Leopoldstadt

 16. aprillil 2024 Vanemuise suures majas

Foto: Maris Savik

Rääkisin täna just sõbrannale, et ma käisin teisipäeval ilma pikema etteplaneerimiseta teatris. Lihtsalt kell 18 tuli teatrisse mineku isu, vaatasin et Vanemuises mängitakse "Leopoldstadt´i" kus mängib päris mitu minu Vanemuise lemmiknäitlejat ja sinna oli pileteid ka saada. Ma ise ka ei suutnud ära imestada kui elevil ma olin, kui seda kõike sõbrannale rääkisin. Sest ma oline enda üle uhke, et mul tuli teatrisse mineku isu, viimasel ajal on kõik korrad olnud nn tööl käimised Põlva kultuurikeskuses. Tundub, et mu teatris käimise isu hakkab vaikselt taastuma. Iseenesest on see väga positiivne uudis, sest suvel on nii palju ägedaid suvelavastusi tulemas, mida ma kindlasti vaadata tahan ja ilma teatrihuvita oleks end veidi keeruline teatrisse minema sundida.

Tunnistan ausalt, et sel korral teatrisse minnes küsisin endalt ikka päris mitu korda, kas ma tõesti tahan ühe juudi perekonna kannatusi vaatama minna. Et keegi valesti ei mõistaks, siis juutide vastu pole mul midagi, aga sellises ulatuses kannatusi, nagu juudid ajaloos neid üle on elama pidanud, ma ka vaadata ei taha. „Leopoldstadt“ just ühe suure juudi perekonna loost läbi 60 aasta räägibki. Olin üsna kindel, et ega see lugu kerge olema ei saa, aga ma päris selleks ikka valmis ei olnud, et nii mitmedki loo keskmes oleva Merzide perekonna liikmetest Auschwitzi gaasikambrites surevad. Ikka kuidagi loodad, et äkki on tegemist sellise looga, mis räägib kannatustest, aga hoolimata raskustest on lõpp ikkagi ilus. Seega olge hoiatatud, et pisaraid saab etenduse ajal valada.

Arvatakse, et Inglise näitekirjaniku Tom Stoppardi kõige uuem teos on osaliselt autobiograafiline. Nimelt oli Stoppard tegelikult Tšehhoslovakkiast pärit juut, kelle ema abiellus hiljem inglasega ning muutis laste nimed ära ning kasvatas lapsi inglastena, jättes neile nende juudi päritolust rääkimata. Sama stseen on lavastuses ka olemas, kuid veidi modifitseeritud kujul. Kes teab, millised lavastuses käsitletud sündmustest on veel pärit Stoppardi enda suguvõsast ja millised teiste Ida-Euroopa juutidega juhtunud. Kindel on see, et enamik sündmustest on juutidega reaalselt 20. sajandi esimeses pooles juhtunud. Eks midagi on siiski ka kunstilistel kaalutlustel Stoppardi (või siis lavastaja Tiit Palu) poolt juurde lisatud, et lugu mõjusam oleks. Vähemalt nii ma arvan.

Lugu algas Merzide ja Jakoboviczide suguvõsa liikmete tutvustamisega. Kes suguvõsas on perefirma pärija, kes matemaatikaprofessor, kes arst jne. Veidi arutati üleüldiselt 1899. aasta eluolu üle Viinis, sest seal just kogu tegevus aset leidiski. Kuna ma pole ajaloo ja veel eriti juutide ajalooga nii detailselt kursis, siis natukene oli keeruline aru saada, millistest sündmustest täpselt räägitakse. Nagu juba eespool mainitud sai, siis kogu tegevus leiab aset 60 aasta jooksul ja selle aja sees leidsid aset igasugused koledused. Hitlerist ja aarialastest olin ma kuulnud ja sellest osast sain väga hästi aru, aga Kristalliööst ma varem kuulnud polnud. Seega on lavastus lisaks teatrielamuslikule aspektile ka ajalooliselt hariv. Suures osas pakub abi kavaleht, mida kahjuks minu külastuse ajal osta ei saanud ja leppida tuli teatri kodulehel oleva elektroonse kavalehega. Seega on mul veidi kahju, et ma kavalehte alles hiljem kodus lugesin, mitte ei saanud paberkandjal seda teatris olles lugeda. Ehk oleks mõned laval toimuvad sündmused mulle paremini arusaadavamad olnud. Kui keegi, kes planeerib teatrisse minna, seda postitust lugema juhtub, siis ma soovitan enne teatrisse minekut kodus kavalehe läbi lugeda.

