Kuvatud on postitused sildiga Tõnis Niinemets. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Tõnis Niinemets. Kuva kõik postitused

04/06/2023

Café Théâtral

 2. juunil 2023 Eesti Draamateatri suures saalis

Foto: Heikki Leis

Ma enam ei mäletagi millal Eesti Draamateater enda sügistalviseid uuslavastusi tutvustas. Igatahes nägin siis, et detsembris on esietendumas lavastus nimega Café Théâtral, mis sisututvustuse poolest tol hetkel mind väga ei kõnetanud. Aga kuna minu mitmed Draamateatri lemmiknäitlejad lavastuses kaasa lõid, siis mõtlesin et võiks ikka vaatama minna. Kuidagi juhtus nii, et ma tol korral kohe piletit ei ostnud ja uuesti hakkasin piletite ostmisele mõtlema siis, kui lavastus oli esietendunud ja kõik seda taevani kiitsid. Teadupärast oli siis juba hilja, sest lavastus osutus menukaks ja kõik etendused müüdi üsna kiiresti välja. Veebruaris õnnestus mul siiski õigel ajal endale juuniks pilet osta ja nüüd saan enda mõtted kirja panna.

Esiteks olin ma lavastuse suhtes veidi skeptiline, sest kui kõigile meeldib, siis äkki ma ikka pettun. Võin etteruttavalt öelda, et ei pettunud ja ma olen juba valmis uuesti pileteid jahtima. Kuna ma pole varem ühtegi kabareed näinud (ka mitte filmis), siis ma õhustiku kohta ei oska midagi öelda. Minu jaoks oli päris ehe kabareeatmosfäär, elava džässmuusika, konferansejee, baari ja kirevate külalistega, aga kuna mul võrdlus puudub, siis äkki keegi targem leiab, et ikka polnud nagu päris. Paljastavat ihu näidati ka nii palju, et nägi nii mehi kui naisi napimates riietes, aga midagi siivutut minu kõlbluskompass ei tuvastanud. Seega võivad ka veidi konservatiivsemad inimesed teatrisse minna, ei pea kartma et liiga palju paljast ihu näidatakse. Kes mida ja kui palju paljastas, jäägu üllatuseks, ja kes teada tahab, peab ise teatrisse minema. Natukene jäi mind häirima see, et lavastus polnud ühtne tervik ja puudus narratiiv, mis kogu üksiknumbreid tervikuks sidunud oleks.

Lavastuse moodustasid üksiknumbrid, mida konferansjee (Viire Valdma kehastuses) sisse juhatas või üritas neid ära lõpetada, kui numbrid väga üle käte minema hakkasid. Aga peale selle, et tegevus toimus ühes kabarees seal mingit suuremat lugu taga ei olnud. Eks igaüks publiku hulgast saab muidugi ise ka välja mõelda, miks keegi tegelastest kabareesse jõudis ja mis lugu seal taga on. Mina oleks tahtnud et kõikidel tegelastel oleksid ikka konkreetsed nimed ja mingi lugu. Mõningate tegelaste kohta saab vihjeid ka nende etteastetest või siis teeb konferansjee vastava selgituse, aga nii mitmedki tegelased ja nende kohalolu jäi mulle arusaamatuks. Ühine on see, et kõik tegelased esinevad vähemalt korra, kes laulu ja kes tantsuga.

