Mis juhtub siis, kui linnad on põletatud?

 09. ja 11. septembril 2020 Eesti Draamateatri etendused Vanemuise väikeses majas

Enamik inimestest leiaks ilmselt, et linnade põletamine on katastroof. Kindlasti leidub ka neid inimesi, kes arvab, et tegemist on suure õnnistusega. Olgu kuidas on – katastroof või õnnistus. Kindel on see, et midagi muutub ja algab uus elu. Kuigi Priit Pedajase lavastatud „Linnade põletamise“ peategelane Tiina (Teele Pärn) rõhutab, et uut elu kui sellist pole olemas, siis mina sellega päris sajaprotsendiliselt ei nõustu. Ehk tõesti pole uut ELU kui sellist olemas, kuid on uued vaatenurgad või uued kihid, mis panevad meid vana elu uuena tundma.

Vähemalt minu puhul peab viimane väide paika. Just nimelt Priit Pedajase lavastatud “Linnade põletamine” tekitas minus tahtmise üle poole aasta uuesti blogisse mõned mõtted kirja panna. Seda võib vist uueks eluks nimetada küll. Või vähemalt uueks alguseks.

Praeguseks hetkeks, olen Eesti Draamateatri lavastust „Linnade põletamine“ näinud kaks korda ja ma olen enam kui kindel, et tuleb ka kolmas kord.

Lihtsalt lugu, mis räägib sõjajärgsest Tartust, oleks oma olustikukirjeldusega justkui loodud mängimiseks Vanemuise väikeses majas. Ometigi mängitakse seda hoopis Eesti Draamateatri väikeses saalis. See paradoks lihtsalt tekitab tahtmise näha, kuidas 1950-ndate Tartu rullub lahti keset Tallinna kesklinna. Kuigi ma olen üsna kindel, et ma kujutan seda linna ette samasugusena, kui Tartus lavastust vaadates – punastest tellistest Mart Reiniku kool, otse Vanemuise vastas, punastest tellistest Pauluse kirik Riia mnt ääres jne. Ainult sellepärast, et ma olen neid kohti reaalselt näinud ja see on minu Tartu, ainult sellisena ma seda linna ette kujutada oskangi.

Ma pole päris kindel, kas lavastus meeldis mulle seetõttu, et see on Pedajase lavastus, ja reeglina tema lavastused mulle meeldivad. Või oli asi just selles, et ma kuidagi suutsin looga paremini suhestuda, sest tegevuspaigad olid mulle tuttavad. Jah, ma pole küll sõjajärgses Tartus elanud, kuid Kastani-Vanemuise nurgast kõnnin ka mina sageli kooli minnes mööda. See, et ma reaalselt tean neid kohti, millele lavastuses viidatakse, teeb Tiina loo justkui ka minu omaks. Kindlasti ei saa ma ära unustada ka psühholoogiliselt väga kaasahaaravat perekonnalugu. Ma usun, et perekond Ungerite loos on nii mõndagi sellist, millega paljud pered kokku on puutunud. Olgu selleks siis rahamured, vanemate lahku kolimine, esimene armastus, vanema ootamatu surm, rahvuste vahelised konfliktid jne. See omakorda aitab jälle Kai Aareleidi poolt kirja pandud looga samastuda.

