 |
| Pilt pärit Tallinna Linnateatri kodulehelt |
Puhkus
on ikka nii tore aeg. Muudkui saab teatris käia. Ma teen nüüd selle mai kuuga
vist oma terve senise viie kuu teatrikülastused tagasi. Nagu ma eelmises
postituses (SIIN)
kirjutasin, siis viimasel ajal lõpeb mängukavade vaatamine teatrikülastusega.
Nii ma siis avastasingi, et kõikvõimas Tallinna Linnateater tuleb Põlvasse
külalisetendust andma. Ja nii uskumatu, kui see ka polnud, siis piletid olid
täitsa saadaval. Mis siis muud, kui tuli pilet ära osta, autole hääled sisse
panna ja Põlvasse teatrisse sõita. Nii siis juhtuski, et mais vaatasin järjest
kolme lavastust, mis rääkisid ajaloolistest inimestest. Kes neist siis olid
vähem ja kes rohkem tuntud. Ma ikkagi loen Köstri ka ajalooliseks isikuks, sest
vaevalt, et Eestimaal on mõnda inimest, kes pole midagi kuulnud Oskar Lutsu
raamatust "Kevade" (või filmist) ja ei teaks sealset Köstrit. Olgugi,
et Köster on kirjanduslik tegelane, siis ikkagi Eestis on ta omamoodi
ajalooline kuju.
Mina
konkreetselt otsustasingi lavastust ainult sel põhjusel vaatama minna, et
tegemist on Tallinna Linnateatri lavastusega. Ilmselt kõik vähem või rohkem
teatrihuvilised on kuulnud kui võimatu on Tallinna Linnateatrisse pileteid
saada ja kui häid lavastusi seal tehakse. Mu kõrval istuvad naised olid lausa
arvamusel, et Tallinna Linnateatril on oma maffia, kes iga kord kõik piletid
ära ostab ja seega pole tavalistel inimestel mingit võimalustki sinna pileteid
saada. Ma siiski mingit maffia olemasolu ei usu. Aga ära tahtsin näha, et mida
head see Tallinna Linnateater siis pakub. Seda enam, et teater tuuakse
põhiliselt koju kätte.
Ma
teadsin küll, et Danzumees on oma blogis (SIIN)
sellest lavastusest kirjutanud, kuid mitte ei mäletanud, kas ta kiitis või
laitis. No ja nii laisk olen ma ka, et ei viitsinud üle ka lugema minna, mida
ta siis tol korral täpsemalt kirjutas. Nüüd kui olen lavastust näinud, julgesin
üle vaadata, et kas siis kiitis või laitis. Pigem talle ei meeldinud, kuigi ma
ei saanud aru, kas ei meeldinud selle häiriva piiksu pärast, mis segas etenduse
nautimist, või oli seal veel midagi. Igatahes on see huvitav, sest tavaliselt
kui mulle lavastus ei meeldi, siis talle on need lavastused ikka meeldinud. Aga
seekord ei meeldinud mulle ka.
Kohe
algusest peale ei suutnud ma mingil põhjusel etendusele keskenduda. Juba
esimese paari repliigi järel sain aru, et tegemist on igava monoloogiga, kus
köster ainult sõimab ja räägib, miks ta neid lapsi vihkab, keda ta õpetama
peab. Igatahes täpselt sellise mulje mulle alguses etendus jättis. Eriti
ebameeldiv oli kuulata, kuidas Köster soovis lastele auk pähe puurida, et nende
rumalused siis sealt kaudu välja saaksid voolata. Või kui Arno Tali ja
Raja-Teele läbi jää kukkusid, siis soovis Köster, et nad oleksid sinna ära
külmunud. Või edasisest haigusest mitte eluga välja tulla. Vot sellised õudused
tegid teksti minu jaoks vastuvõetamatuks. Eriti häiris see, kuidas Köster
absoluutselt kõiki vihkas. Siiski oli seal paar head lauset ka. Näiteks:
"Ma ei ole tegelikult paks. Lihtsalt see rätsepmeister Kiir ei oska
riideid õmmelda. See Kiir on lihtsalt loll."
Ma
tegelikult ei teagi, kas põhjuseks, miks mulle etendus ei meeldinud, oligi
eelkõige see, et üks inimene nii kuri on. Ma mõtlesin päris mitu korda, et nii
kurja inimest ei saa olemas olla. Eriti ei saanud ma aru, et miks nii kuri
inimene siis köstriks, ehk jumalasulaseks pidi hakkama. Või ei meeldinud
etendus mulle seepärast, et see "Kevade" teema on juba nii ära
leierdatud ja kõikidel inimestel on juba kooliajast saadik sellest küllastumus.
