Lapsepõlvebänd

1.detsembril 2017 Vanemuise suures majas

Pilt: Maris Savik

Veebruaris 2017 esietendus Vanemuise teatris uus lastelavastus „Lapsepõlvebänd“, mis on kokku pandud näitlejate endi lugudest ja kombineeritud erinevate lauludega. Enamasti on tegemist lastelauludega („Põdra maja“, „Konna kosjad“ jne) kuid lastelaulule omased sõnad on saanud ka mitmed maailma rokiklassikasse kuuluvad laulud (nt „We will rock you“ kannab nüüd pealkirja „Tordisööja“). Juba veebruaris oli mul tahtmine seda lavastust näha. Seda enam, et Vanemuise Facebooki lehele ilmusid peale esietendust järjest kiitvad kommentaarid, mis ainult suurendasid isu teatrisse minna. Nüüd on siis käidud ja nähtud.

Kuna tegemist on ikkagi lastelavastusega, siis kahjuks pole mul ühegi lapse arvamust lavastuse kohta võtta, sest ma käisin üksinda lastelavastust vaatamas. Siiski tundus mulle, et saalis istuvatele lastele lavastus meeldis, sest esiteks oli kogu aeg nende naermist kuulda. Ja teiseks kui enne etendust ja etenduse vaheajal oli saalis hirmus kisa ja kära, siis etenduse ajal valitses saalis haudvaikus (välja arvatud need hetked kui saal naerust rõkkas) ja laulude ajal plaksutasid lapsed tublisti kaasa. Nii saangi jagada ainult täiskasvanu arvamust lavastusele. Ehk julgustab see arvamus rohkem vanemaid oma lapsi teatrisse viima, sest lastelavastused ei ole ilmtingimata vanematele igavad vaadata (nagu kahjuks sageli arvatakse).

Lavastus ise räägib Mariast (Maria Annus), kelle ema on stjuuardess ja isa piloot ning kes elab koos vanaisaga (Aivar Tommingas). Maria käib muusikakoolis ja etenduse päeval on tema sünnipäev, kuhu tulevad kõik tema muusikakooli sõbrad. Lisaks tordi söömisele otsustavad lapsed hakata bändi tegema. Sisuliselt kogu etenduse jooksul tutvustavad lapsed üksteisele erinevaid pille ja kuna kõik lapsed käivad muusikakoolis, siis tuleb neil kõikide pillide mängimine ka hästi välja. Kasutusele võetakse klaver, trummid, kitarr, basskitarr, plokkflööt, ukulele, kontrabass ja mitmed teised pillid (nii eksootilisemad kui ka need, mida võib üsna tihti kasutuses näha). Muidugi ei puudu ühelt õigelt sünnipäevalt ka laul ja tants.

Muidugi meeldisid mulle näitlejad. Kõik nad on ju varem lastelavastustes kaasa teinud ja oskavad lastele mängida. Lisaks suur au ja kiitus suurepärase lauluoskuse eest. Laval olevast kooslusest oleks väga hea a capella bändi saanud. Veel suurem kummardus näitlejatele pillimängu eest. Ainus pill, mida ma kunagi klimberdanud olen, on klaver ja seega pole ma ehk õige inimene seda hindama, aga ma usun et trummide või plokkflöödi mängimine pole kõige kergem ülesanne. Ometigi said kõik näitlejad sellega suurepäraselt hakkama. Ainus, kes lastelavastustes pole minu teada varem mänginud on Ele Sonn, kes tegelikult on Vanemuise kontsertmeister. Kahjuks jäi tema roll ka kõige nõrgemaks ja mulle tundus, et tal ei olnud seal laval üldse mugav olla. Ometigi draamakogemust tal juba on. Võib-olla oli Ele Sonni ebakindluse põhjuseks just see, et ta pole varem lastele mänginud. Ja minu arvates oleks kostüümikunstnik võinud Elele natukene teistsugusema lõikega kleidi teha. Või siis sellised sukkpüksid jalga anda nagu Lindal olid. Natukene kole oli nii lühikese kleidiga Elet laval näha, sest see kleit ei kaunistanud teda üldse ning esimestest ridadest oli praktiliselt kogu aeg võimalik Ele kleidisaba alla vaadata, mis ei olnud ka kuigi meeldiv. Ehk tundis Ele ise ka end selle kleidiga ebamugavalt, sest kohati tundus tema liikumine veidi kohmetu. Võib-olla lapsed ei pööranud sellele tähelepanu, aga mind see kleit (õigemini kleidi pikkus) häiris.

Muidu kõik muu oli super. Maria Annust vaadates tuli mul meelde enda lapsepõlv ja see, kuidas sai televiisorist „Buratino tegutseb jälle“ seriaali vaadatud. Ilusad lapsepõlvemälestused. Ja sellisest roosast tüllseelikust ning printsessikroonist sünnipäeval on ilmselt iga tütarlaps unistanud. Veel tahaksin eraldi välja tuua Linda Kolde ja Jaanus Tepomehe, kelle tantsunumbrid olid lausa fantastilised. Sel hetkel mõtlesin ma korduvalt, et Lindale ja Jaanusele võiks rohkem karakterrolle anda mängida, sest minu meelest on nad selleks justkui loodud. Nende tantsunumbrites oli lihtsalt nii palju karakterit ja energiat. Kohati tundusid nende tantsunumbrid lausa üle võlli keeratud olevat. Kohe oleks tahtnud ise ka minna niimoodi lavale karglema ja hüplema minna. Aivar Tommingas on minu meelest alati laval nauditav, aga kui ta laulma hakkab, siis see on juba sündmus omaette. Nii tabasin ma end korduvalt mõttelt, et miks ei võiks Aivar Tommingas oma bossanoova stiilis plaati välja anda. Ma olen kindel, et see kaoks poelettidelt kiiremini kui mõne „päris“ laulja plaat.

Ühesõnaga mulle tundus, et näitlejad naudivad lastele mängimist, sest niimoodi säramas polnud ma vist mitte ühtegi näitlejat (peale Aivar Tommingase, keda ma nägin samamoodi säramas lavastuses „Moonlight Express“) varem näinud. Ja mis seal tunnistada, ka mina nautisin seda lastelavastust täiel rinnal. Nüüd unistan ma juba mitmendat päeva kodusest kartulisalatist koos kotlettide või „lõbusate viinerinotsudega“ ja küpsisetordist. Lisaks olen ma reedest alates oma kolleegidele ja sõbrannadele etendust tsiteerinud. Ja see, et mina etendust tsiteerin pidevalt, näitab ainult seda, et mulle etendus meeldis. Kuigi pean tunnistama, et esimene vaatus oli kordades parem kui teine. Minu jaoks vajus teine vaatus kuidagi ära ja polnud enam nii kaasahaarav.

