Beatrice

21. oktoobril 2017 Vanemuise suures majas

Pilt pärit Vanemuise kodulehelt. Autor: Karoliina Kase

(Kes üleliigset juttu lugeda ei taha, võivad lugemist alustada neljandast lõigust.)

Laupäev oli mul täiesti vaba päev ja ilma igasuguste teatriplaanideta. Mingi aeg nägin linnas jalutades reklaami, et 20. ja 21. oktoobril on Karlova teatris viimased „Koerapäevikud“ etendused. Siit-sealt olin lavastuse kohta lugenud ja tegemist tundus huvitava lavastusega, mida tahaksin näha. Kuigi seda on juba pikalt mängitud, ei olnud mina seda vaatama veel jõudnud. Mõtlesin, et käin 20.oktoobril ja vaatan etenduse ära ning järgmisel päeval siis lähen Vanemuisesse "Beatrice" vaatama. Juhtus aga nii, et 20. oktoober olin haigeks jäänud kolleegi eest tööl ja järgmisel päeval ärgates tundus hea idee ainus vaba päev voodis vedeledes mööda saata.

Ma isegi ei mäletanud, et Vanemuises on „Beatrice“ esietendus samal õhtul. See sama kolleeg, kes haigeks jäi, kirjutas mulle hommikul ja ütles, et nägi Facebookis "Beatrice" esietenduse reklaami ja küsis kas ma olen sinna minemas. Sel hetkel olin jätkuvalt kindel, et ma ei lähe ühtegi etendust õhtul vaatama ja logelen niisama. Aga see küsimus pani mingi mõttepojakese idanema, sest juba mõne minuti möödudes oli mul telefonis Vanemuise koduleht lahti ja uurisin õhtuse etenduse vabade piletite seisu. Lisaks avastasin, et kuna on laupäev, siis saab enne etendust ka etenduse-eelsele ekskursioonile minna. Piletid ostsin siiski alles kella 16 ajal ja juba 17.15 algas ekskursioon. Selle eelloo panin nii pikalt kirja lihtsalt seepärast, et mu lugejad mõistaksid kui kiirelt mul võib tekkida soov  teatrisse minna või miks ma ei osta pileteid pikalt ette.

Teatrisse läksin kerge eelarvamusega. Esiteks polnud ma kindel kui hästi need noored (kes nüüd enam nii noored ja rohelised tegelikult ei olegi) näitlejad hakkama saavad. Ma pole siiani neid veel väga heades rollides näinud ja nii ma siis olen veidi skeptiline nende osas. Nagu pärast selgus, siis ma polegi selles osas ainus inimene. Teiseks pole ma kunagi olnud ka eriline ulmefilmide armastaja. Samas sain ma Vanemuise kodulehel olevast lavastuse sisututvustusest aru, et tegemist on parajas koguses ulmet sisaldava lavastusega. Tegelikult viitab sellele ka lavastuse žanriline määratlus – tulevikuromanss. Kõik see, mis toimub tulevikus, on enamasti meie jaoks praegu ulme valdkonda liigituv. Kindlasti tekib paljudel nüüd küsimus, et miks ma siis üldse teatrisse läksin kui mulle sisuline pool ja näitlejad ei meeldi? Enamasti on sisu ja näitlejad ju põhiline, mille pärast etendust vaatama minnakse. Vastus on väga lihtne. Nimelt olen ma aru saanud, et Ain Mäeots on nö „minu lavastaja“, mulle lihtsalt tundub, et tema lavastajakäekiri sobib mulle kui teatrivaatajale ja nii üritan ma võimalikult palju tema lavastusi ära vaadata. Enamasti on Mäeotsa lavastused minu jaoks positiivse emotsiooniga (välja arvatud "Arkaadia", millest saab SIIT lugeda). Veel olin kuulnud „Beatrice“ kohta kiidusõnu ka Vanemuise hooaja avaüritusel, kuigi pean siinkohal tunnistama, et ega ma tänaseks enam ei mäleta, miks nad tol korral just „Beatrice“ kiitsid. Samuti on kõik Vanemuise töötajad, kellega ma olen kokku puutunud just "Beatrice" eriliselt kiitnud. Järelikult peab tegemist olema hea lavastusega.

Aga põhjust kiitmiseks oli ja on ka praegu. Ning nüüd ühinen ka mina kiidukooriga. Ma pole teatrisse mineku otsusega mitu aastat enam nii rahul olnud, kui sel korral. Ma tahaks lihtsalt öelda: „WELL DONE, VANEMUINE!“ (tlk: Hästi tehtud, Vanemuine!). Sellega võikski kogu postituse lõpetada. Siiski tunnen ma, et pean vist veidi oma kiitust põhjendama.

