Põud ja vihm Põlva kihelkonnan nelätõistkümnendämä aasta suvel

10. mai 2019 Eesti Draamateatri suures saalis.

Postitus ilmus Kultuur.info blogis (LINK). Aga kuna mõned minu lugejad ei pruugi Kultuur.info blogi lugeda, siis kopeerin oma postituse ka blogisse. Lisaks on mul siis endal tulevikus lihtsam oma arvamused üles leida, kui kõik ühes blogis koos on.

Astun üle pika aja Eesti Draamateatri suurde saali. Sel korral köidab minu tähelepanu sildlava, mis kulgeb lavalt üle pingiridade saali lõppu välja. Esimese hooga oli selline vaatepilt veidi jahmatav. Enda teada tulin ma teatrisse, mitte Tallinn Fashion Week´le.

Viimase moe järgi riietatud neidude asemel kõnnivad Priit Pedajase lavastuses sildlaval hoopiski 1914. aasta külamoe järgi riietatud mehed ja naised. Lavastuse pealkiri “Põud ja vihm Põlva kihelkonnan nelätõistkümnendämä aasta suvõl” reedab tegevuse toimumisaja ja -koha. Kuigi etendus kestab peaaegu kolm tundi, ei pea teatrikülastaja kartma, et kogu selle aja jooksul ainult ilmast räägitakse.

Madis Kõivu ja Aivo Lõhmuse kahasse kirjutatud näidend keskendub hoopis ühe perekonna loole ajal, mil Eestimaa kohal lasub I Maailmasõja aimdus. Põlvamaal on pikemat aega kestnud põud ja kohaliku pagari pere elu sõltub põuast ja vihmast. Kui põud jätkub, kaotavad nad viljasaaki ning peavad seetõttu oma pagaritöökoja sulgema. Ootamatult, kuid samas kõigi poolt oodatuna, justkui vihm keset põuda, saabub järsku Pihkvast koju pere vanim poeg Verdi (Mait Malmsten). Juba levivad kuuldused sõja algusest, mis põuases suves kiirelt lõkkele löövad. Ka pere siseringis võib näha õdede-vendade vahel sisepingete kasvamist mis iga hetk ähvardavad sõjaks puhkeda. On näha, et iga pereliige peidab põues oma isiklikku põuda. Kuid seda, kas peres jääb kestma põud, või kistakse nende kuumimad saladused värskendava äikesevihmana maapinnale, näitab aeg.

Kohati hõljub perekonna saladuste kohal mingi müstiline, Kõivule iseloomulik saladusteloor. Aeg-ajalt seda saladusteloori küll kergitatakse, kuid palju jääb ka iga teatrivaataja enda mõtestada. Kõivule omaselt käsitletakse selliseid eksistentsiaalseid probleeme nagu eestlaseks olemine, inimese mälu ja selle heitlikkus ning sõja mõju eestlastele. Tegemist oli minu teise nähtud Kõivu lavastusega ja mul püsivad jätkuvalt Kõivu osas kahetised tunded. Esiteks mulle eksistentsiaalsed probleemid meeldivad ja seetõttu ka Kõivu teemad püstitus. Samas on tema lavastused sageli minu jaoks liialt müstilised ja kogu eksistentsiaalsus läheb keerukate sümbolite ja aeg-ruumi kasutamisega kaduma. Et Kõivu eksistentsiaalsus paremini esile tuleks, on lavastaja Priit Pedajas koos kunstnik Pille Jänesega näinud suurt vaeva.

Kogu puhkeva sõja ja eestlaseks olemise traagikat annavad edasi valdavalt hallides toonides lihtne lavakujundus, mille heaks on tööle pandud nii pöördlava, tõstukid, ujukid kui ka kogu parter. Halli argipäeva toob veidi kollakat suvepäikese soojust sisse akna tagant tuppa kajav ehtne viiulimäng Tiit Kikase esituses või suur ühine rehepeksmine, mis laulu saatel möödub. Kuigi muusikat oleksin ma isiklikult veidi rohkem soovinud. Samas kui sõjaoht pea kohal ripub, siis on ilmselt keeruline muusikat nautida. Seega on ka siin esindatud Pedajasele iseloomulikud kollane valgus ning muusika, mis muudavad muidu tõsistel teemadel rääkiva lavastuse veidi pehmemaks. Kuigi minu jaoks jäi sel korral pehmusest vajaka ja domineerima jäi siiski Pedajase-Jänese tiimitööna valminud hall lavakujundus, mis mulle Kõivu ängistust veelgi süvendas.

