13/05/2017

Anatoomiline teater - midagi teatrihuvilisele tervishoiutöötajale?

10.mai.2017 Tartu Ülikooli muuseumi vanas anatoomikumis
Foto: Heiki Leis
Oh jeerum, kui kaua ma pole teatris käinud. Tegelikult pole ma sel aastal üldse mitte väga usinalt teatrisse sattunud. Teadupärast olla loll see, kes vabandusi ei leia, seega las see jääda niisama, miks ma teatris käinud pole. Siiski kui aus olla, siis lisaks miljonile erinevale vabandusele, polnud nagu erilist isu ka.
Blogiauhindadele kandideerimine natukene pani end kehvasti tundma, sest mida ma kandideerin, kui ei suuda sisugi toota. Jällegi võiksin siia miljon vabandust kirja panna, miks ma midagi kirjutanud ei ole. Samas panin end auhindadele juba nii ammu kirja, et tol ajal selle kirjutamisega väga probleemi ei olnud. Aga see selleks. Igatahes tuleb siit nüüd uus postitus.
Täna lihtsalt tundsin hommikul, et mul pole suuri kohustusi ja võiks teatrisse minna ja siis natuke blogida ka. See täna oli teisipäeva 09.05 hommikul. Kõik ettekanded/abstraktid/magistritööd, mille kallal pidin töötama, on peaaegu valmis ja ma võin endale ühe vaba päeva lubada. Suure hurraaga lõin Vanemuise kodulehe lahti ja nägin, et täna on seal Rakvere Teatri külalisetendus (See kõik on tema), mida mul soovitati vaadata ja mida ma ka näha oleks tahtnud. Muidugi olid kõik piletid välja müüdud. Siis nägin, et vanas anatoomikumis mängitakse ajaloolist anatoomilist teatrit ja ma olin müüdud.
Ma ei teagi, mis see täpselt oli, mis minus huvi äratas. Nimelt pole ma eriti suur Merle Jäägeri fänn (v.a. siis, kui ta mõnes seto lavastuses mängib) ja ajaloo huviline pole ma ka kunagi eriti olnud. Kas tõesti piisas mulle, kui tervishoiutöötajale sõnast "anatoomiline", et lavastust mulle maha müüa? Tõde saabub peagi.
Fun fact on see, et ma olin teatrist nii elevil, et ostsin 9.mail piletid ja arvasin, et etendus on sama päeva õhtul ja ronisin teatrisse kohale. Enne seitset logistasime sõbrannaga vana anatoomikumi uksi, aga mingil ime põhjusel uksed ei avanenudki. Selgus, et etendus on alles 10.mai. Aga tõelised fännid pididki varem kohale minema. Sel korral siis lausa 24h varem. Õnneks oli mul ikka järgmine õhtu ka vaba ja sain kenasti teatris ära käia.
Enne etendust oli võimalik giidiga vanas anatoomikumis ekskursioonil käia. Seda võimalust me ka kasutasime. Ma pean tunnistama, et ma arvasin, et meile näidatakse tervet vana anatoomikumi. Kahjuks piirdus ekskursioon maja ees väikese jutuga sellest, kes see Parrot oli. Edasi liikusime majja, kus veidi räägiti sellest kuidas anatoomikum vanasti töötas ja kuidas laipu enne lahkamist hoiti jne. Seejärel läksime üles ringauditooriumi, kus etendus toimus ja seal rääkis ka giid veidi ning seejärel algas etendus pihta. Õnneks olen ma vanas anatoomikumis päris mitu korda käinud veel sel ajal, kui seal see suur meditsiinikollektsioon asus, mis praegu Ahhaaas on. Kuna praegu on vanas anatoomikumis Tartu Ülikooli õppehooned, siis vist päris igale poole ei oleks meid mõteet olnud lasta ka. Kes ei tea, milline ringauditoorium välja näeb, siis allolevalt pildilt on võimalik seda näha. Ühtlasi saate aimu sellest, kui intiimses ruumis lavastust mängitakse ja kui lähedal te näitlejale olla saate.
Pildi autor Heiki Leis. 
