Lea

 14. märtsil 2022 Kuressaare Linnateatri külalisetendus Vanemuise väikeses majas

Foto: Mari-Liis Nellis

Kuigi maailmas on praegu ärevad ajad ja Ukraina sõda ei jäta ka mind külmaks, ei saa ma ära unustada meie enda emakeelt ja emakeelset kultuuri. Kes teab, kauaks meil veel seda emakeelset kultuuri jätkub. Kusjuures ma ei pea siin praegu isegi mitte nii palju sõjaohtu silmas, vaid pigem ülemaailmselt inglise keele võidukäiku ja emakeele muutumist estonglishiks. Niisiis tundus mulle igati kohane, et emakeelepäeval võiks teatrisse Juhan Smuuli näidendi “Lea” ainetel valminud Kuressaare Linnateatri lavastust “Lea” vaatama minna.

Käesolev Kuressaare Linnateatri lavastus on valminud Smuuli näidendi põhjal, kuna näidendi lavale toomise protsessi on kaasatud lavastusdramaturgina Sven Karja ja niisiis pole enam tegemist autentse näidendiga, kui lavastusdramaturg on autori materjalist üle käinud. Kas see oli õige otsus, eks seda peab iga teatrikülastaja ise otsustama. Mina isiklikult oleksin soovinud algupärasel tekstil põhinevat lavastust näha, sest praeguses versioonis jäi minu jaoks põhiline lugu (inimlikud suhted ja armastus, võim ning usk nende suhete mõjutajana) veidi nõrgaks ja kadus lisatud stseenide vahele ära.

Smuuli tekst keskendub 1941. aasta sõjale ja sellele, kuidas sõda puudutab lihtsaid Saaremaa inimesi. Kuidas käituda kui üks sulle kallis inimene on ühel pool rindejoont ja teine teisel pool rindejoont. Millisele poolele ise asuda ning kas noore neiu õnne ja armastuse otsingutest saab sõja tõttu hoopis võitlus elu, surma ja armastuse eest? Iseenesest on need küsimused tänapäeval väga aktuaalsed ja seega lisab praeguses ühiskonnas toimuv laval toimuvale huvitava nüansi. Muidugi polnud sõja teema nii tugevalt päevapoliitikasse tunginud sel perioodil, kui lavastus veel valmimisjärgus ja proovisaalis oli. Seega on kõik seosed lavalise tegevuse ja praeguse poliitika vahel ainult publiku tõlgendused ja lavastaja ega lavastudramaturg pole omalt poolt pidanud nende sündmuste lisamisega vaeva nägema. Kõik Smuuli põhistseenid on alles jäetud ja me näeme ikkagi terviklikku lugu, aga mulle jäi mulje, et juurde kirjutatud stseenid justkui vähendasid Smuuli teksti ja püüdsid tõsist draamat lõbusamaks muuta.

Kui mõelda sellele, et Smuuli teksti kolm märksõna võiksid olla armastus, usk ja võim, siis ilmselt tulebki need märksõnad tänapäeva inimestele veidi apetiitsemaks muuta. Kui palju on tänapäeval neid, kes tahaksid teatris usuküsimusi lahata? Võimumänge on ühiskonnaski nii palju, et seda ilmselt ka keegi teatris enam meelelahutusena näha ei taha. Ometigi hakatakse kohe etenduse alguses rääkima Noa laevast ja näitlejad ehitavad puidust lattide ja seinte abil vägagi Noa laeva meenutava konstruktsiooni. Korraks leidsin end mõttelt, et kui nii tugevalt Piibli ja usu motiivid sisse tuuakse, siis ei saa ma paljudest asjadest aru, kuna mul puudub vajalik usuline taust. Õnneks nii see siiski polnud ja endalegi üllatuseks suutsin lavakujunduses luua veel teisigi paralleele vaimuliku maailmaga. Näiteks meenutasid lavakujunduses kasutatud puidust latid mulle käsuraamatuid. Kuid tegelikkuses polnud see vist siiski päris minu enda peas tekkinud seos, vaid tegelased laval rääkisid mingil hetkel käsuraamatutest ja viitasid puidust lattidele. Eks usu teematikaga rohkem kursis olevad teatrikülastajad ilmselt leidsid veelgi vihjeid usule.

