 |
| Foto: Heiki Leis |
Oh jeerum, kui kaua ma pole teatris
käinud. Tegelikult pole ma sel aastal üldse mitte väga usinalt teatrisse
sattunud. Teadupärast olla loll see, kes vabandusi ei leia, seega las see jääda
niisama, miks ma teatris käinud pole. Siiski kui aus olla, siis lisaks
miljonile erinevale vabandusele, polnud nagu erilist isu ka.
Blogiauhindadele kandideerimine natukene
pani end kehvasti tundma, sest mida ma kandideerin, kui ei suuda sisugi toota.
Jällegi võiksin siia miljon vabandust kirja panna, miks ma midagi kirjutanud ei
ole. Samas panin end auhindadele juba nii ammu kirja, et tol ajal selle kirjutamisega väga probleemi ei olnud. Aga see selleks. Igatahes tuleb siit nüüd uus postitus.
Täna lihtsalt tundsin hommikul, et mul
pole suuri kohustusi ja võiks teatrisse minna ja siis natuke blogida ka. See täna oli teisipäeva 09.05 hommikul. Kõik
ettekanded/abstraktid/magistritööd, mille kallal pidin töötama, on peaaegu valmis ja
ma võin endale ühe vaba päeva lubada. Suure hurraaga lõin Vanemuise kodulehe
lahti ja nägin, et täna on seal Rakvere Teatri külalisetendus (See kõik on
tema), mida mul soovitati vaadata ja mida ma ka näha oleks tahtnud. Muidugi
olid kõik piletid välja müüdud. Siis nägin, et vanas anatoomikumis mängitakse
ajaloolist anatoomilist teatrit ja ma olin müüdud.
Ma ei teagi, mis see täpselt oli, mis
minus huvi äratas. Nimelt pole ma eriti suur Merle Jäägeri fänn (v.a. siis, kui
ta mõnes seto lavastuses mängib) ja ajaloo huviline pole ma ka kunagi eriti
olnud. Kas tõesti piisas mulle, kui tervishoiutöötajale sõnast
"anatoomiline", et lavastust mulle maha müüa? Tõde saabub peagi.
Fun fact on see, et ma olin teatrist nii
elevil, et ostsin 9.mail piletid ja arvasin, et etendus on sama päeva õhtul ja
ronisin teatrisse kohale. Enne seitset logistasime sõbrannaga vana anatoomikumi
uksi, aga mingil ime põhjusel uksed ei avanenudki. Selgus, et etendus on alles
10.mai. Aga tõelised fännid pididki varem kohale minema. Sel korral siis lausa
24h varem. Õnneks oli mul ikka järgmine õhtu ka vaba ja sain kenasti teatris
ära käia.
Enne etendust oli võimalik giidiga vanas
anatoomikumis ekskursioonil käia. Seda võimalust me ka kasutasime. Ma pean
tunnistama, et ma arvasin, et meile näidatakse tervet vana anatoomikumi.
Kahjuks piirdus ekskursioon maja ees väikese jutuga sellest, kes see Parrot
oli. Edasi liikusime majja, kus veidi räägiti sellest kuidas anatoomikum
vanasti töötas ja kuidas laipu enne lahkamist hoiti jne. Seejärel läksime üles
ringauditooriumi, kus etendus toimus ja seal rääkis ka giid veidi ning seejärel
algas etendus pihta. Õnneks olen ma vanas anatoomikumis päris mitu korda käinud veel sel ajal, kui seal see suur meditsiinikollektsioon asus, mis praegu Ahhaaas on. Kuna praegu on vanas anatoomikumis Tartu Ülikooli õppehooned, siis vist päris igale poole ei oleks meid mõteet olnud lasta ka. Kes ei tea, milline ringauditoorium välja näeb, siis allolevalt pildilt on võimalik seda näha. Ühtlasi saate aimu sellest, kui intiimses ruumis lavastust mängitakse ja kui lähedal te näitlejale olla saate.