Aga kõik kes pole oma laste või lastelastega kaua teatris käinud, siis võtke minu soovitust kuulda ja minge vaadake „Lapsepõlvebändi“. Ma luban teile, et korralik kõhulihaste treening naeru kujul on garanteeritud nii lastele kui ka täiskasvanutele. Lisaks on lavastus heaks motivatsioonivahendiks lastele, kui tore on muusikakoolis käia, sest siis saavad nemad ka sama moodi erinevaid pille mängida. Boonusena on videokujundus hästi äge, millele lapsed kindlasti kaasa elavad, sest tantsivad tikrid seinal meeldisid minuga koos olnud lastele küll nii väga, et kohati unustasid nad ära, et nad on teatris, mitte ei vaata tantsivatest tikritest multikaid. Seepärast julgen ma soovitada, et tänapäeva lastele, kes pidevalt erinevate ekraanide taga istuvad oleks suurepärane jõulukingitus näiteks teatrielamus  kus neil on võimalik muusikapisik külge saada. Võib juhtuda, et peale teatrikülastust tuleb veel mõni lisaväljaminek teha ja lapsele mõni pill osta, sest laps tahab kasõpradega bändi tegema hakata.

Lõpetuseks tahaksin soovitada kõikidele täiskasvanutele, et ärge kartke lastelavastusi. Reeglina ei ole need nii surmigavad, et te teatrisaalis igavusest ära surete. Võib-olla saate hoopis mõne uue vaatenurga, millega mõningatele asjadele läheneda ja minu meelest on kõikide lastelavastuste puhul korralik kõhutäis naeru samuti garanteeritud.

Dramaturg, lavastaja ja kunstnik: Andres Noormets

Kostüümikunstnik: Maarja Viiding

Muusikajuht: Ele Sonn

Videokunstnik: Taavi Varm

Valguskunstnik: Karmen  Tellisaar

Mängisid:

Maria Annus - Maria

Ele Sonn - Ele

Linda Kolde - Linda

Jaanus Tepomees - Jaanus

Priit Strandberg - Priit

Tanel Jonas - Tanel

Aivar Tommingas - Vanaisa

Rohkem infot lavastuse kohta Vanemuise kodulehelt SIIN

Loe edasi

Meie oma tõde, meie oma õigus

28.märtsil 2017 Sadamateatris

Foto: Maris Savik

Enamasti olen just mina see, kes inimesi endaga teatrisse kutsub. Sel korral läks vastupidi. Sõbranna sai oma sõbrannalt kaks piletit ja kutsus mind kaasa. Ma ei pidanud väga pikalt mõtlema, kas minna või mitte, sest Vanemuise "Meie oma tõde, meie oma õigus" oli mul juba mõnda aega meeles mõlkunud. Lihtsalt see lavastus on alati välja müüdud, kui minul tuleb idee pileteid ostma hakata. Aga asjad, mis meieni jõudma peavad, jõuavad meieni alati. 

Üritasin siis välja mõelda, et miks ma seda lavastust näha tahtsin. Ja ainus põhjus oligi see, et tegemist on A.H. Tammsaare "Tõde ja õigus I" dramatiseeringuga. Kui ma gümnaasiumis käisin, siis me saime suvevaheajaks alati järgmise õppeaasta kohustusliku kirjanduse programmi teada. Ma arvan, et see oli 12. klassis kui mingiks ajaks tuli "Tõde ja õigus I" läbi lugeda. Kuna mulle on alati lugemine meeldinud, siis ma otsustasin suvel esimese osa läbi ära lugeda. Häda oli selles, et see esimene osa oli minu jaoks nii põnev, et ma lugesin veel teise, kolmanda ja neljanda osagi läbi. Viies osa jäi poolikuks, sest kool tuli peale. Ja praeguseks on see viies osa poolik olnud juba peaaegu kümme aastat. Teatris käies avastasin, et ma ei mäleta tõest ja õigusest enam midagi ja peaks vist raamatud uuesti läbi lugema. Prooviks sel korral kõik viis osa ikka lõpuni läbi saada. Aga see selleks. Teine põhjus, miks mind kõnealune lavastus huvitas oli autor. Olen Urmas Lennuki mõnda lavastust näinud ja need on mulle väga meeldinud. Samuti on teised tema töid kiitnud. Ma isegi olen mõelnud Ugalasse minna tema "Vai-vai vaene Vargamäe" lavastust vaatama, olgugi et tegemist on lastele suunatud lavastusega. Kui ma tavaliselt valin lavastusi välja sisu ja näitlejate järgi, siis sel korral oli just sisu põhiline argument teatrisse minekuks. Ma nimelt olen see kiiksuga inimene, et kui mulle mõni näitleja mingil põhjusel ei meeldi, siis ta mulle lihtsalt ei meeldi ja kõik. Kahjuks meeldis mulle praegusest lavastusest ainult Aivar Tommingas ja mingil määral ka Maria Annus. Teiste suhtes olin veidi skeptiline. Eelkõige noorte osas. Miks ma siis ikka peaksin lavastust vaatama minema, kui seal mängivad näitlejad, kes mulle väga ei sümpatiseeri. Siinkohal pean nüüd silmad häbiga maha suruma ja tunnistama, et ma eksisin ja eksisin rängalt.

