 |
| Pilt pärit "Grace&Glorie" Facebooki leheküljelt |
Lavastaja: Vilja Nyholm-Palm
Mängisid:
Ülle Kaljuste - Grace Stiles
Hilje Murel - Gloria Whitmore
Ma pean seekord kohe päris korralikult end koguma, et mõelda mida ja kuidas siia kirja panna. Mitte, et midagi halvasti oleks olnud, vastupidi kõik oli väga suurepärane ja tore. Ma lihtsalt olen veel praegugi täiesti elevil kogu etendusega seonduvast. Esiteks oli tegemist minu elu esimese esietenduse külastamisega. Okei, ühe korra olen kohaliku harrastusteatri esietendusel ka käinud, aga see on hoopis midagi muud. See küll pole etenduse seisukohalt väga oluline, kuid ega igakord ei õnnestu teatrisaalis viibida Ita Everi kõrval istudes. Ja loomulikult tegi asja palju paremaks see, et tegemist oli minu sünnipäevaga. Minu meelest täiesti ideaalne viis sünnipäeva tähistada on veeta õhtu teises Eesti otsas suurepärast etendust vaadates.
Tegin kunagi postitust, et milliseid etendusi suvel näha tahaks (LINK) ja sattusin "Grace & Glorie" otsa. Ma teadsin vist juba näitlejate järgi, et seda tahan ma raudselt näha. Kui ma sisututvustuse ära lugesin, siis oli asi kindel. Suhteliselt südamelähedane teema, eriti kui arvestada seda, kus ja kellena ma töötan. Nii sündiski otsus: maksku mis maksab Lõuna-Eestist Põhja-Eestisse teatrisse sõita. Mõnede arvates olen ma hull, kuid ma ei saa sinna midagi parata, et teater mu veidi hulluks ajab. Igatahes ma ei kahetse seda sõitu. Vastupidi, soovitan teistelegi. SOOVITAN SOOJALT!
Nüüd ma siis jõuan lõpuks etenduse juurde ka. Lugu räägib 90-aastasest Grace-st, kes murdis puusaluu ja sattus seetõttu haiglasse. Nagu Grace ise ütles, siis puusaluu sai terveks, kuid haiglas avastati tal vähk, mistõttu Grace avaldas soovi koju surema minna. Haigla poolt saadetakse talle appi "surma ootama" keskealine Gloria, kellel on surmaga omad sotid klaarida. Nii kohtuvad need kaks täiesti erinevat naist ühes kõrgel mäe otsas maha jäetud hütikeses ja südamlik ning mõtlemapanev lugu saabki alguse. Grace on lihtne maainimene, kes siiani elanud usus, et taevaisa kannab kõige eest hoolt siin maamuna peal. Gloria samas on New Yorgist tulnud kõrgharidusega ärinaine, kellel on omad probleemid. Nii põrkavad omavahel kokku noor ja vana, elurõõmus ja kibestunud, moderne ja vanamoodne. Grace on arvamusel, et rohtu pole vaja võtta ja samuti pole probleemiks pissihäda kinni hoida seni kuni tema lapselaps kunagi õhtul tuleb. Sest selline on taevaisa tahtmine ja nii peab olema. Asjad on siiani alati lahenenud ja ilmselt lahenevad ka edaspidi omasoodu. Ühel hetkel lööb tema maailmapildi aga segamini Gloria, kes arvab et õigem oleks võtta Morfiini, et mitte valusid kannatada ning kohe kindlasti ei tohiks üks 90-aastane naine elada üksipäini mägedes asuvas hütis, kus pole ei elektripliiti, korralikku vannituba ning töötavat telefoni. Samuti ei saa Gloria aru sellest, miks pole Grace teinud testamenti ning kuidas ta oma maja kinnisvaraarendajale nii odavalt ning ilma juristita ära sai müüa. Noore naise arvates on vaja õiglus jalule seada ja kohe kindlasti ei tohiks kinnisvaraarendaja Grace õunapuid maha võtta seni, kuni vana naine veel elus on. Ometigi tuleb välja et just nii see kõik on ja Grace ei kujuta ettegi, et kuidagi teisiti on ka võimalik elada. "...Ma olen vana naine ja ajan asju omal viisil. Kas sellest on nii raske aru saada?" Lisaks meeldis mulle etenduses Grace elu võrdlus kampsuniga. See kõlas umbes nii: "Elu on nagu kampsun kus kõik silmused on omavahel seotud. Nii on ka elus kõik sündmused omavahel seotud. Kui kampsunis aga kasvõi üks silmus katki läheb, argneb kogu kampsun üles." Lihtne ja loogiline, kuid samas nii tabav. Eks lihtsuses peitubki ilu ja Grace oli igati lihtne inimene. Samuti oli õunapuudega kampsun üks etenduse sümboleid ja tegelikult sümboliseeris see väike kampsun, mida Grace oma kaugele sugulasele kudus, tema enda elu. Sest ühes minutis suutis ta kududa täpselt 60 silmust. Kui Grace muretses, et temast ei jää tulevastele põlvedele maha mitte mingisugust märki, siis tegelikult see kampsun oligi tema elutöö, millega ta oma elu lugu jutustas. Nagu ka kampsun jäi lõpetamata, nii jäi ka Grace elu lõpetamata, sest taevaisal oli teda enda juurde vaja. Etendus peaks küll olema draama, kuid ma pean ütlema, et naerda sai rohkem, kui mõnes komöödias. Ilmselt osa nalju on ka sellised, kus peab inimestel endal seos tekkima. Vähemalt minul tekkis mitmel korral äratundmisrõõmu. Ilmselt on kõikidel inimestel olnud sarnaseid olukordi kas oma emade, vanaemade või mõne muu sugulasega. Ja omast töökogemusest võin öelda, et täpselt sellised need patsiendid ongi.