Ma õnneks sattusin heasse kohta istuma, nägin kuidas Merle Jääger uksest sisenes ja seega nägin ka seda osa, mis paljudele etenduse algusest nähtamatuks ehk jäi. Lisaks oli mul hea koht ka seetõttu, et ma istusin keskel ja nii ei saanud Merle Jääger otse minu kõrval kõvemat häält teha või minu nina all lauale taguda või minule mõne teema kohta arvamust avaldada. Samas oli mul suurepärane vaade kõikidele nurkadele, kus midagi toimus. Ja prille ka polnud vaja. Kahju oli ainult sellest, et viimases reas ei saanud selga toetada. Ja kuna see ringauditoorium on väga väike, kartsin ma alguses, et ma ei mahu sinna istmetele istuma. Tegelikult oleks õigem kirjutada, et nende istmete vahed on liiga kitsad. Ruum on ka võrreldes teatrisaaliga väike, kuid siiski oli mul rohkem hirm nende kitsaste istmevahede pärast (mis üleval oleval pildil ei tundu üldse nii kitsad olevat). Õnneks seda probleemi siiski ei olnud. Ka päris tursked mehed mahtusid sinna istuma ja isegi mõned kepiga vanaprouad said ronimisega hakkama, seega pole vaja seda ringauditooriumi karta.
Kui ma ekskursiooni ajal juba Kliinikumist paari tuttavat nägu nägin, sain aru, et ma pole ilmselt ainus, kes sõnade „anatoomiline teater“ peale teatrisse läks. Ülejäänud inimesed tundusid minu oskamatule silmale olevat lihtsalt ajaloo huvilised või Tartu Ülikooli muuseumi enda töötajad. Vähemalt ekskursiooni ajal oskasid nii mitmedki külastajad giidi parandada. Tegelikult ka enne etendust teatasid paar inimest, et teatrikavas on mingi ülikooli puudutav viga sees ja mainisid, et Merle Jääger näeb väga Parrot sarnane välja. Eks nad siis teadsid, milline Parrot välja näeb, sest ma polnud varem sellisest inimesest kuulnudki.
Etenduse käigus selgus, et ma vist ikka ei  olnud päris ainus, kes teemast mitte midagi ei teadnud. Nimelt oli auditooriumis ikka päris mitu inimest, kes konkreetselt keset etendust magasid. Nende hulgas ka paar mulle tuttavat nägu tervishoiutöötajate seast. See lubab mul arvata, et tegemist ei olnud päris sellise lavastusega nagu inimesed ette kujutasid, Nii mõnigi ärkas ainult selle peale üles, kui Parrot otse nende ees rusikaga vastu lauda lõi. Täpselt nagu õppejõud loengus magama jäänud üliõpilasi üles äratab. Ma pean tunnistama, et ka minul tekkis päris mitmel korral haigutus peale, kuid ma ikka suutsin seda tagasi hoida. Võib-olla mingitele füüsika või ajaloo huvilistele oli teema huvitav, kuid minusuguse keskmise inimese jaoks jäi teema kohati ikka väga igavaks. Aru ma ei saa, kus see välja reklaamitud anatoomiline teater oli? Kas tõesti laip laval, pidi kohe teatri anatoomiliseks muutma? Ma ikka lootsin, et seda laipa kasutatakse veidi rohkem etenduses ära. Või räägitakse natukene rohkem anatoomiast. Aga see on puhtalt minu viga ilmselt. Tegelikult ei räägitud füüsikast ka seal nii väga palju. Rohkem oli ikka tegemist Parroti elulooga. 
Samas tahaks ma suure aplausi Merle Jäägerile teha mehe rolli eest. Minu meelest oli kogu Merle Jäägeri kehahoiak ja olemus täpselt selline nagu ühel kunagisel ülikooli professoril olema peab. Ma ikka päris mitmel korral avastasin end säravate silmadega ammulisui Mercat vaatamas. Kuidas saab keegi nii andekas olla? Tänaseks on juba mitu päeva möödas ja ma väga konkreetselt enam ei mäleta, mis mulle tema mängus meeldis. Küll aga mäletan ma seda, et mulle meeldis see, kuidas Merca vahepeal ägestus ja ta mängis selle vihastumise nii hästi välja. Või need hetked, kus ta täiesti siiralt mõne külastaja juurde liikus ja sellelt mõne teema kohta arvamust küsis. Samuti ei valmistanud talle probleemi väikesed viperused. See hetk, kui ta veinipudelilt korki maha ei saanud ja korgi lihtsalt vanaaegse sirkliga sisse lõi oli nii hea. Ütles lihtsalt nagu vana rahu ise: „Hea, kui on tehnilist taipu.