Eriti positiivselt üllatas mind Jaanika Arum. Olen teda küll Vanemuises varem näinud, kuid ilmselt mingit vaimustavat vau efekti olnud ei ole. Lisaks ei meeldinud mulle film "Polaarpoiss" ka üldse, kus ta mängis (mitte tema mängimise pärast, vaid lihtsalt mulle ei läinud see film kuidagi peale) ja nii on kuidagi läinud, et ta minu lemmikute hulka ei kuulu. Ma ei oska öelda, kas ta peale "Meie oma tõde, meie oma õigus" nägemist just mu lemmikute hulka tõusis, aga suurepärase rolli tegi ta küll. Eriti meeldis mulle Saunatädi heledalt kriiskav hääl. Selline tüüpiline käre tädike, kes oma vanameest pidevalt kamandab ja vabal ajal keelt lõksutab. Samas kõrtsipreili oli parajalt nipsakas ja meenutas mulle kohati tänapäevaseid ärinaisi. See on ilmselt juba minu viga. Korraks kui ma seda Kõrtsipreilit esimest korda nägin, siis tekkiski tunne, et Lennuk on kunagised Tõe ja õiguse tegelased toonud tänapäeva. Aga siiski mitte. Kuigi ma arvan, et selline ajaränne oleks ka päris huvitav tõlgendus. Vaadata, kuidas Pearu ja Andres oma tõe ja õiguse ning armastuse otsimise tõdedega tänapäeval hakkama saaksid. Saunatädi rolliga tuli mul paratamatult meelde ka Jim Ashilevi raamatus "Armastuskirju teatrile" kirjutatud lõiguke sellest, kui kehva kvaliteediga on Vanemuise parukad. Raamatus on juttu sellest kuidas Arkaadia etenduse ajal Sten Karpovil lihtsalt parukas peast ära lendab. Kusjuures mul on tunne, et ma vist olin just sel etendusel saalis. Vähemalt mul nagu on selline mälupilt olemas. Aga see lugu tuli mulle meelde seetõttu, et Saunatädile olid kleebitud hallid kulmud pähe ja iga kord kui saunatädi tuli, mõtlesin mina, et kas nüüd kukuvad kulmud eest või mitte. Tagasi näitlejate juurde tulles, siis pole ilmselt mingi üllatus, et kui Tommingas selles lavastuses mu ainus lemmik oli, siis meeldis mulle ka tema tehtud vana Andrese roll. Võib-olla oli just vana Andrese elutarkus see, mis mulle meeldis. Kes meist siis ei oleks seda kogenud, et teed mingi otsuse ja siis aastate pärast mõtled, et oleks võinud ikka teisiti omal ajal otsustada või teha. Nii meeldisidki mulle kõige rohkem need stseenid kus laval oli noor Andres ja siis järsku ilmus vana Andres välja ja keelas noort, et see nii ei teeks. Minu meelest on Aivar Tommingas üldse üks väga andekas näitleja ja ma arvan, et ma lihtsalt ei ole tema suhtes enam ammu objektiivne ja minu pärast võiks ta laval ka lihtsalt niisama istuda ja ma oleksin sellega ka rahul. Siiski tundus mulle, et Aivar Tommingas kui trupi kõige vanem näitleja sobis nagu rusikas silmaauku ja jälgis kogu truppi. Ma raamatust ei mäleta, et Andrese ja Pearu vahel oleks nii suur vanusevahe olnud, nagu lavastuses alguses oli, kui Tommingas mängis Andrest ja Karol Kuntsel Pearut. Aivar Tommingas oligi täpselt nagu isa, kes vaatas kõrgelt mida tema lapsed (nooremad näitlejad) teevad ja vajadusel õpetas neid. Selles suhtes oli lavastaja näitlejad ikka jube hästi valinud. Riho Kütsari Sauna-Madis meeldis mulle ka. Eriti alguses. Mulle tundus, et etenduse lõpuks ei olnud Sauna-Madis enam nii energiat täis, kui ta seda oli etenduse alguses. Ma ei tea, kas see oligi taotluslik, et Sauna-Madis ka väsib aastate jooksul, või väsis lihtsalt Kütsar etenduse käigus ise ja ei suutnud enam nii palju energiat Madisesse panna. Kütsari teised rollid (kõrtsmik ja kirkuõpetaja) nii meeldejäävad minu jaoks ei olnud. Siiski olid kõik tema tegelaskujud vist need, kes kõige kahemõttelisemat juttu ajasid ja kelle peale publik saalis kõige rohkem naeris. Maria Annuse Mari oli ka minu meelest väga hästi mängitud. Selline lihtne ja töökas, kes samal ajal ei öelnud ka väikesest naljast ära. Ma mäletan, et raamatut lugedes ei hakanud mulle vastu see, et ta Andresega abiellus, aga nüüd lavastuses kaotas Mari selle teoga küll minu poolehoiu. Ei tea, kas see on tingitud sellest, et tol ajal olin ma liiga noor ja vaated elule olid teised, või mängis Maria Mari mulle peale Andresega abiellumist nii vastikuks?  Kärt Tammjärv sobis Krõõda rolli ka superhästi. Eriti meeldis ta mulle siis, kui ta kusagil kaugemal või kõrgemal oli, nii et ta päris valguse keskel ei olnud. Siis oli ta täpselt selline heledahäälne ja heledajuukseline Krõõt, nagu üks ehtne Krõõt olema peab. Lisaks veel kahvatu jume ja üsna lapseliku näoga. Kuigi need on küll näitleja välimusest tingitud eripärad, aga mul on tunne, et välimus andis rollile nii palju juurde, et Kärt ei pidanudki Krõõda mängimiseks rohkem väga palju enam pingutama. Mõnes kohas lihtsalt oli vaja veidi dramaatilisem nägu teha ja natuke ahastavalt karjuda ja oligi Krõõt valmis. Priit Stranberg Jussina, Karol Kuntsel Pearuna ja Veiko Porkanen noore Andresena olid ka väga head ja ehedad, kuid minu silmis jäid nad rohkem teiste varju. Üleüldse tundub mulle, et tegelikult jäid selles lavastuses kõik mehed naiste varju. Mehed küll arvavad, et nemad on perekonnapead ja nemad otsustavad kõike, kuid tegelikult toimub ikka kõik nii nagu naised tahavad.

Kui osad ütlevad, et "Tõde ja õigus" on väga masendav, siis mina näen seal ikkagi ka suurt armastuse lugu. Tegelikult võiksime meie tänapäeval ju väga paljuski Andresest ja Pearust ning nende elust eeskuju võtta. Kas meil ikka on vaja nii palju tööd teha, et õnnelikud olla? Mingil põhjusel arvame ka meie praegu, et tee tööd ja näe vaeva ning siis tuleb ka armastus. Tänapäeval on siiski armastus taandatud raha peale. Sest raha eest saab peaaegu kõike. Äkki peaks ka lihtsalt aja maha võtma ja minema laande ning kuulama, kuidas laas vastu kajab, kui seal hõigata, nagu seda tegi Krõõt oma lapsepõlves. Mina igatahes elasin laval toimuvale nii tuliselt kaasa, et kui vahepeal püssipaugud kõlasid, ma lausa hüppasin ehmatusest toolil. Pisaraid tuli päris palju siis, kui Krõõt ära suri ja ka siis kui Juss end üles poos. Mingil põhjusel tõid Krõõda ja Jussi surm lavastuses meelde ka viimasel ajal meie seast lahkunud näitlejad. Ma küll hetkel ei suuda peale teatri ühtegi muud seost leida, kuid ühel hetkel avastasin, et ma enam ei süvene üldse sellesse, mis laval toimub, vaid meenutan hoopis teisi näitlejaid. Siiski oli laval toimuv nii haarav, et kiskus mu mõtted kohe tõe ja õiguse juurde tagasi. Kindlasti tegi lavastuse haaravaks ka Urmas Lennuki tekst, mis kohati oligi nii kahemõtteline kui veel annab olla. Mõni nali oli ikka päris vasakule. Ja siis rõkkas publik saalis nii, et ilmselt ka Sadamateatri kõrval olev Emajõgi lainetas. Nagu tavaliselt mind enamasti need naljakohad kaasa ei haaranud. Siiski sain ka mina ikka vahel mõne naeruturtsatuse teha. Mulle tundub, et tekst oligi nii kahemõtteliseks tehtud sel põhjusel, et inimesed saaksid kurva ja morbiidse loo juures veidigi rõõmu tunda. Kuna mina ei vaadanud seda etendust kui äärmiselt masendavat etendust, vaid kui ühte armastuslugu ja lugu tõelisest eestlasest, siis ilmselt polnud mulle neid naerukohti ka vaja, et end lõbustada. 

