Operetikuningas Imre Kálmán

  16. märtsil 2022 Rahvusooper Estonia külalisetendus Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses

Foto: Indrek Illus

Kui ma nägin, et Rahvusooper Estonia tuleb Põlvasse, siis ma teadsin kohe, et sellest võimalusest tuleb kinni haarata. Esiteks ei tee Estonia väga sageli väljasõiduetendusi ja teiseks, kui ikka operett koju kätte tuuakse, siis tuleb teatrisse minna. Kusjuures ma sellele ei mõelnud üldse, et operettides ja ooperites on lisaks lauljatele ka orkester laval. Ja nii Vanemuises kui Estonias on orkestri jaoks eraldi orkestriauk olemas, aga Põlvas seda ei ole. Või noh, vähemalt nii ma oleksin arvanud, kui ma oleksin orkestri olemasolule mõelnud, et kuhu Põlvas see orkester ära paigutatakse. See, et opereti jaoks on ka orkestrit vaja, sai mulle selgeks alles siis, kui ma saali sisenedes enda imestuseks nägin, et Põlva kultuurikeskuse laval on olemas orkestriauk. Hiljem kuulsin, et see oli maja 30-aastase ajaloo jooksul esimene kord, kus seda orkestriauku üldse kasutati.

Üldiselt olen ma Rahvusooperi majast alati äärmiselt positiivsete tunnetega tagasi välja tulnud. Ainult ühel korral, kui ma käisin muusikali „West Side Story“ vaatamas, olin ma veidi pettunud, aga kõik teised korrad olen ma ikka väga positiivse laengu sealt majast saanud. Ma isegi ei tea, kas põhjuseks on olnud nähtud lavastused, maja ise või siis mõlemad koos. Arvasin kogu aeg, et mulle ikkagi on lavastused meeldinud ja seega olid ka sel korral ootused kõrged. Kahjuks pidin sel korral pettuma.

Kõige enam valmistas mulle pettumust loo terviklikkus. Nagu pealkirjast näha võib, siis rääkis lugu Ungari päritolu heliloojast ja operetiliteratuuri suurkujust Imre Kálmánist ja tema loomingust. Kálmáni peetakse oma aja (ja ka hilisema aja) üheks viljakamaks operettide autoriks ja seetõttu võib teda ka operetikuningaks pidada. Lavastaja ja idee autor on Jaak Jõekallas, kes on tervikuks põiminud kokku vahetekstid Kálmáni elust ning muusikalised numbrid Kálmáni erinevatest operettidest. Laval näemegi Estonia ooperi- ning tantsusoliste esitamas operetinumbreid ning peamiselt esitasid vahetekste Helgi Sallo (kehastas Kálmáni naist Verat) ning Jaak Jõekallas (Imre Kálmán). Kohati sai vahetekstidest küll mingi ülevaate Kálmáni elust, kuid see ülevaade oli väga põgus ja oleks ehk suuremale operetiajaloo austajale huvi pakkunud. Tavaline inimene, kes läheb operetti kuulama/vaatama tahaks ikka näha rõõmsat meeleolu, ilusaid tantsunumbreid ja uhkeid kostüüme ning muidugi laulu näha ja kuulda.

Võimsa elamuse andsid just need samad äsja mainitud ilusad tantsunumbrid, uhked kostüümid ja lõbusad laulud. Aga võimas elamus oli iga üksiknumber eraldi vaadates. Päris mitmel korral mõtlesin ma, et küll need solistid on andekad. Üks asi on osata laulda, aga samal ajal veel tantsida ning ka karakternäitlejana silma paista, seda paljud ei suuda, aga kõik ooperisolistid said sellega suurepäraselt hakkama. Seega Kálmáni operettidest pärit numbrite esitused olid viimase peal ja pakkusid mulle täpselt selle sama võimsa elamuse, mida ma olen Rahvusooper Estoniast harjunud saama. Kui mõelda, et kõik see toimus minu väikeses kodulinnas, siis tundub see lausa uskumatuna. Mõned numbrid olid lausa nii lõbusad, et ajasid muigama. Kõige enam jäi meelde stseen, kus kelner daame (Juuli Lill ja Triin Ella) paksude põrsastega võrdles. Seega sai isegi veidi naeru kihistada.

