Postitus ilmus Kultuur.info blogis (LINK). Aga kuna mõned minu lugejad ei pruugi Kultuur.info blogi
lugeda, siis kopeerin oma postituse ka blogisse. Lisaks on mul siis endal
tulevikus lihtsam oma arvamused üles leida, kui kõik ühes blogis koos on.
Astun üle pika aja Eesti
Draamateatri suurde saali. Sel korral köidab minu tähelepanu sildlava, mis kulgeb
lavalt üle pingiridade saali lõppu välja. Esimese hooga oli selline vaatepilt
veidi jahmatav. Enda teada tulin ma teatrisse, mitte Tallinn Fashion Week´le.
Viimase moe järgi riietatud
neidude asemel kõnnivad Priit Pedajase lavastuses sildlaval hoopiski 1914.
aasta külamoe järgi riietatud mehed ja naised. Lavastuse pealkiri “Põud ja vihm
Põlva kihelkonnan nelätõistkümnendämä aasta suvõl” reedab tegevuse toimumisaja
ja -koha. Kuigi etendus kestab peaaegu kolm tundi, ei pea teatrikülastaja
kartma, et kogu selle aja jooksul ainult ilmast räägitakse.
Madis Kõivu ja Aivo Lõhmuse
kahasse kirjutatud näidend keskendub hoopis ühe perekonna loole ajal, mil Eestimaa
kohal lasub I Maailmasõja aimdus. Põlvamaal on pikemat aega kestnud põud ja
kohaliku pagari pere elu sõltub põuast ja vihmast. Kui põud jätkub, kaotavad
nad viljasaaki ning peavad seetõttu oma pagaritöökoja sulgema. Ootamatult, kuid
samas kõigi poolt oodatuna, justkui vihm keset põuda, saabub järsku Pihkvast
koju pere vanim poeg Verdi (Mait Malmsten). Juba levivad kuuldused sõja
algusest, mis põuases suves kiirelt lõkkele löövad. Ka pere siseringis võib
näha õdede-vendade vahel sisepingete kasvamist mis iga hetk ähvardavad sõjaks
puhkeda. On näha, et iga pereliige peidab põues oma isiklikku põuda. Kuid seda,
kas peres jääb kestma põud, või kistakse nende kuumimad saladused värskendava
äikesevihmana maapinnale, näitab aeg.
Kohati hõljub perekonna saladuste
kohal mingi müstiline, Kõivule iseloomulik saladusteloor. Aeg-ajalt seda
saladusteloori küll kergitatakse, kuid palju jääb ka iga teatrivaataja enda
mõtestada. Kõivule omaselt käsitletakse selliseid eksistentsiaalseid probleeme
nagu eestlaseks olemine, inimese mälu ja selle heitlikkus ning sõja mõju
eestlastele. Tegemist oli minu teise nähtud Kõivu lavastusega ja mul püsivad
jätkuvalt Kõivu osas kahetised tunded. Esiteks mulle eksistentsiaalsed
probleemid meeldivad ja seetõttu ka Kõivu teemad püstitus. Samas on tema
lavastused sageli minu jaoks liialt müstilised ja kogu eksistentsiaalsus läheb
keerukate sümbolite ja aeg-ruumi kasutamisega kaduma. Et Kõivu
eksistentsiaalsus paremini esile tuleks, on lavastaja Priit Pedajas koos
kunstnik Pille Jänesega näinud suurt vaeva.
Kogu puhkeva sõja ja eestlaseks
olemise traagikat annavad edasi valdavalt hallides toonides lihtne
lavakujundus, mille heaks on tööle pandud nii pöördlava, tõstukid, ujukid kui
ka kogu parter. Halli argipäeva toob veidi kollakat suvepäikese soojust sisse
akna tagant tuppa kajav ehtne viiulimäng Tiit Kikase esituses või suur ühine rehepeksmine,
mis laulu saatel möödub. Kuigi muusikat oleksin ma isiklikult veidi rohkem
soovinud. Samas kui sõjaoht pea kohal ripub, siis on ilmselt keeruline muusikat
nautida. Seega on ka siin esindatud Pedajasele iseloomulikud kollane valgus
ning muusika, mis muudavad muidu tõsistel teemadel rääkiva lavastuse veidi
pehmemaks. Kuigi minu jaoks jäi sel korral pehmusest vajaka ja domineerima jäi
siiski Pedajase-Jänese tiimitööna valminud hall lavakujundus, mis mulle Kõivu
ängistust veelgi süvendas.