Kui ma nüüd midagi ette tahan heita, siis loo alguse oleks võinud kuidagi teisiti lavastada. Nimelt algab etendus vana Andrese ja tema poja Andrese vestlusega sellest, miks Andres peaks ikka isakodu tagasi tulema. Andrese vastustest isale jäi mulle mulje, et teda on kusagil mujal ootamas armastus. Järgmisel hetkel räägib vana Andres oma surnud naise Krõõdaga. Ja siis kaob vana Andres, ning välja ilmub poeg Andres, kes läheb Krõõda juurde ja näitab talle Vargamäed. Mul läks alguses ikka päris tükk aega, enne kui ma sain aru et nüüd mängib Veiko Porkanen juba Andrest noorena, mitte vana Andrese poega Andrest. Alguses ma arvasin, et Kärt Tammjärv kehastab lisaks Krõõdale ka poeg Andrese armastatut. Siis kui nad hakkasid aga Vargamäele jõudmisest rääkima, sain alles aru, et nüüd mängib Porkanen juba poja asemel isa noorena. Sellele arusaamisele aitas muidugi kaasa ka kava, kus olid näitlejate nimede taga rollid välja toodud. Kuidagi väga segane tundus algus minu jaoks. Samas kui ma praegu seda kirja panen, siis ma mõtlen, et tegelikult oli see geniaalne algus. Seda võiski võtta kui sissejuhatust, kus vana Andres saadab poja kodust ära ja siis üksi jäädes hakkab oma elatud elu üle järele mõtlema. Kindlasti mõtles Andres sellele, et kui ta oleks oma elus midagi teistmoodi teinud, kas siis oleks Vargamäe praeguseks teine olnud ja kas siis oleks ehk poeg koju jäänud. Nagu Urmas Lennuk kavalehel kirjutas, siis võiksime me kõik proovida oma elu läbi vana Andrese silmade vaadata. Mina sellise ajugümnastikaga ilmselt hakkama ei saa, kuid ma proovin edaspidi oma seni elatud elule tagasi mõelda ja selle põhjal ehk tulevikus mõned otsused teisiti vastu võtta. 

Aga et nüüd mitte nii sünges meeleolus lõpetada, siis tahaksin veel kiita lavastuse muusikalist kujundust. Eriti meeldis mulle üks misantseen, kus muusika oli taustal veidi jõulisem ja näitlejad sel ajal laval lihtsalt tegutsesid. Kui muusika vait jäi, olid ka näitlejad paigal ja kui muusika mängima hakkas, tegutsesid ka näitlejad edasi. Samal ajal ei öelnud keegi ühtegi sõna. Ma võiks sellist hoogsa liikumise ja muusikaga ilma sõnadeta lavastust hea meelega vaadata. See oleks peaaegu nagu ballett, ainult selle vahega, et näitlejad lihtsalt liiguksid ja teeksid igapäevaseid asju, mitte ei tantsiks laval. Üles poodud Jussi laul, mida ta enda poomise ja ka Mari ning Andrese abiellumise ajal laulis, meeldis mulle ka väga. Lavakujunduses olevad kõrkjad mulle meeldisid, nendes oleks võinud rohkem tegevust toimuda. Eriti kui arvestada seda, et Vargamäed ümbritsesid sood. 

Mina igatahes olen rahul, et ma otsustasin seda lavastust vaatama minna. Tekitas jälle selle tunde, et tuleb see Tõde ja õigust täis maailm endale uuesti meelde tuletada. Kindlasti soovitan lavastust kõikidele neile, kes "Tõde ja õigust" lugenud on ja ilmselt meeldib see rohkem neile, kellele ka raamat meeldinud on. Rahul olen ma ka seepärast, et sain endale paar noort näitlejat nimekirja, kelle töödega tahaksin tulevikus veel kokku puutuda. Kindlasti ei soovita ma aga kõnealust lavastust nendele, kes tahaksid pigem kiiresti teatrist ära saada ja kellele meeldib pigem komöödia. Jah, ka selles lavastuses on nalja, kuid kindlasti mitte nii palju kui tavalistes komöödiates ning neile kes rohkem on komöödiate fännid võib see pidev tõest ja õigusest rääkimine lõpuks tüütavaks muutuda. Kui siiski 100% aus olla, siis ma ootasin lavastuselt veidi rohkem, eriti just nende kiitvate arvustuste pärast. Ju ma siis ei ole ikka päris seda kriitikute masti inimene, et mulle kõik asjad peale läheksid, mida kriitikud taevani kiidavad. Ma ei ütle, et see lavastus jama oli, sest nagu ma kirjutasin, siis ma jäin enamasti rahule ja kõik tunduski tore olevat, aga nüüd kui ma kogu oma postituse ja mõtted läbi olin lugenud, sain aru, et minule jäi midagi puudu. Kui ma nüüd ainult teaksin, mis puudu jäi. 

Sel korral tahaksin lõpetada vana Andrese sõnadega: "Kirikusse ja kõrtsi ei pea sa igakord minema, aga isakoju pead." Minu meelest võtab see lause kogu "Tõe ja õiguse" filosoofia väga hästi kokku ja tegelikult mulle see filosoofia päris meeldib.

Autor: Urmas Lennuk
Lavastaja: Tanel Jonas
Kunstnik: Kristina Lõuk
Muusika: Priit Strandberg
Mängisid:
Veiko Porkanen - noor Andres; poeg Andres
Karol Kuntsel - Pearu
Kärt Tammjärv - Krõõt
Jaanika Arum - Saunatädi; Kõrtsipreili; Lambasihver
Maria Annus - Mari
Riho Kütsar - Sauna-Madis; Kirikuõpetaja; Kõrtsmik; Kõrtsiline
Priit Strandberg - Juss
Aivar Tommingas - vana Andres

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Vanemuise kodulehelt SIIN

Loe edasi

Pildilt kukkujad

07. detsembril 2016 Sadamateatris

Foto: Tõnis Järs

Ma kardan, et see on sel aastal viimane postitus, mis räägib konkreetselt ühest lavastusest. Olgugi, et käes on alles detsembri algus. Detsember kipub olema aasta kõige kiirem kuu, sest enne aasta lõppu on vaja igasuguseid asju veel teha ja lõpetada. Seega otsustasin, et teen sel kuul teatrikülastuse parem varakult ära. Nimelt olen ma iseendaga teinud vaikiva kokkuleppe, et käin vähemalt kord kuus teatris. Ja mul tekib kohe mingisugune äng sisse, kui ma vaatan, et pool kuud on juba möödas ja ma pole veel teatrisse läinud. Nagu keegi sunniks mind sinna minema. Kuna mul on vaja enne jõule veel ka oma magistritöö enam-vähem valmis saada, siis pole sel aastal detsembris enam väga vaba aega alles jäänud. Igatahes enamasti on see teatriskäik meeldiv ja see on nö minu aeg iseendaga kuna reeglina käin ma üksinda teatris (sest minu tutvusringkonnas pole nii palju inimesi, kes minuga iga kuu teatris kaasas tahaksid käia). Sageli ei jõuagi keegi nii kiiresti teatrisse kaasa tulekuks plaane seada, kui kiiresti tuleb mul isu teatrisse minna.