“ Võib-olla meeldis mulle Parrot seepärast ka, et see oli Merle Jäägeril teistsugune roll ja seega pakkus see mulle üllatusi. Selles mõttes teistsugune roll, et mina olen teda ikka kõige rohkem näinud seto naisi või mingi kõva karakteriga naisi mängimas. Jah, ma tean, et ta on vist 30 aastat tagasi lavakat lõpetades Hamletit mänginud, kuid siis polnud mind veel olemas ja seega oli Parrot minu jaoks tema esimene mehe roll. Ja see oli suurepärane. Lausa nii suurepärane, et kui ülejäänud lavastus mulle ei meeldinud, siis päris mitmel korral tekkis huvi, et milline inimene see Parrot tegelikult oli ja mõtlesin, et tahaks seda tema raamatut lugeda, mis pidi füüsika ka kodustele naistele arusaadavalt selgeks tegema. Igatahes Merca päästis mu teatriõhtu.
Okei, laip meeldis mulle ka. Kui täpsem olla, meeldis mulle see, kuidas laip end Parrot hääle suunas keeras ja vahepeal liigutas. Vahepeal tekkis mul küll tahtmine, et laip võiks nalja pärast, või nii Parroti küsimustele ka vastata, kui ta end juba liigutab. Aga seda siiski ei juhtunud. Minu meelest oleks see päris hea must huumor olnud. Siiski päris ilma musta huumorita ma ei jäänud. Ilmselt ei mõelnud paljud teatrikülastajad sellele, et Parroti saia söömine ja veini joomine keset lahkamisruumi laiba juuresolekul on midagi naljakat. Minu meelest on see täpselt seda tüüpi must huumor, mida mõistavadki need inimesed, kes ise sellises olukorras olnud on. 
Ärge nüüd arvake, et ma laipade juures söömas käin, aga haiglas töötades ei tundu see kuidagi rõve või vastik. Mind ajas see isegi muigama, kuigi peab tunnistama, et ma olin vist ainuke, kes sel hetkel naeris. Nagu ma enne kirjutasin, siis ilmselt ei saanud inimesed sellest huumorist aru. Kuna tegemist oli vana ruumiga, kus põlesid küünlad ja seal oli suur tahvel, siis ilmselt ei seostunud see publikule lahkamisruumiga. Ma olen kindel, et kui Parrot oleks tänapäevases lahkamisruumis oma veini joonud ja saia söönud, oleks see rohkem reaktsioone esile kutsunud. Või oli asi siis selles, et pooled inimesed magasid ja pooled süvenesid ajaloolisse teksti ja keegi lihtsalt ei lähenenud asjale sellise nurga alt. Kuigi jah, see oli vist ka üks väheseid ja ainsaid momente, kus ma naersin. Tegelikult naersin siis ka, kui Parrot teatrit maha tegi. Seal oli ükspäris hea lause, mida ma püüdlikult meelde üritasin jätta, aga tänaseks on see ikkagi meelest läinud. Tegelikult oli seal veel päris mitu ead tsitaati. Oleks pidanud ikka need keset etendust üles kirjutama. Oli mul ikkagi esimest korda võimalus teatris laua taga istuda.
Lõpetuseks pean siiski tunnistama, et ma olin etenduses ikka pettunud ja ei uskunud, et sisu nii igav on. Seega ma ei julge etendust isegi mitte tervishoiutöötajatele soovitada. Ärge laske end petta sõnast „anatoomiline“ – see on lihtsalt Vanemuise lõks publiku meelitamiseks. Ma arvan, et see lavastus võibki meeldida eelkõige ajaloo või füüsika huvilistele. Aga kes mind ei usu, võib ikka teatrisse minna.

Lavastuse autor: Meelis Friedenthal
Lavastaja: Tiit Palu
Kunstnik: Maarja Meeru
Videokunstnik: Janek Savolainen
Valguskunstnik: Kaspar Aus
Muusik: Heiki Palm
Mängisid: 
Merle Jääger – Parrot
Siim Sareal – laip


Rohkem infot piletite ja muu lavastusega seonduva kohta saab SIIT

0 kommentaari:

Postita kommentaar