Macbeth

 25. jaanuaril 2025 Estonia kontserdisaalis

Foto: Eesti Draamateater

Elu oskab vahel tõeliselt üllatada. Ja minu jaoks on alati meeldiv üllatus, kui mul õnnestub teatripileteid võita (kahjuks juhtub seda väga harva). Vahel on meeldivad üllatused lausa nii ootamatud, et tunduvad uskumatud. Ma isegi ei mäletanud enam, et ma Instagramis ühe mehe loosimängus osalesin, seni kuni ta mulle kirjutas ja teatas, et ma olen selle sama loosimängu võitnud ja ta tahaks nüüd mu meiliaadressi teada, et võidetud piletid mulle meilile saata. Kuna võit tundus ebareaalne, sest näiliselt polnud tegemist tuntud inimesega, loosis osalejaid oli vähe ja võit väga magus, olin muidugi kahtleval seiuskohal. Piletite saabudes olin kindel, et tegemist on pettusega ja nii lasin Piletimaailmal üle kontrollida, et tegemist on ehtsate piletitega. Piletite ehtsus kinnitatud, jäi ikka kahtluseuss närima, et äkki on neid samu pileteid teistele veel jagatud ja ma ei pääse nendega saali. Postituse pealkiri muidugi reedab, mis lavastuse piletid ma võitsin ja miks ma ehk nii kahtlustav olin.

See tundus lihtsalt liiga uskumatu, et ma võitsin suvalisest ja mitte eriti populaarsest (see ilmselt oligi minu võidu saladus) loosimängust KAKS piletit „Macbeth´i“ etendusele. Ma julgen väita, et Eesti Draamateatri ja ERSO koostöölavastus „Macbeth“ on üks populaarsemaid lavastusi, millele on raske pileteid saada ja kui need piletid saada õnnestub, siis on nendega väga hea võimalus äri teha, sest nende järgi on suur nõudlus. Seega tundus see liiga hea, et ma võitsin täiesti tasuta kaks piletit sellele etendusele. Ma usun, et kõik teised oleksid ka minu asemel sama kahtlevad olnud. Õnneks läks kõik suurepäraselt ja piletitega mingit pettust ei olnud. Kuigi eks minu jaoks oli pisikeseks pettumuseks see, et kohad asusid 20. reas, mis tähendas, et me olime peaaegu saali kõige tagumises nurgas. Õnneks saali jõudes selgus, et esialgne pettumus asendus üsna kiiresti võidujoovastusega. Nimelt ei toimu tegevus laval, sest seal on orkester, vaid publikutoolide kohale ehitatud platvormidel. Et paremini aimu anda sellest platvormist, siis kujutaga ette moelavasid, mille ääres publik istub. Tegemist oli umbes millegi sarnasega ja meie istekohad olid täpselt selle keskele ehitatud poodiumi ääres. Hea tahtmise korral oleksin ma saanud käe välja sirutada ja näitlejaid puudutada.

Et asi veelgi märgilisema tähendusega oleks, siis võidetud piletitel ei saanud võitja ise endale sobivat kuupäeva valida, vaid kuupäev oli juba ettemääratud. Etenduse kuupäevaks oli 25. jaanuar 2025. Miks see kuupäev siis märgiline oli? Nimelt tähistatakse Šotimaal 25. jaanuaril Robert Burnsi päeva ja Macbethi tegevus toimub Šotimaal. Robert Burns oli Šoti rahvuspoeet ja ühtlasi on ta ilmselt tänapäevani kõige tuntum Šoti luuletaja. Burnsi päeva tähistatakse tema sünnipäeva järgi (Burns sündis 25. jaanuaril 1759).

Kuna tegemist on Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi lavastusega, mis on 2024. aastal võinud Eesti Teatriauhinna lavastaja auhinna, siis on juba ette teada, et sellest tuleb teistsugune teatrielamus kui ehk klassikaline lugu jutustav teatrietendus, millega enamus inimesi harjunud on. Minu hinnangul lihtsalt on Ojasoo ja Semperi lavastajakäekiri nii teistsugune, et igaüks seda ei naudi ja ei mõista. Kuigi mul on bakalaureusekraad teatriteaduses, siis ma ei hinda end eriti suureks teatrieksperdiks ja eks ma etenduse jooksul ja ka pärast etendust pidin tõdema, et ma pole piisavalt haritud või laia silmaringiga, et kõigest laval toimuvast aru saada. Siiski ei vähendanud see minu jaoks etendusest saadud emotsiooni. Ühelt poolt on Lepo Sumera muusika iseenesest juba nii võimas, et pakub elamuse, mida on raske unustada. Teisalt on Ojasoo ja Semper valinud lavastusse näitlejad, kes nende stiiliga sobituvad ja mängivad kõik väiksemadki nüansid perfektselt välja. Eriti tahaksin sel korral välja tuua leedi Macbethi kehastanud Mirtel Pohla, kes võttis rolli üle emapuhkusele suundunud Helena Lotmanilt. Toon Pohla siin just seetõttu välja, et tal pole olnud võimalust kogu trupiga ühiselt pikas prooviprotsessis osaleda ja seega on tema truppi sulandumine ja võimas rollisooritus seda enam tähelepanuväärsed, sest need on saavutatud lühikese aja jooksul.