Igatahes on mul juba pikalt olnud soov näha Vanemuise lavastust "Pildilt kukkujad", mis praeguseks on laval olnud juba üle aasta. Näha tahtsin teda esiteks sel lihtsal põhjusel, et tegemist on draamaga ja ma olen avastanud, et mida suurem ja traagilisem draama, seda paremini lugu mulle meeldib. Teiseks tundus mulle mingi aeg Vanemuise kodulehel ringi surfates lavastuse tutvustust lugedes, et see lavastus on täpselt minust. Kodulehel olev tekst on järgmine: "See on lugu, mis toimus või toimub siinsamas Eestis, ükskõik kelle sõprade, naabrite või iseenda peres. Meie kõigi elud koosnevad põhjuste ja tagajärgede katkematust reast, millel on tervikule määrav mõju: elukutse valik, elukaaslase valik, töökoha valik, julgus oma elus midagi muuta, hirm ebaõnnestumise ja üksijäämise ees… Kui kõik on läinud absoluutselt teisiti kui lootsid, kust võtta siis usku ja jõudu edasi minemiseks?"

Kui alguses olid kõnealusele lavastusele pea kõikide etenduste piletid välja müüdud, siis nüüd oli mul lausa võimalus kohapeal endale pilet osta. Tuli tuju teatrisse minna, mängukavas oli meelepärane lavastus ja pileteid ka oli. Nii ma teatris käingi. Üsna spontaanselt, sest minul kui Vähil on see halb iseloomuomadus, et ma kipun miljon korda meelt muutma. Siiski kui on hea lavastus, mida ma väga-väga näha tahan, siis ma ikkagi ostan selle pileti kasvõi pool aastat varem valmis ja ootan kannatlikult. Aga enamasti käib kõik ikka hetkeemotsiooni ajel.

Praegusest lavastusest sattusin veelgi rohkem elevile, kui ma Sadamateatri nö saali sisenesin ja publikuteeenindaja soovitas ülemistesse ridadesse istuda, kuna tegevus toimub kõrgel. Siis ma panin alles tähele, et lava ei ole mitte põrandale kujundatud, vaid kusagil kõrgustes (umbes 160cm põrandast) kõigub üks kastilaadne nukumaja. Selline ilusa lillelise tapeediga kaetud seintega nukumaja. Lavakujunduse eest annaks hindeks 5+. Esimene mõte oli mul tõesti, nagu vaataks nukumaja. Kui oleks saanud veel kõrgemalt vaadata, et see nö nukumaja oleks publikust veidi allapoole jäänud. Siis oleks täpselt selline tunne olnud nagu vaataks kuidas väikesed nukud oma majas askeldavad. Korraks meenutas lavakujundus mulle ka TV-d. Et inimesed on väikese kasti sees ja mina siis vaatan kuidas nad seal kasti sees oma igapäevaelu elavad. Päris mehhiko seebikaks seda nimetada ei saa, aga selline korralik Eesti „Suletud uste taga“ tunne tekkis küll. Eriti kui ma teemasse süvenesin.

Lugu põhiliselt räägib ühest perest, kellel on omad probleemid, nii nagu meil kõigil. Mis juhtub siis, kui lapsed arvavad, et emal on tõsine tervisehäire, kuna ta on loobunud maalimast, mis talle kunagi nii palju tähendas? Millised ootused olid peres lastele? Või mis juhtub siis kui sa üritad iga hinna eest oma perekonda koos hoida, kuid kogu perekonnal on saladusi, mida keegi teine ei tea? Kas kõike on vaja teineteise eest varjata? Ma ei tahaks nendele küsimustele siin vastuseid anda, sest muidu pole teil huvitav etendust vaadates. Igatahes on „Pildilt kukkujad“ läbilõige klassikalisest Eesti perest. Eestlased on ju teadupärast kinnised ja ega kõiki enda muresid ei räägita ka pereringis. See võib omakorda aga viia järgmiste sekelduste ja probleemideni. Seni kuni üks pereliikmetest otsustab ette võtta lausa nii traagilise sammu nagu ise pommi meisterdamine, et oma rivaal õhku lasta. Miks me ei võiks osata nautida elus selliseid pisikesi asju nagu sõbra tehtud maitsev kohv, ratastega mere äärde sõitmine, perega ühise laua taga koogi söömine? Miks me peame sageli ühised koosviibimised perega lõpetama üksteise peale karjudes või tülitsedes? Igatahes need küsimused annavad ilmselt nii mõnegi vihje sellest, millistele teemadele lavastus keskendub. Eelkõige räägib lugu aga Eesti enda inimestest, keda võib leida kõikjalt meie ümber. Nendest inimestest, kes on olnud pildil, kuid piisab ühest valikust ja nad võivad pildilt kukkuda.

Mul on ainult kahju sellest, et ma sattusin teatrisse koos klassitäie põhikooliõpilastega, keda jätkus nii minu ette, taha kui ka küljele. Enne etendust käis igatahes väga suur kisa ja itsitamine saalis. Etenduse ajal õnneks see kisa ja itsitamine kadus, kuid see asendus minu ees olevate helkivate telefoniekraanide, telefonide kolinal maha kukkumise ja taga närviliselt nihelevate jalgade sebimisega. Ma ei taha nüüd öelda, et lapsi teatrisse ei tohi tuua, kuid kindlasti oleks ma saanud paremini keskenduda, kui mu toolil oleks puudunud jalaväristamisest tingitud vibratsioon. Või kui mu pilk poleks lavalt rännanud ees järsku helkima hakanud telefoniekraanile. Ilmselt oli lugu laste jaoks liiga raske, kuid kindlasti tulevikuks vajalik, et nad oma elus samasid vigasid ei teeks.

Näitlejad mängisid minu meelest väga hästi. Eriti meeldisid mulle Maria Annus ja Helgur Rosenthal, kes mängisid lapsi. Nende emotsioonid olid ehedad ja kui Annus karjus, siis kajas vist terve Sadamateater. See ei olnud mängitud viha ja raev, vaid see oligi õe ja venna vahel valitsev viha, mida ma laval nägin. Mul näiteks tekkis tunne, et läheks virutaks neile mõlemale ühe tou kirja, sest mida nad kaklevad niimoodi. Merle Jääger ema Emmyna jäi minu jaoks aga vahepeal veidi lahjaks. Mulle tundus, et alguses ei saanud ta end käima ja Emmy oli kuidagi väga koba ja pingutatud. Lisaks ei saanud ma vahel tekstist aru. Ilmselt see teki all öeldud tekst nõudis suuremat tähelepanu, mis mul oli minu taga olevate närviliste jalgade tõttu veidi häiritud. Lõpuks, kui lugu arenema hakkas, muutus ja Emmy veidi loomulikumaks ja seal oli samuti võimalik näha erinevaid emotsioone ja tundevarjundeid, mitte ei olnud laval ainult üks kähisev Merle Jääger. Aivar Tommingase igati positiivne Bruno oli hästi mängitud. Siiski minule tundus kummaline, et üks inimene nii positiivne, abivalmis ja allaheitlik saab olla. Samas oleksin ma tahtnud peale jalgrattaõnnetust rohkem tema süümepiinu näha. Kohati jättis ta mulle mulje, nagu oleks Bruno kogu peree poolt välja mõeldud hea nähtamatu sõber, kes alati kohal on, kui teda vaja on.