Kuigi üldine lugu jäi minu jaoks segaseks (miks see kabaree seal oli, miks need inimesed seal kabarees käisid, kes nad täpselt olid jne), siis üksiknumbrid olid minu jaoks nii palju nauditavad, et lõppkokkuvõttes meeldis mulle ikkagi kogu etendus. Laulud, mida esitati põhinesid tuntud viisidel (mõni oli minu jaoks tundmatu, aga mõned tundsin siiski ära ka) ja enamikele olid näitlejad ise või koos Andrus Kivirähkiga uued sõnad teinud. Ega see tuntud viis just kõige olulisem polnudki, sest mõningal juhul olid just sõnad need, mis olid nii humoorikad, et ajasid publiku homeeriliselt naerma. Tõsi, ka mina sain naerda, kuid ilmselgelt mitte nii palju kui minu ümber istuvad vanemad inimesed. Lavastuses kõlas ka kaks laulu („Kuhu küll kõik lilled jäid“ ja „Kui sul on raske“) originaalsõnadega, kuid ometi publik naeris nagu oleks ka nendele lauludele uued ja humoorikad sõnad tehtud. Järelikult need laulud olid konteksti sobilikud ja kõnetasid praegust publikut nii nagu nad omal ajal teksti autoreid on kõnetanud.

Kavalehe andmetel on lavastuse dramaturgia loonud Andrus Kivirähk, kes on ka päris mitmele laulule eestikeelsed sõnad teinud, nagu juba mainitud sai. Seega on Kivirähkile omast eesti ühiskonnakriitilisust lavastuses omajagu tunda. Eks mingid mõtted on muidugi ka trupi ühistööna valminud ja kõike ei saa tüüpiliseks Kivirähki tekstiks pidada. Siiski pole kogu lavastus ainult show ja huumor, vaid läbi huumori kõverpeegli puudutatakse ka tõsisemaid teemasid ja vahel muutus õhustik isegi veidi kurvaks, nii et konferansjee pidi sekkuma ja ütlema, et see koht on ikka lõbutsemiseks mõeldud. Kui ainult mõned näited ühiskonnaprobleemidest tuua, siis jäi mulle silma Hilje Mureli kehastatud õrnahingeline terapeut, kelle seanss algas päris tõetruult, kuni selle hetkeni kus terapeut palus publikul naabri nägu lakkuda või naabri põit tunnetada. Ühelt poolt oligi see üle võlli naljaks keeratud, aga samas näitab väga hästi ära, et tegelikult need iseõppinud terapeudid võivad meil paluda sama jaburaid asju teha, aga mitte nii üle võlli keeratuna ja me usume neid ning teemegi seda. Lisaks puudutati ka naiste teemat, soolist võrdõiguslikkust, kallinevaid küttearveid ja paljut muudki. Enamik neist siis läbi laulusõnade. Seega, kes sõnadesse ei süüvi, see neid teemasid ka ei kuule. Eks mul võis ka midagi vahele jääda, sest ma vahel unustasin end liikumisseadeid jälgima.

Kuigi mulle meeldis kogu etendus ja peaaegu kõik numbrid üksikult võttes olid väga ägedad, jäid mulle siiski kõige eredamalt meelde Laine Mägi esitatud „Quando“, sest selle refrään kordas originaallaulule omaselt „Quando, quando, quando“, mis kuidagi seostus mulle lapsepõlvega ja võttis jala tatsuma. Samas esitas Mägi enda laulu ja tantsu eriti energiliselt, mis minu jaoks tõmbas etenduse rohkem käima. Kuigi kusagilt lugesin, et mõne jaoks oli see number just liiga üle võlli. Maitsed on erinevad ja seega igaüks leiab oma. Veel meeldis mulle Teele Pärna esitatud „Naiste laul“, mis põhineb kuulsal „Habanera“ nimelisel laulul Georges Bizet´ ooperist „Carmen“. Eriti võimas oli selle laulu refrään, kui lisaks Teele Pärnale laulsid ka kõik teised laval viibivad naised (Hilje Murel, Ülle Kaljuste ja Viire Valdma). Nende kahe laulu puhul oli minu jaoks lihtsalt rohkem energiat, mis mind käima tõmbas. Teised laulud olid oma sõnade poolest ägedad, aga need polnud minu jaoks nii jõulised. Samas võib keegi teine saalis viibijatest jälle leida, et need laulud teda üldse ei kõnetanud ja hoopis midagi muud oli palju kõnekam. Ma usun, et igaüks leiab midagi endale nautimiseks.

