Enamik inimestest leiaks ilmselt, et linnade põletamine on katastroof. Kindlasti leidub ka neid inimesi, kes arvab, et tegemist on suure õnnistusega. Olgu kuidas on – katastroof või õnnistus. Kindel on see, et midagi muutub ja algab uus elu. Kuigi Priit Pedajase lavastatud „Linnade põletamise“ peategelane Tiina (Teele Pärn) rõhutab, et uut elu kui sellist pole olemas, siis mina sellega päris sajaprotsendiliselt ei nõustu. Ehk tõesti pole uut ELU kui sellist olemas, kuid on uued vaatenurgad või uued kihid, mis panevad meid vana elu uuena tundma.
Vähemalt
minu puhul peab viimane väide paika. Just nimelt Priit Pedajase lavastatud “Linnade
põletamine” tekitas minus tahtmise üle poole aasta uuesti blogisse mõned mõtted
kirja panna. Seda võib vist uueks eluks nimetada küll. Või vähemalt uueks
alguseks.
Praeguseks
hetkeks, olen Eesti Draamateatri lavastust „Linnade põletamine“ näinud kaks
korda ja ma olen enam kui kindel, et tuleb ka kolmas kord.
Lihtsalt
lugu, mis räägib sõjajärgsest Tartust, oleks oma olustikukirjeldusega justkui
loodud mängimiseks Vanemuise väikeses majas. Ometigi mängitakse seda hoopis Eesti
Draamateatri väikeses saalis. See paradoks lihtsalt tekitab tahtmise näha,
kuidas 1950-ndate Tartu rullub lahti keset Tallinna kesklinna. Kuigi ma olen
üsna kindel, et ma kujutan seda linna ette samasugusena, kui Tartus lavastust
vaadates – punastest tellistest Mart Reiniku kool, otse Vanemuise vastas,
punastest tellistest Pauluse kirik Riia mnt ääres jne. Ainult sellepärast, et
ma olen neid kohti reaalselt näinud ja see on minu Tartu, ainult sellisena ma seda
linna ette kujutada oskangi.
Ma
pole päris kindel, kas lavastus meeldis mulle seetõttu, et see on Pedajase
lavastus, ja reeglina tema lavastused mulle meeldivad. Või oli asi just selles,
et ma kuidagi suutsin looga paremini suhestuda, sest tegevuspaigad olid mulle
tuttavad. Jah, ma pole küll sõjajärgses Tartus elanud, kuid Kastani-Vanemuise
nurgast kõnnin ka mina sageli kooli minnes mööda. See, et ma reaalselt tean
neid kohti, millele lavastuses viidatakse, teeb Tiina loo justkui ka minu omaks.
Kindlasti ei saa ma ära unustada ka psühholoogiliselt väga kaasahaaravat
perekonnalugu. Ma usun, et perekond Ungerite loos on nii mõndagi sellist,
millega paljud pered kokku on puutunud. Olgu selleks siis rahamured, vanemate
lahku kolimine, esimene armastus, vanema ootamatu surm, rahvuste vahelised
konfliktid jne. See omakorda aitab jälle Kai Aareleidi poolt kirja pandud looga
samastuda.
Kuigi
lavastus esietendus Eesti Draamateatris juba eelmise aasta novembris, kui ei
olnud mingist pandeemiast veel juttugi, siis leidsin mõned stseenid, mis
käesoleva pandeemia tõttu nägid laval hoopis teissugused välja. Näiteks stseen,
kus pereisa Peeter (Jaan Rekkor) läheb oma sõbra Pauli (Tõnu Oja) juurde ja nad
sooviksid justkui teineteist kallistada, isegi käed on kallistamiseks laiali,
kuid siiski viimasel hetkel otsustab Peeter kallistamise asemel pea Pauli
rinnale toetada. Peetri ja Pauli vahel leiab aset ka teine sarnane stseen. Paul
soovib kohtudes Peetrit kättpidi tervitada ja sirutab juba käe pikalt ette,
kuid Peeter keeldub tervitusest. Tekstist saame aimu, et Peeter ei soovi Pauli
kättpidi tervitada, kuna viimane on patoloog, kes laipu lahkab. Ometigi mõjus
see stseen praeguses olukorras märgilisemalt, kui see ilmselt lavastajal
planeeritud oli. Kõik see tekitabki selle tunde, et tegevus toimub siin ja
praegu. Tegemist ei ole fiktsionaalse maailmaga, vaid kõik toimub minu ümber ja
mina olen osa sellest loost.