Kuigi lavastus esietendus Eesti Draamateatris juba eelmise aasta novembris, kui ei olnud mingist pandeemiast veel juttugi, siis leidsin mõned stseenid, mis käesoleva pandeemia tõttu nägid laval hoopis teissugused välja. Näiteks stseen, kus pereisa Peeter (Jaan Rekkor) läheb oma sõbra Pauli (Tõnu Oja) juurde ja nad sooviksid justkui teineteist kallistada, isegi käed on kallistamiseks laiali, kuid siiski viimasel hetkel otsustab Peeter kallistamise asemel pea Pauli rinnale toetada. Peetri ja Pauli vahel leiab aset ka teine sarnane stseen. Paul soovib kohtudes Peetrit kättpidi tervitada ja sirutab juba käe pikalt ette, kuid Peeter keeldub tervitusest. Tekstist saame aimu, et Peeter ei soovi Pauli kättpidi tervitada, kuna viimane on patoloog, kes laipu lahkab. Ometigi mõjus see stseen praeguses olukorras märgilisemalt, kui see ilmselt lavastajal planeeritud oli. Kõik see tekitabki selle tunde, et tegevus toimub siin ja praegu. Tegemist ei ole fiktsionaalse maailmaga, vaid kõik toimub minu ümber ja mina olen osa sellest loost.

Seega pole vist väga imekspandav, et ma elasin esimest korda etendust vaadates sellele nii kaasa, et sel hetkel, kui Tiina oma sõbra Vovaga (Christopher Rajaveer) lagunenud Pauluse kirikus tuviparve lendu ehmatasid, võpatasin mina tuviparvest tekkinud helide peale. Sellist kaasa elamist pole ma teatris enam ammu kogenud. Otse loomulikult olid teises vaatuses ka silmad märjad. Tiina ja Vova lahkumine oli lihtsalt emotsionaalselt nii kaasahaarav. Kuigi mu silmad lähevad viimasel ajal väga kergesti märjaks, siis sel korral polnud asi ainult silma tekkivates pisarates. See kurbus jõudis kusagile sügavamale minu sisse. Ja seda juba nii tihti ei juhtu.

Esimesest korrast, kui ma lavastust nägin, on nüüd mõni päev möödas. Ja kui ma näen mõnda paika, millest lavastuses räägitakse, siis tulevad nähtud etendused ja perekond Ungerite lugu mulle jälle meelde. Sellist imelugu pole minuga ammu toimunud. Nii need Priit Pedajase lavastused mulle mõjuvad.

Mul on maal üks seenemets, kus on palju sõjaajast jäänud kaevikuid. Sel suvel seostasin esimest korda neid kaevikuid ja auke esimest korda ka metsavendadega. See juhtus muidugi vahetult peale seda, kui ma oli Ugalas käinud Priit Pedajase lavastatud „Katkuhauda“ vaatamas, kus põgusalt neid teemasid käsitletakse. Ma pole kunagi sellest saladust teinud, et Priit edajas on üks mu lemmiklavastajaid Eestis. See lugu, mida ta laval rääkida tahab, paneb mind lihtsalt kaasa mõtlema ja kaasa elama.

Eriti meeldib mulle Pedajase oskus kaasata muusikat ja liikumist. „Linnade põletamises“ jäi üheks meeldejäävaimaks stseeniks minu jaoks stseen, kus Vova ja Tiina laulsid laulu „Kапитан, улыбнитесь” (eesti keeles „Laul kaptenist), mida otseloomulikult saatis ka tants. Tantsulisi elemente oli lavastuses veel teisigi. Samuti oli muusikavalik mitmekülgne, ulatudes eespoolmainitud vene lastelaulust Raimond Valgre meloodiateni. Nagu alati, nii elustas ka sel korral Pedajase lavastust Pille Jänese lavakujundus. Hallid plangud seinaks ja mõned puidust kastid. Planke sai keerata nagu pöörduksi. Nii oli näiteks ühe plangu teisel küljel aken, mille all laud ja teise plangu taga asetses voodi. Voodi ja laud olid tubastes stseenides kasutusel ning plangu tühjale poolele kuvati video abil erinevaid hooneid ja linnavaateid. Minimalistlik ja neutraalsetes toonides lavakujundus koos harmoneeruvate toonidega kostüümidega lasi minu meelest suurepäraselt lool elama hakata, kuid samas tekitas tunde, justkui valitseks melanhoolia uduloorina kogu sündmustikku.