Mis kabaree see ilma tantsuta oleks olnud. Kahjuks kankaani küll keegi ei tantsinud (see oleks ilmselt etenduse tipp hetk ka olnud), aga tantsunumbreid oli siiski päris palju. Kusjuures tantsunumbreid esitasid valdavalt mehed (Tõnis Niinemets, Hendrik Toompere jr ja Karmo Nigula), kes tegid päris mitmele naiste poolt esitatud laulule vägagi korraliku tantsunumbri. Kohati ei saanud ma aru, kas publik naeris rohkem laulusõnade või tantsu üle. Kuigi laulude saateks olevad tantsud olid ka ägedad, siis mulle isiklikult meeldis ikkagi kõige rohkem Hendrik Toompere jr ja Karmo Nigula esitatud Paso Doble, mida vaadates tuli mul kohe meelde esimene „Tantsud tähtedega“ hooaeg, kus kohtunikuks valget särki ja trakse kandev Jüri Nael. Kes sellist Jüri Naela suudab ette kujutada, siis need võivad ette kujutada, et kaks sellisele kirjeldusele vastavat Naela esitavad vägagi jõulise Paso Doble. Ja see oli naljakas, sest nii Nigula kui Toompere jr kandsid tumedaid vuntse ja tumedat parukat, mis minu vaimusilmas muutis nad kohe Jüri Naela sarnasteks. Eks liigutused olid ka ekstra võimendatud ja tegid kogu tantsunumbri veelgi koomilisemaks.

Kokkuvõttes mulle etendus väga meeldis ja ma ei näinud ühtegi nõrka osatäitmist ega kordagi ei tekkinud küsimust, et miks see näitleja nüüd nii tegi või miks ta just siin oli. Lõpp ehk oli minu jaoks kõige suurem küsimärk, sest minu jaoks Teele Pärna esitatud teine laul, mis ühtlasi oli ka lõpulaul polnud sellise energiaga, millega lavastust lõpetada. Kuidagi järsku tekkis minu jaoks lõpp. Kuigi lõppu olin ma juba oodanud (mitte, et lavastus oleks igav olnud, vaid lihtsalt lavastuse ülesehitus tekitas sellise tunde) Tõnu Kargu esitatud laulu järgselt. Aga minu üllatuseks läks siis etendus veel edasi ja siis lõppes kuidagi järsku ära. Ma sisimas lootsin, et lavastus lõpeb suure showga, kus on palju tantsimist ja tuleb ehk üks võimas ühislaul, aga seda ei olnud. Tegelikult oleks lõppu sobinud ka Rein Oja kehastatud ärimehe laul ja seda laulu saatnud akordionite ja karmoškade ansambel. See oli tõeline pidu ja pillerkaar. Kuigi praegune lõpp vajus minu jaoks veidi ära, siis nalja ja naeru ja meelelahutust sai kogu raha eest ning minu meelest polnud saalis kedagi, kellel oleks igav olnud.

Seega mina julgen küll lavastust kõikidele soovitada. Eriti ka nendele, kes pigem harva teatrisse satuvad ja otsivad just midagi naljakat. Isegi tund ja 40 minutit ilma vaheajata ei tohiks kellelegi talumatult pikk aeg olla, sest see aeg möödub kiiresti. Kui võimalik, soovitan kohad võtta ettepoole, sest siis on vaade parem ja saab ehtsama kogemuse. Muidugi on võimalus, et esimeses reas kaasatakse ka publikut, kuid ärge kartke, lavale minema ei pea. Ja hiljaks ei soovita ka jääda, kui te just ei soovi, et konferansjee teile ekstra tähelepanu tõmbaks.

