Х** войне. M*** sõda. Ukraina. Kirjad rindelt

 7. septembril 2022 Vaba Lava etendus Eesti Teatri Festivalil DRAAMA

Foto: Siim Vahur

Juba rohkem kui pool aastat on sõda Ukrainas olnud iga päev meie ümber. Kui esimestel päevadel tekitasid sõjauudised meis õudu ja me elasime igale Ukraina sündmusele tugevalt kaasa ja olime ise paanikas, siis tänaseks oleme end paljuski sõjast distantseerinud. See toimub ju kusagil kaugel ja puudutab meid ainult nii palju, et Eestisse saabub järjest rohkem sõjapõgenikke ja gaasihinnad tõusevad. Tundub täiesti jabur mõte osta teatripilet etendusele mis räägib sõjast ja toob sõja, millest me end distantseerida püüame, meile jälle nii lähedale. Või kas see ikka on jabur?

Hoolimata sellest, et paljud tuttavad, kes kuulsid et ma lähen Julia Augi dokumentaallavastust Ukraina sõjast vaatama, pidasid mind napakaks (sest lihtsam on ju midagi lõbusat vaadata ja luua endale illusioon, et meie pole sõjast puudutatud), jäin mina teatrielamusega rahule. Jah, teatrisaalist väljudes valdasid mind pigem negatiivsed emotsioonid ja ma olin kõike muud kui õnnelik, kuid kes ütles, et teater peab rõõmsaks tegema. Teater peab inimest puudutama ja seda Julia Augi dokumentaallavastus kahtlemata teeb. Etendus puudutas mind selle võrra tugevamalt, et ma olin just samal hommikul sõitnud mööda kurikuulsa Narva tanki asukohast ja näinud sealset lilledest lokkavat kalmistut, mille Venemaa patrioodid tanki asemele loonud olid. Ja see tegi mu vihaseks ning veelgi raskem oli seetõttu õhtul vaadata koledaid fotosid ja kuulata päris inimeste lugusid sõjakoledustest Ukrainas, teades et kõik see on võimalik ainult seetõttu, et väga suur osa inimestest kuulab ja usub Vene propagandat.

Nagu ma juba mainisin, siis lavastuses pole midagi ilusat. Postituse päisepildilt on näha, et lava nn tagaseina moodustavad kolm valge kangaga kaetud paneeli, millele kuvatakse fotosid rindelt. Fotod ei näita armeed vaid tavaliste inimeste argipäeva – surnukehasid, majavaremeid jne. Lisaks fotod inimestest, kelle kirjavahetust me parajasti kuuleme. Sõjale kohaselt pole valged kangad terved, vaid auklikud just nagu keegi oleks neisse augud põletanud. Lisaks visuaalile tekitati helikujunduse abil samuti illusioon õhuhäiretest ja pommirünnakutest. Jah, see hääl oli ebameeldiv, aga helitugevuse poolest ilmselt üks sajandik sellest, kui tugev õhuhäire tegelikkuses on.

Eks mingil määral puudutati ka neid teemasid, mida meedias laialt on kajastatud, näiteks pikk stseen süütute laste hukkumisest ja laste matmisest või siis see kuidas vene sõdurid ukrainlasi vägistavad. Mõlemad stseenid on üsna võikad ja kujutavad laval vägagi verist vaatepilti. Seetõttu ilmselt nõrganärvilistele see lavastus ei sobi. Suurem rõhk (või siis mu ajule lihtsalt tundus, et see oli suurema rõhuasetusega kuna mu aju blokeeris need jubedamad sündmused lihtsalt ära) oli siiski rindel elavate inimeste argipäevast. Nagu etendusele järgnenud vestlusringis selgus, siis viiest inimesest, kelle kirjade põhjal Aug lavastuse kokku pani, on ainult üks Leetu põgenenud. Ühest inimesest polnud ta enam midagi kuulnud ja pole teada, kas see inimene on elus või mitte, aga ülejäänud kolm inimest elavad rindel edasi ja üritavad oma argipäevatoimetustega toime tulla.

Näiteks räägiti sellest kui pikad on poejärjekorrad, mida keegi poest ostab ja mida poest üldse saada on. Lisaks see, kuidas toimuvad pommitamised ja õhuhäired ning kuidas nende vahel viiendalt korruselt õue koera pissitama jõuda. Eriti meeldis mulle see mõte, et kui koer tänavale kakab, siis tuleb koera kaka ikkagi üles korjata, sest see on ikkagi kodulinn ja seda ei tohi reostada. Minu silmis võttis kogu see lause kokku ukrainlaste isamaa-armastuse ja põhimõtted ning ütles üsna viisakalt ridade vahelt, mida nad neid ründavatest venelastest arvavad. Seda kõike saadavad muidugi kaasmaalaste surnukehad, mis vedelevad tänaval ja mille poole vaatamist välditakse, sest see võib olla mõni sinu tuttav. Samas läheb ka Ukrainas elu edasi ja ka ukrainlased harjuvad sõja ning sellest põhjustatud pommirünnakute ja õhuhäiretega mingil määral. Näiteks võib juhtuda, et su päeva kõige olulisem sündmus on see, et sa magasid ja ärkasid alles õhuhäire peale, mitte polnud juba eelnevalt õhuhäiret oodates üleval.

Jah, need ukrainlaste lood on koledad ja me peame olema ainult tänulikud, et nad on nii tugevad ja võitlushimulised ning on valmis oma kodumaa eest kasvõi paljakäsi võitlema. Kusjuures see võitlushimu ja soov kodumaad mitte hüljata kumab kõikidest nendest igapäevastest lugudest väga tugevalt läbi (see koera junnide korjamine keset pommitamist on üks väheseid näiteid). Minu jaoks olid etenduse kõige õudustäratavamad stseenid need, mis Julia Aug oli ise kuulnud või milles ise osalenud siin meie Eestimaa pinnal. Mõeldes ka Narva tanki sündmustele on päris hirmutav teada, et meie hulgas on nii palju neid inimesi, kes pooldavad sõda (sest mingit sõda pole, on ainult erioperatsioon) ja neid sõjakoledusi, sest fašištid on selles ise süüdi. 