Lavakujundus mulle meeldis, nagu ma juba eespool kirjutasin. Selline armas lilleline iga tüdruku unistuste nukutuba. Kohati oli see isegi utoopiline, et nii keerulisi probleeme lahendatakse sellises lillelises toakeses. Lõpus, kui kõikidel tegelastel selle sama tapeedi mustriga riided seljas olid, läks asi veelgi utoopilisemaks. Vähemalt minu jaoks. Samas lõppes lugu nii, et need lillelised riided sümboliseerisid seda õnne ja vabanemist, mis tegelasi lõpuks valdas. On ju lilled alati olnud hea tuju ja vabaduse sümboliks olnud. Ehk see lilleline tuba ongi meie kõigi jõud ja usk edasi minemiseks…

Autor: Tiina Laanem
Lavastaja, kunstnik, muusikaline kujundaja ja valguskujundaja: Andres Noormets
Valguskujundaja: Jaanus Moor
Mängisid:
Merle Jääger - Emmy
Maria Annus - Ines (Emmy tütar)
Helgur Rosenthal - Paul (Emmy poeg)
Aivar Tommingas - Bruno

Rohkem infot saab Vanemuise koduleheküljelt SIIT

Loe edasi

"Üritus" Vanemuise teatris

30.septembril 2015 Vanemuise väikses majas

Pilt pärit Vanemuise teatri koduleheküljelt

Autor ja lavastaja: Uku Uusberg
Mängisid:
Aivar Tommingas - Leofred Luuk
Külliki Saldre - Helle
Jüri Lumiste - Meister
Margus Jaanovits - Kuningas
Markus Dvinjaninov - Mõrv
Linda Kolde - Rita
Jaanika Arum - Niina
Uku Uusberg - Lavastaja G
Ott Sepp - Otto
Maria Soomets - Merliis Metsis
Meelis Hansing - Erki
Lavameistrid: Kaupo Jalas, Taivo Põder, Tanel Pärn, Jüri Urbel, Urmas Poom

Seekord sattusin teatrisse umbes sama juhuslikult, nagu eelmisel korral (sellest saab lugeda SIIT). Põhjuseid, miks ma seda etendust vaadata tahtsin oli kaks. Esiteks näitlejad, kes seal mängivad. Pole vist mingisugune üllatus, et mu lemmikud Vanemuises on Aivar Tommingas, Külliki Saldre, Jüri Lumiste, Margus Jaanovits, Hannes Kaljujärv, Maria Soomets. Kuna siin mängisid kõik eelpool nimetatud välja arvatud Hannes Kaljujärv, siis oli üsna kindel, et seda etendust peab nägema. Teiseks veel tõsiasi, et etendus räägib teatrist. Ma salamisi lootsin, et ehk saan veidi teatrialaselt targemaks ka. Natuke nagu vist sain.

Vanemuise kodulehekülg tutvustab etendust kui inimlikku tragikomöödiat. Kui juttu on inimestest ja nendevahelistest suhetest, siis ilmselt on lugu inimlik. Mina komöödiat väga palju ei näinud, pigem oli tegemist traagikaga. Aga ilmselt kui tegemist on traagikaga ja seal mõned komöödia elemendid sees on, siis saamegi kokku tragikomöödia. Minul igatahes tekkisid kohe paralleelid Uku Uusbergi Ugalas lavastatud etendusega "Kahe isanda teener" (millest kirjutasin SIIN). Mul ei tulnud ausalt alguses kohe meeldegi, et mõlemal etendusel on sama lavastaja, aga nii kui Ott Sepa tegelaskujule Ottole klaaspudel vastu pead pähe puruks löödi, tekkisid minul paralleelid ja hetk hiljem taipasin ka tõsiasja, et lavastaja on kahel etendusel sama. Huvitav, kas Uku Uusbergi lavastused on kõik sellised? Mul nagu ei tule meelde, et ma rohkem tema lavastusi näinud oleksin. Peab vist jälle sammud Tallinna poole seadma. Peale selle pudeli pähe puruks löömise juhtus seal veel nii mõndagi ja kõik Ott Sepa tegelaskujuga. Näiteks ühel hetkel toodi lihtsalt mootorsaag ja ketaslõikur lavale ning Otto hakkas endal jalgu alt ära saagima. Kuna tegemist siiski Ott Sepaga, siis paratamatult seostus minul Tujurikkuja ja asja polnud lihtsalt enam võimalik tõsiselt võtta. Samal ajal järgmises stseenis üritasid Aivar Tommingase tegelaskuju Leofred Luuk ja Külliki Saldre tegelaskuju Helle oma kunagisi suhteid klaarida. Sellistes stseenides oli rohkem traagikat, inimlikkust ja draamat, kui kogu ülejäänud etenduse peale kokku. Saa sa nüüd siis aru, kas oli tegemist komöödia või draamaga. Ilmselt midagi kõigile. Kuigi ma pean tunnistama, et mind selline stseenide hüplemine veidi häiris ja kohati olin ma segaduses, et mis siis nüüd toimub. Samas ei saa salata, et need absurdsed stseenid ajasid mind ka ikka päris korralikult naerma, aga mingisugust wow efekti ma ei saanud. 

Etendus ise räägib endisest näitlejast Leofred Luugist, kes on 11 aastat lavalaudadelt eemal olnud ja nüüd tuleb oma endisesse teatrisse tagasi, et oma 60. juubelit tähistada. Selgub, et Leofred on 11 aastat tagasi keset etendust otsustanud teatrist lahkuda ja seda jäädavalt. Miks ta nüüd, 11 aastat hiljem teatrisse naases, jäi mulle arusaamatuks. Tema ainus põhjendus oli see, et uus teatridirektor palus teda ja seepärast ta tuli. Kuid ilmselt ei olnud see üldse mitte peamine põhjus. Peamine põhjus võis minu arvates olla armastus ja inimliku läheduse puudumine, mis ajendas Leofredi naasma. Leofred saabub teatrisse päev enne oma suurt üritust, et veidi oma kõne kallal proovi teha. Selgub, et vahepealse 11 aastaga on teatris nii mõndagi muutunud. Esimesena kohtub ta teatris helipuldioperaator Kuningaga (Margus Jaanovits). Leo sooviks on saada lavale veidi valgust, kuid sellega ei oska Kuningas teda aidata. Valgustajapuldil on parool peal ja nii ei saa keegi lavale valgust panna. Ometigi teab Leo, et kusagil laval peab olema teine pult, millega saab lavale valgust panna. Hetk hiljem kohtub ta teatri nooremvalgustaja Mõrv´ga (Markus Dvinjaninov), kes talle selle puldi kätte juhatab ja nii saab lõpuks Leo proovi tegema hakata. Siiski jõuab ta enne kohtuda pealavameister (vähemalt mulle jäi mulje, et tegemist oli pealavameistriga) Meistriga (Jüri Lumiste). Meister on siiani ainus tuttav nägu, kelle Leo ära tunneb. Mõni hetk hiljem kohtub ta aga Hellega - oma endise abikaasaga. Tuleb välja, et endisest näitlejannast on vahepealsete aastatega saanud inspitsient, kes on inglise keele ära õppinud. Kindlasti pole see enam sama Helle, keda Leo 11 aastat tagasi tundis. Kuid kohe on aru saada, kuidas kahe inimese vahel midagi toimuma hakkab. Pinget on tunda ja ma võiksingi Leod ja Hellet ainult vaadata. Kuna Leo tahab jätkuvalt oma kõnet harjutada, ei ole ta nõus saalist lahkuma ja nii satub ta nägema välismaa lavastaja G (Uku Uusberg) "Hamlet" proovi. Selgub, et ka proovid ja lavastused ei ole enam sellised nagu nad olid 11 aastat tagasi. Seda teab Leo kohe kindlasti, sest just "Hamlet" on see lavastus, mille mängimise ajal Leo teatrist lahkus. Igatahes peale seda, kui Leo "Hamleti" proovi kaasatakse ja ta seal vigastada saab, on välismaa lavastaja nõus tema jaoks ükskõik mida tegema. Nii palub Leo lavastajal oma üritus lavastada. Peale seda hakkvad asjad aga allamäge minema ja juubeliürituse lavastusprotsessist ei tule väga suurt midagi välja. 