 
Esietendus 2. detsembril 2022
Lavastus on valminud trupi ühistööna
Ideekavandi autorid ja lavastajad: Karmo Nigula ja Hendrik Toompere jr
Dramaturgia: Andrus Kivirähk
Kunstnik: Illimar Vihmar
Kostüümikunstnik: Kärt Ojavee
Kostüümikunstniku assistent: Carmen Kremm
Valguskunstnik: Sander Aleks Paavo
Liikumisjuht: Villiko Kruuse
Lauluõpetaja: Kaire Vilgats
Laval: Viire Valdma, Tõnu Kark, Rein Oja, Tõnis Niinemets, Laine Mägi, Karmo Nigula, Hilje Murel, Ülle Kaljuste, Teele Pärn, Raimo Pass, Hendrik Toompere jr.
Bänd: Kristjan-Robert Rebane (akordion, kontrabass), Ahto Abner (trummid), Marten Altrov (klarnet) ja Madis Muul (klaver)

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Eesti Draamateatri koduleheküljelt.

23/07/2021

Suvelavastus, millest ei puudu kuuma suve kohustuslikud kaaslased - vesi ja ujumispüksid

 21. juulil 2021 Sakala 3 teatrimajas

Foto: Siim Vahur

Ma ei oska seda postitust kuidagi alustada. Väga raske on. Sest tegelikult oleksin ma pidanud praegu kirjutama hoopis Saueaugu Teatritalu lavastusest “Kadunud kodu”. Etendusest, mis jäi ära, sest meie seast lahkus ootamatult näitleja Aleksander Eelmaa, kes lavastuses kaasa tegi.

“Ujujast” kirjutan ma hoopis seetõttu, et minu auto otsustas katki minna ja seega polnud mul lihtsalt tehniliselt võimalik Saueaugule sõita. See vist oli saatus, sest üsna ebameeldiv oleks olnud 3h sõita, et teada saada, et etendust ei toimugi ja siis 3h tagasi koju sõita. Eriti kui arvestada millistel põhjustel etendust ei toimunud, siis see oleks veelgi ebameeldivamaks kogu olukorra muutnud. Nüüd sain vähemalt negatiivsete tunnete asemel positiivseid emotsioone kogeda. Sest uudis Eelmaa surmast jõudis minuni alles järgmisel hommikul ja nii sain eelmisel õhtul muretult “Ujuja” etendust nautida.

Võiks öelda, et “Ujuja” puhul on tegemist lausa meelteteatriga. Tavaliselt olen harjunud, et vaatajates tekitatakse emotsioone sõnadega, mis lavalt meieni kanduvad ning lavakujunduse ja liikumistega, mida me näeme. Sel korral oli hoopis esimene emotsioon seotud lõhnaga, mis juba saali uksel ninna tungis. Lavastuse temaatikale omaselt oli tegemist kloorilõhnaga. Tekkis tunne nagu ma oleksin ujulasse sisenenud. Peab tunnistama, et ujulas olemise tunne püsis etenduse lõpuni, sest lavastaja Märt Pius ja kunstnik Kristjan Suits olid lavastuse väga loomutruult üles ehitanud.

Mulle meeldis lavakujundus. Suur valge, veidi kõrgemate servadega poodium, mis oli mõne sentimeetri paksuse veekihiga kaetud. Poodiumi pikematel külgedel oli mõlemal pool viis stardipukki. Polnud mingit kahtlustki, et tegemist on ujulaga. Ujula atmosfäärile aitas kaasa ka helikujundus, millest oli kuulda nii ujumisest tekkivaid veehääli kui ka spordivõistlustelt tuttavat pasunahäält, mis teavitab kohtumise lõppemisest. Oma lavastajadebüüti tegev Märt Pius oli väga oskuslikult veerandaja lõppu tähistava pasunasignaali sättinud iga stseeni lõppu. Pasunaheli saatel toimusid näitlejate vahetused laval. Selline stseenide eristamine aitas publikul paremini mõista, et tegemist on erineval ajahetkel toimuvate sündmustega.