Ma olen täiesti teadlik, et sellist mõtlemist ei saa omistada kõikidele venelastele, sest nende hulgas on ka palju neid, kes taunivad sõda ja Putini käitumist. Samuti eks ole ka teiste rahvuste hulgas neid inimesi, kes sõda pooldavad ja seetõttu ei saa rahvuse põhjal üldistusi teha. Oluline on see, et Julia Aug on olnud julge ja need sõjakoledused teatrilavale toonud ja aitab seeläbi tõsta inimeste teadlikkust sellest, mis Ukrainas hetkel toimub. Lisaks Ukrainale saab sealt aimu ka sellest, kuidas nt Eestis osa elanikkonnast sõtta suhtub, aga siin on siiski oluline ära mainida, et see näitab pigem Vene propagandamasina head tööd, mitte kogu Eestimaa suhtumist. Kuna lavastus on käinud ka mõningatel festivalidel, siis ma loodan väga, et igal etendusel avanevad kasvõi ühe inimese silmad propaganda osas ja juba see oleks suur võit. Seda enam, et lavastust mängitakse peamiselt eesti keeles, kuid kõikidel etendustel on olemas sünkroontõlge nii vene kui ka vajadusel inglise keelde. Ainus tegelane, kes kogu etenduse vene keeles räägib on Luganski Rahvavabariigis elav stsenarist, keda kehastab Norrast pärit Harald T. Rosenstrøm, kes on Moskvas näitekunsti õppinud. Eesti keel on peamine keel just seetõttu, et lavastus on välja toodud Eestis, kuid venekeelne sünkroontõlge on lisatud just mõeldes eelkõige vene keelt rääkivale elanikkonnale. Eks ühelt poolt on põhjus see, et ka venekeelne elanikkond tahab Eestis kultuuri nautida, kuid teine põhjus on kindlasti see, et seda venekeelset osa rahvast valgustada Ukraina sõja teemadel (mis võiks olla selle lavastuse peamine eesmärk).

Ma ei ütle, et ma olen hirmus palju teatris käinud, aga ikka omajagu on erinevaid lavastusi vaadatud. Kõik neist pole olnud alati meeldiva süžeega, kuid praegune lavastus on siiani ainus, mille lõpus publik ei plaksuta. Mitte seetõttu, et etendus oleks halb olnud, vaid lihtsalt seetõttu, et plaksutamine tundub kohatu. Justkui me plaksutaksime Putinile ja vene sõduritele nende kuritegude eest. Seega lõppeb etendus minutilise leinaseisakuga ja seejärel valitses minu hinges tühjus. Ühelt poolt oli hea, et see õuduste näitamine ja nendest rääkimine lõppes, aga teisalt olin ma jõuetu, sest mina saan nüüd minna värske õhu kätte ja nautida vaba õhtut, samas kui tuhande kilomeetri kaugusel elavad inimesed järjekordse pommirünnaku või õhuhäire hirmus. See minutiline leinaseisak on küll hea austusavaldus, aga samas tahaks midagi rohkemat Ukraina heaks ära teha.

Samas ma ei kahetse, et ma pileti ostsin ja etendust vaatamas käisin. See oli justkui meeldetuletus sellest, et kuigi meil hinnad tõusevad ja raha on alati kõigil vähe (siiski mitte nii vähe, et ei jõuaks teatripiletit osta), siis tegelikult on meil kõik hästi ja me peame selle üle õnnelikud olema. See kõlas nüüd küll ehteestlaslikult, et peame olema õnnelikud, et meil läheb hästi samal ajal kui teistel halvasti läheb. Aga päris nii see siiski mõeldud ei olnud. Tegelikult on lavastus ajas muutuv, sest iga etendus lõpeb teisiti ja mida kauem sõda kestab, seda pikemaks muutub lavastus, sest rohkem on sündmusi, millest rääkida. Ma siiralt loodan, et Ukraina võidab selle sõja ja see juhtub varsti. Täitsa huvitav oleks näha, milliseks on lavastus siis teisenenud, kui Ukraina kord sõja võidab, kas siis järgneb leinaseisakule suur aplaus ukrainlastele? Seniks saame meie siin teha teavitustööd ja näidata, milline on tegelikult elu Ukraina rindel. Olgu selleks siis kasvõi teatris käimine ja lavastusest rääkimine.

Autor ja lavastaja: Julia Aug
Kunstnik: Katharina Kuusemets
Videokunstnik: Laura Romanova
Valguskunstnik: Priidu Adlas (Eesti Draamateater)
Muusikajuht: Ardo Ran Varres
Tõlk ja tõlkija (RUS): Tiit Alte
Tõlkija (ENG): Eva Maria Suurevälja
Osades: Ivo Uukkivi (Eesti Draamateater), Rea Lest, Simeoni Sundja, Loviise Kapper, Harald T. Rosenstrøm (NO)

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Vaba Lava koduleheküljelt.

Loe edasi

Minu Eesti vanaema

12. aprillil 2019 Vaba Lava Tallinna teatrikeskuses

Sel korral tahan kirjutada sellisest lavastusest nagu “Minu Eesti vanaema”. Lavastus on valminud MTÜ R.A.A.A.M., Vaba Lava teatrikeskuse ja Julia Augi koostöös. Julia Aug on Venemaal tegutsev näitleja ja lavastaja kes on Eesti päritolu. Kui Teile Augi nimi midagi ei ütle, siis võin vihjeks öelda, et just tema mängis filmis “Seltsimees laps” venelannast koolidirektorit.

Sel korral on Julia Aug pannud kirja oma perekonnaloo ja selle ka ise Eestis lavale toonud. Eestlase jaoks võib tunduda kummaline, et naine kes elab Venemaal ja ei räägi sõnagi eesti keelt, identifitseerib end eestlasena. Kuid just sellest lavastus räägibki. Eestlaseks olemisest ja püüdlusest oma isamaale pääseda. Tegemist on dokumentaallavastusega, mis, nagu nimigi ütleb, räägib loo ühest Eesti vanaemast. Aug on kirja pannud enda isikliku loo sellest, kuidas tema vanavanemad olid Eesti kodanikud ja kuidas tema on oma kodakondsusest ilma jäänud. Ometigi peab ta end rohkem eestlaseks, kui ehk mõni eestlane ise. Igatahes väga õpetlik ja südamlik lugu, mis vähemalt mind pani asjadele teisiti vaatama.

Ma arvan, et seda lavastust võiksid kõik eestlased vaadata, sest nii mõneski asjas on meil lavastusest õppida. Näiteks, miks me neid inimesi kes kunagi Ameerikasse või Rootsi emigreerusid, peame ikkagi väliseestlasteks kuid neid kes Venemaale emigreerusid, me enam eestlasteks ei pea? Kas Venemaa on ainult seetõttu kehvem paik emigreerumiseks, et nad on meid okupeerinud? Ometigi on paljud tänaseks kuulsad inimesed omal ajal mingi osa elust elanud Venemaal ja me kuulutame suure uhkustundega kogu maailmale, et nad on eestlased. Miks me eristame inimesi?

