Tagasitulek isa juurde

20.septembril 2018 Tallinna Linnateatri Taevalaval

Sel korral on kohe kuidagi väga raske postitust kirjutada. Esiteks on nähtud etendusest juba üle nädala möödas. Teiseks hakkan ma järjest rohkem mõtlema sellele, kuidas ja mida ma kirjutan ning see teeb kirjutamise raskemaks. Ühelt poolt tahaks ikka asjalikku juttu ka kirjutada, aga kui ma hakkan kirjutama nii nagu kutselised teatrikriitikud kirjutavad, siis läheks see lugemine ilmselt paljudele igavaks. Kunagi seda blogi tehes oli mul ikkagi idee lihtsalt ühe tavalise teatrikülastaja mõtted ja arvamused kirja panna. Nii ilmselt ka jääb.

Kindlasti tegi sel korral postituse kirjutamise natukene keerulisemaks ka see, et ma mõtlesin juba etenduse ajal erinevate teatrietenduse analüüsimise aspektidele. Näiteks, kuidas valguskujundus, kostüümid jne omavahel suhestuvad ja millist lisainfot nad annavad. Ma olen päris kindel, et enamus teatrikülastajaid sellistele aspektidele ei mõtle. Samas on see mingis mõttes ikkagi ka huvitav, sest võib sind panna etendust hoopis teisest vaatenurgast vaatama.

Igatahes oli see etendus minu jaoks märgilise tähendusega. Kuigi mul on seda häbi tunnistada, siis oli see minu elu päris esimene külaskäik Tallinna Linnateatrisse. Tallinna Linnateatri lavastusi olen varem paari näinud, aga neid külalisetendustena mujal vaatamas käinud. Teiseks olen ma unistanud sellest, et ma lähen „Tagasitulek isa juurde“ vaatama juba sellest ajast alates kui nad seda 2015. aastal mängima hakkasid. Seega oli seekordne etendus nagu ime, sest mul õnnestus see pilet saada. Ilmselt suuremad teatrisõbrad juba teavad, kui keeruline Tallinna Linnateatrisse piletit saada on. Lohutuseks kõigile, võin öelda, et ma ei ostnud seda piletit mitte kuu esimesel päeval kell 11, kui piletid müüki tulevad, vaid mõni päev hiljem. Ja sain pileti esiritta (küll veidi piiratud nähtavusega kohta, aga mind see ei häirinud). Seega tasub aeg-ajalt ikka Tallinna Linnateatri kodulehel silma peal hoida, kellel huvi on.

Nagu lavastuse pealkirigi ütleb, on tegemist ühe umbes 60-aastase mehega, kes satub tagasi oma lapsepõlvekoju. Seal kerkib tema ette kogu tema nooruspõlv. Vennaga mängimised, isaga koos veedetud aeg, isa lahkumine kodust jne. Kohati on minevik ja tänapäev omavahel põimunud, nii näiteks küsib tagasitulija isalt, kas ta peaks selle elamise üürima. Selline mineviku ja oleviku omavahel segamine on Madis Kõivu näidendites üsna levinud nähtus. Ilmselt on see ka üks nendest põhjustest, miks Madis Kõivu näidendeid reeglina rasketeks peetakse.

Ma reeglina väga raske sisuga näidendeid/lavastusi ei armasta, aga see lavastus kõnetas mind algusest peale. Mul on ainult sellest jube kahju, et ma tagasitulija osas Lembit Ulfsaki näha ei saanud. Esimesed viis minutit olin ma teatris muidugi sellest natukene häiritud. Sest kui Raivo Trass tagasitulijana lavale tuli, siis hakkasin ma paratamatult ette kujutama, kuidas Lembit Ulfsak selles osas oleks. Aga neid mõtteid jagus mulle tõesti ainult esimesteks minutiteks, kui laval väga midagi ei toimunud. Ehk siis nendel hetkedel, kui korteri omanik, keda kehastas Rain Simmul tagasitulijale korterit tutvustas. Edasi läks huvitavamaks, sest tegelasi tuli lavale juurde ja isegi kui tegelasi palju polnud, siis hakkas juba mingisugune süžee jooksma.

Minu jaoks oligi kõige igavam kogu loosse sisse elamine. Kui ma tean, et lavastuses mängib rohkem näitlejaid, aga laval on kaheksast näitlejast ainult 2, siis tundus see minu jaoks ülekohtune. Sest ma ikka tahtsin rohkem näitlejaid nö „oma silmaga“ näha, et kas nad siis tõesti on nii head, kui räägitakse. Ja tõesti olid. Kusjuures mulle meeldisid kõrvalosades olnud näitlejad sel korral rohkem. Raivo Trassi tagasitulijana ei saanud ma päris objektiivselt hinnata, sest aeg-ajalt tiksus mul kuklas see mõte, et kuidas Lembit Ulfsak oleks selles osas olnud... Sellele ei aidanud ilmselt kaasa ka Tallinna Linnateatri kodulehel olnud pildid lavastusest. Kuigi ma pean tõdema, et Raivo Trass tegi ka väga hea rolli. Eriti meeldisid mulle tema kurvad silmad, mis andsid minevikumälestustele hoopis teistsuguse tähenduse. Sest kes meist poleks täiskasvanuna oma rõõmsale lapsepõlvele tagasi mõeldes veidi nukrana tundnud ja mõelnud, et tahaks jälle väike laps olla ning elumurede eest ära põgeneda? Just seda igatsust ma Raivo Trassi silmades nägingi. Ja seda rõõmu, kui ta sai jälle oma perega koos olla.

