Siit tuleb
järjekordne raamatupostitus. Kuna märts on ametlikult kevadkuu ja ka ilmad olid
vahepeal väga kevadised, siis olen rohkem õues viibinud ja lugemisele on vähem
aega jäänud. Siiski sain sel kuul päris mitmedki raamatud läbi loetud, mis on
lugemisnimekirjas oma järge pikka aega oodanud. Seega päris ebaõnnestunuks
märtsi raamatute lugemise mõttes pidada ei saa.
1. Aivar Lembit
"Konnad vees" - Nagu minu puhul juba tavaks, siis valisin raamatu
peamiselt kaanepildi järgi. Nimelt oli raamatu kaanel tilkinfusiooni pilt ja ka
raamatu kirjeldus lubas, et ühel peategelasel on haigus nimega VS (mis raamatus
on väljamõeldud haigus, kuid tegelikkuses on autor prototüübiks võtnud sellise
neuroloogilise haiguse nagu Sclerosis
Multiplex). Eks ma peamiselt haiguse pärast raamatut lugeda tahtsingi.
Iseenesest haiguse osale keskendub kõige rohkem raamatu esimene osa. Teises ja
kolmandas osas on see peategelane justkui kõrvaltegelase rollis ja tema haigust
puudutatakse veidi vähem. Esimese osa juures oli haigust nii hästi kirjeldatud,
et mul tekkis kohati tunne kas raamatu autor on ise haiglas mõne sellise
patsiendiga palatit jaganud või põeb ise seda haigust, et nii hästi kirjeldada
oskab. Muidu ülejäänu mõttes mulle raamat eriti ei meeldinud. Liiga palju oli
väljamõeldud asju, mis minu jaoks veidi utoopia valdkonda kuulusid. Kuigi eks
inspiratsiooni oli autor saanud peamiselt Covid-19 pandeemiast ja igasugustest
MMS-i uudistest. Ajaviiteks kannatas lugeda küll, kuid mingit erilist
lugemiselamust raamat ei pakkunud (ei haiguse ega üleüldise teema arenduse
osas).
2. Michael Koryta
"Need, kes soovivad mu surma" - Tegemist on
krimiraamatuga, mille ma Heliose sõbrapäeva kampaania ajal endale tasuta
kingituseks valisin. Eks ma natukene kahtlesin selles raamatus, sest tavaliselt
jagatakse tasuta kingituseks asju, mida inimesed muidu ei taha. Hakkasin lugema
ja mulle hakkas raamat kohe algusest peale väga meeldima. Igatahes räägib lugu
noorest poisist, kes juhtub pealt nägema jõhkrat mõrva ja mõrvarid asuvad
poissi mööda Ameerika mäestikku taga ajama, et viimane tunnistaja kõrvaldada.
Kuigi kohe alguses oli teada, kes on pahad ja keda nad jälitavad, oli raamatus ikka
üllatav sisupööre ka. Ja et raamat nii roosiline poleks, kus kõik head inimesed
eluga pääsevad, said nii mõnedki nn "head tegelased" surma. Kindlasti
pole raamat selline esmaklassiline krimipõnevik, mis närvid viimseni pingule
ajab ja mille lugemise järgselt öösel magada ei saa. Aga tegemist on sellise
raamatuga, millest minu hinnangul saaks vägagi põneva filmi teha (ega ma ei tea,
ehk on seda juba tehtud). Seega krimi austajatele julgeksin küll
ajaviitelugemiseks soovitada.
3. Hayley Morris
"Mina vs. aju" - See on üks nendest raamatutest, mille lugemist ma pikalt
oodanud olin. Peamiselt seetõttu, et ka mina olen ülemõtleja ja lootsin
raamatust veidi eneseabiõpiku moodi abi saada. Olen Hayley Morrise lühikesi
naljavideoid internetis näinud ja need on mulle meeldinud. Seega mõtlesin, et
äkki ta tõesti on mingi hea eneseabiõpiku moodi raamatu kirjutanud, sest seda
teevad tänapäeval minu meelest kõik. Ma isegi ei oska öelda, mis asi see raamat
täpselt oli. Kõige õigem oleks vist öelda, et ühe inimese lugu sellest kuidas
on elu siis kui sa oled ülemõtleja ja su aju iga asja kohta oma arvamust omab.
Pigem seda eneseabi osa, mida ma nii väga lootsin, oli raamatus väga vähe.
