Paljasjalgne Debora

16.mail 2017 Kuressaare Linnateatri külalisetendus Vanemuise väikeses majas

Foto: Fotoliis

Ma ei mäletagi enam, millal mul selline tunne oli, et nii kui mängukava lahti võtan, siis muudkui tahakski ainult teatris käia. Praegu igatahes on jälle see periood peal. Nii ma siis avastasingi, et Kuressaare Linnateater tuleb oma lavastusega "Paljasjalgne Debora" Tartusse. Ma pole ühtegi Kuressaare Linnateatri lavastust kunagi varem näinud. Mingeid kiidusõnu vist olen siit-sealt kuulnud nende kohta. Ometigi teadsin ma kohe, et seda lavastust tahan ma vaadata. Ja nii sündiski.

Etteruttavalt võin juba ära öelda, et igati tore õhtu oli. Ma ei tea, kus ma vahepeal käinud olen (ilmselt igal pool mujal, kui Vanemuise väikeses majas), aga nii tore oli jälle üle pika aja neid tuttavaid publikuteenindajaid näha. Ma ilmselgelt käin liiga palju väikeses majas, kui ma ainult sealseid töötajaid kõige paremini ära tunnen. Tegelikult tunnen mõned teised ka ära, aga väikeses majas on mu meelest kõige sõbralikumad teenindajad. Lisaks sattusid mulle saalis mõlemale poole kõrvale istuma soliidsed vanemad prouad, kes mulle kõrvale istudes viisakalt "Tere õhtust" ütlesid ja pärast lahkudes "Head õhtut" soovisid. Ma olen teatris palju käinud, kuid sellist võhivõõraste viisakust pole ma varem kohanud. Aga see oli nii tore. Olgu, ma alguses olin ikka natukene ehmunud ka, et ma ju ei tunnegiseda inimest ja miks ta mind teretab. Ma peaks seda järgmine kord teatrisse minnes katsetama. Kaks võimalust: ma kas teen ka teistel tuju heaks või vaatavad nad mind nagu napakat, et miks ma neid teretan, kuigi me ei tunnegi teineteist. 

Ja siis oli see aeg käes, kus saal läks pimedaks ning sai etendust nautima hakata. Nii kui vana Debora (Piret Rauk) lavale tuli, mõtlesin ma, et mida põrgut ma siia teatrisse tulin. Kas ma siis ei mõelnud sellele, et kui Debora Vaarandi oli luuletaja, et siis on kogu lavastus luulevormis. Jah, ma olen selline imelik, kes väga ei armasta värssvormis rääkimist, sest see nõuab mul pingutust, et jutust aru saada. Mitte, et mul selle pingutuse vastu otseselt midagi oleks, aga mu meelest värrsvormis lavastuse vaatamine nõuab endalt mingit eelhäälestust, nagu balletti vaatamine. Ja selleks ma eile valmistunud ei olnud.

Õnneks ikkagi räägiti lavastuses normaalselt. Vahele siiski loeti luuletusi ka, aga see mind sel hetkel enam ei häirinud. Ma arvan, et etendus oli mingi 5 minutit kestnud, kui ma juba mõtlesin, et jumal tänatud, et ma end teatrisse ajasin. Nii head lavastust ei ole ma tükk aega näinud. Ma ei oska isegi ühtegi konkreetset asja välja tuua, miks mulle see lavastus meeldis. Kogu komplekt kokku oli aga lihtsalt suurepärane ja muutis mu toredalt alanud õhtu veelgi toredamaks. Ilmselt olid üheks põhjuseks näitlejad. Kui ma hoolega mõtlen, siis olin nendest viiest laval varem improteatri etenduses näinud ainult Merilin Kirbitsat. No ja improteater ja klassikaline teater on ikka midagi täiesti erinevat. Teised olid minu jaoks jumala tume maa. Andres Raag ja Piret Rauk olid küll telerist tuttavad (mul isegi ei tule ühtegi konkreetset tegelast meelde, keda nad telekas mänginud on), kuid teler ja teater pole minu jaoks võrreldavad. Seega olid näitlejad oma karakteritega huvitavad vaadata. Ei olnud minu jaoks seda igavaks muutuvat "teeme igas lavastuses samu liigutusi ja kasutame sama intonatsiooni". Üks asi oli kindlasti see, et näitlejad olid minu jaoks avastamata, kuid päris kindlalt julgen ma väita, et näitlejad olid ka niisama igati tasemel. 

Ma isegi julgeksin väita, et Andres Raag tegi Juhan Smuuli mängides korraliku karakterrolli. Kohati meenutas Smuul mulle oma prillide ja barettiga kunagise kanal 2 hittsaate Zorrot. Ja see inisev hääl ja rõõmus ning muretu hoiak olid väga kaasahaaravad. Samas Aadu Hint (Arvi Mägi) tundus vastupidiselt Smuulile hästi korralik ja kohati igav mees. Mingi hetk ma isegi mõtlesin, et kas Arvi Mägi üldse näidelda oskab, et see Hint on nii igav. Siis ma sain aru, et ilmselt Aadu Hint oligi selline korralikult igav/igavalt korralik mees. Nende kahe väga erineva mehe omavahelist suhtelmist ja isegi duelli oli väga põnev jälgida. Lisaks kahele eriilmelisele mehele oli laval ka kaks eriilmelist Deborat. Üks noor 24 aastane Debora, kes oli parajalt lapsik ja naiivne, kuid siiski oma põhimõtetele kindlaks jääv. Teine juba vana ja kogenud ning elutarkust täis Debora, kes oma elule tagasi vaatas. Nii nagu oli kahe mehe vestlusi väga huvitav jälgida, oli ka kahe Debora omavahelist vestlust ja kohati siseheitlusi huvitav vaadata. Lisaks käis lavalt läbi ka Aarne Mägi, kes kehastas Anton Vaarandit ja Alo Hoidret. Kuna nende meeste roll Debora elus ei olnud nii suur kui Smuulil ja Hindil, siis oli neid laval näha ainult vilksamisi. Seega need tegelased ja ühtlasi ka neid kehastanud Aarne Mägi jätsid mu üsna külmaks. Oleks ka ilma nendeta hakkama saanud, kuigi ajaloo või kirjandusloo vaatepunktist oli neid ilmselt vajalik käsitleda.