Kindlasti tasub lavastust vaadates meeles pidada, et tegemist on ühe inimese interpretatsiooniga ja me näeme kogu sündmustikku läbi Julia Augi silmade. Seega võib kogu lugu olla kantud nostalgiahõngust ja Augi lapsepõlvest võib olla jäänud veidi ilusam mälestus, kui see tegelikult oli. Mitte, et ma tahaks väita, et Augil kindlasti ei olnud nii tore lapsepõlv, aga tavaliselt inimesed ikka kipuvad mälestusi veidi ilustama. Ma ei taha väita, et Augi lugu on vale või väljamõeldis, vaid pigem rõhutada seda, et me ei saa üksiku loo põhjal üldistusi teha. Siiski vaadates lavastust kui ühe perekonna või ühe inimese lugu, saame väga südamesse mineva loo osalisteks.

Julia Aug on ise ka lavastuse lavastaja. Selles osas on kindlasti hea, et lavastaja ja autor on sama isik, kuna siis oskab lavastaja kõik autori mõtted täpselt lavale tuua. Samas võiks teine lavastaja ehk autori mõtteid teise nurga alt tõlgendada, andes nii lavastusele uue kõrvalpilgu. Võib lihtsalt juhtuda, et kogu loomeprotsessis ollakse nii sees, et mõni uus ja huvitav rakurss jääb märkamata. Ma pole kindel, kas Eesti publik on varem Augi lavastusi näinud. Minule vähemalt tundus tema lavastajakäekiri (kui nii saab ühe lavastuse põhjal üldse öelda) huvitav. Kuigi kui lavastuselemente eraldi käsitleda, siis polnud seal midagi sellist, mida ma varem näinud ei oleks. Aga koostoimides andsid erinevad elemendid kokku suurepärase ja nauditava terviku.

Lavastus algab sellega, et lavale tulevad Gert Raudsep ja Mirtel Pohla, kes istuvad teineteise vastu. Neid hakkavad filmima Jaak Prints ja Laura Kukk. Kaamera filmis neid portreerežiimis ja nende näod kuvati kõrvuti suurele ekraanile. Kuigi filmimine toimus seal samas ekraani kõrval, sai nende vestlust vaadata justkui kinoekraanilt. Samas oli alati võimalus pilk pöörata ka reaalselt kaamerate ees toimuvale vestlusele. Sarnaselt olid lahendatud paljud stseenid. Lisaks lubas valge kinoekraan koos tehniliste lahendustega näitlejate selja taha tekitada näiteks vihmase tänava, mida reaalselt ruumis ei eksisteerinud. Sellise võttega loodi Brechtilik võõritusefekt, kus ühel hetkel oli tunne nagu viibiksid sa kinosaalis (seda tunnet suurendasid ekraanil nähtavad eesti ja vene keelsed subtiitrid), teisalt oli ikkagi aru saada, et tegemist on teatrisaaliga, kus mõned asjad on tinglikud. Võõritusefekti tekitas ka see, kui näitlejad etenduse alguses publikult küsisid, mis neile nende vanaemaga esimesena seostub või meenub. Sellised hetked on alati veidi koomilised kui sa istud tagumistes ridades (sest siis suure tõenäosusega sinult ei küsita), sest sageli ei saa publik aru, kas neilt oodatakse päris vastust või on küsimus lihtsalt osa tekstist, millele tegelikult vastust ei oodata.

Veel meeldis mulle sümbolite ja erinevate kujundite kasutamine. Näiteks see kuidas Jaak Prints mängis koera. Ainsaks viiteks koerale olid lendurimüts, nuuskimine ja paar haugatust. Teise näitena võib tuua nööbid, mis kujutasid herneid. Kuna lavastust mängitakse black box tüüpi saalis, siis polnud seal ka väga suurt lavakujundust ja enamasti kujutatigi kõiki sündmusi ja tegevusi mõne üksiku rekvisiidi abil. Selliste kujundite kasutamine on huvitav, kuid publikule samas keeruline, sest see nõuab veidi rohkem mõtestamist ja süvenemist. Eriti nendele, kes pole väga palju teatris käinud ja on harjunud, et asjad tähistavad teatris seda sama, mida nad igapäevaelus tähistavad.

Vahel oli ka teksti järgimine keeruline, sest ei saanud aru kes parajasti räägib. Näiteks siis kui Mirtel Pohla kehastatud külaline rolle vahetas, oli mul mõnel korral raske aru saada, et ta hetkel ei olegi külaline, kes meenutab oma lapsepõlve, vaid hoopis keegi teine. Paaril korral ei ilmunud ekraanile ka subtiitreid. Ma ei tea, kas tegemist oligi taotlusliku võttega, või oli tegemist tehnilise apsuga. Kuna minu vene keel on peaaegu olematu, siis jäid osad stseenid mulle arusaamatuks. Samas oli lavastuses ka neid kohti kus näitlejad rääkisid eesti keeles ja puudusid vene keelsed subtiitrid. Ehk siiski oli asi taotluslik. Võtame seda kui integratsiooniprojekti.

Ma tean, et meie näitlejad on andekad. Kuid siiski olin ma üllatunud, et kõik rääkisid nii puhast (vähemalt minu kõrvale tundus ilma aktsendita olev) vene keelt. Küll aga tabas minu kõrv Ülle Kaljuste mitmeski kohas (nii eesti kui vene keelse) tekstiga soperdamas. Ometigi polnud tegemist esimese etendusega ja lavastus oleks võinud juba mingil määral sisse mängitud olla.

Näitlejatest jäid sel korral kõige rohkem silma Mirtel Pohla, kelle kanda oli peaosalise roll ja Jaak Prints, kellel olid (vist) kõige koomilisemad rollid. Vähemalt mulle tundus, et ma naersin ainult Printsi erinevate tegelaskujude peale. Kõige efektsemalt on siiski mällu sööbinud juba mainitud koera osatäitmine. Paljudes stseenides oli Printsi tegelaskuju just kirsiks tordil. Samas kui Mirtel Pohlat võiks mingis mõttes (ilmselt juuksevärvi sarnasuse tõttu) ka väliselt Julia Augi sarnaseks pidada, oli tema rollisoorituses siiski midagi sügavamat, mis pani talle kaasa elama. Nii kui Pohla lavale astus, oli minu pilk talle pööratud. Ükskõik kui huvitav tegevus laval enne tema tulekut oli toimunud. Eriti pugesid mulle hinge need hetked, kui ekraanilt suurelt tema nägu näidati. Seda emotsiooni, mida ta oma miimika ja olekuga edasi andis, on raske sõnadega kirjeldada. Seda peab ise nägema. See on uskumatu, kui kõnekad võivad inimese silmad olla ja kui hästi Pohla tajus Julia Augi mõttemaailma - tema ängistust ja frustratsiooni kogu olukorra suhtes.