Kõige rohkem meeldisid mulle aga Piret Kalda naabritüdruk Anna rollis ja Külli Teetamm teenijanna Hermine rollis. Mõlemad tegelaskujud olid sellised, kes oma jutu ja käitumisega panid saali naerma. Nende liikumine ja kehahoiak on mul siiani silme ees. Muidugi kõige suurem kiitus läheb Piret Kaldale. Ühel hetkel oli ta noor ja elurõõmus Anna, kes tähistas just oma 17-aasta sünnipäeva. Lavale tagasi tulles oli heledasse riietatud noorest neiust saanud tumedasse riietatud eakas väeti naine, kes kõndis küürus seljaga ja jalga longates. Nii meisterlikku eaka inimese kujutamist pole ma tükk aega näinud. Kõik need, kes on Kanal 2 saadet „Suur komöödiaõhtu“ näinud, võivad sealset Wilhelmine Vibut ette kujutada. Just selle meisterliku ja väga kiire ümberkehastumise pärast oligi mul etenduse lõppedes natukene kahju, et Piret Kalda üsna etenduse lõpus lavale tuli ja ma tema laval olekut nii vähe nautida sain.

Külli Teetamm Herminena oli natukene pikemalt laval, kui Piret Kalda, seega sai etenduse jooksul ikka nii mitugi korda korralikult naerda. Nii nagu Piret Kaldagi puhul, meeldis mulle ka Külli Teetamme puhul eelkõige tema lavaline liikumine. See oli ühteaegu koomiline, kuid samas ei jätnud liigutused muljet mingisugusest lihtsast koomilisest elemendist, vaid kõik oli hoolega paika sätitud. Lisaks liikumisele pakkus Hermine oma jutuga ka kõige rohkem koomikat. Mulle tundus, et Hermine oli peast veidi lihtsake ja seetõttu oli tema jutt teistest ehk veidi rohkem naerma ajav. Mitte, et ma pooldaksin veidi lihtsameelsete inimeste üle naermist, aga selles konkreetses situatsioonis, mis laval toimus mõjus lihtsameelne inimene koomilisemalt.

Tallinna Linnateater on nii tugeva trupiga, et sel korral ei oska ma mitte ühegi näitleja kohta mitte midagi etteheitvat öelda. Mulle meeldis viimne kui üks näitleja ja nende tehtud roll. Lihtsalt eelpool mainitud jäid natukene rohkem meelde ja olid nö „kirsiks tordil“. Sellist terviku tunnetust või ühtset ansamblimängu tunnetust pole ma teatris väga pikka aega tundnud. Ma olen küll tundnud seda, kuidas kõik näitlejad teevad häid rolle, kuid paratamatult on keegi teistest mingil põhjusel eristunud. Sel korral oli kogu trupp väga ühtne ja keegi ei mänginud kedagi üle. Kuigi ma tean, et tegelikult oli peaosaline ikkagi tagasitulija, siis oleks võinud selleks praktiliselt ükskõik kes teine ka olla. Siis oleks lihtsalt kogu lugu natukene teise vaatepunkti saanud.

Ma olen siiani ainult kuulnud lavastaja Adolf Šapiro legendaarsetest lavastustest, mida inimesed veel aastakümneid hiljemgi meenutavad. Ma küll ei tea, kas „Tagasitulek isa juurde“ on just see etendus, mis peaks mulle aastakümneteks meelde jääma, kuid mingi eriline õhkkond selle nähtud etenduse juures siiski valitses. Kogu lavaruum ja näitlejad ja valgus ja heli harmoneerusid ja see on kindlasti lavastaja teene. Ilmselt oli ka see suurepärane näitlejate kooslus ja omavaheline kooskõla paljuski lavastaja teene.

Lisaks sõltub lavastajast ju ka see, kelle ta enda meeskonda võtab valguskujundajaks, kostüümikunstnikuks, kunstnikuks jne. Näiteks meeldisis mulle sel korral kõige rohkem kostüümid. Need ei olnud küll teab mis uhked, aga mingitel hetkedel kandsid kõik tegelased peale tagasitulija valdavalt heledates toonides riideid. Minu silmis lõi see kohe mingisuguse teatud unenäolise maailma, andes mõista, et tagasitulija on tänases reaalsuses siin ja praegu ja kõik teised on kusagil kauges minevikus. Umbes nii, et tänapäev on sünge ja tume ja kõle ning minevik on hele, rõõmus, helge ja soe. Ja sellele helgusele ja soojale minevikumeenutusele aitas ka heledates toonides lavakujundus kaasa. Kuigi ma päris täpselt siiski ei mõistnud, miks neid paate nii palju kujunduses kasutatud oli.