Nüüd võib asuda kiidulaulu juurde. Üks põhjuseid, miks ma etendust vaatama läksin, oligi see, et Ülle Kaljuste on üks mu lemmikutest. Ja ma ei pidanud seekord pettuma. Laupäevasest (11.07) Arterist lugesin intervjuud Ülle Kaljustega, kus ta mainis, et mingil määral on tegelaskujuks inspiratsiooni ammutanud tädi Ellist-st, kes on tema ema kooliõde. Igatahes Ülle Kaljuste oli rollile väga hästi pihta saanud, sest 100% sellised need 90-aastased (ja ka nooremad ning vanemad) memmekesed ongi. Hääl, käitumis- ja kõnemaneerid, ellusuhtumine - kõik oli paigas. Ma ei oskagi rohkem midagi kiita. Laitusest rääkimata. Ma küll mõtlesin enne etendust sisimas, et kas meil pole siis tõesti kedagi vanemat näitlejat, keda panna 90-aastast mängima, kuid Ülle sai selle rolliga nii suurepäraselt hakkama, et ma ei suutnudki lõpuks kedagi teist sellesse rolli ette kujutada. Kui siis ainult Ita Ever. Siit ka minu järeldus, et Ülle Kaljuste on teel Ita Ever-i poole, ehk minu silmis on tegemist tulevase Eesti teatri Grand Old Ladyga. Otsustasin teatrisse kaasa võtta väikese märkmiku, kuhu kirjutada märksõnu ja tsitaate, sest kogu etenduse ajal pingsalt ühte mõtet meeles hoida on raske. Lisaks märkele Ülle Kaljuste = Ita Ever on seal kirjas ka lause: "ÜLLE ON SUPER!" Ja nii ongi.
Seekord tulevad kiidusõnad ka Hilje Mureli aadressil. Ta pole kunagi otseselt minu lemmiknäitlejate hulka kuulunud, kuid samas ei kuulu ta ka nende näitlejate hulka, keda ma ei salli. Täiesti neutraalne inimene minu jaoks. Peaksin ehk selgitama seda, et mul lihtsalt on mõned eriti lemmikud näitlejad ja siis on need, keda ma kohe kuidagi ei salli (ei oskagi põhjendada miks, ilmselt pole ma neid näinud midagi väga head tegemas) ja siis on ülejäänud näitlejad, kes on nö neutraalsed. Samas ei saa ma öelda, et mul Hilje Mureliga mingeid ebameeldivaid kogemusi on teatrilavalt ning põgusate kohtumiste põhjal väljaspool teatrimaailma võin öelda, et esmamulje temast on igati sümpaatne. Lihtsalt siiani on mulle jäänud mulje, et ta suudab mängida ainult selliseid veidi "totakaid" (tegelikult pole totakas hea väljend) tegelaskujusid. Vot õige sõna on lihtsameelseid tegelasi. Aga seekord oli tegemist täiesti arvestatava ärinaisega, kellel hingel suur murekoorem. Ja minu meelest mängis Hilje täpselt seda inimest, kes ta on. Ma rõhutan veelkord, et ma ei tunne teda isiklikult, kuid selline mulje on mulle temast inimesena jäänud. Soe ja lihtne inimene, kes soovib ühele vanale prouale head teha. Ilmselt endalegi ootamatult saavad nad lähedasteks ning noor naine avab oma hooldatavale oma suurimad saladused. Ja see kõik oli usutav ja siiras. Lihtsalt hea oli vaadata kahe näitleja omavahelist sünergiat. Ja ma pean tõdema, et etenduse lõpus oli kohe näha seda kergendustunnet, mis mõlema näitlejanna näole ilmus ja mida oli võimalik nende kehakeelest välja lugeda. Nüüd ongi kõik, etendus on valmis. Koolilastee jaoks võib seda võrrelda eksami sooritusega. sa oled selel nimel pikki kuid töötanud ja ettevalmistusi teinud ja nüüd on kõik. See on möödas. Tulevad küll järgmised etendused ja kindlasti lavastaja teeb korrektuure, kuid see kõige suurem pinge on möödas. Ma olen tänulik, et ma sain osa sellest hetkest.