 |
| Pildi autor Heiki Leis. |
Ma õnneks sattusin heasse kohta istuma,
nägin kuidas Merle Jääger uksest sisenes ja seega nägin ka seda osa, mis
paljudele etenduse algusest nähtamatuks ehk jäi. Lisaks oli mul hea koht ka
seetõttu, et ma istusin keskel ja nii ei saanud Merle Jääger otse minu kõrval
kõvemat häält teha või minu nina all lauale taguda või minule mõne teema kohta
arvamust avaldada. Samas oli mul suurepärane vaade kõikidele nurkadele, kus midagi toimus. Ja prille ka polnud vaja. Kahju oli ainult sellest, et viimases reas ei saanud selga
toetada. Ja kuna see ringauditoorium on väga väike, kartsin ma alguses, et ma
ei mahu sinna istmetele istuma. Tegelikult oleks õigem kirjutada, et nende istmete vahed on liiga kitsad. Ruum on ka võrreldes teatrisaaliga väike, kuid siiski oli mul rohkem hirm nende kitsaste istmevahede pärast (mis üleval oleval pildil ei tundu üldse nii kitsad olevat). Õnneks seda probleemi siiski ei olnud. Ka päris
tursked mehed mahtusid sinna istuma ja isegi mõned kepiga vanaprouad said
ronimisega hakkama, seega pole vaja seda ringauditooriumi karta.
Kui ma ekskursiooni ajal juba Kliinikumist
paari tuttavat nägu nägin, sain aru, et ma pole ilmselt ainus, kes sõnade „anatoomiline
teater“ peale teatrisse läks. Ülejäänud inimesed tundusid minu oskamatule
silmale olevat lihtsalt ajaloo huvilised või Tartu Ülikooli muuseumi enda
töötajad. Vähemalt ekskursiooni ajal oskasid nii mitmedki külastajad giidi
parandada. Tegelikult ka enne etendust teatasid paar inimest, et teatrikavas
on mingi ülikooli puudutav viga sees ja mainisid, et Merle Jääger näeb väga
Parrot sarnane välja. Eks nad siis teadsid, milline Parrot välja näeb, sest ma
polnud varem sellisest inimesest kuulnudki.
Etenduse käigus selgus, et ma vist ikka
ei olnud päris ainus, kes teemast mitte
midagi ei teadnud. Nimelt oli auditooriumis ikka päris mitu inimest, kes
konkreetselt keset etendust magasid. Nende hulgas ka paar mulle tuttavat nägu tervishoiutöötajate seast. See lubab mul arvata, et tegemist ei olnud päris sellise lavastusega nagu inimesed ette kujutasid, Nii mõnigi ärkas ainult selle peale üles,
kui Parrot otse nende ees rusikaga vastu lauda lõi. Täpselt nagu õppejõud
loengus magama jäänud üliõpilasi üles äratab. Ma pean tunnistama, et ka minul
tekkis päris mitmel korral haigutus peale, kuid ma ikka suutsin seda tagasi hoida.
Võib-olla mingitele füüsika või ajaloo huvilistele oli teema huvitav, kuid
minusuguse keskmise inimese jaoks jäi teema kohati ikka väga igavaks. Aru ma ei
saa, kus see välja reklaamitud anatoomiline teater oli? Kas tõesti laip laval,
pidi kohe teatri anatoomiliseks muutma? Ma ikka lootsin, et seda laipa
kasutatakse veidi rohkem etenduses ära. Või räägitakse natukene rohkem anatoomiast. Aga see on puhtalt minu viga ilmselt. Tegelikult ei räägitud füüsikast ka seal nii väga palju. Rohkem oli ikka tegemist Parroti elulooga.
Samas tahaks ma suure aplausi Merle
Jäägerile teha mehe rolli eest. Minu meelest oli kogu Merle Jäägeri kehahoiak
ja olemus täpselt selline nagu ühel kunagisel ülikooli professoril olema peab.
Ma ikka päris mitmel korral avastasin end säravate silmadega ammulisui Mercat
vaatamas. Kuidas saab keegi nii andekas olla? Tänaseks on juba mitu päeva
möödas ja ma väga konkreetselt enam ei mäleta, mis mulle tema mängus meeldis.