Siiski jäi minu jaoks domineerima ebakõla vahetekstide ja operetinumbrite vahel ning seetõttu kahjuks üldmulje lavastusest nii positiivne polnud. Osalt oli näha, et ka solistidel oli laval ebamugav, sest kultuurikeskuse lava on nende harjumuspärasest lavast väiksem ja nii pidid solistid oma liikumisega üsna ettevaatlikud olema, et mitte orkestriauku kukkuda. Ometigi polnud see ebamugavus põhjus, miks mina soovitud emotsiooni ei saanud. Peamiselt häiriski mind see, et vahetekstidel ja näidatavatel operetikatkenditel polnud omavahel mitte mingisugust seost. Vahel justkui tekkis seos, sest Kálmán rääkis sellest, mis teda konkreetset operetti kirjutama inspireeris, kuid järgmisel hetkel tuli juba järgmine number teisest ooperist ja kogu seos oli läinud. Kui vahetekstid ja operetinumbrid oleksid omavahel paremini seotud, siis oleks ilmselt mulle lavastus tervikuna väga meeldinud. Ma muidugi tean muusikast ja muusikateatrist üsna vähe, ehk ei osanud ma lihtsalt seoseid teksti ning laulunumbrite vahel näha?

Ilmselt oli publikus ka palju teisi pettunud inimesi. Nimelt olen ma üsna kindel, et suur osa publikust tuli kohale just nimelt Helgi Sallo tõttu ja lootis teda laulmas kuulda. Kui JOKK-skeemi kasutada, siis teoreetiliselt me kuulsimegi Sallot laulmas, kuid see oli alles lavastuse lõpus ja siis kadus ka tema hääl üsna kiirelt teiste solistide tugevamate häälte varju. Seega ma julgeks öelda, et tegelikult me Sallot ikkagi laulmas ei kuulnud. Ma olen lugenud intervjuud, kus Sallo ise on öelnud, et teda enam laval laulmas ei kuule, kuna ta on enda (ja oma hääle) suhtes väga kriitiline ning leiab, et tema laulmine pole enam avalikkusele mõeldud. Seega olin ma veidi isegi üllatunud, et Sallo laulis. Samas need, kes ainult Sallo pärast kohale olid tulnud, olid kindlasti sellest vähesest laulmisest sügavalt pettunud, sest mingit uhket ja täies pikkuses aariat me Sallo esituses ei kuulnud.

Sellest hoolimata oli tegelikult õhtu meeleolukas ja pakkus praegusel raskel ajal silmailu ja uhket show-d. Mina lihtsalt läksin liiga suurte ootustega teatrisse ja pidin seetõttu natukene pettuma. Nüüd avastasin, et kavalehel on kirjas, et tegemist oli kontsertlavastusega. Kui vaadata seda õhtut kontserdina, siis oli tegemist tõesti äärmiselt nauditava kontserdiga, mis pakkus rohkesti positiivseid emotsioone. Kindlasti on see etendus, mis enamustele saalis viibinutele üsna kustumatu mulje jättis ja mida mäletatakse Põlvas veel pikka aega (kasvõi juba selle orkestriaugu pärast). Ma vist peaksin kavalehtedesse veidi rohkem süvenema, siis oleks ehk mõned pettumused teatrisaalis väiksemad.

 
Lavastaja ja idee autor: Jaak Jõekallas
Dirigent: Lauri Sirp
Kunstnik: Reili Evart
Valguskunstnik: Rasmus Rembel
Koreograaf: Hedi Pundonen
Kostüümid: Ülle Kogerman
Lavastuse assistent: Auri Jürna
Pianistid-repetiitorid: Riina Pikani, Tarmo Eespere, Jaanika Rand-Sirp
Laval:
Jaak Jõekallas – Imre Kálmán
Helgi Sallo – Vera Kálmán
Helen Lokuta – Vera Kálmán nooruses
Janne Ševtšenko – Krahvinna Ágnes Esterházy
Kadri Kõrvek – Primadonna
Tamar Nugis – Bariton
Mehis Tiits – Tenor; Noor Kálmán
Kristel Pärtna – Sopran
Kristina Vähi – Subrett
René Soom – Koomik; Natsiametnik
Urmas Põldma – Kelner
Triin Ella – I daam
Juuli Lill – II daam
Toomas Hark – Mimansiartist
Eesti Rahvusballeti ja Eesti Tantsuagentuuri tantsijad: Maigret Peetson, Tuuli Peremees, Allar Valge, Maria Uppin-Sarv, Jaroslav Galitski, Mehis Saaber, Endro Roosimäe, Argo Liik, Märt Agu
 
Rohkem infot lavastuse kohta leiab Rahvusooper Estonia kodulehelt SIIN