Laura Kukke pole ma varem laval näinud (kui aus olla, siis polnud ma temast väga palju varem üldse midagi kuulnud). Siiski tundus mulle, et tema nimi tasuks meelde jätta ja tulevikus peab tema tegemistega veidi rohkem kursis püsima. Ma tahaks väga loota, et see polnud uudsus, mis Kuke rollisoorituse minu jaoks huvitavaks tegi. Ka Gert Raudsepa tegemisi pole ma teatrilaval nägema juhtunud, kuid filmides on ta mulle alati meeldinud. Peab tunnistama, et teatrilaval on ta veelgi parem, kui kinolinal. Ülle Kaljustet olen ma sellest näiteseltskonnast kõige rohkem näinud. Seega olin ma tema osas kõige rohkem pettunud. Ärge saage minust valesti aru, tema kehastatud vanaema oli väga hea. Kuid minu jaoks jäi mingi üllatusmoment puudu. Oma vaimusilmas kujutasin ma Kaljustet vanaema rollis veidi teistmoodi ette. Rohkem vanaemalikuna. Praegu tundus mulle, et kõiki neid maneere ja nüansse olen ma juba varem näinud ja pigem meenutasid need mulle tema jõulisi naiskaraktereid, mitte ühte toredat vanaema väikese lapse silmade läbi. Jah, ma tean, et näitlejad mängivad enda pealt ja mingil hetkel hakkavad näitlejale omased žestid ja miimika korduma, kuid mulle meeldiks kui näitleja suudab igas rollis end uuest küljest näidata.

Igatahes au ja kiitus Augile, et ta suutis nii hea trupi kokku panna. Kindlasti on pool võitu selle lavastuse puhul just suurepärase trupi leidmine. Sest üldkokkuvõttes olid rollisooritused üle Eesti keskmise ja nauditavad nii vaadata kui kuulata. Kuna lavastus koosneb erinevatest stseenidest, mis pole sageli üksteisega otseselt seotud, on terviku loomine veidi keerulisem. Siinkohal tulebki suurepärase terviku loomisel abiks Ardo Ran Varrese muusikaline kujundus. Eriti meeldisid mulle lastelaulud. Mul on nii kahju, et ma ühegi laulu sõnu enam ei mäleta. Siis muidugi veel see tehniline videolahendus, mille autor on Laura Romanova ja mis jättis tunde nagu tõesti istuks kinosaalis. Kogu filmi- ja teatrimaagia tekkele aitas kaasa viimase lihvi andev valguskujundus Priidu Adlase poolt. Sel korral oli minu jaoks kõige kaasahaaravam kunstnik Polina Grechko stsenograafia. Eriti kõnekas oli paberi kasutamine, sest on ju paber see, mis otsustab, et Aug ei saa enam Eesti Vabariigi kodanik olla. Etenduse lõpus lennutatavad paberlennukid olid visuaalselt silmale ilusad vaadata, kuid viisid mind paratamatult mõttele, et paber muuks ei sobigi kui lennukiks ja lennukiks voltimine näitaks justkui Aug vilistaks Eesti Vabariigi paberile.

Ehk on tal isegi õigus, sest ega paber ei määra seda mis rahvusest keegi on. See on ikka rohkem sisemine teadmine ja süda, mis määrab rahvuse ja kodumaa. Just seetõttu leian ma, et me peaksime rohkem avatud silmadega ringi käima ja teiste lugusid kuulama. “Minu Eesti vanaema” puhul pole tegemist mitte ainult ühe naise looga, vaid kogu meie ajalooga. Aga veidi teise nurga alt vaadatuna. Lõpuks jääb siiski õhku küsimus, kelle me omaks võtame ja kelle me eemale tõukame ning miks me seda teeme?

Mina igatahes soovitan soojalt lavastust vaatama minna, kui selleks võimalus peaks avanema. Jah, lavastus paneb kaasa mõtlema selliste teemade üle, millest me mõelda ei tahaks, kuid ma olen kindel, et need on väärt mõtted, mis teatrisaalis istudes pähe tulevad. Mina igatahes plaanin küll lavastust teist korda veel vaatama minna.

Autor ja lavastaja: Julia Aug

Kunstnik: Polina Grechko

Videokujundaja: Laura Romanova

Muusikaline kujundaja: Ardo Ran Varres

Valguskujundaja: Priidu Adlas

Mängisid:

Mirtel Pohla - külaline

Ülle Kaljuste - vanaema

Laura Kukk - tüdruk, Linda, naine

Gert Raudsep - ajakirjanik, Adolf Kesler, mees 1

Jaak Prints - advokaat, Oskar Aug, sõdur, mees 2, koer

* – Päisefoto autor Siim Vahur

Loe edasi

#eestiblogiauhinnad2019

Need, kes rohkem blogisid loevad, on lähipäevadel kindlasti sattunud blogiauhindadest rääkivate postituste tulva alla. Nüüd ma vabandan nende ees, kes siit ainult teatrist lugeda tahavad. Sel korral saate veidi muud juttu, sest ma ei saa mitte vaiki olla.

15. juunil jagati Vaba Laval (igati sobilik koht teatriblogija jaoks) Eesti Blogiauhindu. Sel aastal juba viiendat korda. Mina olen osalenud neljal korral. Esimest korda osaledes õnnestus kultuuriblogide võit koju tuua. Järgnevatel aastatel sain vastavalt neljanda ja teise koha. Sain sel aastal samuti kirja, mis käskis 15. juunil Vaba Lavale kohale tulla, sest ma olen esikolmikusse pääsenud. Ma salamisi lootsin kolmandat kohta, sest siis oleks kõik esikolmiku kohad esindatud olnud. Aga kuna eelmisel aastal sai ainult esimene koht tunnustuse, siis oli mu auhinnariiulil ka teise koha tunnustus puudu. Sel aastal sai viga parandatud. Nüüd ilutseb mul kodus üks kena kuldse raamiga tunnustus, mis teatab et Triinu teatriblogi on Eesti Blogiauhinnad 2019 kultuuriblogide II koht. Päris uhke.