Pedajase lavastustele iseloomulikuks jooneks on äärmiselt tugevalt esile tõusvad naisrollid. Nii ka sel korral. Väga hea rolli teeb Mamma osas Kaie Mihkelson. Esimeses stseenis olin ma Mihkelsoni osas veidi kahtlev, sest mulle tundus, et võro keel polnud talle veel väga suupäraseks saanud. Aga muidu just sellisena ma neid 20. sajandi taluperenaisi umbes ette kujutangi. Viire Valdma kehastatud Juhani Liisa on vaieldamatult üks koomilisemaid naisi laval, kellelt on raske pilku pöörata. Eriti humoorikas on Juhani Liisa ja Peldamäe Helmi (Laine Mägi) vaheline tülinormise stseen. Võib öelda, et minu jaoks oli see lausa etenduse kõrghetk. Nauditavat vaatemängu pakub ka õdede Elli (Hilje Murel) ja Oti (Teele Pärn) ning perepoeg Arnoldi silmarõõmude Kroonbergi Meeta (Marta Laan) ja Porila Tiiu (Amanda Hermiine Künnapas) omavaheline vägikaikavedu. Ka meestelt on häid rolliesitusi, kuid kogu lugu on siiski üles ehitatud naistele.

Üleüldse tundus mulle, et Kõiv on juba näidendit kirjutades teinud naistest kangelased. On just Elli see, kes muretseb Pekri talu igapäevase toimimise eest. Jääb mulje justkui oleksid mehed kogu loos ainult abikonstruktsioonid samal ajal kui tugisammasteks on ikkagi naised. Ehk on Kõivu mõjutanud isa lahkumine sõja ajal ja nii ongi ta näinud oma varajases nooruses tugevat emakuju. Seega pole midagi imestama panevat, et lavastusest jäävad eelkõige meelde naised. Kindlasti pakub see teadmine lohutust kõikidele naisvaatajatele. Teadmine, et meie, naised saame alati kõigega hakkama ükskõik mis ka ei juhtuks.

Siiski ei pea muretsema, et kogu lavastus nii filosoofiline on. Jah, kindlasti ei soovita ma seda nendele inimestele, kes ainult naerda tahavad ja loosse süveneda ei armasta. Kuid keskmisele teatriarmastajale peaks lavastus küll sobima. Ja äratundmisrõõmu leiab ka nüüd, 100 aastat hiljem. Ja nagu ma ütlesin, siis naerda saab ka. Mina isegi leidsin paar kohta, kus sai nutta.

Kuid mulle kui põlisele põlvakale jättis siiski kõige sügavama emotsiooni oma lapsepõlveradadele tagasi rändamine. Tänu tuttavatele kohanimedele ja kodusele keelele, tundsin saalis istudes, justkui oleksin mina samuti otse sündmuste keskel. Väga hea oli ette kujutada kuidas Verni tuli Võrust Tilsi mõisa juurde (ma nimelt käin sama teed pidi Võrru) ja liikus sealt siis edasi koju Kähri. Kuigi laval näidatud sündmused juhtusid enam kui sada aastat tagasi, on teemad aktuaalsed ka tänapäeval. Kuidas jääda eestlaseks ja rääkida oma keelt selles globaliseeruvas maailmas? Kuidas mõjutab alkohol meie igapäevaelu? Kui olulised on toetavad peresuhted? Just nendele ja paljudele teistele tänapäeval olulistele teemadele juhitaksegi lavastuses tähelepanu. Peab tunnistama, et Kõivu on raske lavastada ja mõista, kuid mulle kooslus Kõiv-Lõhmus-Pedajas-Jänes sel korral meeldis. Kindlasti kohustuslik vaatamine kõikidele Vana-Võrumaa piirkonna elanikele.