Kes Pedajase loominguga kursis on, siis need ilmselt teavad, et enamasti on tema lavastustes väga tugevad naiste rollid. „Linnade põletamine“ pole selles osas mitte mingi erand. Juba ainuüksi peategelast Tiinat, kehastava Teele Pärna pärast tasub lavastust vaatama minna. Pärn on peaaegu terve etenduse aja laval. Selle aja sees näeme, kuidas pisikesest pioneerist, kes püüdlikult laval Puškini luuletust esitab, saab noor neiu, kelle süda on murtud, kuna tema esimene armastus ei kirjuta talle iga päev kirju, nagu ta lubanud oli. Praktiliselt kogu etenduse aja kannab Pärn sama kleiti ja Tiina kasvamisest annavad aimu ainult muutuvad aastanumbrid. Seda huvitavam on jälgida Pärna loodud tegelaskuju psühholoogilist kasvamist. Eriti kurvaks tegi mind see, kui Tiina sai aru, et tema on laps ja hoopis tema ema peaks tema eest hoolitsema, mitte tema ema eest. Kuna kogu lugu antakse edasi läbi lapse silmade, siis on Teele Pärna kehastatud lapse rolli raske alahinnata ja saab vaid rahulolevalt tõdeda, et Priit Pedajas on jälle ühe tugeva naisnäitleja Eesti teatrimaastikule toonud.

Muidugi ei saaks Teele Pärn särada ilma oma kaasnäitlejateta. Christopher Rajaveer Vova rollis mõjub peaaegu tõelise vene poisina. Ma oleks ehk veidi rohkem venekeelseid sõnu soovinud kuulda tema suust. Aga see pole ka väga oluline, sest dünaamilisus, mis Pärna ja Rajaveere vahel valitseb, oli tunda ka Vanemuise väikese maja rõdule. Kusjuures nende suudlusstseen ei avaldanud mulle nii suurt mõju, kui see eelnevalt mainitud stseen, milles nad laulsid ja tantsisid, oli võimas. Samuti lahkumise ja kiriku stseenid. On näha, et Pärn ja Rajaveer on lavapartneriteks loodu.

Kui lisaks teevad lavastuses kaasa sellised näitlejad nagu Laine Mägi, Maria Klenskaja, Ülle Kaljuste, Jaan Rekkor ja Tõnu Oja, siis vist ei peagi enam rohkem midagi ütlema. Mul on natukene kahju sellest, et Laine Mägi, kes kehastas Peetri klassiõde Aitat, nii lühiaegselt laval olla sai. Kasvõi oleks võinud tuua ta kaksikrolliga majoriprouana lavale. Ning tema tangot oleks samuti tahtnud pikemalt vaadata. Maria Klenskaja naabritädi Idana oli umbes-täpselt selline, nagu ma naabritädi Idat tema esmamainimisel ette kujutasin. Jällegi on mul natukene kahju sellest, et Klenskaja sai nii napilt lavaaega ja ei saanud oma eripalgelisust väga välja näidata. Seevastu sai Ülle Kaljuste veidi rohkem laval olla ja näidata erinevaid emotsioone. Kõige rohkem jäi mulle meelde stseen jõuluõhtust, kus tema kehastatud ema Liisi väga flirtivaks ja meelaks muutus pärast seda, kui oli kingituseks karusnahkse kasuka saanud. Sellist Ülle Kaljustet ma polnud veel näinud. Enamasti olen ma teda ikka jõulisi naisi kehastamas näinud, ja nii kumas tema jõulisus ka Liisist välja. Välja arvatud stseen karusnahkse kasukaga. Vot sellist õrna ja naiselikku Liisit oleksin ma ilmselt ka tahtnud selles stseenis näha, kus Peeter ja Liisi ETKVL-i tööstuskaupade laos nr 1 kohtusid.