Kui päris aus olla, siis ma polnud auhindade jagamisele mineku osas väga positiivselt meelestatud, sest teadmine, et seal on kaamerad ja ülekanne jne paneb riietuse osas mulle erilise hoobi. Ma nimelt olen enda riietuse ja väljanägemise osas päris kriitiline ja nii oli kostüümidraama päris suur ja pisaraterohke. Sellele ei aidanud väga dresscode: shine bright like a diamond ka kaasa. Sest esiteks pole ma eriti särav isiksus ja teiseks polnud mul ühtegi säravat riietuseset. Ja ma kujutasin oma vaimusilmas ette, kuidas kõik teised dresscode´st kinni peavad ja säravadki teemantidena. Oleks saanud ka ilma dresscode järgimata peole minna, aga kuna ma oma kolme kantavat (sõbrannade arvates on mul ilusaid kleite natukene rohkem, aga siin tuleb mängu jälle enesekriitilisus) kleiti olen viimasel ajal igal pool kandnud, tahtsin midagi uut. Peale mitut päeva otsinguid, leidsin sobiva (loe: sõbranna meelest väga hästi sobiva) seeliku tund enne ürituse algust Kristiinest. Südametunnistus küll veidi piinab, et ma sisuliselt ühekordseks kandmiseks nii sädeleva seeliku ostsin, sest ma väga ei poolda sellist tarbimisühiskonda. Mis tehtud, see tehtud ja äkki ma leian ikka mõne ürituse, kus veel särada.

Olin kursis, et paljud teised blogijad lähevad juuksuri ja jumestaja juurde, mis tegi mu veel ebakindlamaks, sest mul polnud kummagi juurde aega ja ma pole ka ise teab mis jumestaja. Juustega oli plaan lokid pähe teha. Väga ilusad lokid olid. Kuni need mõne minuti pärast välja vajusid. Nii ma siis oma sorakil juustega kohale läksingi. Lohutuseks kordasin endale, et kunstiinimesed ongi veidi boheemlaslikud. Ja teater on ju kunst ja teatriblogija võib end siis ka kunstiinimeseks nimetada.

Õnneks tuli mu kursuseõde Susan minuga kaasa. Ta sai oma lemmikblogijaga (see ei ole kusjuures mina) pilti teha ja natuke süüa-juua (mis meiesugustele vaestele tudengitele igati ära kulus). Tundus, et tema jäi üritusega rahule. Kui aus olla, siis jäin ka mina rahule. Natukene mõne asja kallal ma virisen, aga need on tõesti väga pisikesed asjad. Näiteks see, et auhinnakotid olid vägevad. Ma reaalselt oleksin väga õnnelik olnud ka ainult raamitud tunnustuse üle. Aga sellega kaasnes korralik auhinnakott, mis oli päris raske. Seetõttu oli seda ka veidi tüütu hiljem kaasas tirida. Midagi pole teha, et ma taksoga ei sõida ja jalgsi liigelda tahan. Kotis leidus nii toiduaineid kui looduskosmeetikat, T1 kinkekaart, mõned testrid, soodusflaierid jne. Päris uhke värk. Ma ausalt ka oleksin vähemaga leppinud 😀. Vähemalt olen nüüd täieõiguslik blogija, kes on tasuta firmadelt tooteid saanud (see lause on naljaga pooleks).

Kuna me jõudsime kohale siis kui meet&greet juba käis, haarasime endale natukene süüa ja juua ning otsisime istekoha. Ürituse tutvustusest sain aru, et meet&greet ongi mõeldud lugejate ja blogijate kohtumiseks. Kuna ma nn lava taga suurt rahvamassi ei näinud, siis jäigi mulle mulje, et meet&greet oli teistele mõeldud rohkem kuulamiseks kui vaatamiseks. Nagu ma ütlesin, siis see on ilmselt minu viga, sest ma jõudsin keset üritust kohale ja ei julgenud sinna lava taha väga ronida ka, sest suurt rahvamassi ma seal ei näinud ja paljud juba istusid saalis. Ehk oleks võinud selle meet&greet teha seal samas laval, kus hiljem auhindu kätte anti. Inimesed ju istusid saalis, oleks elav publik olnud, kes blogijate jutule reageerib. EDIT: lugesin, et plaan oli ikka lugejate ees meet&greet teha, kuid keegi ei julgenud lava taha seisma minna. ehk oleksid pidanud korraldajad inimesi suunama. Ühel aastal küll korraldajad kenasti tervitasid uksel ja juhatasid kus pool söök ja kuspool jook ja kuspool töötoad asuvad. Sel aastal selline tervitus mulle silma ei jäänud.

Positiivne oli see, et kedagi ei sunnitud mikrofoni rääkima pärast auhinna saamist. Blogijad teadupärast parem kirjutavad kui räägivad. Samas enamus ikka "Aitäh" ütlesid. Nagu blogija Maris Kurvits (me ei ole sugulased, vähemalt minu teada mitte) ütles, siis ta on õpetaja ja harjunud klassi ees rääkima, kuid auhindade jagamisel rääkida ei tahtnud. Mul on peaaegu sama probleem. Olen korduvalt klassi ees seisnud ja erinevaid koolitusi läbi viinud ning isegi välismaistel konverentsidel osalenud, kuid blogiauhindade jagamisel midagi suurt öelda, tundus ületamatu ettevõtmine. Ühe lause vist ikka ütlesin. Sõbranna vähemalt ütles, et hästi öeldud :) Hea, et Kirsti Timmer pikema kõne pidas. Sai natukene naerda ja läks asi pikemalt. Muidu saab üritus liiga kiiresti otsa. Minu jaoks tuli lõpp niigi ootamatult. Ja ühispilti mina ära oodata ei jõudnud. Ehk võiks mõni esineja üritusel ikkagi olla, kes näiteks auhindade jagamise vahel ja pärast esineb. Mulle vähemalt tundus, et rahvas tahtis pärast ka veel oma auhindadega pildistada ja suhelda. Jah, oli võimalus afterparty'le edasi minna, kuid vahetu melu toimus ikkagi Vaba Laval. Natuke naljakas oli pildistada, kui juba dekoratsioone hakati kokku korjama. Ma saan aru küll, et aeg on raha ja see on piiratud, aga mingid lõppsõnad ja väike vahepala lõppu oleksid nagu rusikas silmaauku sobinud. Nagu Eveliisi blogist lugeda võis, siis isegi Kärbsesse (mis on Vaba Lava kõrval) ei jõudnud inimesed edasi istuma, ehk siis võikski proovida mingit afterparty laadset asja või istumist järgmine kord samas kohas pidada. Äkki siis ei jookseks kõik laiali ka.  Praegu lõppes üritus mu jaoks kuidagi väga järsku ära. 

