Lea

 14. märtsil 2022 Kuressaare Linnateatri külalisetendus Vanemuise väikeses majas

Foto: Mari-Liis Nellis

Kuigi maailmas on praegu ärevad ajad ja Ukraina sõda ei jäta ka mind külmaks, ei saa ma ära unustada meie enda emakeelt ja emakeelset kultuuri. Kes teab, kauaks meil veel seda emakeelset kultuuri jätkub. Kusjuures ma ei pea siin praegu isegi mitte nii palju sõjaohtu silmas, vaid pigem ülemaailmselt inglise keele võidukäiku ja emakeele muutumist estonglishiks. Niisiis tundus mulle igati kohane, et emakeelepäeval võiks teatrisse Juhan Smuuli näidendi “Lea” ainetel valminud Kuressaare Linnateatri lavastust “Lea” vaatama minna.

Käesolev Kuressaare Linnateatri lavastus on valminud Smuuli näidendi põhjal, kuna näidendi lavale toomise protsessi on kaasatud lavastusdramaturgina Sven Karja ja niisiis pole enam tegemist autentse näidendiga, kui lavastusdramaturg on autori materjalist üle käinud. Kas see oli õige otsus, eks seda peab iga teatrikülastaja ise otsustama. Mina isiklikult oleksin soovinud algupärasel tekstil põhinevat lavastust näha, sest praeguses versioonis jäi minu jaoks põhiline lugu (inimlikud suhted ja armastus, võim ning usk nende suhete mõjutajana) veidi nõrgaks ja kadus lisatud stseenide vahele ära.

Smuuli tekst keskendub 1941. aasta sõjale ja sellele, kuidas sõda puudutab lihtsaid Saaremaa inimesi. Kuidas käituda kui üks sulle kallis inimene on ühel pool rindejoont ja teine teisel pool rindejoont. Millisele poolele ise asuda ning kas noore neiu õnne ja armastuse otsingutest saab sõja tõttu hoopis võitlus elu, surma ja armastuse eest? Iseenesest on need küsimused tänapäeval väga aktuaalsed ja seega lisab praeguses ühiskonnas toimuv laval toimuvale huvitava nüansi. Muidugi polnud sõja teema nii tugevalt päevapoliitikasse tunginud sel perioodil, kui lavastus veel valmimisjärgus ja proovisaalis oli. Seega on kõik seosed lavalise tegevuse ja praeguse poliitika vahel ainult publiku tõlgendused ja lavastaja ega lavastudramaturg pole omalt poolt pidanud nende sündmuste lisamisega vaeva nägema. Kõik Smuuli põhistseenid on alles jäetud ja me näeme ikkagi terviklikku lugu, aga mulle jäi mulje, et juurde kirjutatud stseenid justkui vähendasid Smuuli teksti ja püüdsid tõsist draamat lõbusamaks muuta.

Kui mõelda sellele, et Smuuli teksti kolm märksõna võiksid olla armastus, usk ja võim, siis ilmselt tulebki need märksõnad tänapäeva inimestele veidi apetiitsemaks muuta. Kui palju on tänapäeval neid, kes tahaksid teatris usuküsimusi lahata? Võimumänge on ühiskonnaski nii palju, et seda ilmselt ka keegi teatris enam meelelahutusena näha ei taha. Ometigi hakatakse kohe etenduse alguses rääkima Noa laevast ja näitlejad ehitavad puidust lattide ja seinte abil vägagi Noa laeva meenutava konstruktsiooni. Korraks leidsin end mõttelt, et kui nii tugevalt Piibli ja usu motiivid sisse tuuakse, siis ei saa ma paljudest asjadest aru, kuna mul puudub vajalik usuline taust. Õnneks nii see siiski polnud ja endalegi üllatuseks suutsin lavakujunduses luua veel teisigi paralleele vaimuliku maailmaga. Näiteks meenutasid lavakujunduses kasutatud puidust latid mulle käsuraamatuid. Kuid tegelikkuses polnud see vist siiski päris minu enda peas tekkinud seos, vaid tegelased laval rääkisid mingil hetkel käsuraamatutest ja viitasid puidust lattidele. Eks usu teematikaga rohkem kursis olevad teatrikülastajad ilmselt leidsid veelgi vihjeid usule.