Mis mulle siis nii meeletult etenduse juures meeldis? Kindlasti lugu ise. Kui ma algselt kartsin liiga ulmeliseks kiskuvat armastuslugu, kuhu on võib-olla kaasatud ka robotid (sest valdavalt eeldatakse, et tulevikus elavadki ainult robotid), siis tegelikkuses oli tegemist täiesti tavaliste ja reaalsete inimestega. Noored, kes on lõpuks lapseootele jäänud. Loost oli aru saada, et see laps on väga kaua oodatud ja planeeritud. Tundub, et nüüd saab elu ainult ilusamaks minna ja suuremat õnne ei saagi olla, sest paari kauaaegne soov ja unistus, saada lapsevanemateks, täitub peagi. Kuni ühel päeval saab Kristi autoõnnetuses surma. Arstidel õnnestub nende väike laps päästa ja nii jääb Tom oma vastsündinud tütrega kahekesi. Neile tõttab muidugi appi Tomi ema Tamara, kuid Tom sooviks Kristit enda kõrvale tagasi. Tänu oma tehnikafännist sõbrale Yock´le leiabki Tom võimaluse, kuidas Kristi enda kõrvale tagasi saada. Nimelt oli Kristi raseduse jälgimiseks pannud endale kiibi, sest nii eipidanud ta ise iga päev end haiglas näitamas käima, vaid kõik tema tervisenäitjaad jooksid kiibi kaudu haiglaserveritesse. See kiip salvestas lisaks Kristi terviseandmetele ka tema teadvust. Nii oli Tomil võimalus peale naise surma tema teadvusega suhelda. Aga hääl pole ikka sama, mis reaalne inimene. Nii avastab Tom peagi, et firma kes tegeles teadvuse digiteerimisega pakub ka surrogaatkehade teenust. Surrogaatkehad on inimeste poolt enne nende surma annetatud kehad, kuhu saab siis hiljem teise inimese teadvuse kiibiga sisse panna ja nii on Tomil võimalik Kristi tagasi saada. Küll veidi teistsuguse väljanägemise ja olemusega, aga vähemalt on tal nüüd olemas see, keda ta vahepeal kõige enam igatses - armastatud abikaasa, kellega ta saab oma lapse üles kasvatada.

Nii tundubki, et esmapilgul lihtsana näiva moodusena on võimalik elada justkui igavesti. Kuid kas see on tegelikult see, mida need inimesed tahtsid? Kas surrogaatkeha kui selline mõjutab inimese teadvust? Kuidas muutuvad peale surrogaatkeha kasutusele võtmist abikaasade omavahelised suhted? Kuidas suhtuvad nende lähedased ja sõbrad nende otsustesse? Millised on inimeste suhted tehnikaimedesse? Seda kõike etendus uuribki. Kuigi see minu poolt kirjeldatud sisututvustus tundub paljudele võib-olla ulmelisena (ka mulle endaletundub see täieliku ulmena), siis ma soovitan ikkagi teatrisse minna, sest saalis istudes ei tundunud see asi pooltki nii ulmelisena kui praegu siin neid ridasid kirjutades/lugedes. Saalis istudes elasin mina tegelastele nii kaasa, et kogu teadvuse digiteerimine tundus loogilise sammuna (kui mina oleksin selles olukorras ja teadus oleks nii kaugele arenenud). Surrogaatkehade kasutusele võtmine tundus siiski veidi ulmelise liialdusena (ufoloogilisena, nagu mu kolleeg ütles). Kuigi meil võib olla kiip, mis säilitab teadvust, kuid me ei saa piltlikult öeldes laibale kiipi sisse panna ja siis eeldada, et tegemist on nüüd elava inimesega. See nö surnukeha on ju mingil konkreetsel põhjusel elamast lakanud, kuidas nüüd siis järsku teadvus saab kogu keha elama panna.  Teadvus ei ole aju ja süda, mida on organismil töötamiseks vaja. 