Jaan Rekkori Peeter oli mingis mõttes küll kogu loo keskne figuur, kuid lavastuses jäi ta pigem taustajõuks. Samuti tundus mulle, et Tõnu Oja Paul oli loo jutustamise seisukohast vajalik selleks, et aidata Peetrit paremini mõista. Minu jaoks oli Rekkori ja Oja mäng kõige parem just nendes stseenides, kus nad kahekesi kohtusid. Kui näitlejaid ühtse ansamblina vaadata, siis keegi ei olnud üleliigne ja kõik andsid oma panus selleks, et lugu mõjule pääseks.

Veidi on imekspandav, et sisuliselt Vanemuise väikese maja ümber toimuv tegevus pole Vanemuise loomekollektiivi tähelepanu köitnud, ja Tartu linn rullub lahti Tallinnas. Samas usun ma, et Priit Pedajas on ainult talle omaselt osanud eesti loo nii helgelt lavale tuua, et teatrisaalist lahkud sa sooja südamega, mitte rõhuva tundega. See on hea lähtekoht teistele teatritele.

Ja nagu juba traditsiooniks on saanud, siis lõpetuseks annan ka soovituse, kellele see lavastus meeldida võiks. Ma usun, et kõikidele neile, kellele meeldib hea teater. Või siis neile, kes on samasugused Pedajase loomingu austajad nagu mina. Otse loomulikult kõikidele ajaloohuvilistele Tartlastele, kes on ühtlasi teatriaustajad peaks „Linnade põletamine“ lausa kohustuslik vaatamine olema.

 

Olge terved ja käige teatris ikka ainult siis, kui olete täiesti terved!

 

Autor: Kai Aareleid
Lavastaja ja muusikaline kujundaja: Priit Pedajas
Kunstnik: Pille Jänes
Videokunstnik: Ann Einberg
Valguskunstnik: Kaido Mikk

Osades:
Teele Pärn – Tiina
Jaan Rekkor – Peeter (Tiina isa)
Ülle Kaljuste – Liisi (Tiina ema)
Maria Klenskaja – Ida (Tiina naabrinaine)
Christopher Rajaveer – Vova
Tõnu Oja – Paul (Peetri sõber)
Laine Mägi – Aita (Peetri sõbratar)
Lisaks Janno Jaanus ja Jan Kärema mänguritena.

 

LOE LISAKS: https://www.draamateater.ee/lavastus/lavastus-linnade-poletamine 

Loe edasi

Põud ja vihm Põlva kihelkonnan nelätõistkümnendämä aasta suvel

10. mai 2019 Eesti Draamateatri suures saalis.

Postitus ilmus Kultuur.info blogis (LINK). Aga kuna mõned minu lugejad ei pruugi Kultuur.info blogi lugeda, siis kopeerin oma postituse ka blogisse. Lisaks on mul siis endal tulevikus lihtsam oma arvamused üles leida, kui kõik ühes blogis koos on.

Astun üle pika aja Eesti Draamateatri suurde saali. Sel korral köidab minu tähelepanu sildlava, mis kulgeb lavalt üle pingiridade saali lõppu välja. Esimese hooga oli selline vaatepilt veidi jahmatav. Enda teada tulin ma teatrisse, mitte Tallinn Fashion Week´le.

Viimase moe järgi riietatud neidude asemel kõnnivad Priit Pedajase lavastuses sildlaval hoopiski 1914. aasta külamoe järgi riietatud mehed ja naised. Lavastuse pealkiri “Põud ja vihm Põlva kihelkonnan nelätõistkümnendämä aasta suvõl” reedab tegevuse toimumisaja ja -koha. Kuigi etendus kestab peaaegu kolm tundi, ei pea teatrikülastaja kartma, et kogu selle aja jooksul ainult ilmast räägitakse.