Lisaks käsuraamatutele täitsid puidust latid nii revolvri, rahakoti kui ka kardinate rolli. Kindlasti oli puidul omal ajal suur tähtsus ja  me ei saa ka tänapäeval puitu vähem tähtsaks pidada. Seega on Karmo Mende lavakujundus, mis koones ainult puidust, väga looduslik ja mõjuba samal ajal eestlasele koduselt ja omaselt. Ent siiski ei saa öelda, et paljas puit mõjuks lavakujunduses lihtsakoeliselt. Ilmselt saavad kõik saalisviibijad aru, et see puit on oluline. Miks muidu tuleb iga tegelane esimest korda (ja mõni ka mitmeid kordi) lavale ning temaga on kaasas suur puidust latt? Mida see puit täpselt sümboliseeris, ma aru ei saanud. Ühelt poolt tundus mulle, et puit ongi meie ise. Midagi, mille eest me ei saa põgeneda ja mis on meiega alati ja igal pool kaasas, ning mis pakub meile kaitset kui me seda vajame. Puit on juba ammustest aegadest olnud meile oluline ja seega annab puit meile sümboolselt raha põue, millega munade eest tasuda. Puit võib olla ka tapariist, millega vaenlane surmata. Kuid puit võib olla ka inglitiivad. Kõik oleneb vaatenurgast ja sellest, kes kuidas puitu kasutada tahab. Siiski meeldis mulle kõige rohkem ühe puidulati taha paigutatud kaamera, mis näitas näitlejate nägusid aeg-ajalt suures plaanis. Minu jaoks oli kõige efektsem vaatepilt, kus kaamera oli suunatud nn ümmargusele ekraanile ja nõnda tekkis kaamera ees toimuvast justkui kordus, mis liikus lõpmatusse välja. Mõned asjad lihtsalt näivad lõpmatutena, olgu selleks siis tunded või sündmused mis justkui ei näigi lõppevat.

Näiteks just Jürgen Ganseni kehastatud Saare Ruudi (kes nägi üsna ingli moodi välja) oli üks põhjustest, miks mulle jäi mulje justkui oleks Smuuli omaaegset teksti püütud lõbusamaks muuta. Kui muidu kandsid tegelased valdavalt hallides toonides riideid, siis valgeid sandaale, lühikesi pükse ja pluusi kandev Saare Ruudi mõjus ülejäänud tegelaste hulgas liiga positiivse ja silmatorkavana. Ta oli justkui hele päikeselaik hallis ja vihmases päevas. Koos Ruudiga ilmus sageli lavale ka Juhan Smuul ise, seda korda Tanel Tingi kehastuses. Enamus humoorikaid hetki tekkisidki siis, kui Saare Ruudi ja Smuul kahekesi laval olid. See polnud küll kõige humoorikam stseen, kuid mulle jäi Smuuli ja Ruudi kahekõnest kõige enam meelde koht, kus Smuul räägib, et ta on ka varem Volliga (Voldemar Panso) sama lavastust teinud ja Volli palus tal lõpu ümber teha ning just selline see lõpp saigi.

Äsja kirjeldatud stseen ühendab käesolevat lavastust esimese „Lea“ lavastusega, mis esietendus 1960. aastal Vanemuises ja mille lavastas Voldemar Panso. Just esimese lavastuse välja toomisel palus lavastaja Voldemar Panso Smuulil näidendi lõpp ümber kirjutada. Kuid kaudne seos on käesoleval, 2022. aastal valminud lavastusel, ka teise „Lea“ lavastusega, mis esietendus 1972. aastal Draamateatris. Nimelt mängis Draamateatri lavastuses Lead Katrin Karisma, kelle tütar Piret Krumm käesoelvas lavastuses sama rolli mängib. Seega on kõik kolm „Lea“ lavastust, mis Eesti kutselistes teatrites lavale on toodud, omavahel ühendatud. Seosed erinevate lavastuste vahel tekitavad kaudselt tunde, justkui oleks Smuul ka praegu kohal olnud ja käega katsutav, kuigi lavastus on pühendatud Smuuli 100. sünniaastapäevale ja Smuul pole enam ammu elavate kirjas.