Nagu ma juba eespool ütlesin, siis minu jaoks oli tegemist üsna segase etendusega. Näiteks ei saanud ma päris täpselt aru, kas see Leofred Luuk oli Uku Uusbergi välja mõeldud tegelane või mitte. Kuna etenduse kavalehel oli Leofred Luuki kohta pikk jutt kirjutatud, siis sealt jäi mulle mulje, et tegemist võiks olla reaalselt eksisteerinud inimesega. Samas Google sellist inimest ei tunne. Kuna Leofred Luuk pidi saama 60 aastaseks 28. septembril ehk et täpselt samal päeval, millal on Aivar Tommingase 60. juubel ja teades seda et Uku Uusberg kirjutas lavastuse spetsiaalselt Vanemuise näitlejatele, siis ilmselgelt on tegemist väljamõeldud kujuga. Teine minu jaoks väga segane aspekt olid tegelaste nimed. Mõnedel tegelastel olid normaalsed nimed nagu Helle, Rita, Niina ja siis on pooled tegelased mingite hüüdnimedega nagu Kuningas, Meister ja Mõrv. Kas teatriringkondades kasutataksegi ainult hüüdnimesid ja selle järgi tuntakse inimene ära? Kolmandas segaduse tekitaja oli Maria Soometsa tegelaskuju Merliis. Ta oli noor, kuid teadis Leofredi ja Leo teadis teda. Samas jäi Leo käitumisest mulje, nagu tegemist oleks mingisuguse halva vaimuga minevikust. Minul tekkis kohe tahtmine teada saada, kellega siis tegu oli? Miks ta Leofredi, võib öelda isegi et hulluks ajas? Mul käis korraks mõte peast läbi, et see oli keegi Leofredi noorpõlve armastustest, kuid kas tal peale Helle oli üldse kedagi olnud? Või oli Merliis Leo jaoks üksinduse ja surma võrdkuju? Neid küsimusi on nii palju ja ma oleksin kasvõi mingisugust väikest vihjet või selgitust neile tahtnud saada. Viimane asi, mis mind häiris oli see, et päris suur hulk etenduse tekstist toimus inglise keeles. Olgugi, et suurem osa inglise keelsest tekstist oli lavastaja G ja Helle vahel, mille Helle siis teistele näitlejatele eesti keelde ümber tõlkis. Minul pole inglise keelega probleeme, kuid mulle tundus, et mõningaid vanemaid saalisviibijaid see veidi häiris. Selle sama keelega jääb mulle lavastuse seisukohalt kummaliseks see, et kui proovis on noored näitlejad ja lavastaja räägib inglise keelt, siis ainus, kes inglise keelt räägib on kõvasti üle keskea olev inspitsient. Palun vabandust, aga mulle meeldib kui asjad on loogilised. Ja tänapäeva maailmas pole loogiline, et noored näitlejad ei saa sõnagi inglise keelest aru ja nõuavad iga väiksema fraasijupi peale tõlget. Natuke patriotismi siia lõppu ehk, et kui meil on emakeelne teater, siis võiks ka etendused emakeeles olla. Seda inglise keelt ja modernset värki on igalpool niigi nii palju, et mõni asi võiks emakeeles ka toimuda. Ka etenduse lõpp jäi mulle segaseks. Leo seisab keset lava ja järsku lastakse laest alla suur kullast Leofred Luuk´i büst. On ilmselge, et Leofred jäi oma büsti alla vahetult enne oma suurt üritust. Kuid milleks selline lõpp? Minu vaimusilmas oleks lõpp pidanud ilusam ja roosilisem olema. Näiteks oleks võinud teada saada, mis Hellest ja Leost edasi saab. Ainus positiivne asi ehk oli see, et Leo suri laval ja oma koduteatris, kus teda kaudselt inimesed ümbritsesid. Kuid kuna sel hetkel ei viibinud saalis kedagi teist, siis sai ikkagi Leo suurim hirm teoks ja ta suri üksinduses, mida ta kõige rohkem kartis. Ikkagi väga segane oli see lõpp. Minu meelest võiks etenduse lõpp mingi selguse asjale tuua, mitte asja veel keerulisemaks ajada.