Aga klaasist topeltseinad olid huvitav nüanss. Tegelane on nagu laval, aga samas on ta ikkagi teatavas kauguses ja sa ei saa teda käega katsuda. Lisaks sai nendele seintele erinevat videograafikat projitseerida, mis andis kogu lavastusele veel ühe huvitava nüansi ja uue ruumimõõtme juurde. Kui kunstnikutööd hinnata, siis minu vaieldamatult lemmikuim hetk seoses kunstnikutööga oli see, kui laia valget lund sadama hakkas. Kuidagi nii ilus, puhas ja helge oli kogu see stseen. Peale seda ma vist hakkasingi kogu etendust hoopis teise ja puhtama pilguga vaatama. Nagu oleks see lumi avanud mu silmad ja ma sain aru, mida Kõiv ja Šapiro öelda tahavad. See viimane lõik on juba väga mitte-minulikuks muutunud, kuid seal saalis istudes tekkis mul täpselt see tunne, et ma olen õiges kohas ja ma ei vaata lihtsalt teatrietendust, vaid ma suudan selles näha mingisugust autori ja lavastaja käekirja ja kõrgemat ideed. Kahjuks ei oska ma seda ideed väga välja tuua.

Ja kui ma juba siin oma lemmikhetki välja toon, siis mainin lõpetuseks ühe koomilise seiga ka ära. Nimelt oli ühes stseenis korteri peremeest kehastanud Rain Simmulil vaja esimese rea ühe istme alt mingit rekvisiiti võtta. Seal kohal istuval naisel oli aga vist käekott põrandale maha pandud ja nii võttis Rain Simmul selle võrdlemisi suure koti (ilmselt seepärast see kott oligi põrandale toetatud) ja viskas endale õlale ning toimetas laval edasi. Ma juba hakkasin mõtlema, et ju ma sain valesti aru ja see naiste käekott oli ka üks rekvisiitidest. Kuni Simmul stseeni lõpus lavalt lahkudes kotiga selle naise juurde läks ja küsis: „Kas te tahate seda tagasi?“. Nüüd ei tundu see nii naljakas, aga seal sellel hetkel oli see piisavalt naljakas, et pikalt naerda. Ja kuna näitlejad kõndisid minust ka ikka mõnekümne cm kauguselt mööda, siis vilksatas mu peast ka ikka mitmel korral mõte läbi, et äkki nüüd võetakse minu kott. Sest ma olin otse koolist läinud ja mu käekott oli ikka väga suur. Õnneks mu kott kellelegi ette ei jäänud.

Kokkuvõtteks tahan öelda, et mul on tegelikult väga hea meel, et ma seda etendust ikkagi nägema juhtusin. Kuna mu eelmised kaks kokkupuudet Tallinna Linnateatriga ei olnud nii positiivsed, siis oli mul natukene raske aru saada, et mis imeasi see on, mis inimesi koguaeg sinna Tallinna Linnateatri poole tõmbab. Ma nimelt olin arvamusel, et pole see nende tehtav teater midagi nii palju erilisem, et kõik sinna minna tahaksid. Nüüd saan iseendale vastu vaielda ja teistele kuulutada, et hakkan ka iga kuu esimesel kuupäeval kell 11 Tallinna Linnateatri piletite peale võidu jooksma.

Kui keegi selle postituse vaevus lõpuni lugema, siis Teile võin lavastuse vaatama minekut soovitada. Ma olen üsna kindel, et postitust ei loe paljud lõpuni ja seda veel eriti sel korral, kui jutt paljuski keeruline ja hakitud ja ühel kohal tammuv sai. Seega, kui te lõpuni lugesite, siis järelikult on Teil suurem huvi teatri vastu (või olete te lihtsalt minu suured fännid ☺). „Tagasitulek isa juurde“ on oma olemuselt siiski parajalt keeruline lavastus ja nõuab natukene rohkem kaasa mõtlemist ja kohalolu, mistõttu ma ei julgeks seda soovitada inimesele, kes ehk kord aastas teatrisse satub. Mulle igatahes meeldis, sest loo lõpp ei olnud etteaimatav, päris palju pidi ise kaasa mõtlema ja seoseid looma ning sai nii nutta kui naerda.

Autor: Madis Kõiv

Lavastaja: Adolf Šapiro

Kunstnik ja videokunstnik: Vladimir Anšon

Kostüümikunstnik: Reet Aus

Valguskujundaja: Emil Kallas

Muusikaline kujundaja: Riina Roose

Mängisid:

Raivo Trass – Tagasitulija

Elmo Nüganen – Isa

Anne Reemann – Ema

Epp Eespäev – Proua Klaudi  

Kalju Orro – Vend

Rain Simmul – Peremees

Külli Teetamm – Hermine

Piret Kalda – Anna

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Tallinna Linnateatri koduleheküljelt SIIN

* – Postituse päisepilt on pärit Tallinna Linnateatri koduleheküljelt.