Ometigi kõneleb Smuul veel viiskümmend aastat pärast oma surmagi publikuga. Kes väga varakult teatrisse on saabunud, leiab veneaegsest kirjaümbrikust käsitsi kirjutatud Juhan Smuuli luuletuse ja nõnda tundub justkui oleks kirjanik ise käsitsi kõikidele teatrisse tulnutele kirja kirjutanud. Kuigi tegemist on oskuslikult kujundatud kavalehega ja ma usun, et näiliselt kästsi kirjutatud luuletus ja kavaleht on tegelikult mingisugune peen kirjastiil, mida arvutil kirjutades on võimalik valida. Kes kavalehte ei ostnud või ei jõudnud sellega enne etenduse algust tutvuda, kohtuvad Smuuliga samuti. Veel enne, kui kell saab 19 ja ametlik etendus pihta algab, jalutab mööda lava ringi Juhan Smuul ja loeb publikule enda luulet. Ma usun, et selline kirjaniku „ellu äratamine“ on 100. sünniaastapäeva puhul igati vääriline tegu.

Kahjuks tundub, et algupärane Smuuli tekst oleks publikule (nende seas ka mulle) rohkem meeldinud. Praegused juurde kirjutatud stseenid lõhkusid minu jaoks lavastuse terviklikkust ja ühtlasi muutsid lavastuse pikemaks. Kuigi etendus kestab teatri andmetel 2h ja 25 minutit, kurtsid nii mitmedki teatrikülastajad, et etendus venib ja liigub aeglaselt edasi. Eks seda venima kippumise tunnet võimendasid ka ühtlaselt hall lavakujundus ja hallides toonides kostüümid, mis võisid veidi igavatena tunduda. Mulle tundub, et osalt võis tundes, justkui lavastus veniks, süüdi olla ka mõned kummalised otsused, mis lavastusega seoses tehtud. Näiteks vahepealsed laulud, millest mina ei saanud absoluutselt mitte ühtegi sõna aru (kuigi hääle võimendamiseks kasutati mikrofone) ja nii ma siis lihtsalt ootasin, millal see laulmine lõpeks, et ma jälle tekstist aru saaksin. Samuti mõjusid arusaamatult ja lavastust venitavalt need vahetekstid, mis tegelikult loo narratiivi seisukohast mitte midagi olulist lavastusele juurde ei andnud ja muutsid etenduse ainult pikemaks.

Näitlejatööde kohta ei oska ma midagi väga positiivset ega negatiivset välja tuua. Kõige positiivsem oli minu jaoks see, et ma nägin üle pika aja jälle Kristjan Sarve (kehastas Endel Aeru) lavalaudadel. Need vähesed korrad, mis ma teda teatrilaval näinud olen, mõjub Sarv alati üllatavalt ja seega on iga kord huvitav vaadata, et millega Sarv sel korral üllatab. Kuna mulle meeldivad tugevad naisekujud ja teadupärast on Saare naine see kõikse tugevam, siis kõige enam jäi silma Lea ema Maria Viires (Piret Rauk), kes hoolimata enda elus juhtunud mitmetest tragöödiatest, ei andnud alla ja tegi kõik, et talle kalleid inimesi kaitsta ja hoida. Meil kõigil võiks üks selline tubli Saare naine kodus tagalaks olla, kelle juurde maailmas toimuvate koleduste juurest saab minna kaitset otsima. Kuna mina käisin etendust vaatamas Vanemuise väikeses majas, siis tundus mulle, et külalisetendus mõjutas ka päris palju näitlejate mängu, sest lava ja maja ehitus on ikkagi võõrad ja seetõttu paistsid näitlejad laval veidi ebakindlatena. Aga sellest hoolimata oli üldpilt siiski terviklik ja nauditav ning paljud detailid ning nende eesmärk laval jõuab kohale alles hiljem.