Lisaks käsuraamatutele täitsid puidust latid nii revolvri, rahakoti kui ka kardinate rolli. Kindlasti oli puidul omal ajal suur tähtsus ja  me ei saa ka tänapäeval puitu vähem tähtsaks pidada. Seega on Karmo Mende lavakujundus, mis koones ainult puidust, väga looduslik ja mõjuba samal ajal eestlasele koduselt ja omaselt. Ent siiski ei saa öelda, et paljas puit mõjuks lavakujunduses lihtsakoeliselt. Ilmselt saavad kõik saalisviibijad aru, et see puit on oluline. Miks muidu tuleb iga tegelane esimest korda (ja mõni ka mitmeid kordi) lavale ning temaga on kaasas suur puidust latt? Mida see puit täpselt sümboliseeris, ma aru ei saanud. Ühelt poolt tundus mulle, et puit ongi meie ise. Midagi, mille eest me ei saa põgeneda ja mis on meiega alati ja igal pool kaasas, ning mis pakub meile kaitset kui me seda vajame. Puit on juba ammustest aegadest olnud meile oluline ja seega annab puit meile sümboolselt raha põue, millega munade eest tasuda. Puit võib olla ka tapariist, millega vaenlane surmata. Kuid puit võib olla ka inglitiivad. Kõik oleneb vaatenurgast ja sellest, kes kuidas puitu kasutada tahab. Siiski meeldis mulle kõige rohkem ühe puidulati taha paigutatud kaamera, mis näitas näitlejate nägusid aeg-ajalt suures plaanis. Minu jaoks oli kõige efektsem vaatepilt, kus kaamera oli suunatud nn ümmargusele ekraanile ja nõnda tekkis kaamera ees toimuvast justkui kordus, mis liikus lõpmatusse välja. Mõned asjad lihtsalt näivad lõpmatutena, olgu selleks siis tunded või sündmused mis justkui ei näigi lõppevat.

Näiteks just Jürgen Ganseni kehastatud Saare Ruudi (kes nägi üsna ingli moodi välja) oli üks põhjustest, miks mulle jäi mulje justkui oleks Smuuli omaaegset teksti püütud lõbusamaks muuta. Kui muidu kandsid tegelased valdavalt hallides toonides riideid, siis valgeid sandaale, lühikesi pükse ja pluusi kandev Saare Ruudi mõjus ülejäänud tegelaste hulgas liiga positiivse ja silmatorkavana. Ta oli justkui hele päikeselaik hallis ja vihmases päevas. Koos Ruudiga ilmus sageli lavale ka Juhan Smuul ise, seda korda Tanel Tingi kehastuses. Enamus humoorikaid hetki tekkisidki siis, kui Saare Ruudi ja Smuul kahekesi laval olid. See polnud küll kõige humoorikam stseen, kuid mulle jäi Smuuli ja Ruudi kahekõnest kõige enam meelde koht, kus Smuul räägib, et ta on ka varem Volliga (Voldemar Panso) sama lavastust teinud ja Volli palus tal lõpu ümber teha ning just selline see lõpp saigi.

Äsja kirjeldatud stseen ühendab käesolevat lavastust esimese „Lea“ lavastusega, mis esietendus 1960. aastal Vanemuises ja mille lavastas Voldemar Panso. Just esimese lavastuse välja toomisel palus lavastaja Voldemar Panso Smuulil näidendi lõpp ümber kirjutada. Kuid kaudne seos on käesoleval, 2022. aastal valminud lavastusel, ka teise „Lea“ lavastusega, mis esietendus 1972. aastal Draamateatris. Nimelt mängis Draamateatri lavastuses Lead Katrin Karisma, kelle tütar Piret Krumm käesoelvas lavastuses sama rolli mängib. Seega on kõik kolm „Lea“ lavastust, mis Eesti kutselistes teatrites lavale on toodud, omavahel ühendatud. Seosed erinevate lavastuste vahel tekitavad kaudselt tunde, justkui oleks Smuul ka praegu kohal olnud ja käega katsutav, kuigi lavastus on pühendatud Smuuli 100. sünniaastapäevale ja Smuul pole enam ammu elavate kirjas.

Ometigi kõneleb Smuul veel viiskümmend aastat pärast oma surmagi publikuga. Kes väga varakult teatrisse on saabunud, leiab veneaegsest kirjaümbrikust käsitsi kirjutatud Juhan Smuuli luuletuse ja nõnda tundub justkui oleks kirjanik ise käsitsi kõikidele teatrisse tulnutele kirja kirjutanud. Kuigi tegemist on oskuslikult kujundatud kavalehega ja ma usun, et näiliselt kästsi kirjutatud luuletus ja kavaleht on tegelikult mingisugune peen kirjastiil, mida arvutil kirjutades on võimalik valida. Kes kavalehte ei ostnud või ei jõudnud sellega enne etenduse algust tutvuda, kohtuvad Smuuliga samuti. Veel enne, kui kell saab 19 ja ametlik etendus pihta algab, jalutab mööda lava ringi Juhan Smuul ja loeb publikule enda luulet. Ma usun, et selline kirjaniku „ellu äratamine“ on 100. sünniaastapäeva puhul igati vääriline tegu.