Macbethi lugu vist ümber jutustada pole vaja, sest ilmselt kõik suuremad teatrihuvilised on sellega kursis ja ehk isegi mõnda teist Macbethi lavastust Eesti teatri lavalaudadel näinud. Iseenesest on hea, et lugu tuttav on, sest mulle meeldib loo kõikidest nüanssidest aru saada ja ilma tausta teadmata oleks mul veidi keeruline olnud laval toimuvat jälgida, sest kogu Macbethi sündmustik antakse edasi vägagi kunstilises võtmes ja üsna suuresti jutustavas stiilis. Jah, mõned näitlejad küll vahetavad laval rolle või maske ja mõned tegevusi kujutavad stseenid laval siiski toimuvad, kuid seda on vähe ja minu hinnangul pigem tegelased räägivad sellest, mis toimus kui tegevust välja näitavad. Kõige rohkem saabki laval toimuvast aimu kaamerate vahendusel, sest näitlejad ja operaatorid liiguvad nendel poodiumitel nii, et vahel on näitleja seljaga publikusse ja publik näeb teda ainult kaamera vahendusel suures plaanis ekraanilt. Ühelt poolt on selline ekraanide kasutamise lahendus hea, sest siis näevad ka tagumised read näitlejate näoilmeid paremini, kuid teisalt hakkab see lahendus mind isiklikult ära tüütama, sest seda on viimasel ajal teatris liiga palju ja tahaks juba midagi uudset näha.

Kostüüme iseloomustasid šoti ruudulised kangad. Lisaks oli väga šotilik see, et mehed kandsid ruudulisest kangast tehtud seelikuid (ma ei saa neid päris klitideks nimetada, sest need olid ikkagi ainult šotiruudulisest kangast seelikud, mitte šoti kildid). Pigem olid kostüümid tumedates toonides ja sageli kanti lisaks ruudulisele musta ning paljud tegelased liikusid laval ringi pikkades keepides. Kuigi pean tunnistam, et ma sel korral väga palju kostüümide jälgimisega ei tegelenud. Seelikud jäid ainult seetõttu silma, et näitlejad möödusid kõrgel poodiumil minust nii lähedalt, et pilku tõstes nägin seelikute alla. Seega üritasin rohkem hoida pilgu operaatoritel ja kaamerapildil.

Kui asi lühidalt kokku võtta, siis üldiselt mulle lavastus meeldis, kuigi enda hinnangul pole ma päris seda tüüpi teatri austaja. Suuresti päästiski minu jaoks etenduse võimas Lepo Sumera muusika, mida oleks juba ilma etenduseta niisama olnud nauditav kuulata. Mõtlesin, et peaksin hakkama rohkem sümfooniaorkestri kontserditel käima, et selles valdkonnas end ka veidi rohkem harida. Teiseks meeldisid mulle absoluutselt kõik näitlejad. Minu meelest oli näitlejate mäng lihtsalt nauditav ja tegelikult läheksin näitlejate pärast juba ainuüksi veel sama lavastust vaatama, kui pileteid õnnestuks saada. Eriti meeldis mulle Priit Võigemast nõia rollis, sest punase peast-maani keebi tõttu ei olnud näitlejat üldse näha ja kogu rolli andis Võigemast edasi ainult oma liigutuste ja häälega. Et sellise kostüümi all nii head rolli teha, peab lihtsalt suurepärane näitleja olema.

Kõige vähem meeldis mulle lavastuse lõpp, millest ma ühtlasi ka kõige vähem aru sain. Nimelt sai Macbethi lugu justkui läbi ja näitlejad hakkasid laval kostüüme eemaldama. Ühelt poolt tundus ka see alguses äge, et näidatakse näitlejat kostüümi all ja see muutis näitlejad minu silmis kuidagi haavatavamaks. Mingil hetkel sain aru, et see pole lihtsalt näitlejate haavatavuse näitamine, vaid näitlejad võtavad laval sisse erinevaid poose. Selline pooside näitamine kestis ikka väga kaua ja ühel hetkel hakkas mulle tunduma, et ma peaksin ilmselt need poosid ära tundma ja siis läks veel veidi aega mööda kuni ma sain aru, et need vist on mingid kuulsad maalide poosid. Mis maalidest poosid pärit on ja miks need lavastuse lõpus olema pidid, jäi mulle aga lõpuni arusaamatuks. Kuna see arusaamatus kestis minu jaoks päris kaua (arvan, et vähemalt 15 minutit, kui mitte kauem), siis see lõpp tõmbas minu jaoks varasemat positiivset emotsiooni alla ja kuna etendus oli niisama ka üsna pikk, siis tekkis mingi tülgastus. Aga muidu soovitan vaatama minna, kui õnnestub piletid saada.