Kes Juhan Smuuli loomingu vastu huvi tunnevad, siis soovitan sammud Kuressaare Linnateatrisse seada. Võib juhtuda, et esmapilgul tundub teile etendus halli, igava ja pikalevenivana, kuid tegelikkuses leiab mõtelda sooviv inimene sealt hulganisti mõtteainet. Tuleb välja, et mõned sündmused on ka 70 aastat hiljem sama aktuaalsed ja kõnetavad tänapäevalgi inimesi sarnaselt nagu 1941/42 aasta Saaremaal.

Autor: Juhan Smuul
Lavastaja: Elar Vahter
Kunstnik: Karmo Mende
Lavastusdramaturg: Sven Karja
Helilooja: Marianna Liik
Videokunstnik: Ave Palm
Liikumisjuht: Aare Pander
Osades:
Piret Krumm – Lea Viires
Piret Rauk – Maria Viires
Lee Trei – Juula
Kristjan Sarv – Endel Aer
Markus Habakukk – Esko Trahter
Jürgen Ganser – Saare Ruudi
Tanel Ting – Juhan Smuul

 
Esietendus Kuressaare Linnateatris 19. veebruaril 2022.
Rohkem infot lavastuse kohta leiab Kuressaare Linnateatri kodulehelt SIIN

Loe edasi

Paljasjalgne Debora

16.mail 2017 Kuressaare Linnateatri külalisetendus Vanemuise väikeses majas

Foto: Fotoliis

Ma ei mäletagi enam, millal mul selline tunne oli, et nii kui mängukava lahti võtan, siis muudkui tahakski ainult teatris käia. Praegu igatahes on jälle see periood peal. Nii ma siis avastasingi, et Kuressaare Linnateater tuleb oma lavastusega "Paljasjalgne Debora" Tartusse. Ma pole ühtegi Kuressaare Linnateatri lavastust kunagi varem näinud. Mingeid kiidusõnu vist olen siit-sealt kuulnud nende kohta. Ometigi teadsin ma kohe, et seda lavastust tahan ma vaadata. Ja nii sündiski.

Etteruttavalt võin juba ära öelda, et igati tore õhtu oli. Ma ei tea, kus ma vahepeal käinud olen (ilmselt igal pool mujal, kui Vanemuise väikeses majas), aga nii tore oli jälle üle pika aja neid tuttavaid publikuteenindajaid näha. Ma ilmselgelt käin liiga palju väikeses majas, kui ma ainult sealseid töötajaid kõige paremini ära tunnen. Tegelikult tunnen mõned teised ka ära, aga väikeses majas on mu meelest kõige sõbralikumad teenindajad. Lisaks sattusid mulle saalis mõlemale poole kõrvale istuma soliidsed vanemad prouad, kes mulle kõrvale istudes viisakalt "Tere õhtust" ütlesid ja pärast lahkudes "Head õhtut" soovisid. Ma olen teatris palju käinud, kuid sellist võhivõõraste viisakust pole ma varem kohanud. Aga see oli nii tore. Olgu, ma alguses olin ikka natukene ehmunud ka, et ma ju ei tunnegiseda inimest ja miks ta mind teretab. Ma peaks seda järgmine kord teatrisse minnes katsetama. Kaks võimalust: ma kas teen ka teistel tuju heaks või vaatavad nad mind nagu napakat, et miks ma neid teretan, kuigi me ei tunnegi teineteist. 

Ja siis oli see aeg käes, kus saal läks pimedaks ning sai etendust nautima hakata. Nii kui vana Debora (Piret Rauk) lavale tuli, mõtlesin ma, et mida põrgut ma siia teatrisse tulin. Kas ma siis ei mõelnud sellele, et kui Debora Vaarandi oli luuletaja, et siis on kogu lavastus luulevormis. Jah, ma olen selline imelik, kes väga ei armasta värssvormis rääkimist, sest see nõuab mul pingutust, et jutust aru saada. Mitte, et mul selle pingutuse vastu otseselt midagi oleks, aga mu meelest värrsvormis lavastuse vaatamine nõuab endalt mingit eelhäälestust, nagu balletti vaatamine. Ja selleks ma eile valmistunud ei olnud.