Loole kaasa elamist soodustas kindlasti kõige enam lavakujundus. Enne etendust (ekskursiooni ajal) ilma igasuguse valguskujunduseta saalis jalutades nägin laval ühte heledat diivanit ja erinevaid lavatasapindasid. Sel hetkel kasvas mu eelarvamus veelgi rohkem. Sel hetkel ma veel ei teadnud, et kogu lavakujundus tehakse ära etenduse ajal videolahendusi kasutades. Kohati oli mul tunne nagu ma istuks Vanemuise suures majas ja vaataks kinolinalt filmi, mitte ei vaata reaalajas toimuvat teatrietendust. Kui tegelased olid pargis, siis kuvati nende selja taha park. Kui tegevus toimus haiglas, siis oli näha haigla. Siiski polnud tegemist tühja videopildiga, vaid lava erinevates nurkades oli taustal erinevaid kujundusi võimalik näha. Näiteks selles samas haiglastseenis oli ühes nurgas näha haigla välisuks ja fuajee (milles mina tuvastasin ära Tartu Ülikooli Kliinikumi uue peaukse ja fuajee), lava keskel oli näha vaade haiglapalati aknast ja teises nurgas oli taustaks hoopis monitoril jooksvad elulised näitajad. Ühe hetkega oli võimalik edasi anda nii palju: kuidas mees siseneb haiglasse, kuidas samal ajal tema naise elu eest võitleb ja kuidas haigla akna taga samal ajal läheb elu edasi. Minu meelest sobiks „Beatrice“ lavakujundust kirjeldada sõnapaariga „tehnoloogiline ime“. Juba ainuüksi selle „ime“ pärast tasub seda lavastust vaatama minna. Üks lavastus ja te näete kõik Vanemuise suure maja uue lava tehnilised võimalused ära. Lisaks helisüsteem on nii hea, et mitte midagi tekstist ei lähe kaduma ka rõdul istudes.

Tavaliselt mind jubedalt häirib kui videoinstallatsioone liiga palju lavastustes kasutatakse. Kuigi kui ma nüüd mõtlen, siis tavaliselt vist pole nendes installatsioonides väga inimesi  või konkreetseid objekte kujutatud. Pigem on seal mingid abstraktsed kujundid (nt Maarjamaa rännakutes olid taustaks lilled, mis kasvasid ja kahanesid), mis konkreetse situatsiooni kohta annavad harva ettekujutust. Sel korral näidati sageli videos ka inimesi või oligi tegemist konkreetse kohaga, kus laval toimuvad sündmused aset leidsid (nt park, surnuaed, autotee jne). Sellisel moel kasutatuna on videokujundus väga oluline osa lavastusest. Mul on äärmiselt hea meel, et Ain Mäeots otsustas „Beatrice“ lavastada ja et ta oskas ühes lavastuses ära kasutada kõik uued tehnilised võimalused, mida Vanemuise suur lava pakub. Võib-olla on ka etenduses kasutatud tehnilised võimalused üheks põhjuseks, miks etenduses räägitav lugu minu jaoks liialt ulmeline ei tundunud. Kui teatrisaalis on võimalik teatrit teha nii, et lisaks näitlejatele laval, on võimalik samal ajal näidata reaalajas ka näitlejaid lava taga või lava all või teises lava nurgas suurelt ekraanilt, siis ei ole ebareaalne võimalus, et kunagi on võimalik inimese teadvust digiteerida. Kogu selle tehnikajutu kokkuvõtteks tahan ma öelda, et sellised tehnilised lahendused sobisid „Beatrice“ lavastusse nagu rusikas silmaauku ja mul on hea meel, et Ain Mäeots leidis kirjaniku, kes kirjutas näidendi mis võimaldas ühe korraga demonstreerida uut tehnoloogilist teatrit. See on peaaegu nagu uus teatriuuendus. 

Kui ma enne ütlesin, et üks põhjus, miks ma eelarvamusega teatrisse läksin olid näitlejad, siis ma sel korral ei saa nende kohta mitte midagi halba öelda. Mind küll veidi häiris, et Kristi tegelaskuju mängisid kaks erinevat näitlejat (Kärt Tammjärv ja Marian Heinat). Ma saan aru, et surrogaatkeha oligi täiesti teine inimene ja siis on loogiline, et ka teine näitleja mängib. Aga millest ma aru ei saanud oli see, et kui Kärt Tammjärv Kristit mängis surrogaatkehana, siis miks teine Kristi ka aeg-ajalt laval ringi kõndis. Minu loogika ütleb, et kummitus ta ei saanud olla, sest teadvus oli ju samal ajal surrogaatkehas. Või oli ta siis Tomi soovunelm, et ta tahaks ikkagi Kristit tagasi sellisena nagu ta teda ka füüsilise välimuse järgi mäletas? See küll ei sõltu näitlejatest, vaid lavastajast, kuid ikkagi oli see kuidagi häiriv. Sel korral ei häirinud mind näitlejatöö osas miski. Sõnadest sain aru ja näitlejate rollid ei meenutanud ka nende varasemaid rolle. Ju ma siis olen nende samade eelarvamuste tõttu liiga vähe neid näitlejaid laval näinud ja pole kõikide nende maneeridega kursis veel. Üks kolleeg, kes ka samal etendusel viibis mainis küll järgmisel päeval, et talle Kärt Tammjärv ei meeldinud, sest ta pidi igas lavastuses samasugune välja nägema. Minu meelest on Kärt Tammjärvel lihtsalt selline huvitav nägu, mis jääb kuidagi silma ja võib-olla see mõjutab mõningate inimeste jaoks tema rolle. Mulle on ta ka alati sellise malbe ja heasüdamliku tüdruku mulje jätnud oma välimuse tõttu ja eks see kandub tema rollidesse ka üle. Siiski sel korral mina seda head tüdrukut nii palju ei näinud. Pigem oli tegemist ühe ehmunud naisega, kes ei saa ise ka aru, mis temaga päris täpselt toimub. Seega ma ei saaks öelda, et ta väga sarnase rolli tegi. Mulle ta küll meeldis. 

