütlesin, et ma ei taha ühtegi halba sõna öelda, siis natukene ikkagi tuleb ka negatiivset. Kui käitumise poolest oli Lee igati 6-aastane, siis sõnaline osa oli minu jaoks natukene liiga täiskasvanulik. Ja ma ei pea silmas Kärt Tammjärve intonatsiooni, vaid just autori poolt kirjutatud dialoogi. Seega see kivi läheb autori kapsaaeda. Eriti meeldis Kärt Tammjärv mulle nendes stseenides, kus ta teisel pool seda valget seina akna taga hüples ja kargles. Siis oli ta täpselt nagu üks pallimerre mängima pääsenud laps, kuigi ma olen kindel, et seal oli tavaline põrand ja Kärt Tammjärv suutis lihtsalt meisterlikult oma keha niimoodi kontrollida, nagu ta hüppaks mõnusalt pehmes pallimeres, mitte kõval põrandal.

Muidugi oli huvitav ka Leila Säälikut laval näha. Mina pole teda varem teatrilaval näinud. Ega teleris ka väga pole näinud, sest mul sisuliselt pole televiisorit kodus. See ongi see põhjus, miks ma nii tihti teatris käin, mingisugust meelelahutust on inimesel ju vaja. Aga tore oli teda nii-öelda oma silmaga näha. Sellist vanaema tahaks ma endale küll. Maria Annuse osas pole ma ilmselt objektiivne, sest tegemist on minu vana lemmikuga. Seega pole ilmselt üllatav, et ka tema mulle meeldis. Kuigi otseselt midagi üllatavat tema rollis minu jaoks ei olnud. Ja siis oli seal Marika Barabanštšikova, keda ma vist olen sel korral kõige rohkem maininud. Tavaliselt pole ta minu lemmikute hulgas. Need, kes mu blogi on lugenud pikemalt, ilmselt teavad, et mul on näitlejad kes on mu lemmikud ja on need kes mulle ei meeldi, kuid neid on käputäis. Suurem enamus näitlejatest kuulub sinna keskele, kes minus mingit emotsiooni ei tekita. Just sellesse rühma kuulus kuni tänaseni ka Marika Barabanštšikova. Aga kohe kui ta lavale tuli, tundsin ma täna temaga mingit sidet. Seda ei saa kirjeldada. Ometigi ma nägin teda ainult mõne minuti jooksul etenduse alguses ja siis lõpus kummardama tulles. Ülejäänud aja kuulsin ma tema häält oma selja tagant. Aga äkki see oligi see õlg-õla kõrval tunne, mis ta täna mulle nii omaseks tegi, just see, et ta istus meie hulgas ja juhtis sealt teiste elu. Tekitades sellega ka publikus tunde, et me saame tegelikult midagi muuta, kui me julgeme ainult õigel ajal vilistada ja sekkuda.

Nüüd oleks lõpetuseks vist viimane aeg ära mainida, millest lavastus räägib. Kogu loo keskmes on üks rootslane K (Margus Jaanovits), kes on taimetoitlane ja aktiivne rassismi vastu võitleja. Ta üritab ka oma last kasvatada samas usus, kuid 6-aastasele on nii mõndagi asja raske selgeks teha. Eriti kui sa üritad ise kõiki asju poliitiliselt väga korrektselt öelda. Lõpuks juhtub ikka nii, et kuigi isa püüab paaniliselt oma elu parimast küljest välja näidata, siis tema 6-aastane tütar Lee (Kärt Tammjärv) ütleb kõik otse välja. Kohati jäi mulle mulje, et tegelikult olid need isa enda mõtted, mida ta püüdis kogu elu eest enda ja ka ülejäänud maailma eest varjata, mida tema tütar siis maailmale teatavaks tegi. Selles kõiges oli muidugi süüdi mehe ema (Leila Säälik), kes elas väikeses linnas ja kellel polnud nii head haridust. See muutiski ema poja silmis temast madalamaks ja tekitas probleeme nende vahelises suhtluses. Eks selliseid situatsioone on meil kõigil elus ette tulnud, kus me pole mingi etapiga oma elus rahul ja üritame end siis igast küljest parematena näidata ning vaatame viltu kõikide nende peale, kellega me sel eluperioodil lähedased olime.

Lisaks vanemate ja laste vahelistele suhetele käsitletakse lavastuses ka hulgaliselt muid teemasid. Näiteks meeste ja naiste võrdõiguslikkust, pagulasteemat, lastekasvatust, terrorismi, taimetoitlust jne. Ühesõnaga kõik aktuaalsed ja olulised suured teemad on vaatluse all. Lisaks natukene arutelusid jalgpallist. Ma sain näiteks peaaegu selgeks selle, mida tähendab suluseis jalgpallis. Ma usun et peaaegu iga inimene peaks sellest lavastusest mõne endale olulise mõtte leidma. Kindlasti on lavastus hea ideede genereerija, kuidas tänapäevases maailmas hakkama saada. Näiteks kuidas pagulastega hakkama saada ja kuidas praeguses muutunud maailmas oma lapsi kasvatada ning vanematega suhelda. Need teemad võivad tunduda täiesti poliitilised ja meile võib tunduda, et teatrist tahaks midagi lõbusamat saada, kui päevapoliitikat. Samas ongi selles lavastuses päevapoliitikat käsitletud väikese huumoriprisma läbi ning teisest vaatenurgast, pannes meid oluliste teemade üle mõtlema.
Ja kuigi lavastus on ühes vaatuses ja kestab 1 tund ning 15 minutit, siis aeg läks väga kiiresti ja kahju oli saalist lahkuda. Minul ei läinud mõte mitte kordagi uitama, isegi mitte sekundiks. Ja seda pole vist sel aastal veel kordagi juhtunud. Lihtsalt kogu sündmustik oli nii kaasahaarav. Mulle tundus, et näitlejatele meeldis endale ka seda etendust mängida, vähemalt mina tajusin etenduse lõpus mingisugust suurt sünergiat lava ja saali vahel, mida ma pole enam ka väga-väga ammu tundnud. Ilmselt oligi hea publik, kes kaasa mõtles ja kellele käsitletud teemad olulised olid. Seega, kellel huvi tekkis, siis viimane võimalus on lavastust näha 23. oktoobril.

Autor: Kristian Hallberg

Lavastaja, muusikaline kujundaja, kunstnik: Andres Noormets

Kostüümikunstnik: Maarja Viiding

Valguskunstnik: Andres Noormets, Jaanus Moor

Mängisid:

Leila Säälik – ema

Margus Jaanovits – K

Kärt Tammjärv – Lee

Maria Annus – Jana; Rašhidi ema

Marika Barabanštšikova – H

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Vanemuise koduleheküljelt SIIN

* – Postituse päisepildi autor on Maris Savik.