Õnneks ikkagi räägiti lavastuses normaalselt. Vahele siiski loeti luuletusi ka, aga see mind sel hetkel enam ei häirinud. Ma arvan, et etendus oli mingi 5 minutit kestnud, kui ma juba mõtlesin, et jumal tänatud, et ma end teatrisse ajasin. Nii head lavastust ei ole ma tükk aega näinud. Ma ei oska isegi ühtegi konkreetset asja välja tuua, miks mulle see lavastus meeldis. Kogu komplekt kokku oli aga lihtsalt suurepärane ja muutis mu toredalt alanud õhtu veelgi toredamaks. Ilmselt olid üheks põhjuseks näitlejad. Kui ma hoolega mõtlen, siis olin nendest viiest laval varem improteatri etenduses näinud ainult Merilin Kirbitsat. No ja improteater ja klassikaline teater on ikka midagi täiesti erinevat. Teised olid minu jaoks jumala tume maa. Andres Raag ja Piret Rauk olid küll telerist tuttavad (mul isegi ei tule ühtegi konkreetset tegelast meelde, keda nad telekas mänginud on), kuid teler ja teater pole minu jaoks võrreldavad. Seega olid näitlejad oma karakteritega huvitavad vaadata. Ei olnud minu jaoks seda igavaks muutuvat "teeme igas lavastuses samu liigutusi ja kasutame sama intonatsiooni". Üks asi oli kindlasti see, et näitlejad olid minu jaoks avastamata, kuid päris kindlalt julgen ma väita, et näitlejad olid ka niisama igati tasemel. 

Ma isegi julgeksin väita, et Andres Raag tegi Juhan Smuuli mängides korraliku karakterrolli. Kohati meenutas Smuul mulle oma prillide ja barettiga kunagise kanal 2 hittsaate Zorrot. Ja see inisev hääl ja rõõmus ning muretu hoiak olid väga kaasahaaravad. Samas Aadu Hint (Arvi Mägi) tundus vastupidiselt Smuulile hästi korralik ja kohati igav mees. Mingi hetk ma isegi mõtlesin, et kas Arvi Mägi üldse näidelda oskab, et see Hint on nii igav. Siis ma sain aru, et ilmselt Aadu Hint oligi selline korralikult igav/igavalt korralik mees. Nende kahe väga erineva mehe omavahelist suhtelmist ja isegi duelli oli väga põnev jälgida. Lisaks kahele eriilmelisele mehele oli laval ka kaks eriilmelist Deborat. Üks noor 24 aastane Debora, kes oli parajalt lapsik ja naiivne, kuid siiski oma põhimõtetele kindlaks jääv. Teine juba vana ja kogenud ning elutarkust täis Debora, kes oma elule tagasi vaatas. Nii nagu oli kahe mehe vestlusi väga huvitav jälgida, oli ka kahe Debora omavahelist vestlust ja kohati siseheitlusi huvitav vaadata. Lisaks käis lavalt läbi ka Aarne Mägi, kes kehastas Anton Vaarandit ja Alo Hoidret. Kuna nende meeste roll Debora elus ei olnud nii suur kui Smuulil ja Hindil, siis oli neid laval näha ainult vilksamisi. Seega need tegelased ja ühtlasi ka neid kehastanud Aarne Mägi jätsid mu üsna külmaks. Oleks ka ilma nendeta hakkama saanud, kuigi ajaloo või kirjandusloo vaatepunktist oli neid ilmselt vajalik käsitleda.

