neljapäev, 16. mai 2019

Mäluteater Eestis Merle Karusoo näitel



Blogis on väga pikka aega vaikus olnud. Pean häbiga tunnistama, et teatrisse pole tõesti väga palju jõudnud. Eks see rööprähklemine mitme töökoha ja täiskohaga päevaõppes õppimise ajal võtab päris palju aega ja energiat ära. Siiski üritan järgemööda oma mõtteid kirja panna. Enamus lavastusi, mida vaatamas käinud olen, on nii uued, et saate neid sügisel uuesti vaatama minna. Ehk avaldangi oma mustandid siis sügisel. Aga vahelduseks jagan sel korral hoopis oma referaati, mida nii mõnigi teatriteadust õppiv kursusekaaslane kiitis. Ehk saate Teiegi midagi uut teada.

Siit ta tuleb.

Teater on üks osa rahvuslikust kultuurimälust. Eriti oluliseks sai Eestis teater kultuurimälu ja rahvusliku ajaloo edasikandjana Nõukogude okupatsiooni ajal. Sel perioodil oli teater inimeste võimaluseks oma allasurutud pingete välja elamiseks ning võõrvõimu vastu protesti avaldamiseks. (Kruuspere 2017: 42) Piret Kruuspere (2017: 35) toob oma artiklis välja, et teatrit kui kultuurimälu meediumit on Eestis analüüsitud põgusalt.

Mäluteatri olemus
Mäluteatrit saab vaadelda kui dokumentaallavastuste ühte alaliiki. Oma doktoriväitekirjas defineerib Madli Pesti (2016: 82) dokumentaalteatrit kui lavastust, mille algmaterjaliks on kasutatud erinevaid arhiivimaterjale, intervjuusid, dokumente, kirju, statistikat, raadiosaateid, helifaile, filmikaadreid jms. Ajaloost on teada, kuidas dokumentaalteater on aidanud ajalugu lahti mõtestada, andes võimaluse rääkida näiteks nendest teemadest, millest varem peeti vajalikuks vaikida (Pesti 2016: 82).

Jeanette Malkin (1999: 21) nimetab mäluteatriks etenduskunsti, mis tegeleb rahvuslike minevikumälestustega, mida seni on tabuks peetud. Samas võib mäluteater olla publiku ja teatritegijate minevikumälu käivitavaks teguriks. Malkini definitsiooniga nõustub ka Anneli Saro (2008: 309–310), kes toob välja, et nii film kui teater on kollektiivse mäletamise olulised edasikandjad, ja et teater on üks mälu väljendusvahenditest. Teatrist rääkides on kõige olulisemate mälestuste edasiandjateks näidendid ja inimesed, kes neid näidendeid lavale toovad. Samas ei saa ära unustada teatrisaalis istuvat publikut, kes laval nähtud ja kuuldud lugudele oma eluloo juurde lisab ja sellega oma mäluteatri loob. (Saro 2008: 310) Siiski toob Piret Kruuspere (2010: 131) välja, et mäluteater on pigem kujundlik termin, mitte ei kätke väga täpselt piiritletud teadusterminit.

Eesti kultuurimälu ja teatri seoseid on võimalik analüüsida, kasutades rahvusklassika ja ajaloolise proosa lavatõlgendusi, ajaloolisest ainesest lähtuvat omadramaturgiat ning lähiajaloo traumaatiliste kogemuste dramatiseerimist. Merle Karusoo kasutab oma loomingus peamiselt viimati nimetatud analüüsiviisi. (Kruuspere 2017: 43)


Merle Karusoo mäluteater
Karusoo eluloolisi lavastusi 1980ndatel peetakse Eesti mäluteatri alguseks. Tema tehtavaid lavastusi võib nimetada ka teatriks, mis tegeleb teatud kindla eluvaldkonna uurimisega. (Pesti 2016: 109) Piret Kruuspere (2010: 140) ütleb, et Merle Karusoo lavastustes on tunda sotsiaalteaduslikku lähenemist, mida on mõjutanud Karusoo sotsioloogiaõpingud Tartu Ülikoolis. Sotsiaalteaduslikku lähenemist pooldab ka Merle Karusoo ise, (2000) nimetades enda lavastusi sotsiaaluuringuteks. Kunagistest õpingutest ja sotsioloogiahuvist annab märku tema lavastuste peamine eesmärk, milleks on võimendada sotsiaalseid probleeme teatri kaudu ning seeläbi selgitada välja ühiskonnas esinevad pingekolded (Pesti 2016: 109).  Sageli võib Karusoo lavastustest leida ühtseid teemasid või motiive ning mitmed lavastused on niiviisi mõtteliselt omavahel seotud. Näiteks oli mõlema 1982. aastal valminud X lennu diplomitöö („Meie elulood” ja „Kui ruumid on täis…”) tuumaks (noorte) inimeste mure oma riigi, keele ja kultuuri pärast. (Kruuspere 2010: 132–133)