 

Autor: William Shakespeare
Tõlkijad: Jaan Kross ja Kulno Süvalep
Helilooja: Lepo Sumera
Nõia tekstid: Hasso Krull
Lavastajad, video- ja lavakujundajad: Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo
Dirigent ja muusikajuht: Olari Elts
Kontsertmeistrid: Triin Ruubel ja Mari Poll
Valguskunstnik: Jussi Ruskanen (Soome)
Operaatorid: Epp Kubu, Jekaterina Abramova, Fidelia Regina Randmäe
Video live-mix: Elisa Avik
Helirežissöör: Raido Linkmann
Osades:
Mait Malmsten – Macbeth
Mirtel Pohla – leedi Macbeth
Priit Võigemast – Nõid
Gert Raudsep – kuningas Duncan; I mõrvar
Ursel Tilk – Malcolm (kuningas Duncani poeg)
Rasmus Kaljujärv – Macduff
Hanna Jaanovits – leedi Macduff
Tobias Kaljujärv – väike Macduff
Tambet Tuisk – Banquo; III mõrvar
Hugo Leo Toom – Fleance (Banquo poeg)
Jaak Prints – Ross; II mõrvar
Kaie Mihkelson – Aadlidaam
Triin Brigitta Heidov – Nõid
Elss Raidmets – Nõid
Oliver-Marcus Reimann – Nõid
Robi Varul – Charon
 

ERSO

I viiul: Triin Ruubel, Dalia Dedinskaite, Marge Uus, Kristiina Aimla, Fred Heinoja, Kätlin Ivask, Nina Kawaguchi, Kirti-Kai Loorand, Astrid Muhel, Hanna-Liis Nahkur, Tõnis Pajupuu, Piret Sandberg, Danae Taamal, Kaiu Talve, Andrus Tork, Tarmo Truuväärt, Liis-Helena Väljamäe, Triin Veissmann

II viiul: Kaido Välja, Kadi Vilu, Toomas Hendrik Ellervee, Kristel Kiik, Triin Krigul, Miina Laanesaar, Egert Leinsaar, Maiu Mägi, Kristjan Nõlvak, Mari-Katrina Suss, Marlis Timpmann, Maaren Vihermäe, AnnelizeVlasenko, Madleen Kristen Alasi, Triin Alender

Vioola: Rain Vilu, Liina Sakkos, Helena Altmanis, Mall Help, Kaja Kiho, Sandra Klimaité, Mairit Mitt-Bronikowska, Martti Mägi, Juhan Palm-Peipman, Liisi Rusnak, Jūlia Širokova, Kristiina Välja, Karin Sarv

Tšello: Theodor Sink, Indrek Leivategija, Seulki Lee, Riina Erin, Tõnu Jõesaar, Levi-Danel Mägila, Katrin Oja, Lauri Toom, Margus Uus, Maris Vallsalu, Villu Vihermäe

Kontrabass: Regina Udod, Mati Lukk, Janel Alroff, Imre Eenma, Madis Jürgens, Xiaonan Nie, Indrek Pajus, Ants Õnnis, Mika Sameli Nikkanen

Harf: Sara Siria D´Amico, Eda Peäske

Flööt: Mihkel Peäske, Mari-Liis Vind, Linda Vood, Janika Lentsius

Oboe: Guido Gualandi, Aleksander Hännikaäinen, Heli Ernits, Tõnis Traksmann

Klarnet: Soo-Young Lee, José Carlos Dominguez Almela, Taavi Orro, Meelis Vind

Fagott: Peeter Sarapuu, Jakob Peäske, Kristjan Kungla, Francesco Pio Russo, Kaido Suss

Metsasarv: Ye Pan, Mattias Vihmann, Zhaohang Hu, Kalle Koppel, Nikita Matsuk, Artur Reinpõld, Jürnas Rähni

Trompet: Indrek Vau, Laur Keller, Mart Kivi, Erki Möller, Ivar Tillemann

Tromboon: Andres Kontus, Peeter Margus, Väino Põllu, Johannes Kiik

Tuuba: Madis Vilgats

Timpanid: Maarja Nuut, Adam Jeffrey

Löökpillid: Kaspar Eisel, Vambola Krigul, Lauri Metsvahi, Terje Terasmaa

Tšelesta: Kärt Ruubel, Marrit Gerretz-Traksmann

 

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Draamateatri koduleheküljelt.