Lisaks äärmiselt kaasahaaravatele tegelaskujudele oli Urmas Lennuki poolt kirjutatud tekst äämiselt nauditav. Lennukile iseloomulikult oli ajalooliste sündmustega läbisegi kajastatud ka tänapäevaseid sündmusi ning ei puudunud ka huumor. Järjekordselt ei ole mul kõik need naljad meeles, aga neid oli nii palju ka, et kõiki poleks ma meelde suutnud ikka jätta. Põhimõtteliselt oligi lugu nii üles ehitatud, et oma 100 aasta sünniaastapäevaks kutsus Debora enda juurde talle tema eluajal olulised olnud mehed. Nii nad seal siis meenutasid oma elatud elu. Nende meenutuste käigus saigi publik kiire ülevaate Debora Vaarandi elust ja mingil määral ka Aadu Hindi ja Juhan Smuuli elust. Kes nüüd kardab, et lavastus liiga kirjanduslikuks muutub, siis seda kartma ei pea. Nagu ma juba kirjutasin, siis on ajaloolised meenutused sageli läbi huumoriprisma meenutatud ja ei puudu ka tänapäevased sündmused. Igatahes ühel hetkel võisin ma saalis istuda hiirvaikselt ja mõelda pingsalt lavalt kostvate luuleridade või tegelase elusaatuse peale ja järgmisel hetkel vappusin ma koos ülejäänud saaliga naerukrampides. Ja nii praktiliselt kogu kaks tundi, mis etendus kestis.

Igatahes oli lisaks väga heale tekstile ja näitlejatööle suurepärast tööd teinud ka lavastaja Raivo Trass. Ega näitlejatöö ju ilma lavastajata ei tule. Ma küll ei ole ühtegi lavastuses käsitletud kirjanikust oma silmaga näinud, kuid kui vaadata neid pilte, mis etenduse ajal taustaks jooksid, siis oli lavastaja suutnud üsna sarnased näitlejad valida. Või olid grimmeerijad/juuksurid nad lihtsalt nii sarnaseks teinud. Kuigi mingi loomulik sarnasus paistis ka ikka olemas olevat. Lisaks oli etenduse tempo päris korralik. Esimene vaatus sai läbi nagu linnulennult. Siiski teine vaatus jäi minu meelest veidi toppama ja ei olnud sündmused enam nii hoogsad kui esimeses vaatuses. Samas kas see oli kogemata või oligi see taotluslik, kuna ajalises mõttes oli Debora teises vaatuses vanem ja ehk ei tormanud nii palju ringi, kui nooruses. Seda teab ainult lavastaja. Igatahes oli lavastus nii hästi lavastatud, et vaheajal oli teatri koridoris näha ainult rõõmsaid ja naerusuiseid külastajaid. Kui ma tavaliselt ikka kuulen vaheajal või peale etenduse lõppu mõnda kriitikanoolt nähtud lavastuse kohta, siis sel korral seda ei juhtunud. Järelikult pole ma ainus, kes etendusega rahule jäi. 

Kui ma enne etenduse algust kuulsin siit-sealt, et täna on teatrisse tulnud ainult kirjandushuvilised, siis ma hakkasin tõesti veidi kartma, et äkki mul on liiga igav teatris. Kartsin, et juhtub nii nagu viimane kord "Vaim masinas" etenduse ajal, kus ma tõesti tundsin, et tegemist on ajalooliselt liiga raske etendusega minu jaoks. Seekord seda siiski ei juhtunud. Ma sain hoopis enda lugemisnimekirja paar raamatut juurde. Kindlasti tahan ma kõik need raamatud läbi lugeda, mida lavastuses kõige rohkem käsitleti. Aga kas selline huvi raamatute vastu näitab seda, et ma olen ka kirjandushuviline? Äkki mul seepärast ei olnudki igav, et ma olen ka kirjandushuviline? Siiski julgen ma nendele küsimsutele vastata eitavalt ja soovitada etendust ka nendele, kes erilised kirjandushuvilised ei ole. Nende jaoks aga, kellele kirjandus ja teater meeldivad, peaks see lavastus aga lausa kohustuslik olema. Seega kes Saaremaale satuvad, siis hoidke Kuressaare Linnateatri mängukaval silm peal. Mängukaval tasub niisama ka silma peal hoida, sest äkki satuvad nad just teie kodukanti külalisetendust andma.

Autor: Urmas Lennuk

Lavastaja: Raivo Trass

Kunstnik: Jaak Vaus

Muusikaline kujundaja: Feliks Kütt

Mängisid:

Merilin Kirbits - noor Debora

Piret Rauk - vana Debora

Andres Raag - Juhan Smuul

Arvi Mägi - Aadu Hint

Aarne Mägi - Anton Vaarandi; Alo Hoidre

Rohkem infot Kuressaare Linnateatri kodulehelt SIIN

Loe edasi