Autor: Madis Kõiv, Aivo Lõhmus

Lavastaja: Priit Pedajas

Kunstnik: Pille Jänes

Valgus- ja videokujundaja: Kristjan Suits

Mängisid:

Martin Veinmann – Papa

Kaie Mihkelson – Mamma

Mait Malmsten – Friedrich (Verdi)

Tiit Sukk – Arnold

Karmo Nigula – Riks

Teele Pärn – Ottilie (Oti)

Hilje Murel – Elli

Pääru Oja – Piiri Leo

Marta Laan – Kroonbergi Meeta

Amanda Hermiine Künnapas – Porila Tiiu

Taavi Teplenkov – Peetso Saamo

Tõnu Oja – Miita Peeter

Viire Valdma – Juhani Liisa

Laine Mägi – Peldamäe Helmi

Tiit Kikas - Juhan

* – päisepilt on pärit Eesti Draamateatri koduleheküljelt

Loe edasi

Tagasitulek isa juurde

20.septembril 2018 Tallinna Linnateatri Taevalaval

Sel korral on kohe kuidagi väga raske postitust kirjutada. Esiteks on nähtud etendusest juba üle nädala möödas. Teiseks hakkan ma järjest rohkem mõtlema sellele, kuidas ja mida ma kirjutan ning see teeb kirjutamise raskemaks. Ühelt poolt tahaks ikka asjalikku juttu ka kirjutada, aga kui ma hakkan kirjutama nii nagu kutselised teatrikriitikud kirjutavad, siis läheks see lugemine ilmselt paljudele igavaks. Kunagi seda blogi tehes oli mul ikkagi idee lihtsalt ühe tavalise teatrikülastaja mõtted ja arvamused kirja panna. Nii ilmselt ka jääb.

Kindlasti tegi sel korral postituse kirjutamise natukene keerulisemaks ka see, et ma mõtlesin juba etenduse ajal erinevate teatrietenduse analüüsimise aspektidele. Näiteks, kuidas valguskujundus, kostüümid jne omavahel suhestuvad ja millist lisainfot nad annavad. Ma olen päris kindel, et enamus teatrikülastajaid sellistele aspektidele ei mõtle. Samas on see mingis mõttes ikkagi ka huvitav, sest võib sind panna etendust hoopis teisest vaatenurgast vaatama.

Igatahes oli see etendus minu jaoks märgilise tähendusega. Kuigi mul on seda häbi tunnistada, siis oli see minu elu päris esimene külaskäik Tallinna Linnateatrisse. Tallinna Linnateatri lavastusi olen varem paari näinud, aga neid külalisetendustena mujal vaatamas käinud. Teiseks olen ma unistanud sellest, et ma lähen „Tagasitulek isa juurde“ vaatama juba sellest ajast alates kui nad seda 2015. aastal mängima hakkasid. Seega oli seekordne etendus nagu ime, sest mul õnnestus see pilet saada. Ilmselt suuremad teatrisõbrad juba teavad, kui keeruline Tallinna Linnateatrisse piletit saada on. Lohutuseks kõigile, võin öelda, et ma ei ostnud seda piletit mitte kuu esimesel päeval kell 11, kui piletid müüki tulevad, vaid mõni päev hiljem. Ja sain pileti esiritta (küll veidi piiratud nähtavusega kohta, aga mind see ei häirinud). Seega tasub aeg-ajalt ikka Tallinna Linnateatri kodulehel silma peal hoida, kellel huvi on.

Nagu lavastuse pealkirigi ütleb, on tegemist ühe umbes 60-aastase mehega, kes satub tagasi oma lapsepõlvekoju. Seal kerkib tema ette kogu tema nooruspõlv. Vennaga mängimised, isaga koos veedetud aeg, isa lahkumine kodust jne. Kohati on minevik ja tänapäev omavahel põimunud, nii näiteks küsib tagasitulija isalt, kas ta peaks selle elamise üürima. Selline mineviku ja oleviku omavahel segamine on Madis Kõivu näidendites üsna levinud nähtus. Ilmselt on see ka üks nendest põhjustest, miks Madis Kõivu näidendeid reeglina rasketeks peetakse.