Samas oli kuidagi vabastav lugeda, et ka teiste ajud suudavad iga asja kohta
täiesti oma pildi luua ning lausa uskumatuid ideid genereerida. Hea vaheldus klassikalisele
ilukirjandusele ja raamat edenes kiiresti, misttõttu võiks see olla hea
ajaviitekirjandus näiteks reisile või puhkusele minnes, kus tahaks midagi
kerget lugeda. Ehk natukene ikka paneb mõtlema selle üle, kuidas oma ajuga
paremini hakkama saada.
4. Sarah Pearse
"Kuurort" - Seda raamatut olin samuti tahtnud väga pikka aega lugeda, aga
raamat oli kogu aeg raamatukogudest välja laenutatud. Lõpuks ostsin raamatu
endale. Kahjuks sama autori eelmise raamatu "Sanatoorium" lugemisest
oli juba väga pikk aeg möödas ja ma päris täpselt kõike ei mäletanud, mis selle
politseiuurija mured olid. Iseenesest pole raamatud teineteisega muul moel
seotud, kui ainult uurija on sama ja see kuidagi „Kuurorti“ lugemist ei sega,
kui eelnevalt on „Sanatoorium“ lugemata. Mingil määral ikka avati uurija tausta
selles raamatus ka, seega häiris veidi ainult alguses, et ma ei mäleta mis
teema selle uurijaga oli (kartsin vist ise rohkem, et see lünk hakkab edasist
lugemist segama, õnneks ei hakanud). Iseenesest oli tegemist üsna tavapärase
krimiraamatuga. Päris kohe ma mõrvarit ära tabada ei suutnud, aga lõpuks
leidsin ikka õige mõrvari üles (selles osas vist saab öelda, et pole eriti
hästi kirjutatud, kui lugeja mõrvari ära tuvastab). Ajaviiteks oli hea
lugemine, aga mingit erilist põnevust või närvikõdi raamat ei pakkunud. Kohati
tundus mulle raamatu algus igava võitu ja ma ei suutnud raamatut lugeda. Õnneks
edasi läks veidi huvitavamaks. Praeguseks on raamatu lõpetamisest nädal möödas
ja ma mäletan, et tegevus toimus tumeda minevikuga saarele loodud
luksuskuurortis, kuid ega kõiki nüansse ma enam ei mäleta. Pidin isegi tükk
aega meenutama, et mitu mõrva raamatus oli ja millised need olid (tavaliselt
mulle mõrva detailid jäävad hästi meelde). Aga kellele autori esimene raamat
meeldis, siis neile soovitan ja loodetavasti meeldib see raamat ka.
5. Nir Eyal, Julie Li "Segamatu. Kuidas hallata tähelepanu ja juhtida oma elu" - Olen järjest rohkem tähele pannud, et nt postitusi või koolitöid kirjutades kulub mul liiga palju aega kõrvalistele asjadele. Kirjutan ühe lause ära ja siis surfan mitu tundi internetis. Lootsin, et raamat annab mulle häid nippe, kuidas oma tähelepanu koondada. Sain küll nippe, kuidas tähelepanu segajaid häkkida ja rohkem keskenduda käesolevale tegevusele, kuid lootsin veidi rohkem teooriaid ka saada, miks meie tähelepanu hajuma läheb. Igatahes andis raamat väga erinevaid nippe, kuidas erinevates olukordades tähelepanu olulisele koondada. Näiteks saata ise vähem e-kirju, et selle võrra saada ka vastu vähem e-kirju. Ja kui me saame vähem e-kirju, siis on vähem segajaid. Tunnistan, et võtsin end kõikvõimalikest meililistidest maha ja nüüd tuleb telefoni päeva jooksul ainult mõni üksik meili teavitus. Kõik muud teavitused olen juba eelnevalt maha võtnud. Ja kui telefon enam nii kutsuvalt teavituste peale ei vilgu ega piiksu, on tunduvalt lihtsam telefon ära unustada ja muudele tegevustele keskenduda. Järgmine samm oleks konkreetne päevaplaan koostada, mis aitaks olulistele asjadele keskenduda. Kes tunneb, et teda on liiga lihtne segada, siis soovitan raamatut lugeda. Saate nippe kuidas lapsi õpetada ja kuidas ise nt koosolekutest ja muudest tüütutest kohustustest pääseda, et samal ajal olulisele keskenduda.
0 kommentaari:
Postita kommentaar