Vend Antigone, ema Oidipus

 10. Oktoobril 2024 Eesti Draamateatri suures saalis

Foto: Eesti Draamateater

Alustan seda postitust suure häbiga, sest esiteks pole suur teatrikriitik, nagu paljud mind kutsuvad, varem näinud vist mitte ühtegi Tiit Ojasoo lavastust ning ega ma suurem antiiktragöödiate ekspert ka pole. Kuigi teatriajalugu õppinuna võiks antiiktragöödiad mulle selged olla ja Tiit Ojasoo nimi on selline, et tema peaks iga teatrikriitiku huviorbiidis olema. Ehk siis see on ehe näide sellest, et ma polegi nii suur teatriekspert kui ehk arvatakse. Õnneks või kahjuks sai nüüd kaks kärbest ühe hooga löödud ja nägin ära Tiit Ojasoo lavastatud “Vend Antigone, ema Oidipus”, mis on Mati Undi töötlus erinevatest antiiktragöödiatest. Tehniliselt võttes peaks juba kooslust Unt/Ojasoo olema iga teatriarmastaja jaoks piisav põhjus, miks teatrisse minna. Aga minu jaoks polnud see väga oluline põhjus enne kui ma sattusin lugema ainult kiitvaid arvamusi/arvustusi. Tuli siis ka endal sammud Draamateatri poole vedada, et see paljukiidetud lavastus ära vaadata.

Õnneks kestab lavastus peaaegu 5 tundi (koos kahe vaheajaga on kestvuseks 4 tundi ja 35 minutit), mis tundub, et peletab paljud teatrihuvilised eemale, sest erinevalt paljudest teistest Draamateatri lavastustest, on sellele veel pileteid täitsa saada. Eks paljud minu tuttavadki vaatasid mind veidi imestusest pikaks vajunud näoga, kui kuulsid millest lavastus räägib ja kui kaua see kestab. Tundub nagu ükski täie mõistuse juures olev inimene ei lähe teatrisse vaatama lavastust, mis kestab peaaegu viis! tundi ja mille tegevus toimub Antiik-Kreekas. Kui seda postitust peaks keegi sama suure skepsisega inimene lugema juhtuma, siis ma võin kinnitada, et kaks vaheaega on täpselt paras ja tänu nendele ei saa arugi, et etendus nii kaua kestab. Lisaks on etendus ise muidugi ka omaette vaatemäng ja tasub juba seetõttu teatrisse minna. Minuga samal etendusel oli väga palju koolinoori ja nad kõik suutsid täiesti okeilt kogu etenduse aja vastu pidada. Keegi ei teinud keset etendust lolle nalju ega passinud telefonis, kõik kuulasid ja vaatasid ja reageerisid igati adekvaatselt laval nähtule. Ma ilmselt oleksin ka gümnaasiumis olnud nõus teatris “Kuningas Oidipust” vaatama selle asemel, et seda raamatust lugeda.

Minu kooliajast on muidugi pikk aeg möödas ja ega ma väga ei mäletanud enam, millest “Kuningas Oidipus” rääkis, välja arvatud see oma emaga abiellumise ja magamise teema. Kuigi kõik kolm vaatust keskenduvad erinevatele teemadele ja Mati Undi sõnade järgi on tegemist nn “Teeba tsükliga”, pole lavastuses kasutatud ainult Antiik-Kreeka tekste. Etendust vaadates sain aru, et lavastuses on palju kasutatud eesti rahvalaule, aga kavalehte süvenedes nägin, et lisaks on kasutatud ka mitmeid tänapäeva Eesti luuletajate tekste ning muuhulgas ka katkendeid Aleksander Puškini teosest “Pidu katku ajal”. Seega peaksid kõik huvilised midagi enda maitsele leidma.