Samas, kui kõik küllastunud oleksid, siis ei oleks inimesed vist seda teatris
vaatamas. Minu jaoks võis etendus tegelikult igavaks jääda ka ainuüksi
seetõttu, et tegemist oli monotükiga. Ma pole monolavastusi küll väga palju
näinud, kuid need kipuvad sageli olema minu jaoks igavamad, kuna laval on
ainult üks näitleja. Mingil hetkel muutub selle ühe näitleja vaatamine
üksluiseks. Ma leian, et hea monitüki suudab välja mängida ainult väga
suurepärane näitleja.
Tegelikult
pean ma nüüd iseendale vastu rääkima ja tunnistama, et Peeter Tammearu on väga
hea näitleja ja tema mängimist oli tore vaadata. Ainus etteheide, mis mul
lavastajale näitleja valikul oleks, on see, et köstrit oleks võinud keegi vanem
mängida. Filmist mäletame me kõik ju köstrit kiilakana ja peaaegu valgeks
kulunud juustega. Tammearu veel nii kiilakas ei ole ja juuksed olid tal ka
tumedad. Aga see on puhtalt minu enda viga, et mina oleks kedagi vanemat
köstrina näha tahtnud. Muus osas mul näitleja suhtes kriitikanooli pole.
Tegelikult ma arvan, et Peeter Tammearu sai rolliga nii hästi hakkama, et see
ongi põhjus miks mulle etendus ei meeldinud. Tammearu lihtsalt oli alguses nii
vihane ja kuri, et ma tõsimeeli hakkasin teda vihkama (tegelikult ikka hakkasin
vihkama Köstrit, mitte Peeter Tammearut). Kui alguses tundus mulle, et meile
näidatakse ainult kurja köstrit ja nii polegi Tammearul midagi näidata (kogu
etenduse ajal ainult karjuda pole väga eriline andekus), siis tegelikkuses oli
monolavastus ikka nii osavalt ja hästi seatud, et Peeter Tammearu sai oma
näitlejavõimeid väga mitmekülgselt demonstreerida. Lisaks kurjale
laste(inimese)vihkajast köstrile sai näha köstri kurja moori, noorukest
teenijatüdrukut ja isegi köstrit ennast väikese poisikesena. Ja seda kõik
ühe inimese esituses. Vahepeal vahetusid registrid ja tunded lausa sekunditega,
mis näitas ikka väga hästi Peeter Tammearu andekust.
Tegelikult
loo lõpp oli minu jaoks üllatav ja kuigi ma korraks mingil hetkel kahtlustasin,
et äkki Köster vihkab lapsi seetõttu, et ta on ise kunagi samasuguste
lapsevihkajatega koos pidanud olema, siis ma päris sellist lõppu oodata ei
osanud. Ma ei tahaks lõppu detailselt ette ära rääkida, aga ütleme nii, et
mulle meeldis lõpp rohkem, kui algus. Etenduse lõpuks sain ma aru, et isegi Köster
on lihtsalt inimene ja ta vihkab lapsi põhjusega. Kui tegelikult vihkab. Samuti
sai õhtu lõpuks selgeks see, et tegelikult ei ole see päris klassikaline
vihkamine, vaid pigem kadedus selle üle, mida Köster ise enam tunda ei
saa. Või pigem valu, mida põhjustab kunagiste unistuste purunemine. Ja
alati jääb oht või hirm, et kui minu elu läks nässu, siis mis siis, kui teistel
ei lähe ja neil läheb paremini.
Ma isegi
ei tea, kellele ma seda lavastust soovitaksin. Kui Teile "Kevade"
film meeldib, siis võib-olla teile meeldib see lavastus ka. Samas, kuna me
oleme filmis harjunud lastele kaasa elama ja pigem Köstrit kurjaks pidama, siis
ei pruugi kõnealune lavastus meile meeldida. Ma arvan, et eelkõige kõik need,
kes armastavad/naudivad Peeter Tammearu näitlemist, võiksid seda lavastust küll
vaatama minna. Või need, kes üldse igasugust monolavastust naudivad. Saate tund
ja 35 minutit puhast talenti nautida. Aga sellest, miks see Tallinna
Linnateater nii populaarne on, ma selle lavastuse kontekstis küll aru ei saa.
Polnud minu meelest nii väga eriline lavastus. Samas saalis mõned inimesed ikka
naersid pidevalt. Mõni mees ikka naeris kõvasti ja üle saali. Äkki tundsid nad
Köstris iseenda ära? Kes seda teab. Mina igatahes etenduse lõpuks teatrisse
minekut nii palju ei kahetsenud kui alguses, aga pean siiski tunnistama, et
lootsin Tallinna Linnateatrilt ja Andrus Kivirähkilt kordades rohkem, kui ma
seda selle ühe tunni ja 35 minuti jooksul sain.
Autor ja
lavastaja: Andrus
Kivirähk
Kunstnik: Kalju Karl Kivi
Valguskujundaja: Neeme Jõe
Mängib: Peeter Tammearu
Rohkem
infot lavastuse kohta leiab Tallinna Linnateatri kodulehelt SIIN
0 kommentaari:
Postita kommentaar