Seega
pole vist väga imekspandav, et ma elasin esimest korda etendust vaadates sellele
nii kaasa, et sel hetkel, kui Tiina oma sõbra Vovaga (Christopher Rajaveer)
lagunenud Pauluse kirikus tuviparve lendu ehmatasid, võpatasin mina tuviparvest
tekkinud helide peale. Sellist kaasa elamist pole ma teatris enam ammu kogenud.
Otse loomulikult olid teises vaatuses ka silmad märjad. Tiina ja Vova lahkumine
oli lihtsalt emotsionaalselt nii kaasahaarav. Kuigi mu silmad lähevad viimasel
ajal väga kergesti märjaks, siis sel korral polnud asi ainult silma tekkivates
pisarates. See kurbus jõudis kusagile sügavamale minu sisse. Ja seda juba nii
tihti ei juhtu.
Esimesest
korrast, kui ma lavastust nägin, on nüüd mõni päev möödas. Ja kui ma näen mõnda
paika, millest lavastuses räägitakse, siis tulevad nähtud etendused ja perekond
Ungerite lugu mulle jälle meelde. Sellist imelugu pole minuga ammu toimunud.
Nii need Priit Pedajase lavastused mulle mõjuvad.
Mul
on maal üks seenemets, kus on palju sõjaajast jäänud kaevikuid. Sel suvel
seostasin esimest korda neid kaevikuid ja auke esimest korda ka metsavendadega.
See juhtus muidugi vahetult peale seda, kui ma oli Ugalas käinud Priit Pedajase
lavastatud „Katkuhauda“ vaatamas, kus põgusalt neid teemasid käsitletakse. Ma
pole kunagi sellest saladust teinud, et Priit edajas on üks mu
lemmiklavastajaid Eestis. See lugu, mida ta laval rääkida tahab, paneb mind
lihtsalt kaasa mõtlema ja kaasa elama.
Eriti meeldib mulle Pedajase oskus kaasata muusikat ja liikumist. „Linnade
põletamises“ jäi üheks meeldejäävaimaks stseeniks minu jaoks stseen, kus Vova
ja Tiina laulsid laulu „Kапитан, улыбнитесь” (eesti keeles „Laul kaptenist),
mida otseloomulikult saatis ka tants. Tantsulisi elemente oli lavastuses veel
teisigi. Samuti oli muusikavalik mitmekülgne, ulatudes eespoolmainitud vene
lastelaulust Raimond Valgre meloodiateni. Nagu alati, nii elustas ka sel korral
Pedajase lavastust Pille Jänese lavakujundus. Hallid plangud seinaks ja mõned puidust
kastid. Planke sai keerata nagu pöörduksi. Nii oli näiteks ühe plangu teisel
küljel aken, mille all laud ja teise plangu taga asetses voodi. Voodi ja laud olid
tubastes stseenides kasutusel ning plangu tühjale poolele kuvati video abil
erinevaid hooneid ja linnavaateid. Minimalistlik ja neutraalsetes toonides
lavakujundus koos harmoneeruvate toonidega kostüümidega lasi minu meelest
suurepäraselt lool elama hakata, kuid samas tekitas tunde, justkui valitseks
melanhoolia uduloorina kogu sündmustikku.
Kes Pedajase loominguga kursis on, siis need ilmselt teavad, et
enamasti on tema lavastustes väga tugevad naiste rollid. „Linnade põletamine“
pole selles osas mitte mingi erand. Juba ainuüksi peategelast Tiinat, kehastava
Teele Pärna pärast tasub lavastust vaatama minna. Pärn on peaaegu terve
etenduse aja laval. Selle aja sees näeme, kuidas pisikesest pioneerist, kes
püüdlikult laval Puškini luuletust esitab, saab noor neiu, kelle süda on
murtud, kuna tema esimene armastus ei kirjuta talle iga päev kirju, nagu ta
lubanud oli. Praktiliselt kogu etenduse aja kannab Pärn sama kleiti ja Tiina
kasvamisest annavad aimu ainult muutuvad aastanumbrid. Seda huvitavam on jälgida
Pärna loodud tegelaskuju psühholoogilist kasvamist. Eriti kurvaks tegi mind
see, kui Tiina sai aru, et tema on laps ja hoopis tema ema peaks tema eest
hoolitsema, mitte tema ema eest. Kuna kogu lugu antakse edasi läbi lapse
silmade, siis on Teele Pärna kehastatud lapse rolli raske alahinnata ja saab
vaid rahulolevalt tõdeda, et Priit Pedajas on jälle ühe tugeva naisnäitleja
Eesti teatrimaastikule toonud.