Ehk on selles veidi "süüdi" ka Meelise lõpukõne, milles ta rõhutas, et blogijad peaksid ühtne kogukond olema ja mitte draamasid üles keerutama. Ma olen sellega väga päri. Mulle ei hakanud isegi see osa vastu, et Marimellid ise teisi oma blogis kõvasti lahanud on. Ju ma siis pole nende blogi nii palju lugenud ja kõikide draamadega ma kursis ka ei ole. Aga ehk oleks see kõne algusesse paremini sobinud, kui seda kõnet vaja oli. Umbes stiilis, et jätame erimeelsused kõrvale ja keskendume sellele, mis meis kõigis ühist on - blogimine. Oleks see tume noot alguses ära olnud ja oleks pärast rõõmsalt saanud peoga edasi minna. Seda oleks saanud väga ilusti peoga siduda, et proovimegi tänast auhindade jagamist paremini teha ja ütleme üksteisele häid sõnu, mitte ei lähe auhindade jagamiselt koju ja ei hakka vinguma, et see oli halvasti ja too oli halvasti. Mulle jäi praegu veidi meh tunne, sest nii ilus ja tore pidu oli, aga siis selline mõtlemapanev ja veidi tumedaid varjusid tekitav lõpp. Ma saan väga hästi aru, mida Meelis selle kõnega öelda tahtis ja nagu ma ütlesin, siis mulle sisuliselt kõne meeldis. Ainult ajastus oli vale. Ma küll võtsin Meelise õpetust kuulda, sest postitus on üle päeva mustandites seisnud, kuid need veidi negatiivsemad mõtted EBA suhtes tahtsin ma ikkagi välja öelda. Ja need mõtted ongi tekkinud just nüüd, paar päeva hiljem. Sest vahetult peale üritust oli mul väga hea meeleolu, sest see oli vaieldamatult minu kõige huvitavam EBA gala.

Kui ma juba irisen, siis lasen täie raha eest. See on ehk ainult minu viga, aga ma oleksin EBA teemalist fotoseina Napsie omale eelistanud. Tahaks ikka uhkustada, et ma viibisin EBA-l. Kasvõi ühes nurgas viide üritusele, oleks piisav olnud. Natukene annaksin korraldajatele mõtlemisainet ka kategooriate kohta. Hetkel on elu välismaal ja reisiblogid samas kategoorias. Võitjateks osutusid sel aastal kõik elu välismaal blogid ja neist polnud kedagi kohal. Täiesti loogiline, et keegi ei hakka Kanadast kohale sõitma selleks. Aga minu jaoks pole elu välismaal ja reisiblogid päris sarnased, et neid samasse kategooriasse panna. Enamasti elu välismaal blogides kirjutatakse ikkagi pereelust. Seega ei tundu mu jaoks üldse sobilik neid reisiblogidega samasse patta panna. Reisiblogidest ma ikka ootaks nippe, soovitusi ja juhtniite reisimiseks. Elu välismaal võiks olla kas täiesti eraldi kategooria või peaksidki välismaal elavad blogijad end vastavalt blogi teemale nt pereblogide või eluliste blogide alla paigutama. Jällegi, ehk on viga ainult minus.

Muidu oli pidu tore. Kõige parem  EBA kus ma osalenud olen. Nii palju säravaid (sõna kõige otsesemas mõttes) ja ilusaid inimesi. Ma ei näinud mitte ühtegi koledat inimest. Kõik olid rõõmsad ja õnnelikud. Selline peabki üks üritus olema. 

Aitäh kõigile, kes minu poolt hääletasid. Tänu teile ma selle teise koha saavutasin. Aitäh ka neile, kes julgustasid mind sel aastal ikkagi osalema, kuigi ma eelmisel aastal pühalikult vandusin, et rohkem enam ei osale. Hoolimata madalast enesehinnangust on mul ikkagi päris kõrge saavutusvajadus ja kuna viimasel ajal läheb kõik allamäge, oli tore vahelduseks positiivseid emotsioone saada. 

Aitäh ka Mari-Leenule ja kogu korraldustiimile! Kuigi ma veidi vingusin, siis üldjoontes oli tegemist väga vinge üritusega, kus oli tunda, et korraldajad on pingutanud nii et ninast veri väljas. Mul oli au sellest osa saada. Emotsioon oli nii laes, et öösel magamisest ei tulnud suurt midagi välja.

Panen Teile lõpetuseks endast pildi ka. See on siiani kõige parem pilt minust. Ma pole teab mis fotogeeniline. Just nii "särav" ma blogiauhindade jagamisel olingi.

Loe edasi

Öö lõpp

31.oktoobril 2018 Vaba Laval

Kuigi käes on juba november, pole ma veel oma viimast oktoobrikuist teatrikülastust kirja pannud. Juhtus see täitsa viimasel oktoobrikuu päeval, siis kui teised inimesed Halloweeni tähistasid. See teatrikülastus tuli vägagi ootamatult, sest Vaba Lava kutsus mind nende kuraatorprogrammi kuuluvat Rainer Sarneti lavastust „Öö lõpp“ vaatama. Sellistel puhkudel on mul hea meel, et mind vahel kutsutakse vaatama neid lavastusi, mida ma muidu ise vaatama ei läheks. Ma nimelt olen natukene arg selles osas, et igasuguseid uusi teatrielamusi katsetada. Ikka suured riigiteatrid on kindla peale minek. Kuigi seal olen ma juba praktiliselt kõikide näitlejate žestide ja kõnemaneeride ja tüpaažidega nii ära harjunud, et vahel on teatris lausa igav olla. Iga kord kui ma satun midagi uut ja huvitavat vaatama, olen ma positiivselt üllatunud, kuid siiski nii julge ma veel pole, et näiteks visuaal-, tehnoloogilist- või füüsilist teatrit pidevalt vaatama läheksin. Samas luban ma endale iga kord, et järgmisel korral kui teatrikülastust planeerin, vaatan ka neid minu jaoks alternatiivseid lavastusi pakkuvaid teatreid. Ometigi ei saa see lubadus väga tihti tõeks.

Selle uue teatri suuna (kui sellised teatripraktikad on levinud Eestis alates 1990ndatest, siis vist ei saa rääkida uuest suunast?) nimeks on postdramaatiline teater ja tähendabki see seda, et lisaks draamatekstile on lavastuses järjest olulisemad ka valgus- ja helikujundus ning liikumine. Mina olen pärit aga kiviajast ja armastan eelkõige draamat, kus sõna mõjule pääseb. Ometigi sain sel korral jälle tõestust, et teistsugune teater ei ole tingimata halb. Kuigi ma kõhklesin enne pakkumise vastu võtmist ikka korralikult. Mul on lihtsalt selline eelarvamus, et Vaba Laval tehakse eksperimentaalteatrit (palun vabandust, kui ma selle väljendiga kedagi solvan, see on lihtsalt minu tühine arusaam) ja igasugune eksperimenteerimine pole väga minu meele järgi. Tahaks ikka klassikalist teatrisaali, kus on lava, uhked lavadekoratsioonid, kostüümid ja jäljendatakse reaalset elu, mitte et ma pean mustas saalis lihtsalt näitlejate teksti põhjal kogu seda keskkonda ise endale ette kujutama. Aga vahel on hea oma harjumuste rutiini murda ja avastada, et see uus ja tundmatu polegi nii hirmutav ja võib vägagi nauditav olla.