Etenduse käigus oli näha, kuidas esialgu kaks täiesti võõrast naist üksteist umbusaldasid, kuid ajapikku üksteisele jörjest olulisemaks ja lähedasemaks muutusid. Seda intiimsust oli saalis tunda ja mulle see meeldis. Järelikult ei olnud etenduses ainult kaks osatäitjat, vaid kogu Rehe küünis viibijad olid osalised. Me kõik elasime oma iga keharakuga kaasa sellele loole. Mina ootasin pingsalt seda hetke, millal tuleb Surm. Mitte, et see oleks hea olnud, vaid pinge oli õhus. Pinget aitasid väga hästi kruvida ka heliefektid. Näiteks buldooser ja dünamiidi õhkimine olid piisavalt lärmakad ja samas illustreeris see suur tekkinud pauk ühe etapi purunemist kahe naise omavahelistes suhetes. Lisaks pean kiitma ka lavakujundust. Või õigemini lavakujunduse originaalsust. Mitte igas etenduses ei panna pärisalt ahju alla tuld ja ei tekitata reaalset vinguhaisu. Või pumbaga käte pesu süsteem. Need on päris asjad, mida inimesed kasutavad pärisalt ja minu meelest annab see etendusele palju juurde, kui tegemist on näiteks elusa tulega. Seda enam, et etendus toimus kivist hoones, kus oli üsna jahe. Nii said ka külastajad ahjukütmisega sooja, sest juba ainuüksi elusa leegi nägemine teeb südame soojaks.
Ma küll mõtlesin etenduse mingis etapis, et ma ilmselt hakkan kohe nutma, kui Grace ära sureb, sest ma tundsin, et ma olen osake sellest maailmast. Aga etenduse jooksul suutis Grace lisaks Gloriale surmahirmu ka minult võtta. Selles mõttes, et kui Grace lõpuks suri, siis pisaratevoolu ei tulnud, sest ma olin sellega juba leppinud, et ükskord surm tuleb. Mitte, et ma muidu surma kardaks, kuid ilmselgelt on see asi, mille peale me igapäevaselt ei mõtle. Vähemalt mitte minu vanuses. Lisaks sellele pani etendus mind sügavalt mõtlema sellele, mis siin elus siis ikkagi on tähtis. Raha? Hea töökoht? Hea positsioon ühiskonnas? Uhke auto? Või on selleks hoopis usk? Usk paremasse homsesse ja sellesse, et ükskord saab kõik korda? Toetav perekond? Või on see lihtsalt keegi, kes sinusse usub ja rasketel aegadel mõne hea sõna sulle ütleb? Ühel päeval me kohtume oma lähedastega, kes siit ilmast on enneaegselt ära kutsutud ja siis ongi kõik hästi. Mina jõudsin igatahes järeldusele, et iga inimene peab millessegi/kellessegi uskuma ja siis ongi elu ilusam ja helgem. Ka nendel kõige raskematel hetkedel, sest igas halvas on ka midagi head.
Seega inimesed osake näha igas hetkes seda killukest rõõmu, mille nimel taevaisa (või keda iganes) tänada ja pidage meeles, et raha pole kõige tähtsam!
Selle filosoofilise jutu lõpetuseks ütlen aga siiski, et leidke natuke raha, ostke pilet ja minge "Grace & Glorie" vaatama ja uskuge mind te ei kahetse.
Rohkem lisainfot etenduse kohta etenduse Facebooki lehelt
Päris lõpetuseks siiski mõned tsitaadid etendusest:
Grace: "Ai see on küll midagi uut, et võõras inimene astub uksest sisse ja aitab mul surra. Kas Te olete seda varem ka teinud?"
Gloria: "Pole ime, et te maainimesed hommikuti nii palju sööte, kui ainuüksi ühe muna keetmine võtab nii palju aega."
Gloria: "Küll ma su üles äratan, kui näen et Surm tuleb."
Grace: "Pea meeles! Pool tundi ja mitte rohkem, siis äratad mu üles!"
Grace: "Kui naine endale meiki näkku paneb, siis on tal midagi varjata."
Grace: "Meiki kannavad naised, kes on edevad."
Gloria: "Kui naisel lööb ette 30, siis saab edevusest voorus."
Grace: "Kas sa kanaliha ei söö?"
Gloria: "Mitte siis, kui ma olen sellele kanale silma sisse vaadanud."
KIIRUSTAGE TEATRISSE!
0 kommentaari:
Postita kommentaar