Muidugi ei saaks Teele Pärn särada ilma oma kaasnäitlejateta.
Christopher Rajaveer Vova rollis mõjub peaaegu tõelise vene poisina. Ma oleks
ehk veidi rohkem venekeelseid sõnu soovinud kuulda tema suust. Aga see pole ka
väga oluline, sest dünaamilisus, mis Pärna ja Rajaveere vahel valitseb, oli tunda
ka Vanemuise väikese maja rõdule. Kusjuures nende suudlusstseen ei avaldanud
mulle nii suurt mõju, kui see eelnevalt mainitud stseen, milles nad laulsid ja
tantsisid, oli võimas. Samuti lahkumise ja kiriku stseenid. On näha, et Pärn ja
Rajaveer on lavapartneriteks loodu.
Kui lisaks teevad lavastuses kaasa sellised näitlejad nagu Laine
Mägi, Maria Klenskaja, Ülle Kaljuste, Jaan Rekkor ja Tõnu Oja, siis vist ei
peagi enam rohkem midagi ütlema. Mul on natukene kahju sellest, et Laine Mägi,
kes kehastas Peetri klassiõde Aitat, nii lühiaegselt laval olla sai. Kasvõi oleks
võinud tuua ta kaksikrolliga majoriprouana lavale. Ning tema tangot oleks
samuti tahtnud pikemalt vaadata. Maria Klenskaja naabritädi Idana oli
umbes-täpselt selline, nagu ma naabritädi Idat tema esmamainimisel ette
kujutasin. Jällegi on mul natukene kahju sellest, et Klenskaja sai nii napilt
lavaaega ja ei saanud oma eripalgelisust väga välja näidata. Seevastu sai Ülle Kaljuste
veidi rohkem laval olla ja näidata erinevaid emotsioone. Kõige rohkem jäi mulle
meelde stseen jõuluõhtust, kus tema kehastatud ema Liisi väga flirtivaks ja
meelaks muutus pärast seda, kui oli kingituseks karusnahkse kasuka saanud.
Sellist Ülle Kaljustet ma polnud veel näinud. Enamasti olen ma teda ikka jõulisi
naisi kehastamas näinud, ja nii kumas tema jõulisus ka Liisist välja. Välja
arvatud stseen karusnahkse kasukaga. Vot sellist õrna ja naiselikku Liisit
oleksin ma ilmselt ka tahtnud selles stseenis näha, kus Peeter ja Liisi ETKVL-i
tööstuskaupade laos nr 1 kohtusid.
Jaan Rekkori Peeter oli mingis mõttes küll kogu loo keskne figuur,
kuid lavastuses jäi ta pigem taustajõuks. Samuti tundus mulle, et Tõnu Oja Paul
oli loo jutustamise seisukohast vajalik selleks, et aidata Peetrit paremini
mõista. Minu jaoks oli Rekkori ja Oja mäng kõige parem just nendes stseenides,
kus nad kahekesi kohtusid. Kui näitlejaid ühtse ansamblina vaadata, siis keegi
ei olnud üleliigne ja kõik andsid oma panus selleks, et lugu mõjule pääseks.
Veidi on imekspandav, et sisuliselt Vanemuise väikese maja ümber
toimuv tegevus pole Vanemuise loomekollektiivi tähelepanu köitnud, ja Tartu linn
rullub lahti Tallinnas. Samas usun ma, et Priit Pedajas on ainult talle omaselt
osanud eesti loo nii helgelt lavale tuua, et teatrisaalist lahkud sa sooja
südamega, mitte rõhuva tundega. See on hea lähtekoht teistele teatritele.
Ja nagu juba traditsiooniks on saanud, siis lõpetuseks annan ka
soovituse, kellele see lavastus meeldida võiks. Ma usun, et kõikidele neile,
kellele meeldib hea teater. Või siis neile, kes on samasugused Pedajase loomingu
austajad nagu mina. Otse loomulikult kõikidele ajaloohuvilistele Tartlastele,
kes on ühtlasi teatriaustajad peaks „Linnade põletamine“ lausa kohustuslik
vaatamine olema.
Teele Pärn – Tiina
Jaan Rekkor – Peeter (Tiina isa)
Ülle Kaljuste – Liisi (Tiina ema)
Maria Klenskaja – Ida (Tiina naabrinaine)
Christopher Rajaveer – Vova
Tõnu Oja – Paul (Peetri sõber)
Laine Mägi – Aita (Peetri sõbratar)
Lisaks Janno Jaanus ja Jan Kärema mänguritena.
0 kommentaari:
Postita kommentaar