Eks minu jaoks tegi jälgimise veidi raskeks ka see, et tegelasi oli laval palju ja kuna sündmused toimusid erinevate ajastute jooksul, siis tegelased vananesid ja veidi pidi mõtlema, et kes keegi on. Eriti segadusse ajasid mind need tegelased, kes esimeses stseenis olid väikesed lapsed ja hiljem juba noored, sest väikeste laste puhul vist nimedest väga ei räägitut ja siis pidin veidi nuputama, et kes noortest kelle laps on ja kuidas kõik tegelased seotud on. Õnneks kuvati seinale küll sugupuu ka, mis veidi seda asja lihtsamaks tegi. Tehniliselt see sugupuu mõistmine nii oluline polegi, sest oluline oli perekonna lugu üldiselt, aga ma ikka üritasin aru saada, kes on kelle laps ja siis läks fookus vahepeal laval toimuvalt ära. Kuna mulle perekonnalood, ja eriti sellised kus draamat ka jätkub, meeldivad siis üldjoontes jäin lavastusega rahule. Teise vaatuse lõpp jäi minu jaoks veidi venima. Ma saan aru küll, et seda oli vaja selleks et noor Leo panna mõistma oma juudi päritolu, kuid seda oleks kuidagi kiiremini võinud teha. Mulle oleks piisanud sellest, kui mainitakse ära, kes kuidas suri, kuid kogu see Leo päritolu leierdamine muutus veidi igavaks. Garderoobi järjekorras seistes kuulsin ka teistelt sama arvamust, et see oli veidi jokutamine ja kiskus natukene igavaks ning selle osa oleks võinud vahele jätta.

Võin eksida, aga minu meelest oli see Vanemuise sotsiaalmeedia, milles teater nimetas „Leopoldstadt´i“ suurlavastuseks. Kui vaadata, mis praegu maailmas toimub ja kuidas kõik sõdivad, kusjuures ka juutide põlisel kodumaal Iisraelis on sõda, siis on lavastus ka tänapäeval teemade osas aktuaalne ja seega saab öelda, et tegemist on olulise lavastusega. Siiski tundub mulle, et peamiselt teevad lavastuse suureks näitlejad, keda teeb kaasa väga arvestatav hulk. Eks mõned näitlejad saavad laval rohkem olla ja teised tulevad lavale ainult üheks mõne minutiliseks stseeniks. Seega ma kõiki näitlejaid siin eraldi üles loetlema ei hakka, sest siis saaks sellest postitusest eepos. Tooks mõned kõige enam silma jäänud näitlejad välja, aga mõnda üksikut on kuidagi keeruline välja tuua. Kogu trupp oli minu meelest ühtsel tasemel. Kuigi väiksed lapsed (Oskar Hinn, Robin Mikkel, Sonja Riimaa ja Elisabeth Strandberg) jäid kõige rohkem silma ja kui hiljem räägiti, et Mimi ja Bella surid gaasikambris, siis läks mul silm väga märjaks. Sest nii väikesed ilusate punupatsidega tüdrukud ei tohiks gaasikambris oma elu lõpetada. Ja sellest on mul kahju, et ühed mu lemmikutest – Margus Jaanovits, Jüri Lumiste ja Karol Kuntsel nii väikesed rollid tegid ja ma neid nii vähe laval nägin. Tegelikult jäi Jüri Lumiste roll väga valusalt meelde, sest tema kehastas Hitleri käsilast, kes perekonda kodust välja tuli viskama. Ja kui ta täiest kõrist karjus, siis ma võpatasin päris mitmel korral ja tundsin, et mul tekkis vastikusest kananahk ihule. See on ehe näide sellest, et ka paar minutit laval võib vägagi meeldejäävaks osutuda.

Kujunduse poole pealt nautisin kõige enam Ele Sonni loodud muusikalist kujundust, mis suuresti koosnes 20. sajandi suurkujude klassikalise muusika loomingust. Vahepeal oli tunne nagu oleks klassikalise klaverimuusika kontserdile sattunud. Midagigi ilusat kogu selle koleduse keskel. Lisaks muusikale nautisin ka uhkeid kostüüme, mis näitasid, et tegemist oli vähemalt Viini keskklassi kui mitte kõrgklassi kuuluva suguvõsaga, kelle hulgas oli mitmeid austatud inimesi. See pani mind mõtlema, et sa võid olla kui rikas ja võimukas tahes, kui sa mingil põhjusel kellelegi ei meeldi, siis ei loe võim ja positsioon mitte midagi. Aga vähemalt oli selle koleda sündmuste keerise taustal hea uhkeid kleite vaadata. Veel ühe ereda hetkena tooksin välja Helo Kaplinski tantsitud charlestoni. Kollases kleidis tantsides lavale ilmuv Kaplinski oli nagu killuke soojendavat päikest sellest sünges maailmas, kus kõik teised kandsid valdavalt tumedates toonides riideid.