Sel korral võtsin ma pakkumise vastu peamiselt seetõttu, et enamus näitlejatest (Linda Kolde, Maria Peterson ja Karl Robert Saaremäe) olid minu jaoks tuttavad nimed. Kui juba näitlejad on tuttavad, siis see annab mingi kindlustunde (vähemalt mulle). Veel mõjus mulle lavastust tutvustav tekst, mis on järgmine: „Nobeli preemia laureaat François Mauriac kirjutas romaani “Öö lõpp” 1935. aastal. Väljend Post-Truth polnud veel käibele tulnud, kuid ka Mauriaci teemaks on selles romaanis tõde. Kas on võimalik tabada tõde, rääkida tõde? Thérèse Desqueyroux, kes on loo peakangelanna, on tuntud kui illusioonitu maskide maharebija, tõeütleja, kelle tõde mürgitab sõna otseses ja kaudses mõttes. Kaunis mürgitaja Thérèse Desqueyroux on vastupandamatu, sest tõde teeb vabaks. Kuid mis saab Thérèsest endast?“ Esiteks sain ma selle teksti põhjal aru, et tegemist on ilmselgelt psühholoogiliste sugemetega lavastusega ja seda arvamust aitasid kinnitada ka lavastuse kohta ilmunud kajastused. Nendest kajastustest sain aru, et tegelased ikkagi räägivad laval, seega ei tundunud lavastus pooltki nii hirmutav, kui ma alguses ette kujutasin. Mul on mingi foobia ilma sõnadeta lavastuste suhtes, sest mulle meeldib, kui tegelased räägivad ja annavad oma jutuga mulle mingisuguse juhtlõnga kätte, kuidas ma peaksin laval näidatavasse suhtuma.

Igatahes oli see minu kolmas lavastus, mida ma olen Telliskivi loomelinnakus vaatamas käinud. Kuid esimene lavastus Vaba Laval. Seega eelnes etendusele uue koha ootusärevus. Ja ma olin positiivselt üllatunud. Eriti meeldis mulle teatrikeskuse koridoris olev KÄRBES KITCHEN&BAR restoran. Lihtsalt vahepalaks olgu öeldud, et sealne juustukook oli parim, mida ma viimasel ajal söönud olen. Vaba Lavale teatrisse minnes tasub aega varuda, et restorani atmosfääri nautida. Ja seal on mida nautida. Vähemalt minusugusele maakale, kes Tartust Telliskivisse eriti sageli ei satu. See eriline emotsioon annab ka vaadatavale etendusele omamoodi emotsiooni juurde ja muudab kogu nähtud etenduse tõlgendamist.

Kui meid lõpuks saali lasti, siis nägin ukse vahel suitsu. Esimene mõte oli, et kas ma pean tõesti 1,5h suitsuses ruumis viibima. Sellisel juhul ei suudaks ma ilma köhimata olla. Kuigi lavastuse kodulehel mainitakse ära, et etenduses kasutatakse suitsu, siis mina seda tähele ei pannud. Minu astma ka mitte, seega ilmselt suitsu ruumis ikkagi väga palju polnud. Küll aga tundus saal pimedam, kui ma tavaliselt harjunud olen. Igas neljas nurgas olid toolid ja keset ruumi oli umbes 2,5x2,5m mõõtudega ruudukujuline poodium, mille keskel ringikujuline süvend. Seda nn lava on natukene ka postituse päisepildilt näha. Ma panen postituse lõppu lavastust tutvustava video ka, sealt on seda lava ülesehitust natukene paremini näha. Eeskätt on sealt aga valguskujundusest natukene parem aru saada.

Sel korral meeldiski mulle kõige rohkem just valgus- ja heli. Kui ma kirjutasin, et lava oli neljakandiline, siis igas selle nö lava ääres olid lambid, mis põlema süttides moodustasid nn valgusseinad lava ümber. Muidugi tehti valgusega ka muid trikke. Eriti meeldisid mulle need stseenid, kus Maria Petersoni kehastatud Thérése oli lava keskel olevas süvendis ja mõni teine tegelane oli üleval lava äärel ja Thérése teisi tegelasi läbi peegli valgustas. Sisuliselt näidati tegelasele valgust peegliga peegeldamise abil. See väike kirjeldus võiks teile aimu anda, kuidas saab valgust ära kasutada huvitava etenduse loomiseks.  Kõik meist teavad, et peegli või klaasiga saab valgust peegeldada, aga kui paljud meist on selle peale tulnud, et seda näiteks teatrilavastuses valguskujundusena kasutada. Ilmselt mitte väga paljud. Heliefektidest meeldis mulle kõige rohkem näitlejate hääle moonutamine. Esialgu ei saanud ma aru, et miks nii väikeses ruumis näitlejad mikrofone kasutavad. Aga ilma mikrofonita oleks nende häält olnud võimatu moonutada. Tegelikult on moonutamine vale sõna, sest hääled olid ikka täiesti äratuntavad. Lihtsalt vahel pandi häälele natukene dramaatilisust või kaja või värinat juurde. Minu puhul selline võte töötas. Palju huvitavam oli näitlejaid kuulata.

Kuna ma siiski olen „sõna-inimene“, siis konkreetselt selle lavastuse puhul jäi see sama sõnaline pool mind kõige rohkem häirima. Paaris üksikus kohas näitlejad koperdasid tekstiga, kuid see mind ei häirinud. Pigem mind häiris just see, et sõnad ei pääsenud mõjule ja kohati oli kogu selle valgus- ja heliefektide maailmas teksti väga raske jälgida. Kindlasti ei teinud minu jaoks asja lihtsamaks ka etendusele eelnenud magamata öö ja koolipäev. Keskendumisvõime kindlasti oligi madalam, kui tavaliselt. Aga ka täiesti puhanuna teatrisse minnes oleksin ma end korralikult pingutama pidanud, et aru saada milles see tegelaste põhiprobleem siis ikkagi seisneb. Võib-olla kui tegu oleks olnud klassikalise draamalavastusega, kus tegelased toimetavadki reaalses maailmas ringi ja suurem rõhk on sõnal, siis oleks ka tekst paremini mõjule pääsenud. Hetkel oli sõnaline pool kindlasti kogu lavastuse kõige nõrgem lüli. Vähemalt minu jaoks. Ja ma ometigi lootsin sealt saada kuhjaga ainest psühholoogilisteks mõtisklusteks. Ma tulin teatrist sama tühjana välja, kui enne, sest mitte millegi üle polnud juurelda. Psühholoogilisest aspektist vaadatuna. Teisest küljest olin ma täis emotsioone ja vau-efekti, mida võib liikumise, heli ja valgusega korda saata.