Ujulas viibimise illusiooni aitasid võimendada veelgi rohkem kostüümid. Eriti efektselt mõjusid ujuja (Tõnis Niinemets) ja treeneri (Alo Kõrve) jalas olevad kummiplätud. Maas oleva veekihi tõttu tekkis iga sammuga efektne lirtsumine, mis on minu meelest ujulatele sama iseloomulik heli nagu ujujate tekitatud veelainete helid (mida oli etenduse jooksul samuti korduvalt kuulda). Nagu ühele tõsisele ujujale kohane, näeme Tõnis Niinemetsa kehastatud ujujat kogu etenduse vältel ainult ujumispükstes. Ikka nendes pikemates pükstes, mida päris ujujad kannavad, mitte sellistes pükstes, mida rannas meestel jalas näha võib. Ka Alo Kõrve kehastatud treener oli ehtsale treenerile kohaselt lühikestes pükstes ja polosärgis ning kandis kaelas vilet ning stopperit. Kahjuks ta seda vilet küll kordagi ei kasutanud. Minu meelest piisab, kui kellelegi vile ja stopper kaela panna, ning kõik saavad kohe aru, kelle või millega on tegemist. Kui treeneri kõrval on ainult speedosid kandev mees, siis on üsna kindel, et tegemist on ujumisega.

Sport ei toimu ainult spordisaalides, vaid paljud otsused on seotud kabinettides istuvate tähtsate inimestega. Seda osa spordimaailmast esindab ujuja vend Daniel (Uku Uusberg), keda näeb teatrivaataja laval triiksärgis, hallis ülikonnas ja nahkkingades. Hall ülikond sobib igapäevaselt advokaadileiba teenivale Danielile nagu valatult, sest iseloomustab väga hästi tema suhtumist – kui enda heaolu on mängus, siis tuleb olukorra kirjeldamiseks kasutada ähmaselt halli pooltõde. Sarnaselt Danielile eristus riietuse poolest ujujast ja tema treenerist ka Pauli endine füsioterapeut ja tüdruksõber Laura (Steffi Pähn), kes kandis noorte tavalist tänavariietust – teksapükse, valget maikat, musta nahktagi ning tumedaid tossusid. See riietus viitaks justkui kõikidele nendele inimestele, kelleta sport ei saaks võimalik olla – sportlaste lähedased ning poolehoidjad, kes on igapäevariietuses tulnud võistlustele kaasa elama.  

Juba kostüümid viitavad sellele, et lavastuse põhiidee on rääkida sellest, milline on spordimaailm ja kas ilma keelatud ainete kasutamiseta on võimalik tippu jõuda. Kuidas suhtuvad keelatud ainete kasutamisesse sportlase treenerid ja lähedased. Etenduse jooksul on näha, et olenevalt sportlase tulemustest ja sellest, mis nende tulemustega kaasneb, võib suhtumine keelatud ainetesse olla hoopis erinev. Kui ainete tarvitamisest sõltub sinu pere heaolu, sinu maine spordimaailmas ja ka armastus, siis see muudab kõike.

Nii avastabki Daniel, kes pooldab puhast sporti, et ühel hetkel on ta asunud varjama oma venna keelatud ainete tarvitamist. Danieli arvates sõltub Pauli edust see, palju tema ise raha saab ja rahast sõltub see, millisesse kooli ta saab tulevikus oma tütre panna ning kooli valik mõjutab seda kui edukaks tema tütar saab. Ja nii see lumepall aina veereb ja veereb, sest sisimas tahavad kõik olla ise edukad ning tahavad, et nende lastel oleks lihtsam edukaks saada. Nagu Paul ise ütles, siis riigil on igasugused abipaketid nõrgematele inimestele, et erinevaid kvoote täita. Keelatud ainete tarvitamine on abivahend nõrgematele sportlastele, et täita tippsporti jõudmise norme. Ja tippu on vaja jõuda, sest sa oled noorest saadik ainult treeninud ja sul pole pidevalt trennis viibimise tõttu korralikku haridust, kodu ega perekonda. Ainus võimalus maailmale näidata, et sa oled keegi, ongi jõuda tippu, saada palju raha ning siis osta endale maja ja siis saab endale luua unistuste pere, kust ei puudu ka koer.