Lõppkokkuvõtteks ütleksin, et Stoppard vist ikkagi päris minu masti näitekirjanik ei ole. Mäletan, et tema „Arkaadiat“ vaadates pidin ma igavusse ära surema. Praeguse lavastuse puhul jäid kohati dialoogid liiga venima ja mulle oleks rohkem meeldinud nähe inimeste hinge ja mõtteid, mitte üleüldist filosofeerimist. Samas see võib osaliselt ka lavastaja teene olla. Jäin küll teatriõhtuga rahule, sest päris igav ei hakanud ja emotsioone sai ka tunda, aga sellist väga ülivõrdes vau elamust ei saanud. Kahjuks minu emotsioonid püsisid kogu etenduse jooksul kõik pigem seal negatiivses skaalas, korra vist sain naerda ka. Kuigi mingi osa publikust ikka naeris natukene rohkem. Ju ma siis ei saanud naljale pihta või lihtsalt sel hetkel olin kusagil oma mõtetes. Sest mõtted rändasid päris palju inimeste tagakiusamise ja üldise ühiskondliku olukorra peale. Selles osas lavastus töötas. Aga pigem soovitan tõesti neile, kes on kas suured teatrifanaatikud ja tahavad Stoppardi uusimat näidendit näha, või lähevad minu kombel lihtsalt oma lemmiknäitlejaid vaatama. Ajaloohuvilistele muidugi soovitan ka. Kes harva teatris käib ja tõsiste judaismi käsitlevate teemade vastu üldse mingit huvi ei tunne, siis nemad võiksid pigem endale mõne teise lavastuse otsida.

 

Autor: Tom Stoppard
Tõlkija: Kalle Hein
Lavastaja: Tiit Palu
Kunstnik: Lilja Blumenfeld
Valguskunstnik: Margus Vaigur
Muusikaline kujundaja: Ele Sonn
Liikumisjuht: Mare Tommingas
Laval:
Külliki Saldre – Emilia Merz (perepea)
Riho Kütsar – Hermann (Emilia esmasündinu)
Ragne Pekarev – Gretl (Hermanni naine)
Oskar Hinn – väike Jakob (Hermanni ja Gretli poeg); väike Leo (Aaroni ja Nellie poeg)
Ken Rüütel – Jakob täiskasvanuna; Nathan täiskasvanuna
Maria Annus – Eva (Emilia tütar)
Andres Mähar – Ludwig (Eva abikaasa)
Linda Porkanen – Nellie (Eva ja Ludwigi tütar)
Kaarel Pogga – Aaron (Nellie esimene abikaasa)
Karol Kuntsel – Percy (Nellie teine abikaasa)
Oskar Seemann – täiskasvanud Leo;  Fritz (noor ohvitser)
Robin Mikkel – Pauli (Eva ja Ludwigi poeg); Heini (Hermine ja Otto poeg)
Lena Barbara Luhse – Wilma (Ludwigi õde)
Priit Strandberg – Ernst (Wilma abikaasa)
Gustav Nikopensius – Zac (Sally abikaasa)
Sonja Riimaa – väike Sally (Ernsti ja Wilma tütar); Mimi (Sally ja Zaci tütar)
Elisabeth Strandberg – väike Rosa (Ernsti ja Wilma tütar); Bella (Sally ja Zaci tütar)
Piret Laurimaa – täiskasvanud Rosa
Greg Värnomasing – väike Nathan (Ernsti ja Wilma poeg)
Maarja Johanna Mägi – Hanna (Ludwigi õde)
Margus Jaanovits – Kurt (Hanna abikaasa)
Helo Kaplinski – Hermine (Hanna ja Kurti tütar)
Helgur Rosenthal – Otto (Hermine abikaasa)
Merle Jääger – Poldie (majapidajanna)
Mirelle Uibokand – Hilde (toatüdruk)
Ele Sonn – Jana (lapsehoidja)
Jüri Lumiste – erariides mees
Keijo Sepp – teener
Mart Visnapuu – teener
Andre Luik – teener

 

Esietendus 16. septembril 2023 Vanemuise suures majas

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Vanemuise koduleheküljelt.