Üldiselt mulle tundus, et sel korral mängisid kõik näitlejad ühtse meeskonnana. Võib-olla oli see tingitud veidi ka sellest, et Kärt Tammjärv, Linda Kolde, Marian Heinat ja Veiko Porkanen on kõik ühelt kursuselt Vanemuisesse tulnud ja nad oskavadki koos mängida. Priit Strandberg on neist ka ainult veid vanem (eelmise kursuse lõpetanud) ja kuna tegemist on ühe põlvkonna inimestega, siis ongi laval ansamblimäng kergem tulema. Vähemalt mina jäin nende mängu ja rollidega väga rahule. Võib-olla Linda Kolde kehastatud Laura karjatas vahel liiga dramaatiliselt, kuid see võis olla ka esietenduse närvist tingitud ülemängimine olla. Seda enam meeldis mulle Liina Tennossaar Tamara rollis. Esiteks on ta teistest tunduvalt vanem (loogiline ju, kui ta Tomi ema mängib) ja teiseks ei ole ta Vanemuise trupis püsinäitleja. Minus tekitas see kohe selle tunde, et ongi „võõrkeha“ sisse toodud, kes tahaks noori aidata kuid kes ikkagi päris kõigest noorte hinge- ja mõttemaailmas aru ei saa. Vähemalt minus tekitas selline kooslus väikese kuid mõnusat nüanssi lisava kontrasti.

Veel jäi mulle silma Kaisa Riivald (kes tegelikult on antud lavastuse inspitsient), kes kehastas medõde. See on nüüd professionaalne kretinism, aga tänapäeval pole enam medõdesid. Meil on ainult õed. Lugupeetud Vanemuine võiks selle kavalehel ära muuta. Tehke siis õest vähemalt arst, sest reaalses maailmas ikkagi annab arst lähedastele sellist informatsiooni, nagu õde etenduses Tomile andis. Samas kui meil kõik arstid välismaale tööle lähevad, siis äkki tulevikus ongi õed meil nii hinnatud spetsialistid, et haiglasse sattudes on just õde see autoriteet, kes dokumentidele allkirju võtab ja elulisi otsuseid vastu võtab. Tegelikult tahtsin ma sellest kirjutada, et see õe roll oli veidi jäik. Aga kuna tegemist pole kutselise näitlejaga, siis anname andeks. Kui ma juba oma professionaalse kretinismiga lavastust vaatama hakkasin, siis topeltpunktid tulevad täisfunktsionaalse haiglavoodi kasutamise eest. Kuna see voodi maksab nii palju, et isegi haiglates pole selliseid voodeid palju, siis tekkis mul lihtsalt huvi, et kuidas Vanemuine selle voodi endale sai. See ilmselt on üks teatriimedest.

Nagu ma alguses ütlesin, siis sel korral midagi väga negatiivset välja tuua ei olegi. Mõned pisidetailid vist ikkagi said kirja, mis positiivsusest ei pakatanud, kuid need on väikesed vihmapiisad suures meres. Kuigi mul oli algselt plaanis kirjutada lühike ja tabav kiidukiri, siis tuli jälle pikk ja lohisev ja laialivalguv tekst. Ma siiski loodan, et ma oma tekstiga kedagi ära ei hirmutanud. Tegelikult on tegemist väga hea lavastusega, mida ma soovitan vist küll kõikidel vaatama minna. Mina näiteks planeerin seda uuesti vaatama minna. Mitu korda vaatan ma tõesti ainult neid lavastusi, mis mulle väga-väga meeldivad. Küll aga olen ma järgmisel korral targem ja varun paki taskurätte kaasa. Nimelt meeldis mulle etendus ikka nii palju, et pisarad tulid silma ja ma nägin kurja vaeva, et oma värisevat alalõuga ohjata. Kuna pisarad minu silmis on märk heast etendusest, siis värisev alalõug on juba midagi uut. Vihjates oma alalõuale julgen öelda, et tegemist on suurepärase etendusega. Nüüd kui ma olen oma kirjutisega lõppu jõudnud, tundub mulle, et ma ikka ei suutnud kogu seda vägevat emotsiooni mitte grammigi edasi anda. Seega peate ise lihtsalt teatrisse minema ja seda emotsiooni kogema.

Ma ei oskagi muud öelda, kui HÄSTI TEHTUD, VANEMUINE! 