Madis Kõivu ja Aivo Lõhmuse kahasse kirjutatud näidend keskendub hoopis ühe perekonna loole ajal, mil Eestimaa kohal lasub I Maailmasõja aimdus. Põlvamaal on pikemat aega kestnud põud ja kohaliku pagari pere elu sõltub põuast ja vihmast. Kui põud jätkub, kaotavad nad viljasaaki ning peavad seetõttu oma pagaritöökoja sulgema. Ootamatult, kuid samas kõigi poolt oodatuna, justkui vihm keset põuda, saabub järsku Pihkvast koju pere vanim poeg Verdi (Mait Malmsten). Juba levivad kuuldused sõja algusest, mis põuases suves kiirelt lõkkele löövad. Ka pere siseringis võib näha õdede-vendade vahel sisepingete kasvamist mis iga hetk ähvardavad sõjaks puhkeda. On näha, et iga pereliige peidab põues oma isiklikku põuda. Kuid seda, kas peres jääb kestma põud, või kistakse nende kuumimad saladused värskendava äikesevihmana maapinnale, näitab aeg.

Kohati hõljub perekonna saladuste kohal mingi müstiline, Kõivule iseloomulik saladusteloor. Aeg-ajalt seda saladusteloori küll kergitatakse, kuid palju jääb ka iga teatrivaataja enda mõtestada. Kõivule omaselt käsitletakse selliseid eksistentsiaalseid probleeme nagu eestlaseks olemine, inimese mälu ja selle heitlikkus ning sõja mõju eestlastele. Tegemist oli minu teise nähtud Kõivu lavastusega ja mul püsivad jätkuvalt Kõivu osas kahetised tunded. Esiteks mulle eksistentsiaalsed probleemid meeldivad ja seetõttu ka Kõivu teemad püstitus. Samas on tema lavastused sageli minu jaoks liialt müstilised ja kogu eksistentsiaalsus läheb keerukate sümbolite ja aeg-ruumi kasutamisega kaduma. Et Kõivu eksistentsiaalsus paremini esile tuleks, on lavastaja Priit Pedajas koos kunstnik Pille Jänesega näinud suurt vaeva.

Kogu puhkeva sõja ja eestlaseks olemise traagikat annavad edasi valdavalt hallides toonides lihtne lavakujundus, mille heaks on tööle pandud nii pöördlava, tõstukid, ujukid kui ka kogu parter. Halli argipäeva toob veidi kollakat suvepäikese soojust sisse akna tagant tuppa kajav ehtne viiulimäng Tiit Kikase esituses või suur ühine rehepeksmine, mis laulu saatel möödub. Kuigi muusikat oleksin ma isiklikult veidi rohkem soovinud. Samas kui sõjaoht pea kohal ripub, siis on ilmselt keeruline muusikat nautida. Seega on ka siin esindatud Pedajasele iseloomulikud kollane valgus ning muusika, mis muudavad muidu tõsistel teemadel rääkiva lavastuse veidi pehmemaks. Kuigi minu jaoks jäi sel korral pehmusest vajaka ja domineerima jäi siiski Pedajase-Jänese tiimitööna valminud hall lavakujundus, mis mulle Kõivu ängistust veelgi süvendas.

Pedajase lavastustele iseloomulikuks jooneks on äärmiselt tugevalt esile tõusvad naisrollid. Nii ka sel korral. Väga hea rolli teeb Mamma osas Kaie Mihkelson. Esimeses stseenis olin ma Mihkelsoni osas veidi kahtlev, sest mulle tundus, et võro keel polnud talle veel väga suupäraseks saanud. Aga muidu just sellisena ma neid 20. sajandi taluperenaisi umbes ette kujutangi. Viire Valdma kehastatud Juhani Liisa on vaieldamatult üks koomilisemaid naisi laval, kellelt on raske pilku pöörata. Eriti humoorikas on Juhani Liisa ja Peldamäe Helmi (Laine Mägi) vaheline tülinormise stseen. Võib öelda, et minu jaoks oli see lausa etenduse kõrghetk. Nauditavat vaatemängu pakub ka õdede Elli (Hilje Murel) ja Oti (Teele Pärn) ning perepoeg Arnoldi silmarõõmude Kroonbergi Meeta (Marta Laan) ja Porila Tiiu (Amanda Hermiine Künnapas) omavaheline vägikaikavedu. Ka meestelt on häid rolliesitusi, kuid kogu lugu on siiski üles ehitatud naistele.