Lihtsalt heli, valgus ja liikumine (peamiselt ikkagi valgus) hakkisid teksti nii tükkideks, et terviku tunnetus teksti osas kadus. Kui ma peaksin lühidalt ümber jutustama, millest lavastus räägib, siis ma jääksin sellega suuresti hätta. Oskaksin ainult seda öelda, et loo keskmes on ema ja tütar, kes lõpuks armuvad ühte ja samasse noormehesse. Õigemini tütar on sellesse noormehesse armunud, kuid tunneb et tema ja selle noormehe õnne vahel seisab tema ema. Tuleb välja, et minevikus on ema nii mõnedki koletud teod teinud ja seetõttu on ta kõrgseltskonnast välja visatud. Siis tuleb vahel tükk tühja maad sellest osast, millest ma suurt midagi aru ei saanud. Ehk kas see ema siis päriselt armus tütre noormehesse või ta ainult lollitas poisiga? Kuidas poisi sõber asjasse segatud oli? Kas ema siis tegelikult ka mürgitas selle poisi? Lõpus tõi tütar ema ikkagi enda juurde elama, sest ta pidas ema raskelt haigeks. Minu meelest polnud see ema nii haige midagi, lihtsalt tütar ei tahtnud uskuda, et ema jutud politseist ja ülestunnistusest on tõsi, ja arvas, et ema sonib. Just täpselt nii segaselt ma sellest sündmustikust seal aru saingi. Või õigem oleks vist öelda, et aru ei saanud. Seepärast ma kujutan ette, et tavalise draamalavastusena pakuks see materjal mulle rohkem pinget, sest tegelikult on seal süžeeliine küll, millega mängida ja mis publikut mõtlema saaks panna.

Praegu jäi tekst, ja sellega seoses ka tegevuse järjepidevus katkendlikuks, kuna tegelased ilmusid järsku ja pimedusest ning iga uue tegelase ilmumisega alustati teksti uuelt kohalt. Sageli ei viidud ka eelmise stseeni mõtet lõpuni, seega kõik oligi raskesti arusaadav. Vähemalt minu jaoks. Ehk need, kes rohkem seda sorti teatrit on vaatamas käinud, olid sellise ülesehitusega väga rahul. Minu jaoks aga tapsid liikumine, heli ja valgus sõna täielikult. Pigem oleks siis võinud jutt juba täielikult lindilt tulla ja näitlejad lihtsalt vaikida. Sest nii oleks ka tegelaste tekst olnud osa helikujundusest. 

Veel jäid mind natukene häirima naistegelaste pikad kleidid, millel olid pikad salli moodi ribad küljes. Natukene meenutasid need kleidid mulle kreeklaste toogasid. Ja selle kujutluspildi tõttu ei sobinud minu vaimusilmas need kleidid kõrgete kontsadega eriti kokku. Üleüldse tundub minu jaoks, miks sellise liikumist võimaldava lavastuse jaoks kunstnik nii pikad kleidid otsustas valida. Kleidid olid küll üsnagi ligi ja lasid naiste keha võludel mõjuda (kuigi ma pole kindel, kas see oli eesmärk omaette), kuid liikumis stseenides jäid pikad liibuvad kleidid mind häirima. Ma oleksin pigem pükskostüüme eelistanud. Ja näiteks ühes tonaalsuses. Kui poiste riided olid pruunides toonides ja ema Thérése teenijanna Anna (Linda Kolde) oli mustas kleidis, siis Thérése kandis rohelist kleiti ja tema tütar Marie beeži kleiti, mis minu jaoks mõjusid üsna kontrastsetena kogu selles pimedas saalis. Samas, äkki see oligi kunstniku idee, et ema ja tütart ülejäänud seltskonnale vastandada. Tekstist ma sellele ideele aga kinnitust ei saanud. Pigem oleksin ma ema kõikidele teistele vastandanud. Eriti hästi oleks minu meelest emale hoopis punane kleit sobinud. Aga äkki oleks selline nö klassikaline lähenemine jälle liiga igav olnud. Kui kostüüme hinnata, siis mulle meeldis kõige rohkem Sander Roosimägi kehastatud salapärane mees mustas. Selle eest tulevad boonuspunktid.

Ma ei tea, kas asi oli selles, et ma olin end alateadlikult ette valmistanud teistsuguseks teatriks, või milles, aga ma oleks valmis ainult selle valguskujunduse pärast tagasi minema. Lisaks valgusele ja helile meeldis mulle ka liikumine. Kõik detailideni läbi mõeldud poosid ja liigutused olid väga huvitavad vaadata. Näitlejatele see-eest aga kordades raskemad mängida, kui tavaline normaalne liikumine lava. Eriti meeldis mulle natukene pantomiimi poole kalduv tegevus, kus ema võttis juukseharja ja kammis tütre juukseid, ilma neid puudutamata. See, aga on ainult üks väike osa nendest pantomiimi meenutavatest liigutustest. Enamus liigutusi ja stseene toimusid ilma teist näitlejat puudutamata.

Ühesõnaga on mul natukene kahju, et teised lavastuse dimensioonid sõna ära varjutasid, sest ma olen ikkagi sõnateatri inimene. Ja ma lootsin tekstist väga psühholoogilist lavastust. Kui sõnaline pool välja jätta, oli kunstiline pool ilusa tervikuna lavastatud. Selliseid valguse- ja helilahendusi juba igapäevaselt teatris ei näe. Samas annavad need aimu sellest, kui palju on võimalik valguse ja heliga lavastuses ära teha. Nendele, kelle jaoks pikad dialoogid tunduvad väga igavad ja tüütud, võib selline teater heaks alternatiiviks olla. Sest igav ei hakka seda lavastust vaadates küll mitte kellelgi. Isegi mul, kes ma saan tavaliselt vilkuva valguse peale kenakese migreenihoo, ei hakanud halb, sest ma olin süvenenud. Ja see on väga hea näitaja, kui ma peale öövalvet ja koolipäeva olen õhtul suuteline teatrile keskenduma, mitte ei nihele rahutult istmel.

Autor: François Mauriac

Lavastaja: Rainer Sarnet

Kunstnik: Kristjan Suits

Helilooja: Ann Reimann

Liikumisjuht: Tiina Mölder

Osades:

Maria Peterson - Thérése Desqueyroux

Maria Koff - Marie Desqueyroux

Karl Robert Saaremäe - Georg

Linda Kolde

Sander Roosimägi

Rohkem infot lavastuse kohta saab Vaba Lava kodulehelt SIIN

* – Postituse päisefoto autor on Gabriela Liivamägi.

PS! Kes arvab, et ta tahaks ka teistmoodi lavastust näha, siis järgmine (ja ilmselt ka viimane) võimalus selleks on 9.novembril.

Loe edasi