Kahjuks tundub, et algupärane Smuuli tekst oleks publikule (nende seas ka mulle) rohkem meeldinud. Praegused juurde kirjutatud stseenid lõhkusid minu jaoks lavastuse terviklikkust ja ühtlasi muutsid lavastuse pikemaks. Kuigi etendus kestab teatri andmetel 2h ja 25 minutit, kurtsid nii mitmedki teatrikülastajad, et etendus venib ja liigub aeglaselt edasi. Eks seda venima kippumise tunnet võimendasid ka ühtlaselt hall lavakujundus ja hallides toonides kostüümid, mis võisid veidi igavatena tunduda. Mulle tundub, et osalt võis tundes, justkui lavastus veniks, süüdi olla ka mõned kummalised otsused, mis lavastusega seoses tehtud. Näiteks vahepealsed laulud, millest mina ei saanud absoluutselt mitte ühtegi sõna aru (kuigi hääle võimendamiseks kasutati mikrofone) ja nii ma siis lihtsalt ootasin, millal see laulmine lõpeks, et ma jälle tekstist aru saaksin. Samuti mõjusid arusaamatult ja lavastust venitavalt need vahetekstid, mis tegelikult loo narratiivi seisukohast mitte midagi olulist lavastusele juurde ei andnud ja muutsid etenduse ainult pikemaks.

Näitlejatööde kohta ei oska ma midagi väga positiivset ega negatiivset välja tuua. Kõige positiivsem oli minu jaoks see, et ma nägin üle pika aja jälle Kristjan Sarve (kehastas Endel Aeru) lavalaudadel. Need vähesed korrad, mis ma teda teatrilaval näinud olen, mõjub Sarv alati üllatavalt ja seega on iga kord huvitav vaadata, et millega Sarv sel korral üllatab. Kuna mulle meeldivad tugevad naisekujud ja teadupärast on Saare naine see kõikse tugevam, siis kõige enam jäi silma Lea ema Maria Viires (Piret Rauk), kes hoolimata enda elus juhtunud mitmetest tragöödiatest, ei andnud alla ja tegi kõik, et talle kalleid inimesi kaitsta ja hoida. Meil kõigil võiks üks selline tubli Saare naine kodus tagalaks olla, kelle juurde maailmas toimuvate koleduste juurest saab minna kaitset otsima. Kuna mina käisin etendust vaatamas Vanemuise väikeses majas, siis tundus mulle, et külalisetendus mõjutas ka päris palju näitlejate mängu, sest lava ja maja ehitus on ikkagi võõrad ja seetõttu paistsid näitlejad laval veidi ebakindlatena. Aga sellest hoolimata oli üldpilt siiski terviklik ja nauditav ning paljud detailid ning nende eesmärk laval jõuab kohale alles hiljem.

Kes Juhan Smuuli loomingu vastu huvi tunnevad, siis soovitan sammud Kuressaare Linnateatrisse seada. Võib juhtuda, et esmapilgul tundub teile etendus halli, igava ja pikalevenivana, kuid tegelikkuses leiab mõtelda sooviv inimene sealt hulganisti mõtteainet. Tuleb välja, et mõned sündmused on ka 70 aastat hiljem sama aktuaalsed ja kõnetavad tänapäevalgi inimesi sarnaselt nagu 1941/42 aasta Saaremaal.

Autor: Juhan Smuul
Lavastaja: Elar Vahter
Kunstnik: Karmo Mende
Lavastusdramaturg: Sven Karja
Helilooja: Marianna Liik
Videokunstnik: Ave Palm
Liikumisjuht: Aare Pander
Osades:
Piret Krumm – Lea Viires
Piret Rauk – Maria Viires
Lee Trei – Juula
Kristjan Sarv – Endel Aer
Markus Habakukk – Esko Trahter
Jürgen Ganser – Saare Ruudi
Tanel Ting – Juhan Smuul

 
Esietendus Kuressaare Linnateatris 19. veebruaril 2022.
Rohkem infot lavastuse kohta leiab Kuressaare Linnateatri kodulehelt SIIN