Ma reeglina väga raske sisuga näidendeid/lavastusi ei armasta, aga see lavastus kõnetas mind algusest peale. Mul on ainult sellest jube kahju, et ma tagasitulija osas Lembit Ulfsaki näha ei saanud. Esimesed viis minutit olin ma teatris muidugi sellest natukene häiritud. Sest kui Raivo Trass tagasitulijana lavale tuli, siis hakkasin ma paratamatult ette kujutama, kuidas Lembit Ulfsak selles osas oleks. Aga neid mõtteid jagus mulle tõesti ainult esimesteks minutiteks, kui laval väga midagi ei toimunud. Ehk siis nendel hetkedel, kui korteri omanik, keda kehastas Rain Simmul tagasitulijale korterit tutvustas. Edasi läks huvitavamaks, sest tegelasi tuli lavale juurde ja isegi kui tegelasi palju polnud, siis hakkas juba mingisugune süžee jooksma.

Minu jaoks oligi kõige igavam kogu loosse sisse elamine. Kui ma tean, et lavastuses mängib rohkem näitlejaid, aga laval on kaheksast näitlejast ainult 2, siis tundus see minu jaoks ülekohtune. Sest ma ikka tahtsin rohkem näitlejaid nö „oma silmaga“ näha, et kas nad siis tõesti on nii head, kui räägitakse. Ja tõesti olid. Kusjuures mulle meeldisid kõrvalosades olnud näitlejad sel korral rohkem. Raivo Trassi tagasitulijana ei saanud ma päris objektiivselt hinnata, sest aeg-ajalt tiksus mul kuklas see mõte, et kuidas Lembit Ulfsak oleks selles osas olnud... Sellele ei aidanud ilmselt kaasa ka Tallinna Linnateatri kodulehel olnud pildid lavastusest. Kuigi ma pean tõdema, et Raivo Trass tegi ka väga hea rolli. Eriti meeldisid mulle tema kurvad silmad, mis andsid minevikumälestustele hoopis teistsuguse tähenduse. Sest kes meist poleks täiskasvanuna oma rõõmsale lapsepõlvele tagasi mõeldes veidi nukrana tundnud ja mõelnud, et tahaks jälle väike laps olla ning elumurede eest ära põgeneda? Just seda igatsust ma Raivo Trassi silmades nägingi. Ja seda rõõmu, kui ta sai jälle oma perega koos olla.

Kõige rohkem meeldisid mulle aga Piret Kalda naabritüdruk Anna rollis ja Külli Teetamm teenijanna Hermine rollis. Mõlemad tegelaskujud olid sellised, kes oma jutu ja käitumisega panid saali naerma. Nende liikumine ja kehahoiak on mul siiani silme ees. Muidugi kõige suurem kiitus läheb Piret Kaldale. Ühel hetkel oli ta noor ja elurõõmus Anna, kes tähistas just oma 17-aasta sünnipäeva. Lavale tagasi tulles oli heledasse riietatud noorest neiust saanud tumedasse riietatud eakas väeti naine, kes kõndis küürus seljaga ja jalga longates. Nii meisterlikku eaka inimese kujutamist pole ma tükk aega näinud. Kõik need, kes on Kanal 2 saadet „Suur komöödiaõhtu“ näinud, võivad sealset Wilhelmine Vibut ette kujutada. Just selle meisterliku ja väga kiire ümberkehastumise pärast oligi mul etenduse lõppedes natukene kahju, et Piret Kalda üsna etenduse lõpus lavale tuli ja ma tema laval olekut nii vähe nautida sain.