Pedajase lavastustele
iseloomulikuks jooneks on äärmiselt tugevalt esile tõusvad naisrollid. Nii ka
sel korral. Väga hea rolli teeb Mamma osas Kaie Mihkelson. Esimeses stseenis
olin ma Mihkelsoni osas veidi kahtlev, sest mulle tundus, et võro keel polnud
talle veel väga suupäraseks saanud. Aga muidu just sellisena ma neid 20.
sajandi taluperenaisi umbes ette kujutangi. Viire Valdma kehastatud Juhani
Liisa on vaieldamatult üks koomilisemaid naisi laval, kellelt on raske pilku
pöörata. Eriti humoorikas on Juhani Liisa ja Peldamäe Helmi (Laine Mägi)
vaheline tülinormise stseen. Võib öelda, et minu jaoks oli see lausa etenduse
kõrghetk. Nauditavat vaatemängu pakub ka õdede Elli (Hilje Murel) ja Oti (Teele
Pärn) ning perepoeg Arnoldi silmarõõmude Kroonbergi Meeta (Marta Laan) ja
Porila Tiiu (Amanda Hermiine Künnapas) omavaheline vägikaikavedu. Ka meestelt on
häid rolliesitusi, kuid kogu lugu on siiski üles ehitatud naistele.
Üleüldse tundus mulle, et Kõiv on
juba näidendit kirjutades teinud naistest kangelased. On just Elli see, kes
muretseb Pekri talu igapäevase toimimise eest. Jääb mulje justkui oleksid mehed
kogu loos ainult abikonstruktsioonid samal ajal kui tugisammasteks on ikkagi
naised. Ehk on Kõivu mõjutanud isa lahkumine sõja ajal ja nii ongi ta näinud
oma varajases nooruses tugevat emakuju. Seega pole midagi imestama panevat, et
lavastusest jäävad eelkõige meelde naised. Kindlasti pakub see teadmine
lohutust kõikidele naisvaatajatele. Teadmine, et meie, naised saame alati
kõigega hakkama ükskõik mis ka ei juhtuks.
Siiski ei pea muretsema, et kogu
lavastus nii filosoofiline on. Jah, kindlasti ei soovita ma seda nendele
inimestele, kes ainult naerda tahavad ja loosse süveneda ei armasta. Kuid
keskmisele teatriarmastajale peaks lavastus küll sobima. Ja äratundmisrõõmu leiab
ka nüüd, 100 aastat hiljem. Ja nagu ma ütlesin, siis naerda saab ka. Mina isegi
leidsin paar kohta, kus sai nutta.
Kuid mulle kui põlisele põlvakale
jättis siiski kõige sügavama emotsiooni oma lapsepõlveradadele tagasi
rändamine. Tänu tuttavatele kohanimedele ja kodusele keelele, tundsin saalis
istudes, justkui oleksin mina samuti otse sündmuste keskel. Väga hea oli ette
kujutada kuidas Verni tuli Võrust Tilsi mõisa juurde (ma nimelt käin sama teed
pidi Võrru) ja liikus sealt siis edasi koju Kähri. Kuigi laval näidatud
sündmused juhtusid enam kui sada aastat tagasi, on teemad aktuaalsed ka
tänapäeval. Kuidas jääda eestlaseks ja rääkida oma keelt selles globaliseeruvas
maailmas? Kuidas mõjutab alkohol meie igapäevaelu? Kui olulised on toetavad
peresuhted? Just nendele ja paljudele teistele tänapäeval olulistele teemadele
juhitaksegi lavastuses tähelepanu. Peab tunnistama, et Kõivu on raske lavastada
ja mõista, kuid mulle kooslus Kõiv-Lõhmus-Pedajas-Jänes sel korral meeldis.
Kindlasti kohustuslik vaatamine kõikidele Vana-Võrumaa piirkonna elanikele.
Autor:
Madis Kõiv, Aivo Lõhmus
Lavastaja:
Priit Pedajas
Kunstnik:
Pille Jänes
Valgus-
ja videokujundaja: Kristjan
Suits
Mängisid:
Martin Veinmann – Papa
Kaie Mihkelson – Mamma
Mait Malmsten – Friedrich (Verdi)
Tiit Sukk – Arnold
Karmo Nigula – Riks
Teele Pärn – Ottilie (Oti)
Hilje Murel – Elli
Pääru Oja – Piiri Leo
Marta Laan – Kroonbergi Meeta
Amanda Hermiine Künnapas – Porila Tiiu
Taavi Teplenkov – Peetso Saamo
Tõnu Oja – Miita Peeter
Viire Valdma – Juhani Liisa
Laine Mägi – Peldamäe Helmi
Tiit Kikas - Juhan
* – päisepilt on pärit Eesti Draamateatri koduleheküljelt
0 kommentaari:
Postita kommentaar