Peab siiski tunnistama, et proosa tekst on siiski suuresti antiigist pärit ja seega räägib läbi erinevate antiiktekstide sellest mis ja kuidas Teeba linnas juhtus. Just laulusõnad on need, mis tuginevad teistele tekstidele. Aga muusikalist osa ja laule on lavastuses nii palju, et kohati tekkis mul tunne nagu vaataks muusikali. Ehk on see ka üks peamistest põhjustest, miks lavastus kaasahaaravana mõjus, sest kogu antiiktragöödiate raskus kadus muusika ja hoopis teise sisuga laulude vahele ära. Mulle meeldisid eriti rahvalaulude töötlused, kus kohati olid originaalsõnad asendatud antiikteostest või siis teiste hilisemate autorite teostest tuttavate sõnadega, aga laulu esituse järgi oli ikka aru saada, et tegemist on itkulauluga. Minu eriline sümpaatia kuulus muidugi näiliselt lõppematule “Mehetapja Maie” laulule, mis lavastusele mõnusalt hoogsa avapaugu pani. Kohati tundus mulle, et Hilje Murel jääbki seda laulma, sest tüüpilisele eesti rahvalaulule omaselt ei tahtnud laul kuidagi otsa saada. Igatahes piisas esimesest viiest minutist kogu etenduse jooksul, et aru saada miks Murelit just selle laulu esitamise eest eelmise teatriaasta lõpus nii ohtralt kiideti. Ma võtaksingi lavastuse kokku lausega: „Antiiktragöödiad ja Antiik-Kreeka mütoloogiad Eesti rahvalaulus“. Kellele meeldivad rahvalaulud ja antiikkirjandus, siis ilmselt tasuks lavastust vaatama minna, kui seda veel näinud ei ole.

Kuigi siin on jällegi oht, et Mati Undi tekst ja Tiit Ojasoo lavastus on konservatiivsemale publikule veidi liiga ekstravagantne ja see võib teatrielamust rikkuda. Kellele ikka meeldiks teatrilaval verega pritsimist vaadata, isegi siis kui tegelikult oli tegemist punase värviga, oli midagi selles värvi pritsimises sellist, mis oleks mind häirima hakanud, kui mu igapäeva töö poleks nii tugevalt vere ja teiste kehavedelike nägemisega seotud. Seega tahan öelda, et äkki nõrganärvilistele see lavastus siiski pigem ei sobi. Eriti kui mõelda ka nende teemade peale, mida antiikkirjanduses meeleldi käsitletakse. Teine stseen, mis mind veidi häiris oli see, kui Hilje Mureli kehastatud Agaue tapab suures peouimas oma poja kuningas Pentheuse (Gert Raudsep), pidades teda lõviks ja tuleb teistele bakhandidele lõvi pead näitama. Kuna pea oli tehtud Raudsepa näo järgi, nägi Pentheuse pea välja täpselt nagu Gert Raudsepa oma ja sellist sarnasust oli veidi häiriv vaadata. Nagu kannaks Murel reaalselt Raudsepa pead oma kätel. Keda sellised asjad häirivad, siis soovitan mõne teise lavastuse vaatamiseks valida. Keda sellised stseenid ei häiri, siis tasub kindlasti vaatama minna.

Ma ei tea, mis seos Ojasool Adidase firmamärgiga on. Olen teda näinud erinevatel auhinnagaladel üleni Adidase dressides poseerimas ja nüüd oli ta Adidase dressid pannud Oidipusele selga. On selge, et Antiik-Kreekas ei teadnud keegi, mis asi Adidas on ja sel ajal selliseid riideid ei kantudki. Palju loogilisem oleks olnud Nike dress, sest pärineb ju Nike nimi Kreeka võidujumalalt Nikelt. Ega teised tegelased ka päris toogasid ei kandnud, aga nende kostüümid olid veidi rohkem ajastule omased, või vähemalt meenutasid seda, mida tänapäeva inimene arvab et antiikajal kanti. Siinkohal tuleb muidugi kolmanda vaatuse vennad ja õed välja tuua, kus Oidipuse pojad Polyneikes (Ursel Tilk) ja Eteokles (Lauri Kaldoja) kandsid liibuvaid maadluskostüüme ja pehmeid kiivreid ning Oidipuse tütred tulid lavale tänapäevastes liibuvates spordiretuusides ja sportrinnahoidja väel. Kohati oli selline rõivastus ajastut arvestades nii jabur, et ajas naerma. Eks naerma ajasid ka need joogapoosid ja maadlusvõtted, mida Oidipuse lapsed laval esitasid. Kohati tekitas see minus tunde justkui laval tehakse nalja selle üle, et tänapäeval kõik joogat teevad ja sportlikud on, kuigi ma usun, et tegelikult oli asi hoopis milleski muus.