Aastatel 1987–1998 juhatas Merle Karusoo Pirgu Arendusseltsi mälusektorit, kus ta kogus koos oma trupi näitlejatega eesti inimeste elulugusid. Sama trupiga esitati lavastusi, mis rääkisid Eesti ajaloost alates 20. sajandi algusest kuni Saksa ja Vene okupatsioonideni. Pärast Nõukogude võimu aega on Merle Karusoo peaeesmärgiks mõtestada lavalauadel Eesti ajalugu. Eesmärgiks on olnud tuua avalikkuse ette inimeste isikliku elu pained, mille oli põhjustanud omaaegse Nõukogude süsteemi julmused. (Pesti 2016: 110) Dokumentaalteatri põhielemendiks on inimese elulugu ja Merle Karusoo rõhutab, et inimeselt ei saa tema elulugu ära võtta (Kruuspere 2010: 132). Karusoo on öelnud (2000): „Sotsioloogilise teatri eesmärk on tõstatada teatud teemasid, mille lahendamise järele on ühiskonnas juba karjuv vajadus“.

Karusoo lavastustele on iseloomulik, et kuigi algmaterjal on ühe inimese personaalne lugu, saab lavastustervikuna ühe inimese personaalsetest lugudest kogu rahva ühiskondlik ja poliitiline üldistus (Kruuspere 2010: 131; Pesti 2016: 111). Näiteks annab Karusoo teater vanema põlvkonna inimestele õiguse mäletada seda, millest Nõukogude okupatsioon neid vaikima sundis (Kruuspere 2010: 132). Karusoo (2000) ütleb, et tema jaoks on mäluteatri juures kõige olulisem teatri vabastav toime, sest mälestustest rääkimine lubab andestada endale ja neile, kes meile kannatusi on põhjustanud. Karusoole on teater kui väitlusareen, kus näitlejad saavad esitada ühe teema kohta nii poolt- kui ka vastuargumente, jäädes ise sealjuures neutraalseks (Pesti 2016: 112). Oma mäluteatri võtab Merle Karusoo (2000) kokku järgnevalt: „Ma olen sügavalt seda usku, et minevikku peab mäletama, ja just nimelt emotsionaalselt“.

Merle Karusoo mäluteatri lavastused saab jagada kaheks. Esiteks lavastused, mille lähtematerjal põhineb originaaldokumentidel, ning teiseks lavastused, mille tekst on saadud intervjuudest. Intervjuude põhjal valminud lavastused saab jagada omakorda kolmeks. Esiteks lavastused, kus inimesed, kes oma lugusid rääkisid, esitavad neid ka teatrilaval. Sellised lavastused on näiteks Lavakunstikooli X lennuga tehtud „Meie elulood” ja „Kui ruumid on täis”, kus näitlejad rääkisid ja esitasid iseenda elulugusid. Teiseks on lavastused, kus näitlejad on uuritavatega ise intervjuud teinud ning esitavad neid lugusid. Näiteks said lavastuse „Sügis 1944” puhul Viljandi Kultuuriakadeemia üliõpilased ülesandeks intervjueerida 1944. aasta sügisel üle mere põgeneda soovinud inimesi ning seejärel nende lugusid laval ette kanda. Kolmandaks on lavastused, kus intervjuud on teinud lavastaja või näitlejad, kuid pole oluline, et teksti kannab laval ette konkreetselt see inimene, kes intervjuu tegi. Selliseks lavastuseks oli näiteks “Küüdipoisid”, mis käsitles küüditamist küüditajate vaatepunktist. (Pesti 2016: 110).

Kokkuvõtteks võib öelda, et mäluteatrit kui ühte dokumentaallavastuste alaliiki võib nimetada rahvusliku mälu edasikandjaks. Kuigi Eestis on teatrit kultuurimälu edasikandjana vähe käsitletud, on siiski hea meel tõdeda, et Merle Karusoo on oma lavastustega andnud suure panuse kultuurimälu edasi kandmiseks. Lisaks kultuurimälu edasi kandmisele on Merle Karusoo lavastused olnud laiemalt olulised Eesti ajaloo ja eesti inimeste elulugude mõtestamisel. Ajaloo autentseks mõtestamiseks on Karusoo oma lavastuste algmaterjaliks kasutanud nii originaaldokumente kui ka intervjuusid. Kuna Karusoo lavastused on emotsionaalsed, siis on kindel, et ükskõikseks ei jäta need kedagi.

Kasutatud allikad:
·  Karusoo, Merle 2000. Põhisuunda mittekuuluv – Teater. Muusika. Kino., 2, 15–27. http://ares.nlib.ee/TMK/2000/02/b13596755.html. Vaadatud 30.03.2019
·      Kruuspere, Piret 2010. Omaeluloolisus eesti teatris: Merle Karusoo lavastustest. – Methis, vol 4, 131–142.
·      Kruuspere, Piret 2017. Eesti näitekirjandus ja teater kultuurimälu meediumitena. – Philologia Estonica Tallinnensis, 2, 35–58.
·      Malkin, Jeanette R. 1999. Memory Theatre and Postmodern Drama. Michigan: The University of Michigan Press.
·      Pesti, Madli 2016. Poliitiline teater ja selle strateegiad Eesti ja lääne kultuuris. Doktoriväitekiri. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
·   Saro, Anneli 2008. Stereotypes and cultural memory: adaptations of Oskar Luts’s Spring in theatre and film. – Trames, 309–318.

0 kommentaari:

Postita kommentaar