Külli Teetamm Herminena oli natukene pikemalt laval, kui Piret Kalda, seega sai etenduse jooksul ikka nii mitugi korda korralikult naerda. Nii nagu Piret Kaldagi puhul, meeldis mulle ka Külli Teetamme puhul eelkõige tema lavaline liikumine. See oli ühteaegu koomiline, kuid samas ei jätnud liigutused muljet mingisugusest lihtsast koomilisest elemendist, vaid kõik oli hoolega paika sätitud. Lisaks liikumisele pakkus Hermine oma jutuga ka kõige rohkem koomikat. Mulle tundus, et Hermine oli peast veidi lihtsake ja seetõttu oli tema jutt teistest ehk veidi rohkem naerma ajav. Mitte, et ma pooldaksin veidi lihtsameelsete inimeste üle naermist, aga selles konkreetses situatsioonis, mis laval toimus mõjus lihtsameelne inimene koomilisemalt.

Tallinna Linnateater on nii tugeva trupiga, et sel korral ei oska ma mitte ühegi näitleja kohta mitte midagi etteheitvat öelda. Mulle meeldis viimne kui üks näitleja ja nende tehtud roll. Lihtsalt eelpool mainitud jäid natukene rohkem meelde ja olid nö „kirsiks tordil“. Sellist terviku tunnetust või ühtset ansamblimängu tunnetust pole ma teatris väga pikka aega tundnud. Ma olen küll tundnud seda, kuidas kõik näitlejad teevad häid rolle, kuid paratamatult on keegi teistest mingil põhjusel eristunud. Sel korral oli kogu trupp väga ühtne ja keegi ei mänginud kedagi üle. Kuigi ma tean, et tegelikult oli peaosaline ikkagi tagasitulija, siis oleks võinud selleks praktiliselt ükskõik kes teine ka olla. Siis oleks lihtsalt kogu lugu natukene teise vaatepunkti saanud.

Ma olen siiani ainult kuulnud lavastaja Adolf Šapiro legendaarsetest lavastustest, mida inimesed veel aastakümneid hiljemgi meenutavad. Ma küll ei tea, kas „Tagasitulek isa juurde“ on just see etendus, mis peaks mulle aastakümneteks meelde jääma, kuid mingi eriline õhkkond selle nähtud etenduse juures siiski valitses. Kogu lavaruum ja näitlejad ja valgus ja heli harmoneerusid ja see on kindlasti lavastaja teene. Ilmselt oli ka see suurepärane näitlejate kooslus ja omavaheline kooskõla paljuski lavastaja teene.

Lisaks sõltub lavastajast ju ka see, kelle ta enda meeskonda võtab valguskujundajaks, kostüümikunstnikuks, kunstnikuks jne. Näiteks meeldisis mulle sel korral kõige rohkem kostüümid. Need ei olnud küll teab mis uhked, aga mingitel hetkedel kandsid kõik tegelased peale tagasitulija valdavalt heledates toonides riideid. Minu silmis lõi see kohe mingisuguse teatud unenäolise maailma, andes mõista, et tagasitulija on tänases reaalsuses siin ja praegu ja kõik teised on kusagil kauges minevikus. Umbes nii, et tänapäev on sünge ja tume ja kõle ning minevik on hele, rõõmus, helge ja soe. Ja sellele helgusele ja soojale minevikumeenutusele aitas ka heledates toonides lavakujundus kaasa. Kuigi ma päris täpselt siiski ei mõistnud, miks neid paate nii palju kujunduses kasutatud oli.

Aga klaasist topeltseinad olid huvitav nüanss. Tegelane on nagu laval, aga samas on ta ikkagi teatavas kauguses ja sa ei saa teda käega katsuda. Lisaks sai nendele seintele erinevat videograafikat projitseerida, mis andis kogu lavastusele veel ühe huvitava nüansi ja uue ruumimõõtme juurde. Kui kunstnikutööd hinnata, siis minu vaieldamatult lemmikuim hetk seoses kunstnikutööga oli see, kui laia valget lund sadama hakkas. Kuidagi nii ilus, puhas ja helge oli kogu see stseen. Peale seda ma vist hakkasingi kogu etendust hoopis teise ja puhtama pilguga vaatama. Nagu oleks see lumi avanud mu silmad ja ma sain aru, mida Kõiv ja Šapiro öelda tahavad. See viimane lõik on juba väga mitte-minulikuks muutunud, kuid seal saalis istudes tekkis mul täpselt see tunne, et ma olen õiges kohas ja ma ei vaata lihtsalt teatrietendust, vaid ma suudan selles näha mingisugust autori ja lavastaja käekirja ja kõrgemat ideed. Kahjuks ei oska ma seda ideed väga välja tuua.