Küll aga mäletan ma seda, et mulle meeldis see, kuidas Merca vahepeal ägestus
ja ta mängis selle vihastumise nii hästi välja. Või need hetked, kus ta täiesti siiralt mõne külastaja juurde liikus ja sellelt mõne teema kohta arvamust küsis. Samuti ei valmistanud talle
probleemi väikesed viperused. See hetk, kui ta veinipudelilt korki maha ei
saanud ja korgi lihtsalt vanaaegse sirkliga sisse lõi oli nii hea. Ütles lihtsalt
nagu vana rahu ise: „Hea, kui on tehnilist taipu.“ Võib-olla meeldis mulle
Parrot seepärast ka, et see oli Merle Jäägeril teistsugune roll ja seega pakkus
see mulle üllatusi. Selles mõttes teistsugune roll, et mina olen teda ikka kõige rohkem näinud seto naisi või mingi kõva karakteriga naisi mängimas. Jah, ma tean, et ta on vist 30 aastat tagasi lavakat lõpetades Hamletit mänginud, kuid siis polnud mind veel olemas ja seega oli Parrot minu jaoks tema esimene mehe roll. Ja see oli suurepärane. Lausa nii suurepärane, et kui ülejäänud lavastus mulle ei meeldinud, siis päris mitmel korral tekkis huvi, et milline inimene see Parrot tegelikult oli ja mõtlesin, et tahaks seda tema raamatut lugeda, mis pidi füüsika ka kodustele naistele arusaadavalt selgeks tegema. Igatahes Merca päästis mu teatriõhtu.
Okei, laip meeldis mulle ka. Kui täpsem
olla, meeldis mulle see, kuidas laip end Parrot hääle suunas keeras ja vahepeal
liigutas. Vahepeal tekkis mul küll tahtmine, et laip võiks nalja pärast, või
nii Parroti küsimustele ka vastata, kui ta end juba liigutab. Aga seda siiski
ei juhtunud. Minu meelest oleks see päris hea must huumor olnud. Siiski päris
ilma musta huumorita ma ei jäänud. Ilmselt ei mõelnud paljud teatrikülastajad
sellele, et Parroti saia söömine ja veini joomine keset lahkamisruumi laiba
juuresolekul on midagi naljakat. Minu meelest on see täpselt seda tüüpi must
huumor, mida mõistavadki need inimesed, kes ise sellises olukorras olnud on.
Ärge nüüd arvake, et ma laipade juures söömas käin, aga haiglas töötades ei
tundu see kuidagi rõve või vastik. Mind ajas see isegi muigama, kuigi peab
tunnistama, et ma olin vist ainuke, kes sel hetkel naeris. Nagu ma enne kirjutasin, siis ilmselt ei saanud inimesed sellest huumorist aru. Kuna tegemist oli vana ruumiga, kus põlesid küünlad ja seal oli suur tahvel, siis ilmselt ei seostunud see publikule lahkamisruumiga. Ma olen kindel, et kui Parrot oleks tänapäevases lahkamisruumis oma veini joonud ja saia söönud, oleks see rohkem reaktsioone esile kutsunud. Või oli asi siis selles, et pooled inimesed magasid ja pooled süvenesid ajaloolisse teksti ja keegi lihtsalt ei lähenenud asjale sellise nurga alt. Kuigi jah, see oli
vist ka üks väheseid ja ainsaid momente, kus ma naersin. Tegelikult naersin siis ka, kui Parrot teatrit maha tegi. Seal oli ükspäris hea lause, mida ma püüdlikult meelde üritasin jätta, aga tänaseks on see ikkagi meelest läinud. Tegelikult oli seal veel päris mitu ead tsitaati. Oleks pidanud ikka need keset etendust üles kirjutama. Oli mul ikkagi esimest korda võimalus teatris laua taga istuda.
Lõpetuseks pean siiski tunnistama, et ma
olin etenduses ikka pettunud ja ei uskunud, et sisu nii igav on. Seega ma ei
julge etendust isegi mitte tervishoiutöötajatele soovitada. Ärge laske end
petta sõnast „anatoomiline“ – see on lihtsalt Vanemuise lõks publiku
meelitamiseks. Ma arvan, et see lavastus võibki meeldida eelkõige ajaloo või
füüsika huvilistele. Aga kes mind ei usu, võib ikka teatrisse minna.
Lavastuse autor: Meelis Friedenthal
Lavastaja: Tiit Palu
Kunstnik: Maarja Meeru
Videokunstnik: Janek Savolainen
Valguskunstnik: Kaspar Aus
Muusik: Heiki Palm
Mängisid:
Merle Jääger – Parrot
Siim Sareal – laip
0 kommentaari:
Postita kommentaar