Autor: Siret Campbell

Lavastaja: Ain Mäeots

Videokunstnik ja visuaalelektrooniliste lahenduste autor: Emer Värk

Originaalmuusika ja helikujunduse autor: Ardo Ran Varres

Valguskunstnik: Meelis Lusmägi

Liikumisjuht: Britt Kõrsmaa

Mängisid:

Priit Strandberg - Tom

Kärt Tammjärv - Naine haiglas, Kristi surrogaatkeha

Marian Heinat - Kristi

Veiko Porkanen - Yock

Linda Kolde - Laura

Liina Tennossaar - Tamara (Tomi ema)

Karol Kuntsel - Theodor 

Silver Kaljula - Mängujuht; Pixie

Nora Ann Lunge - Roosi

Kaisa Riivald - õde

Rohkem informatsiooni, pilte, artikleid jms ning pileteid etendustele saab osta SIIT

PS! Kuna tegemist on William Gibsoni raamatu "Neuromant" dramatiseeringuga, siis on ilmselge, et ma kavatsen ka raamatu läbi lugeda. Kui keegi on seda raamatut lugema juhtunud, siis võiks teada anda, mis mõtteid ja emotsioone see raamat tekitas.

Loe edasi

Meie oma tõde, meie oma õigus

28.märtsil 2017 Sadamateatris

Foto: Maris Savik

Enamasti olen just mina see, kes inimesi endaga teatrisse kutsub. Sel korral läks vastupidi. Sõbranna sai oma sõbrannalt kaks piletit ja kutsus mind kaasa. Ma ei pidanud väga pikalt mõtlema, kas minna või mitte, sest Vanemuise "Meie oma tõde, meie oma õigus" oli mul juba mõnda aega meeles mõlkunud. Lihtsalt see lavastus on alati välja müüdud, kui minul tuleb idee pileteid ostma hakata. Aga asjad, mis meieni jõudma peavad, jõuavad meieni alati. 

Üritasin siis välja mõelda, et miks ma seda lavastust näha tahtsin. Ja ainus põhjus oligi see, et tegemist on A.H. Tammsaare "Tõde ja õigus I" dramatiseeringuga. Kui ma gümnaasiumis käisin, siis me saime suvevaheajaks alati järgmise õppeaasta kohustusliku kirjanduse programmi teada. Ma arvan, et see oli 12. klassis kui mingiks ajaks tuli "Tõde ja õigus I" läbi lugeda. Kuna mulle on alati lugemine meeldinud, siis ma otsustasin suvel esimese osa läbi ära lugeda. Häda oli selles, et see esimene osa oli minu jaoks nii põnev, et ma lugesin veel teise, kolmanda ja neljanda osagi läbi. Viies osa jäi poolikuks, sest kool tuli peale. Ja praeguseks on see viies osa poolik olnud juba peaaegu kümme aastat. Teatris käies avastasin, et ma ei mäleta tõest ja õigusest enam midagi ja peaks vist raamatud uuesti läbi lugema. Prooviks sel korral kõik viis osa ikka lõpuni läbi saada. Aga see selleks. Teine põhjus, miks mind kõnealune lavastus huvitas oli autor. Olen Urmas Lennuki mõnda lavastust näinud ja need on mulle väga meeldinud. Samuti on teised tema töid kiitnud. Ma isegi olen mõelnud Ugalasse minna tema "Vai-vai vaene Vargamäe" lavastust vaatama, olgugi et tegemist on lastele suunatud lavastusega. Kui ma tavaliselt valin lavastusi välja sisu ja näitlejate järgi, siis sel korral oli just sisu põhiline argument teatrisse minekuks. Ma nimelt olen see kiiksuga inimene, et kui mulle mõni näitleja mingil põhjusel ei meeldi, siis ta mulle lihtsalt ei meeldi ja kõik. Kahjuks meeldis mulle praegusest lavastusest ainult Aivar Tommingas ja mingil määral ka Maria Annus. Teiste suhtes olin veidi skeptiline. Eelkõige noorte osas. Miks ma siis ikka peaksin lavastust vaatama minema, kui seal mängivad näitlejad, kes mulle väga ei sümpatiseeri. Siinkohal pean nüüd silmad häbiga maha suruma ja tunnistama, et ma eksisin ja eksisin rängalt.