Kõiki huvitavaid ja üllatavaid lahendusi ma ette ära reeta ei taha, sest muidu pole teistel huvitav teatrisse minna. Aga minu jaoks oli üllatav kui palju näitlejad lavalt publikusse tulid ja mööda toole turnisid. Ega see tooli käetugedel edasi liikumine nii väga lihtne polegi. Kui esimene näitleja publiku hulka tuli ja tooli käetugesid mööda saali tagumisse otsa liikuma hakkas, siis see oli naljakas, kui aga mitmed tegelased sama rada läksid, hakkas see juba veidi minu jaoks igavaks muutuma, sest seda lahendust oli juba nähtud ja oleks võinud midagi uut olla. Kuigi koolinoored oleksid sellist liikumist rohkem näha, et saaks ka näitlejale käe ulatada ja teda toetada, kui ta tooli käetugedel navigeerides tasakaalu üritab säilitada. Seevastu oli alati huvitav vaadata Tiit Suka kehastatud pikajuukselist Dionysost. Uskumatu kui hästi Sukale pikad kergelt laines juuksed sobivad. Ja kogu tema laulev kõneviis ja veidi flirtiv hoiak olid lihtsalt nii naljakad, et teda võiski vaatama jääda. Sukk oli kindlasti minu selle lavastuse lemmik number üks.

Kogu lavastuse suurim kontrast oli minu hinnangul lüüriline harfi muusika, mida esitas Lisanne Rull, kes on ka lavastuse üks muusikalistest kujundajatest. Eks ole harf ju üks peamiseid antiikaja pille ja seetõttu sobis see õrn muusika temaatikaga väga hästi kokku. Vastuolud tekkisid minu jaoks peamiselt sellest, et lavastuse teemad olid pigem süngemat laadi ja see meloodiline ning õrn harfimuusika justkui ei harmoneerunud teemadega. Samas selline segapuder tänapäevastest riietest, õrnalt lüürilisest harfist, antiikaja tekstidest ja eesti rahvalauludest ilmselt ongi selle lavastuse menu põhjus. Minu jaoks möödus kogu etendus nagu linnutiivul ja ma oleksin võinud isegi veel kauem seda lavastust vaadata. Kõik oli lihtsalt kaasahaarav. Kohati olin nii laval toimuvasse haaratud, et ma ei mõelnud isegi ühtegi mõtet sellest, mida laval nähtu  tähendada võiks ja kuidas see meie praeguse ühiskonnaga kokku läheb. Eks meil ole praegu ka seda vägivalda palju ja inimesed üritavad teisi petta, et enda tahtmist saada, aga ma nendele teemadele etenduse ajal siiski väga ei mõelnud ja nautisin peamiselt laval olevat vaatemängu. Mulle tundus, et antud lavastuse puhul oli kõik paigas, kuid siiski kogu antiikkultuuri teema mind nii palju ei köitnud, et ma lavastust uuesti vaatama minna tahaksin. 

Sel korral julgeksingi lavastust soovitada näiteks õpetajatele, kes antiikkirjandust koolides käsitlevad, sest selline lähenemine on kindlasti õpilastele huvitavam kui igav teooria õppimine. Kindlasti sobib lavastus ka keskmisest suuremale teatrihuvilisele, kes tahab laval midagi modernsemat näha kui klassikaline igav teater.

 
Autor: Mati Unt
Lavastaja ja kunstnik: Tiit Ojasoo
Kostüümikunstnik: Jaanus Vahtra
Muusikalised kujundajad: Anne Türnpu, Tiit Ojasoo, Lisanne Rull
Valguskujundaja: Kaido Mikk
Osades:
Tiit Sukk – Dionysos
Guido Kangur – Teiresias
Raimo Pass – Kadmos; karjus; valvur
Gert Raudsep – Pentheus; Korinthose saadik; mees
Hilje Murel – Agaue; bakhand; naine
Hanna Jaanovits – bakhand; naine; Ismene
Mirtel Pohla – bakhand; Iokaste; naine
Teele Pärn – bakhand; naine; Antigone
Inga Salurand – bakhand; naine; Eurydike
Taavi Teplenkov – ametnik; Kreon
Karmo Nigula – ametnik; kodanik; Haimon
Lauri Kaldoja – karjus; kodanik; Eteokles
Priit Võigemast – karjus; Oidipus
Ursel Tilk – kodanik; Polyneikes
Lisanne Rull – muusa
 
Rohkem infot lavastuse kohta leiab Draamateatri koduleheküljelt