Üleüldse tundus mulle, et Kõiv on juba näidendit kirjutades teinud naistest kangelased. On just Elli see, kes muretseb Pekri talu igapäevase toimimise eest. Jääb mulje justkui oleksid mehed kogu loos ainult abikonstruktsioonid samal ajal kui tugisammasteks on ikkagi naised. Ehk on Kõivu mõjutanud isa lahkumine sõja ajal ja nii ongi ta näinud oma varajases nooruses tugevat emakuju. Seega pole midagi imestama panevat, et lavastusest jäävad eelkõige meelde naised. Kindlasti pakub see teadmine lohutust kõikidele naisvaatajatele. Teadmine, et meie, naised saame alati kõigega hakkama ükskõik mis ka ei juhtuks.

Siiski ei pea muretsema, et kogu lavastus nii filosoofiline on. Jah, kindlasti ei soovita ma seda nendele inimestele, kes ainult naerda tahavad ja loosse süveneda ei armasta. Kuid keskmisele teatriarmastajale peaks lavastus küll sobima. Ja äratundmisrõõmu leiab ka nüüd, 100 aastat hiljem. Ja nagu ma ütlesin, siis naerda saab ka. Mina isegi leidsin paar kohta, kus sai nutta.

Kuid mulle kui põlisele põlvakale jättis siiski kõige sügavama emotsiooni oma lapsepõlveradadele tagasi rändamine. Tänu tuttavatele kohanimedele ja kodusele keelele, tundsin saalis istudes, justkui oleksin mina samuti otse sündmuste keskel. Väga hea oli ette kujutada kuidas Verni tuli Võrust Tilsi mõisa juurde (ma nimelt käin sama teed pidi Võrru) ja liikus sealt siis edasi koju Kähri. Kuigi laval näidatud sündmused juhtusid enam kui sada aastat tagasi, on teemad aktuaalsed ka tänapäeval. Kuidas jääda eestlaseks ja rääkida oma keelt selles globaliseeruvas maailmas? Kuidas mõjutab alkohol meie igapäevaelu? Kui olulised on toetavad peresuhted? Just nendele ja paljudele teistele tänapäeval olulistele teemadele juhitaksegi lavastuses tähelepanu. Peab tunnistama, et Kõivu on raske lavastada ja mõista, kuid mulle kooslus Kõiv-Lõhmus-Pedajas-Jänes sel korral meeldis. Kindlasti kohustuslik vaatamine kõikidele Vana-Võrumaa piirkonna elanikele.

Autor: Madis Kõiv, Aivo Lõhmus

Lavastaja: Priit Pedajas

Kunstnik: Pille Jänes

Valgus- ja videokujundaja: Kristjan Suits

Mängisid:

Martin Veinmann – Papa

Kaie Mihkelson – Mamma

Mait Malmsten – Friedrich (Verdi)

Tiit Sukk – Arnold

Karmo Nigula – Riks

Teele Pärn – Ottilie (Oti)

Hilje Murel – Elli

Pääru Oja – Piiri Leo

Marta Laan – Kroonbergi Meeta

Amanda Hermiine Künnapas – Porila Tiiu

Taavi Teplenkov – Peetso Saamo

Tõnu Oja – Miita Peeter

Viire Valdma – Juhani Liisa

Laine Mägi – Peldamäe Helmi

Tiit Kikas - Juhan

* – päisepilt on pärit Eesti Draamateatri koduleheküljelt

Loe edasi