Eriti positiivselt üllatas mind Jaanika Arum. Olen teda küll Vanemuises varem näinud, kuid ilmselt mingit vaimustavat vau efekti olnud ei ole. Lisaks ei meeldinud mulle film "Polaarpoiss" ka üldse, kus ta mängis (mitte tema mängimise pärast, vaid lihtsalt mulle ei läinud see film kuidagi peale) ja nii on kuidagi läinud, et ta minu lemmikute hulka ei kuulu. Ma ei oska öelda, kas ta peale "Meie oma tõde, meie oma õigus" nägemist just mu lemmikute hulka tõusis, aga suurepärase rolli tegi ta küll. Eriti meeldis mulle Saunatädi heledalt kriiskav hääl. Selline tüüpiline käre tädike, kes oma vanameest pidevalt kamandab ja vabal ajal keelt lõksutab. Samas kõrtsipreili oli parajalt nipsakas ja meenutas mulle kohati tänapäevaseid ärinaisi. See on ilmselt juba minu viga. Korraks kui ma seda Kõrtsipreilit esimest korda nägin, siis tekkiski tunne, et Lennuk on kunagised Tõe ja õiguse tegelased toonud tänapäeva. Aga siiski mitte. Kuigi ma arvan, et selline ajaränne oleks ka päris huvitav tõlgendus. Vaadata, kuidas Pearu ja Andres oma tõe ja õiguse ning armastuse otsimise tõdedega tänapäeval hakkama saaksid. Saunatädi rolliga tuli mul paratamatult meelde ka Jim Ashilevi raamatus "Armastuskirju teatrile" kirjutatud lõiguke sellest, kui kehva kvaliteediga on Vanemuise parukad. Raamatus on juttu sellest kuidas Arkaadia etenduse ajal Sten Karpovil lihtsalt parukas peast ära lendab. Kusjuures mul on tunne, et ma vist olin just sel etendusel saalis. Vähemalt mul nagu on selline mälupilt olemas. Aga see lugu tuli mulle meelde seetõttu, et Saunatädile olid kleebitud hallid kulmud pähe ja iga kord kui saunatädi tuli, mõtlesin mina, et kas nüüd kukuvad kulmud eest või mitte. Tagasi näitlejate juurde tulles, siis pole ilmselt mingi üllatus, et kui Tommingas selles lavastuses mu ainus lemmik oli, siis meeldis mulle ka tema tehtud vana Andrese roll. Võib-olla oli just vana Andrese elutarkus see, mis mulle meeldis. Kes meist siis ei oleks seda kogenud, et teed mingi otsuse ja siis aastate pärast mõtled, et oleks võinud ikka teisiti omal ajal otsustada või teha. Nii meeldisidki mulle kõige rohkem need stseenid kus laval oli noor Andres ja siis järsku ilmus vana Andres välja ja keelas noort, et see nii ei teeks. Minu meelest on Aivar Tommingas üldse üks väga andekas näitleja ja ma arvan, et ma lihtsalt ei ole tema suhtes enam ammu objektiivne ja minu pärast võiks ta laval ka lihtsalt niisama istuda ja ma oleksin sellega ka rahul. Siiski tundus mulle, et Aivar Tommingas kui trupi kõige vanem näitleja sobis nagu rusikas silmaauku ja jälgis kogu truppi. Ma raamatust ei mäleta, et Andrese ja Pearu vahel oleks nii suur vanusevahe olnud, nagu lavastuses alguses oli, kui Tommingas mängis Andrest ja Karol Kuntsel Pearut. Aivar Tommingas oligi täpselt nagu isa, kes vaatas kõrgelt mida tema lapsed (nooremad näitlejad) teevad ja vajadusel õpetas neid. Selles suhtes oli lavastaja näitlejad ikka jube hästi valinud. Riho Kütsari Sauna-Madis meeldis mulle ka. Eriti alguses. Mulle tundus, et etenduse lõpuks ei olnud Sauna-Madis enam nii energiat täis, kui ta seda oli etenduse alguses. Ma ei tea, kas see oligi taotluslik, et Sauna-Madis ka väsib aastate jooksul, või väsis lihtsalt Kütsar etenduse käigus ise ja ei suutnud enam nii palju energiat Madisesse panna. Kütsari teised rollid (kõrtsmik ja kirkuõpetaja) nii meeldejäävad minu jaoks ei olnud. Siiski olid kõik tema tegelaskujud vist need, kes kõige kahemõttelisemat juttu ajasid ja kelle peale publik saalis kõige rohkem naeris. Maria Annuse Mari oli ka minu meelest väga hästi mängitud. Selline lihtne ja töökas, kes samal ajal ei öelnud ka väikesest naljast ära. Ma mäletan, et raamatut lugedes ei hakanud mulle vastu see, et ta Andresega abiellus, aga nüüd lavastuses kaotas Mari selle teoga küll minu poolehoiu. Ei tea, kas see on tingitud sellest, et tol ajal olin ma liiga noor ja vaated elule olid teised, või mängis Maria Mari mulle peale Andresega abiellumist nii vastikuks?  Kärt Tammjärv sobis Krõõda rolli ka superhästi. Eriti meeldis ta mulle siis, kui ta kusagil kaugemal või kõrgemal oli, nii et ta päris valguse keskel ei olnud. Siis oli ta täpselt selline heledahäälne ja heledajuukseline Krõõt, nagu üks ehtne Krõõt olema peab. Lisaks veel kahvatu jume ja üsna lapseliku näoga. Kuigi need on küll näitleja välimusest tingitud eripärad, aga mul on tunne, et välimus andis rollile nii palju juurde, et Kärt ei pidanudki Krõõda mängimiseks rohkem väga palju enam pingutama. Mõnes kohas lihtsalt oli vaja veidi dramaatilisem nägu teha ja natuke ahastavalt karjuda ja oligi Krõõt valmis. Priit Stranberg Jussina, Karol Kuntsel Pearuna ja Veiko Porkanen noore Andresena olid ka väga head ja ehedad, kuid minu silmis jäid nad rohkem teiste varju. Üleüldse tundub mulle, et tegelikult jäid selles lavastuses kõik mehed naiste varju. Mehed küll arvavad, et nemad on perekonnapead ja nemad otsustavad kõike, kuid tegelikult toimub ikka kõik nii nagu naised tahavad.