Lavastus on valminud koostöös Eesti Antidopingu ja Spordieetika SA-ga, mistõttu lavastus ikkagi päris dopingu kasutamist ei propageeri. Pigem selgitab lavastus väga hästi miks hakatakse keelatud aineid tarvitama, ning kuidas see lumepall veerema hakkab, et ühel hetkel teavad keelatud ainete tarvitamisest päris paljud inimesed, aga piltlikult öeldes pigistavad nad selles osas silma kinni. Lisaks räägitakse ainete tarvitamise kõrvaltoimetest, mida tavaliselt ajakirjanduses ei mainita. Näiteks, kuidas mõjub ainete tarvitamine, nende hankimine ja varjamine sportlase vaimset ja füüsilist tervist. Isegi meie kõigi suurim hirm, surm, tuuakse mängu.

Kuigi teemad, millele lavastusega tähelepanu pööratakse, on pigem keerulised, on lavastus tervikuna siiski nauditav. Kindlasti üheks edu märksõnaks on suurepärane näitlejate valik. Ma usun, et kõik eestlased on harjunud, et kui laval on Tõnis Niinemets, siis saab nalja. Selles osas pettuma ei pea. Kuigi mulle tundus vahel, et mõned inimesed naersid ainult selle pärast, et Niinemets tegi suu lahti ja kõik on harjunud, et kui Niinemets suu lahti teeb, siis tuleb naerda. Ikka nii kõvasti naerda, et sinu vastas istuvad inimesed ka näesid, kuidas sa naerad ja suurepärase nalja peale aplodeerid. Minu meelest sobis Tõnis Niinemets ujuja rolli väga hästi, sest ta suutis välja mängida nii koomilised hetked kui ka veidi tõsisemad stseenid. Ja füüsilise vormi poolest oli ta ujujana samuti vägagi usutav.

Mul oli väga hea meel Uku Uusbergi laval näha, sest teda ma pole väga tihti laval nägema sattunud ja ikka on huvitav näha neid näitlejaid, keda nii tihti laval nägema ei juhtu. Eriti meeldis mulle kuidas Uusberg mängis välja selle, et Danielil kui targemal vennal on võimu oma rumalama venna üle ja tema otsustab milline saab venna karjäär ujujana olema. Vendade omavahelise lavakeemia rikkus ära Alo Kõrve kehastatud treener, kes minu meelest oli üsna ehtne vanakooli treener, kes oli harjunud oma tahtmist saama. Eriti hästi näitas ta seda välja siis, kui teatas Danielile, ettoo on juba järjest rääkinud 7 minutit ja 20 sekundit ning nüüd on tema kord rääkida. Ja kuigi Daniel üritas vahele rääkida, jäi treeneri sõna peale. Eks nii vist kipub alati olema.

Kõige rohkem on mul kahju sellest, et Laurat kehastanud Steffi Pähn sai nii vähe laval olla. Ma oleksin veidi rohkem tahtnud näha, mis Laura ja Pauli vahel toimuma hakkab. Kindlasti oleks sellest midagi huvitavat välja tulnud. Sest nii palju kui mina Pähna erinevates lavastustes näinud olen, suudab ta alati väga pinget pakkuvaid rolle luua. Praegu jäi kogu lavastus minu jaoks liiga maskuliinseks justnimelt seetõttu, et Pähna naiselikkus jäi kolme tugeva meeskarakteri varju. Lisaks tundus mulle justkui oleksid meeste vahelised pinged leidnud lahenduse, aga pinged Laura ning Pauli ja Laura ning Danieli vahel jäid alles.