Seekord tahaksin näitlejatest esile tõsta Margus Jaanovitsi. Ma ei saanud alguses üldse pihta, kes seda helitehnikut mängib. Aga kui ta mulle lähemale tuli, siis oli kohe pilt selge. Samas oli see Jaanovitsi roll jälle selline natukene "ullikese" roll, mis tal minu meelest nii hästi välja tulevad. Ilmselt seepärast ta mulle meeldiski. Aga see hääl ja kehahoiak ja liigutused olid nii hästi välja mängitud, et lausa tore oli vaadata. Kahju ainult, et ta suurema osa ajast üleval rõdul veetis. Teiseks meeldis mulle Maria Soometsa roll, kuigi teda ei olnud ka laval üldse mitte palju näha. Eriti meeldis mulle see tantsunumber. Mulle tundub, et Soometsale sobivadki rohkem sellised müstiliste naiste tegelaskujud, mis nõuavad palju liikumist, sest tema liigutused on minu meelest nii hästi koordineeritud ja sujuvad ja annavad tegelaskujule mingisugust seletamatut sügavust juurde. Ah ma ei oska oma mõtteid nii hästi kirja panna, et mind üheselt mõistetaks, kuid minu meelest sobiks Maria Soomets väga hästi näiteks pantomiimi tegema. Mitte, et ta vokaalil või sõnateatril midagi viga oleks, aga ma ei tea ühtegi teist nii hea kehakeelega näitlejat. Külliki Saldre oli minu jaoks liiga tavaline. Mulle tundub et iga kord kui ma teda teatris näen on tal samad liigutused ja sama olek ja samad häälenüansid. Ainult kostüümid one erinevad ja võibolla soeng ka. Tema ilmselt ongi seda tüüpi näitleja, kes ei mängi tegelaskuju, vaid teeb selle tegelaskuju enda omaks. Esimestes etendustes see mind ei häirinud, kuid ma tahaksin nüüd juba näha mingisuguseid teisi näoilmeid või mõnda teist kehahoiakut laval. Samas on see minu probleem, sest tegelikult mängib ta hästi ja ma kujutan ette, et üks naine täpselt niimoodi käitubki mehega, kes ta 11 aastat tagasi maha jättis peale 14 aastast abielu. Sest mingiks hetkeks ma ikkagi unustasin ära, et laval on Külliki Saldre, mitte Helle ja elasin Hellele kaasa ning endal tekkis tahtmine minna ja virutada Leofredile selle eest, kuidas ta naisega käitunud on. Ma saan aru, et etendus ongi põhimõtteliselt Aivar Tommingasele tema juubeliks kirjutatud. Seega on kummaline, et ta laval nii vähe särada sai. Leofred Luuk oli minu meelest üks üsna igav tegelane, mida Tommingas minu meelest kohe kindlasti ei ole. Seega oleksin mina oodanud rolli, kus Tommingas saab särada. Minu jaoks jäi Leofred kuidagi ühekülgseks. Aga võibolla olidki tema minevikuvarjud ja elusaatus ta selliseks muutnud. Igatahes kui ma elasin Hellele kaasa, siis elasin ma ka Leole kaasa. Mul on nii kahju, et need vahepealsed absurdistseenid minu lemmikud stseenid ära rikkusid. Ma ilmselt oleksin terve etenduse võinud ainult Leo ja Helle dialoogi vaadata ja kuulata ning sealt oleks neid pingeid saanud üles kruvida päris korralikult. Minu jaoks olidki sisulises mõttes kõige nauditavamad need hetked kui Tommingas ja Saldre laval dialooge esitasid. Totaalne armastuse lugu. Laval olid ka mõned noored näitlejad (okei tegelikult nad enam nii noored pole, varsti juba mitu hooaega Vanemuises mänginud), kellesse ma siiani olin umbusklikult suhtunud. Ah, ma ei tea ise ka miks, kuid alati kui uus lend lavaka lõpetab, siis ma ei jookse neid teatrisse vaatama, sest mulle tundub et nad on kuidagi nii toored ja ei mängi üldse hästi. Jah ma tean, et see on minu probleem. Õnneks sain seekord hea üllatuse, sest Linda Kolde ja Jaanika Arum jätsid üsna hea mulje ja neid tahaksin kindalsti tulevikus veel laval näha. Jüri Lumiste roll jäi minu meelest veidi kesiseks. Ma ei tea mis mind häirima jäi, kuid ma tean, et ta on paremaks suuteline. Samas kui sügavat rolli ühelt pealavamestri tegelaskujult oodata? Aga see rokimehevälimus ja pikad mustad juuksed tegid oma töö. Kui ta lavale astus ja ma kavalehelt vaatasin, et kes see on (sest ma ei tundnud teda lihtsalt ära), siis tuli ikka korralik naerupahvakas. Ilmselt oligi rohkem tema rolli puhul mängitud välimusele. Markus Dvinjaninovi roll oli ka selline täiesti tavaline. Ei oskagi kohe midagi eriliselt head või halba välja tuua.

Või oli see nüüd ikka teatri lugu? Mõtlemisainet andis see etendus nii armastuse kui teatri kohta. Näiteks oli etenduses umbes selline dialoog:

Mõrv: "Miks ei ole kõik hullud hullumajas, vaid on teatrimajas?"

Leofred: "Sest sellisel juhul oleksid kõik teatrimajad tühjad."

Minu meelest nii ongi. Mitte, et ma nüüd arvaksin, et kõik teatriga seotud inimesed psüühiliselt hullud oleksid ja vajaksid ravi psühhiaatriahaiglas, kuid eks kõikides teatriga seotud inimestes on see mingisugune väike kiiks olemas, mis ajendab neid igapäevaselt teiste inimeste ette esinema või looma seda ettekujutust mingist teistsugusest maailmast meie ümber. Samas polnud ma kunagi selle peale otseselt mõelnud, kui raske elu on teatri tehnilistel töötajatel. Näiteks kui raske on lavameestel ja valgustajatel ja helimeestel, kes peavad eelmise õhtu etenduse lava maha võtma, päeval prooviks uue etenduse lava üles sättima, siis selle maha võtma, et õhtuks jälle uue etenduse lava üles sättida. Ja nii iga õhtu. Päris raske või mis? Ja kas see näitleja elu palju kergem on? Tuled hommikul teatrisse, teed uue etenduse proovi, siis ehk mõne teise etenduse kostüümi- ja soenguproov ja õhtul etendus. Meil Eestis vist päris palju selliselt hõivatud näitlejaid pole, kellel igal õhtul etendus on, kuid siiski. Rääkimata sellest, et kõikide etenduste tekstid peavad meeles olema. Päris raske. Ometigi tundub see kõik meile, kui kõrvaltvaatajaile nii ilus ja tore ja paljud meist unistavad sellest samast elukutsest. Lisaks meeldis mulle ka selle etenduse lavakujundus. Põhimõtteliselt lavakujundus oli tühi lava. Ilma igasuguste akside ja tagumiste eesriieteta. Ehk publik nägi saalist ka seda poolt, milline see lavatagune välja näeb. Ilmselt said nii paljudki mingisuguse ettekujutuse sellest, milline näeb teatri argipäev välja. Kui palju higi, verd ja pisaraid kulub tegelikult selleks, et saalitäiel publikul oleks umbes 2 tundi saalis midagi huvitavat vaadata. Hoolimata kõikidest nendest pingutustest, mida teatritöötajad igapäevaselt teevad, tuleb ikka keegi, kes ei ole rahul ühe või teise detailiga teatris. Mina igatahes üritan järgmisel etendusel teatrit hoopis teise pilguga vaadata.

Kõikidele neile, kes tahavad vaadata ühte armastuslugu, soovitan ma Üritust vaatama minna. Samuti soovitan vaatama minna kõikidel neil, kes tahavad teatrimaagia sünni kohta rohkem teada saada. Etendust sobib vaadata ka neil, kellel on klassikalisest teatrist villand ja tahaksid näha uusi vaatenurkasid. Ühesõnaga tundub, et etendus on sobilik paljudele. Seega kõik teatrisse!

Järgmised etendused toimuvad juba 1.10; 2.10; 25.10; 5.11; 10.11; 02.12; 20.12. Samuti rida eteendusi uuel aastal.

Rohkem infot Vanemuise koduleheküljelt SIIT

Loe edasi