Kui osad ütlevad, et "Tõde ja õigus" on väga masendav, siis mina näen seal ikkagi ka suurt armastuse lugu. Tegelikult võiksime meie tänapäeval ju väga paljuski Andresest ja Pearust ning nende elust eeskuju võtta. Kas meil ikka on vaja nii palju tööd teha, et õnnelikud olla? Mingil põhjusel arvame ka meie praegu, et tee tööd ja näe vaeva ning siis tuleb ka armastus. Tänapäeval on siiski armastus taandatud raha peale. Sest raha eest saab peaaegu kõike. Äkki peaks ka lihtsalt aja maha võtma ja minema laande ning kuulama, kuidas laas vastu kajab, kui seal hõigata, nagu seda tegi Krõõt oma lapsepõlves. Mina igatahes elasin laval toimuvale nii tuliselt kaasa, et kui vahepeal püssipaugud kõlasid, ma lausa hüppasin ehmatusest toolil. Pisaraid tuli päris palju siis, kui Krõõt ära suri ja ka siis kui Juss end üles poos. Mingil põhjusel tõid Krõõda ja Jussi surm lavastuses meelde ka viimasel ajal meie seast lahkunud näitlejad. Ma küll hetkel ei suuda peale teatri ühtegi muud seost leida, kuid ühel hetkel avastasin, et ma enam ei süvene üldse sellesse, mis laval toimub, vaid meenutan hoopis teisi näitlejaid. Siiski oli laval toimuv nii haarav, et kiskus mu mõtted kohe tõe ja õiguse juurde tagasi. Kindlasti tegi lavastuse haaravaks ka Urmas Lennuki tekst, mis kohati oligi nii kahemõtteline kui veel annab olla. Mõni nali oli ikka päris vasakule. Ja siis rõkkas publik saalis nii, et ilmselt ka Sadamateatri kõrval olev Emajõgi lainetas. Nagu tavaliselt mind enamasti need naljakohad kaasa ei haaranud. Siiski sain ka mina ikka vahel mõne naeruturtsatuse teha. Mulle tundub, et tekst oligi nii kahemõtteliseks tehtud sel põhjusel, et inimesed saaksid kurva ja morbiidse loo juures veidigi rõõmu tunda. Kuna mina ei vaadanud seda etendust kui äärmiselt masendavat etendust, vaid kui ühte armastuslugu ja lugu tõelisest eestlasest, siis ilmselt polnud mulle neid naerukohti ka vaja, et end lõbustada. 

Kui ma nüüd midagi ette tahan heita, siis loo alguse oleks võinud kuidagi teisiti lavastada. Nimelt algab etendus vana Andrese ja tema poja Andrese vestlusega sellest, miks Andres peaks ikka isakodu tagasi tulema. Andrese vastustest isale jäi mulle mulje, et teda on kusagil mujal ootamas armastus. Järgmisel hetkel räägib vana Andres oma surnud naise Krõõdaga. Ja siis kaob vana Andres, ning välja ilmub poeg Andres, kes läheb Krõõda juurde ja näitab talle Vargamäed. Mul läks alguses ikka päris tükk aega, enne kui ma sain aru et nüüd mängib Veiko Porkanen juba Andrest noorena, mitte vana Andrese poega Andrest. Alguses ma arvasin, et Kärt Tammjärv kehastab lisaks Krõõdale ka poeg Andrese armastatut. Siis kui nad hakkasid aga Vargamäele jõudmisest rääkima, sain alles aru, et nüüd mängib Porkanen juba poja asemel isa noorena. Sellele arusaamisele aitas muidugi kaasa ka kava, kus olid näitlejate nimede taga rollid välja toodud. Kuidagi väga segane tundus algus minu jaoks. Samas kui ma praegu seda kirja panen, siis ma mõtlen, et tegelikult oli see geniaalne algus. Seda võiski võtta kui sissejuhatust, kus vana Andres saadab poja kodust ära ja siis üksi jäädes hakkab oma elatud elu üle järele mõtlema. Kindlasti mõtles Andres sellele, et kui ta oleks oma elus midagi teistmoodi teinud, kas siis oleks Vargamäe praeguseks teine olnud ja kas siis oleks ehk poeg koju jäänud. Nagu Urmas Lennuk kavalehel kirjutas, siis võiksime me kõik proovida oma elu läbi vana Andrese silmade vaadata. Mina sellise ajugümnastikaga ilmselt hakkama ei saa, kuid ma proovin edaspidi oma seni elatud elule tagasi mõelda ja selle põhjal ehk tulevikus mõned otsused teisiti vastu võtta. 