Märt Piusi tuleb igatahes kiita õnnestunud lavastajadebüüdi eest. Lavastuses oli nii palju kujundeid, mis pani mind paljusid asju enda ümber hoopis teisiti nägema. Kasvõi näiteks valge poodium, millel kogu tegevus toimub. Valge on ju klassikaline puhtuse ja lootuse värv, mis antud kontekstis viitas puhtale spordile ja kõikidele nendele lootustele, mis sportlastel ja nende lähedastel ning treeneritel on. Kuni valge peale tekivad kollased okselaigud, mis võivad puhtale sportlaskarjäärile koledad plekid jätta, kui neid kiirelt ära ei pühi. Omaette kujund on ka vee peal kõndimine. Jätame sel korral Piibli kõrvale. Vesi muudab pinnase libedaks ja nii tuleb poodiumil kõndides väga ettevaatlikult liikuda, et mitte tasakaalu kaotada ja pikali kukkuda (mis Tõnis Niinemetsal ühel korral peaaegu juhtunud oleks). Eks spordis ja elus üldse tuleb selliseid tasakaalu otsimisi samuti väga palju ette, kus tuleb ettevaatlikult tasakaalu otsides balansseerida, et mitte pikali lennata.

Ma usun, et kes väga tahab, leiab lavastusest veel mitmeid teisigi kujundeid. Lisaks veel päris mitmeid häid ütlemisi. Ma tõsiselt kahetsen, et ma sel korral oma märkmiku maha jätsin, sest nii mõnegi tsitaadi oleks tahtnud üles kirjutada. Seega vaatamist ja mõtlemist peaks kõikidele jaguma. Kindlasti on eriti palju äratundmist nendes, kes ise on mingil tasemel sporti teinud. Kõikidele teistele annab lavastus hea sissevaate spordimaailma telgitagustesse. Kindlasti ei ole kõik teemad, mida lavastuses kajastatakse seotud spordimaailmaga. Käsitlemist leiavad ka armastus, edukus, peresuhted ja eetilisus laiemalt. Kohati paneb laval nähtu meid asju päris põhjalikult ümber hindama. Mina näiteks mõtlesin teatrisaalist väljudes sellele, et kas kõik edukad inimesed on ikka päris ausate võtete abil edukaks saanud. Sportlaste puhul küll aeg-ajalt neid dopinguskandaale tuleb avalikuks, kuid kui palju on tegelikult spordis (ja elus üldse) varjatud saladusi, mida kõrvaltvaatajad ei tea?

Mina igatahes soovitan “Ujujat” vaatama minna. Selles mõttes polnud küll tegemist klassikalise suvelavastusega, sest etendused ei toimu vabas õhus, kuid lavastus tervikuna oli vägagi nauditav. Ma usun, et lavastust võiks isegi peale suvehooaega edasi mängida. Kuna lavastus oli hästi mitmeplaaniline, siis ma usun, et igaüks leiab sealt midagi enda jaoks. Need, kes harva teatrisse satuvad ei pea igavust kartma ja need, kes soovivad suvel intellektuaalsemat teatrit näha, leiavad ka endale meelepärast mõtlemisainet. Ja juba vendadevahelise kaklus(maadlus)stseeni pärast tasub teatrisse minna. Kui tavaliselt kakeldakse nii, et verd lendab, siis sel korral lendab vet kahte lehte laiali. Kuna public on paigutatud teineteisega vastamisi istuma, siis esimestes ridades istujad võivad saada tõelise meelteteatri etenduse osaliseks, lahkudes saalist osaliselt märgade riietega. Oleneb sellest, kui hoogu Niinemets ja Uusberg oma veemängudega satuvad.

 

Autor: Lucas Hnath

Lavastaja: Märt Pius

Kunstnik: Kristjan Suits

Tõlkija: Paavo Piik

Mängisid:

Tõnis Niinemets – ujuja Paul

Steffi Pähn – Laura (Pauli endine tüdruksõber ja füsioterapeut)

Uku Uusberg – Daniel (Pauli advokaadist vend)

Alo Kõrve – treener

 

Pileteid saab Piletilevist