Lisaks äärmiselt kaasahaaravatele tegelaskujudele oli Urmas Lennuki poolt kirjutatud tekst äämiselt nauditav. Lennukile iseloomulikult oli ajalooliste sündmustega läbisegi kajastatud ka tänapäevaseid sündmusi ning ei puudunud ka huumor. Järjekordselt ei ole mul kõik need naljad meeles, aga neid oli nii palju ka, et kõiki poleks ma meelde suutnud ikka jätta. Põhimõtteliselt oligi lugu nii üles ehitatud, et oma 100 aasta sünniaastapäevaks kutsus Debora enda juurde talle tema eluajal olulised olnud mehed. Nii nad seal siis meenutasid oma elatud elu. Nende meenutuste käigus saigi publik kiire ülevaate Debora Vaarandi elust ja mingil määral ka Aadu Hindi ja Juhan Smuuli elust. Kes nüüd kardab, et lavastus liiga kirjanduslikuks muutub, siis seda kartma ei pea. Nagu ma juba kirjutasin, siis on ajaloolised meenutused sageli läbi huumoriprisma meenutatud ja ei puudu ka tänapäevased sündmused. Igatahes ühel hetkel võisin ma saalis istuda hiirvaikselt ja mõelda pingsalt lavalt kostvate luuleridade või tegelase elusaatuse peale ja järgmisel hetkel vappusin ma koos ülejäänud saaliga naerukrampides. Ja nii praktiliselt kogu kaks tundi, mis etendus kestis.

Igatahes oli lisaks väga heale tekstile ja näitlejatööle suurepärast tööd teinud ka lavastaja Raivo Trass. Ega näitlejatöö ju ilma lavastajata ei tule. Ma küll ei ole ühtegi lavastuses käsitletud kirjanikust oma silmaga näinud, kuid kui vaadata neid pilte, mis etenduse ajal taustaks jooksid, siis oli lavastaja suutnud üsna sarnased näitlejad valida. Või olid grimmeerijad/juuksurid nad lihtsalt nii sarnaseks teinud. Kuigi mingi loomulik sarnasus paistis ka ikka olemas olevat. Lisaks oli etenduse tempo päris korralik. Esimene vaatus sai läbi nagu linnulennult. Siiski teine vaatus jäi minu meelest veidi toppama ja ei olnud sündmused enam nii hoogsad kui esimeses vaatuses. Samas kas see oli kogemata või oligi see taotluslik, kuna ajalises mõttes oli Debora teises vaatuses vanem ja ehk ei tormanud nii palju ringi, kui nooruses. Seda teab ainult lavastaja. Igatahes oli lavastus nii hästi lavastatud, et vaheajal oli teatri koridoris näha ainult rõõmsaid ja naerusuiseid külastajaid. Kui ma tavaliselt ikka kuulen vaheajal või peale etenduse lõppu mõnda kriitikanoolt nähtud lavastuse kohta, siis sel korral seda ei juhtunud. Järelikult pole ma ainus, kes etendusega rahule jäi. 

Kui ma enne etenduse algust kuulsin siit-sealt, et täna on teatrisse tulnud ainult kirjandushuvilised, siis ma hakkasin tõesti veidi kartma, et äkki mul on liiga igav teatris. Kartsin, et juhtub nii nagu viimane kord "Vaim masinas" etenduse ajal, kus ma tõesti tundsin, et tegemist on ajalooliselt liiga raske etendusega minu jaoks. Seekord seda siiski ei juhtunud. Ma sain hoopis enda lugemisnimekirja paar raamatut juurde. Kindlasti tahan ma kõik need raamatud läbi lugeda, mida lavastuses kõige rohkem käsitleti. Aga kas selline huvi raamatute vastu näitab seda, et ma olen ka kirjandushuviline? Äkki mul seepärast ei olnudki igav, et ma olen ka kirjandushuviline? Siiski julgen ma nendele küsimsutele vastata eitavalt ja soovitada etendust ka nendele, kes erilised kirjandushuvilised ei ole. Nende jaoks aga, kellele kirjandus ja teater meeldivad, peaks see lavastus aga lausa kohustuslik olema. Seega kes Saaremaale satuvad, siis hoidke Kuressaare Linnateatri mängukaval silm peal. Mängukaval tasub niisama ka silma peal hoida, sest äkki satuvad nad just teie kodukanti külalisetendust andma.

Autor: Urmas Lennuk

Lavastaja: Raivo Trass

Kunstnik: Jaak Vaus

Muusikaline kujundaja: Feliks Kütt

Mängisid:

Merilin Kirbits - noor Debora

Piret Rauk - vana Debora

Andres Raag - Juhan Smuul

Arvi Mägi - Aadu Hint

Aarne Mägi - Anton Vaarandi; Alo Hoidre

Rohkem infot Kuressaare Linnateatri kodulehelt SIIN