Aga et nüüd mitte nii sünges meeleolus lõpetada, siis tahaksin veel kiita lavastuse muusikalist kujundust. Eriti meeldis mulle üks misantseen, kus muusika oli taustal veidi jõulisem ja näitlejad sel ajal laval lihtsalt tegutsesid. Kui muusika vait jäi, olid ka näitlejad paigal ja kui muusika mängima hakkas, tegutsesid ka näitlejad edasi. Samal ajal ei öelnud keegi ühtegi sõna. Ma võiks sellist hoogsa liikumise ja muusikaga ilma sõnadeta lavastust hea meelega vaadata. See oleks peaaegu nagu ballett, ainult selle vahega, et näitlejad lihtsalt liiguksid ja teeksid igapäevaseid asju, mitte ei tantsiks laval. Üles poodud Jussi laul, mida ta enda poomise ja ka Mari ning Andrese abiellumise ajal laulis, meeldis mulle ka väga. Lavakujunduses olevad kõrkjad mulle meeldisid, nendes oleks võinud rohkem tegevust toimuda. Eriti kui arvestada seda, et Vargamäed ümbritsesid sood. 

Mina igatahes olen rahul, et ma otsustasin seda lavastust vaatama minna. Tekitas jälle selle tunde, et tuleb see Tõde ja õigust täis maailm endale uuesti meelde tuletada. Kindlasti soovitan lavastust kõikidele neile, kes "Tõde ja õigust" lugenud on ja ilmselt meeldib see rohkem neile, kellele ka raamat meeldinud on. Rahul olen ma ka seepärast, et sain endale paar noort näitlejat nimekirja, kelle töödega tahaksin tulevikus veel kokku puutuda. Kindlasti ei soovita ma aga kõnealust lavastust nendele, kes tahaksid pigem kiiresti teatrist ära saada ja kellele meeldib pigem komöödia. Jah, ka selles lavastuses on nalja, kuid kindlasti mitte nii palju kui tavalistes komöödiates ning neile kes rohkem on komöödiate fännid võib see pidev tõest ja õigusest rääkimine lõpuks tüütavaks muutuda. Kui siiski 100% aus olla, siis ma ootasin lavastuselt veidi rohkem, eriti just nende kiitvate arvustuste pärast. Ju ma siis ei ole ikka päris seda kriitikute masti inimene, et mulle kõik asjad peale läheksid, mida kriitikud taevani kiidavad. Ma ei ütle, et see lavastus jama oli, sest nagu ma kirjutasin, siis ma jäin enamasti rahule ja kõik tunduski tore olevat, aga nüüd kui ma kogu oma postituse ja mõtted läbi olin lugenud, sain aru, et minule jäi midagi puudu. Kui ma nüüd ainult teaksin, mis puudu jäi. 

Sel korral tahaksin lõpetada vana Andrese sõnadega: "Kirikusse ja kõrtsi ei pea sa igakord minema, aga isakoju pead." Minu meelest võtab see lause kogu "Tõe ja õiguse" filosoofia väga hästi kokku ja tegelikult mulle see filosoofia päris meeldib.

Autor: Urmas Lennuk
Lavastaja: Tanel Jonas
Kunstnik: Kristina Lõuk
Muusika: Priit Strandberg
Mängisid:
Veiko Porkanen - noor Andres; poeg Andres
Karol Kuntsel - Pearu
Kärt Tammjärv - Krõõt
Jaanika Arum - Saunatädi; Kõrtsipreili; Lambasihver
Maria Annus - Mari
Riho Kütsar - Sauna-Madis; Kirikuõpetaja; Kõrtsmik; Kõrtsiline
Priit Strandberg - Juss
Aivar Tommingas - vana Andres

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Vanemuise kodulehelt SIIN

Loe edasi