Ja kui ma juba siin oma lemmikhetki välja toon, siis mainin lõpetuseks ühe koomilise seiga ka ära. Nimelt oli ühes stseenis korteri peremeest kehastanud Rain Simmulil vaja esimese rea ühe istme alt mingit rekvisiiti võtta. Seal kohal istuval naisel oli aga vist käekott põrandale maha pandud ja nii võttis Rain Simmul selle võrdlemisi suure koti (ilmselt seepärast see kott oligi põrandale toetatud) ja viskas endale õlale ning toimetas laval edasi. Ma juba hakkasin mõtlema, et ju ma sain valesti aru ja see naiste käekott oli ka üks rekvisiitidest. Kuni Simmul stseeni lõpus lavalt lahkudes kotiga selle naise juurde läks ja küsis: „Kas te tahate seda tagasi?“. Nüüd ei tundu see nii naljakas, aga seal sellel hetkel oli see piisavalt naljakas, et pikalt naerda. Ja kuna näitlejad kõndisid minust ka ikka mõnekümne cm kauguselt mööda, siis vilksatas mu peast ka ikka mitmel korral mõte läbi, et äkki nüüd võetakse minu kott. Sest ma olin otse koolist läinud ja mu käekott oli ikka väga suur. Õnneks mu kott kellelegi ette ei jäänud.

Kokkuvõtteks tahan öelda, et mul on tegelikult väga hea meel, et ma seda etendust ikkagi nägema juhtusin. Kuna mu eelmised kaks kokkupuudet Tallinna Linnateatriga ei olnud nii positiivsed, siis oli mul natukene raske aru saada, et mis imeasi see on, mis inimesi koguaeg sinna Tallinna Linnateatri poole tõmbab. Ma nimelt olin arvamusel, et pole see nende tehtav teater midagi nii palju erilisem, et kõik sinna minna tahaksid. Nüüd saan iseendale vastu vaielda ja teistele kuulutada, et hakkan ka iga kuu esimesel kuupäeval kell 11 Tallinna Linnateatri piletite peale võidu jooksma.

Kui keegi selle postituse vaevus lõpuni lugema, siis Teile võin lavastuse vaatama minekut soovitada. Ma olen üsna kindel, et postitust ei loe paljud lõpuni ja seda veel eriti sel korral, kui jutt paljuski keeruline ja hakitud ja ühel kohal tammuv sai. Seega, kui te lõpuni lugesite, siis järelikult on Teil suurem huvi teatri vastu (või olete te lihtsalt minu suured fännid ☺). „Tagasitulek isa juurde“ on oma olemuselt siiski parajalt keeruline lavastus ja nõuab natukene rohkem kaasa mõtlemist ja kohalolu, mistõttu ma ei julgeks seda soovitada inimesele, kes ehk kord aastas teatrisse satub. Mulle igatahes meeldis, sest loo lõpp ei olnud etteaimatav, päris palju pidi ise kaasa mõtlema ja seoseid looma ning sai nii nutta kui naerda.

Autor: Madis Kõiv

Lavastaja: Adolf Šapiro

Kunstnik ja videokunstnik: Vladimir Anšon

Kostüümikunstnik: Reet Aus

Valguskujundaja: Emil Kallas

Muusikaline kujundaja: Riina Roose

Mängisid:

Raivo Trass – Tagasitulija

Elmo Nüganen – Isa

Anne Reemann – Ema

Epp Eespäev – Proua Klaudi  

Kalju Orro – Vend

Rain Simmul – Peremees

Külli Teetamm – Hermine

Piret Kalda – Anna

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Tallinna Linnateatri koduleheküljelt SIIN

* – Postituse päisepilt on pärit Tallinna Linnateatri koduleheküljelt.

Loe edasi